5 minute read
KAITSELIITLASE JULGE TEGUTSEMINE PÄÄSTIS PEREPEA ELU
KAITSELIITLASE JULGE TEGUTSEMINE PÄÄSTIS PEREPEA ELU
Möödunud aasta 14. veebruaril oli Kersti Johansoni peres tähtis sündmus – Kersti tütrel oli seljataga imeilus leeripäev ja pere kogunes Tartu kohvikusse Spargel seda tähistama. Kaunilt alanud päev oleks võinud aga lõppeda traagiliselt, kui samal ajal poleks kohvikus olnud Tartu maleva Põhja-Tartumaa malevkonna rühmavanemat Meelis Roometit.
Tekst: SANDER SILM, vabatahtlik autor
Sündmuste jada käivitas Kersti Johansoni isa Peeter Kaitsa, kes õnnetul kombel tõmbas endale süües lihatüki kurku. Kui paistis, et tal endal lihatükki välja köhida ei õnnestu, proovis Kersti Johansoni tütremees teha talle Heimlichi võtet, mis kahjuks tulemust ei andnud.
Siinkohal tõttaski omakorda appi seltskonnas viibinud Meelis Roomet, kes proovis sama võtet, kahjuks samuti edutult. Oli selge, et vajatakse kiirabi professionaalset abi.
Kohe tehti kiire kõne häirekeskusele, samal ajal püüdsid Peeter Kaitsa elukaaslane ja Meelis Roomet Peetrit rahustada, et ta hingaks. Kui mees hakkas siiski teadvust kaotama, helistati uuesti häirekeskusele, kuid kahjuks polnud seal parajasti vaba meedikut ja kõne tuli katkestada.
Appitõtanud asetasid teadvuse kaotanud Peetri põrandale ja mõni minut hiljem helistati kiirabist tagasi soovitusega hakata kohe tegema südamemassaaži. Elustamist alustas Peetri elukaaslane, peagi võttis järje üle Meelis, kes samal ajal Peetrit rahustas.
IGA SEKUND ARVEL
„Meelis rääkis isale: „Sa tuled sellest välja! Peeter, Peeter, sa saad hakkama. Palun hinga! Peeter, sa saad hakkama!”,“ meenutas päästeametile saadetud kirjas hiljem Kersti Johanson. „Ta tegi seda nii innustavalt, et pisarad tulevad tänini silma.“
Meelis ei kaotanud hetkekski pead ja jätkas südamemassaaži kiirabi saabumiseni. Ka siis palus kiirabiarst uuesti Meelist appi massaaži tegema, näidates veel, kuidas massaaživõtteid paremini teostada.
Lisaks abistas Meelis kiirabibrigaadi kõiges, mida vaja – olgu selleks kas või asjade kätte ulatamine ning laudade-toolide eest ära vedamine, et kiirabi saaks segamatult toimetada.
Kõikide suureks kergenduseks elustamine õnnestus. Seejärel viidi Peeter haiglasse, kus lihatüki täielikuks eemaldamiseks kulus 4–5 tundi, sest tükk oli liikunud bronhi.
Meelis Roometi sõnul oli tema jaoks kõige raskem hetk siis, kui tekkis tunne, et aeg saab otsa ja sa ei suuda inimest aidata. „Uskumatu, kuidas 10–20 sekundiga muutub inimese nägu sinakamaks ja sa pead olema väga kiire. Aeg kiirabi saabumiseni tundus ülipikk,“ meenutas ta.
Meelis lisas, et tal oli adrenaliin kaua üleval ka pärast meedikute saabumist ja rahunemine algas alles siis, kui ta sai aru, et ei saa rohkem midagi teha.
7 MINUTIT SURNUD
Kersti Johansoni ja kogu tema pere hinnangul mängis Peetri päästmisel üliolulist rolli just Meelise oskuslik ja kiire tegutsemine – ta suutis sellises situatsioonis säilitada külma närvi, tegi kiiresti ja kartmatult kuni kiirabi tulekuni südamemassaaži ja abistas terve aja vältel kiirabitöötajaid.
