MAAILM
211. Kes järgmiseks? Kui FIFA 118 aastat tagasi Pariisis asutati, oli sellel vaid kaheksa liiget: Belgia, Hispaania, Holland, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Šveits ja Taani. Rohkem kui sajandi jooksul on FIFA tohutult kasvanud ning praeguseks osaleb maailma jalgpallielus aktiivselt lausa 211 liikmesorganisatsiooni. Kas 211 liikmele võib aga veel lisa tulla? Tekst: Raul Ojassaar
L
ihtne vastus: jah, muidugi! Ühest küljest on tõenäoline, et aja jooksul tekib juurde iseseisvaid riike, teisalt ei saa välistada ka seda, et mõni juba praegu eksisteeriv piirkondlik alaliit muutub sedavõrd tõsiseltvõetavaks, et neid tunnustatakse ka ametliku staatusega. FIFA liikmete seas on enamuses küll iseseisvad riigid, kuid juba praegu on liikmete seas mitu sellist „jalgpalliriiki“, mis näiteks ÜRO koosseisu iseseisva riigina ei kuulu. Kõige lihtsam näide on Ühendkuningriigi jagunemine: esmalt liitusid FIFAga eraldi Inglismaa, Šotimaa, Wales ja Põhja-Iirimaa, ent praeguseks on FIFA liikmed ka ametlikult brittidele kuuluvad Gibraltar, Bermuda, Montserrat, Kaimani saared, Turks ja Caicos, Briti Neitsisaared ja Anguilla. Üksteist FIFA liiget ühestainsast riigist! Ühendkuningriik ise on suurim ÜRO liige, millel ei ole oma FIFA-tasemel koondist – kokku on selliseid riike vaid seitse, kusjuures ülejäänud kuue rahvaarv on kamba peale kokku vaid pisut üle 200 000 inimese. Selles klubis on veel Mikroneesia, Monaco, Palau, Nauru ja Marshalli saared. Vatikan, mida tunnustatakse iseseisva riigina, ei kuulu aga kumbagi ühendusse. FIFA liikmeks mitte olemine ei tähenda aga veel mõistagi seda, et neil riikidel poleks jalgpallikoondiseid ette näidata – Ühendkuningriigi koondis on eelmisel sajandil mõnel korral moodustatud sõprusmängudeks ning oli kuni 1972. aastani ka olümpiamängudel sage osaline. Viimast korda tuli koondis kokku 2012. aasta Londoni olümpiaturniiriks. Nimetatud sekstetist pole ainsana mitte kunagi kokku tulnud Marshalli saarte jalgpallikoondis, millest sai põhjalikumalt lugeda veebruarikuu Jalkast.
50
JALKA MÄRTS 2022
Eesti oli 2014. aastal üks esimesi riike, kelle vastu Gibraltar UEFA liikmena ametliku mängu pidas. Foto: Lembit Peegel
FIFA liikmeks saada pole lihtne
Kuigi esmapilgul võiks arvata, et mida rohkem, seda uhkem, siis tegelikult ei paista FIFA uute liikmete suhtes kõige vastuvõtlikum olevat – osalt ilmselt seetõttu, et iga lisaliige tähendab FIFA-le ka rahaliselt üht suud, mida toita. Väga väikeste riikide jalgpalliliitudele käib sageli ka kogu sellega kaasnev aastatepikkune juriidiline pool üle jõu. Üks on aga kindel: enne FIFAt peavad potentsiaalsed uued riigid saama oma maailmajao või piirkonna konföderatsiooni liikmeks. Konföderatsioone on maailmas kuus: UEFA (Euroopa), CAF (Aafrika), AFC (Aasia), OFC (Okeaania), CONCACAF (Põhja- ja Kesk-Ameerika) ja CONMEBOL (Lõuna-Ameerika). Kuna need ei ole ära jaotatud täpselt maailmajagude või mandrite kaupa, olekski eesti keeles neid ilmselt kõige täpsem nimetada piirkondlikeks alaliitudeks – lisaks on mitmes alaliidus erandeid. Kõige „stiilipuhtam“ on selles osas vaid aafriklaste CAF, kuhu kuuluvad tõesti vaid Aafrika riigid, sealjuures ei ole ükski Aafrika riik mõne teise konföderatsiooni liige. UEFA liikmed on teatavasti mitu riiki, mis on geograafiliselt kas suures osas või lausa täielikult Euroopast väljas (Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Iisrael, Kasahstan, Türgi, Venemaa); Aasia konföderatsiooni osaks on Okeaaniast „üle hüpanud“ Austraalia, samal ajal kui mitu geograafiliselt Aasias asuvat riiki kuulub hoopis UEFAsse; CONCACAFi liikmed on aga teiste seas Lõuna-Ameerika mandril asuvad väikeriigid Guyana, Suriname ja Prantsuse Guajaana. Kui UEFA ja CONMEBOL koosnevad vaid FIFA liikmetest, siis kõikides teistes konföderatsioonides on liikmeid, kes FIFAsse (veel) ei kuulu. Lihtsalt öeldes: sellised riigid saavad osaleda küll piirkonna meistrivõistlustel, kuid mitte MM-valikturniiril. Aafrikas on sellised jalgpalliriigid Prantsusmaale
