AJALUGU
1978 ja 1982:
üks uus ja üks vana maailmameister, skandaalide kiuste Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga: aasta lõpus Kataris toimuva MM-finaalturniiri eel võtame igas numbris vaatluse alla ühe või kaks varasemat turniiri. Liigume kronoloogilises järjekorras: seekord on luubi all 1978. ja 1982. aasta turniir. Seni viimase, 2018. aasta MMini jõuame novembris, kui Kataris tänavuse aasta turniiril pall mängu pannakse! Tekst: Raul Ojassaar
MM 1978: skandaalne turniir lõpetab argentiinlaste kaks pikka ootust Pikalt seda soovinud Argentinale anti jalgpalli MMi korraldusõigus juba 1966. aastal, kui turniiri toimumiseni oli lausa 12 aastat aega. Vahepeal jõudis aga olukord riigis oluliselt muutuda: naispresident Isabel Perón kukutati 1976. aastal sõjaväelise riigipöördega ning võimu haaras diktaator Jorge Videla, kelle juhtimisel tapeti teisitimõtlejaid, rööviti lapsi ja vangistati tuhandeid režiimivastaseid. Tuline poliitiline olukord mõjutas tugevalt ka turniiri. Juba enne seda arutasid mitu Euroopa riiki eesotsas Hollandi ja Rootsiga finaalturniiri boikoteerimist, kuid lõpuks otsustasid kõik siiski kohale sõita. Mitu tippmängijat ja -treenerit eesotsas argentiinlaste endi juhendaja César Luis Menottiga näitasid aga avalikult oma suhtumist välja ja ei peljanud Argentina riigijuhtide vastaseid avaldusi. Võistlussüsteem jäeti võrreldes 1974. aasta turniiriga samaks: viimast korda toimus finaalturniir vaid 16 meeskonna osavõtul, endiseks jäeti ka maailmajagudevaheline kohtade jaotus, kus Euroopa ja Lõuna-Ameerika jagasid ära 13 kohta ning nii Põhja- ja Kesk-Ameerikale, Aafrikale kui Aasiale-Okeaaniale jäi kõigile vaid üks koht. Nagu ikka, pakkus valikturniir kõige suuremaid üllatusi just tiheda sõelaga Euroopas: olulisematest puudujatest pidid seekord televaatajateks jääma Inglismaa, NSV Liit, Portugal ja valitsev Euroopa meister Tšehhoslovakkia. Esimest korda pääsesid MMile Tuneesia ja Iraan. Diktatuur kulutas tohututes kogustes raha selleks, et riigi taristut moderniseerida ja endast väliskülalistele paremat muljet jätta – väidetavalt kulutati turniiri hüvanguks suisa kümme protsenti riigi SKPst! Oodatud 50 000 turisti asemel
52
JALKA MÄRTS 2022
Hetk Peruu ja Iraani kohtumisest: peruulaste väravavaht Ramón Quiroga haarab palli. Argentinas sündinud Quiroga oli üks põhilisi, keda süüdistati otsustavas vahegrupi kohtumises mängu argentiinlastele äraandmises. Foto: imago images / Horstmüller / Scanpix
saabus ebaturvalisele maale aga viis korda vähem jalgpallihuvilisi.
Argentina murrab surmagrupist edasi
Alagrupiloos argentiinlastele head ei kuulutanud: see viis nad kokku tugeva Itaalia ja Prantsusmaaga, üllatusvõimeline oli ka Ungari. Kodumeeskonnale algaski turniir ehmatusega: nende avamängu üheksandal minutil jäädi Ungari vastu kaotusseisu, ent Leopoldo Luque ja Daniel Bertoni väravad pöörasid mängu lõpuks siiski nende jaoks õigele poole. Luque on sealjuures hiljem meenutanud, et avamängu järel märkis üks võimuesindaja talle naeratades, et „mis puudutab sind, siis sellest grupist võib tõesti surmagrupp tulla“. Sama päeva hommikul oli Luque hea sõbra vend kaduma läinud, hiljem leiti tema surnukeha koos jalgade külge seotud betoonkamakatega La Plata lahe kallastelt. „Sel ajal visati režiimivastaseid aeg-ajalt lennukitest vette,“ nentis Luque. Mõned tunnid varem oli Itaalia sama skooriga – 2 : 1 – alistanud Prantsusmaa, kusjuures prantslased asusid kohtumist juba 31. sekundil Bernard Lacombe’i väravast juhtima. Teises voorus prantslastest jagu saamine tähendas Argentinale edasipääsu kindlustamist ning viimase mängu kaotus Itaaliale enam suurt rolli ei mänginud. Prantslased päästsid natuke oma aud viimase vooru võiduga Ungari üle, kusjuures kohtumine hilines kolmveerand tundi kentsakal põhjusel: Prantsusmaa oli oma sinised särgid eelmise mängupaiga hotelli unustanud ning nende esindaja pidi mängu eel Mar del Plata linnas politseiautoga ringi kihutama, et mõnelt kohalikult klubilt särke laenata. Lõpuks tuli neile appi Kimberley-nimeline meeskond, kelle rohevalgetriibulised sär-