„Tema tegutsemine on väärt tunnustust – see oli midagi, mida igaüks ei suudaks võ i ei oskaks,” leiab Johanson, kelle hinnangul on tema isa Peeter Kaitsa praegu elus just tänu Meelise teadlikule ja väga kiirele reageerimisele.
Arstid tuvastasid, et Peeter viibis kliinilises surmas seitse minutit. Õnneks ei kaasnenud sellega suuri ja drastilisi kahjustusi, nagu halvatus või mälukaotus. Tegelikult mäletab Peeter juhtunust kõ ike hetkeni, mil talle Heimlichi võtet tegema hakati.
SÕNU POLNUDKI VAJA
Kersti Johansoni hinnangul oli Meelis Roomet igati ä ra teeninud elupä ä stja medali kandidaadiks esitamise. Päästeamet annetaski Meelis Roometile tänavu elupäästja III klassi medali.
Kuni 2020. aasta juunini töötas Peeter Kaitsa Päästeameti Lõuna päästekeskuse insenertehnilise büroo juhtivinspektorina. 2018. aastal sai ta oma pikaajalise töö eest Päästeameti teenetemärgi. Kolm aastat hiljem tänati aga Peetri elu päästmise eest Meelist.
Meelis kohtus Peetriga ka möödunud suvel tema lapselapselapse ristimispäeval. „Ta tänas mind, et elas selle toreda päevani. Istusime mõnda aega koos ja sõnu polnudki vaja, mõlemal helkisid pisarad silmis,“ meenutas Meelis Roomet.
„Muide, olen Peetriga varem kokku puutunud, kui ta päästeameti inspektorina kontrollis meie ettevõtte ladu. Seekord oli aga tema elus hetk, kus mina korraks kontrollisin tema elu kulgu.“
Lahendab (lahingu)olukordi
JANEK MESIPUU, Põhja-Tartumaa malevkonna III rühma rühmaülem
Rühmavanemana on Meelis Roomet meie rühmale n-ö ristiisaks ja hingeks, kes kannab hoolt selle eest, et omad oleks hoitud ja terved.
Olime õppusel, tegime metsas varitsust. Mehed pidasid lahingut jalastunud vastasega, mina rühmaülemana asusin pisut eemal metsas varjes koos rühmavanem Roometiga. Ühel hetkel liikus vastase lahingupaar meile väga lähedale, tulistades relvadest meie suunas. Selle peale haaras Roomet raketipüstoli ning tulistas pikemalt mõtlemata raketi üle vastaste peade, karjudes: „Miin lõhkes! Olete surnud!“
See juhtum kirjeldab hästi Meelise olemust: ta lahendab olukordi pikalt kahtlemata ja selliselt, et mehed tunneksid ennast metsas hästi ja motiveeritult.
Meelise kohalolu, tema hea huumor ja tahe panustada on kahtlematult meie rühma lippu kõrgel hoidnud.
Viimase aasta-kahe jooksul on meie rühmal tulnud teha palju muudatusi alates isikkoosseisu muutustest kuni uute püsitoimingute väljatöötamiseni. Meelise idee moodustada rühma sees aktiivgrupp, selle vedamine ning sellega koos töötamine on selgelt aidanud meie rühmal areneda ja muudatusi ellu viia. Ausalt öeldes ei kujutaks III rühma ilma Meeliseta ettegi.
Nagu lisas Põhja-Tartumaa malevkonna III rühma võitleja Peeter Russak, on Meelis hinnatud kaitseliitlane ja suurepärane eeskuju oma nakkava entusiasmi ja püüdlusega paremuse poole, mis käib käsikäes hea huumoriga ja teadmistega sõjaajaloost. Rühmavanemana on ta korrektsust ja korda nõudev, aga alati valmis ka kannatlikult seletama. Ja, nagu kinnitab ka talle annetatud elupäästja medal – alati valmis tegutsema.