TEHTUD EHK OSKUSTE LAAGER VIIES VAATUSES

TEHTUD EHK OSKUSTE LAAGER VIIES VAATUSES

Möödunud aastal sai Raplamaa Kaitseliidu noortele tehtud oskuste laager. Ja mitte lihtsalt tehtud, vaid oskuslikult tehtud. Aga alustame algusest.

Tekst: KRISTEL KAASIKU, Rapla ringkonna ringkonnavanem ja Kaiu KT rühma rühmavanem

Meil oli idee, mõte ja plaan korraldada vanusele 14+ laager-õppus, mis seostuks Noorte Kotkaste ja Kodutütarde oskuste ja huvidega ning mille keskmes oleks metsatarkuste, topograafi a, side ja meditsiini süvendatud õpe. Lisaks soovisime selle siduda Kaitseliidus ja Naiskodukaitses vajalike teadmistega. Ehk n-ö kaks ühes lahendus – lõimumine Kaitseliidu ja Naiskodukaitse tegemistega ja noorte põhjalikum õpe.

Kui kõik ideed ja mõtted olid paberil kirjas ja läbiviijad olemas, ei jäänudki muud kui pihta hakata. Kokku oli planeeritud neli laagrit ja lõpurännak.

ESIMENE LAAGER

Esimene laager leidis aset 26.–27. veebruaril Kaius. Registreerus 20 noort ja kohale tuli 17. Läbiviijateks olid meile appi tulnud Kaiu miinipildurid Siim Illopmägi, Avo Vest, Ürmo Nuiamäe ja Kalev Kiviste.

FOTO: LIIA KASS

Noored kogunesid maleva lattu, kus alustuseks rääkis Kalev lastele Kaitseliidust ja selle olemusest. Jutud kuulatud, hakati laagriks vajalikke asju autole panema. Ööbimiseks telgid, ahjukütteks puud, söömiseks katelokid, piiritus priimustele, kuivtoidupakid, muud vajalikud asjad: labidad, kirved, vesi jne. Esimene laager tekitas palju elevust – kes pani esimest korda jaotelki püsti, kes valmistas katelokis süüa, kes kaevas välikemmergut. Muuhulgas õpiti veel, kuidas telgi ahju kütta ning kuidas teha nii, et magades maapinnast külma ei õhkuks. Kõigi jaoks oli uus ja huvitav asi kuivtoidupakk, mis tekitas küll suurt põnevust, aga maitseelamust mitte. Õhtul lõkke ääres rääkis ja näitas Avo, kuidas seljakotti pakkida ja mis alati kaasas peab olema. Samuti sai öövaatlusseadmega vaadata.

Järgmise päeva hommikul tutvustasid Kaiu mehed neid seadeldisi, mida nemad Kaitseliidus kasutavad – laserkaugusmõõdikut ja miinipildujat. Kui nendega oli tutvus tehtud, mindi kaardiõppesse. Iga laagri läbivaks teemaks oli kaardiõpe koos 5–8 km rännakuga. Mitte lihtsalt rännak, vaid koos ülesandepunktidega. Alguses oli see mõnele ikka paras tuumateadus, aga hiljem, kui mindi juba orienteeruma, tundus asi lihtsam. Kõik õnnelikult matkalt tagasi, hakkasime laagrit kokku pakkima ja lao poole tagasi sõitma. Asjad maha võetud, laos õigetesse kohtadesse tagasi pandud, võis peagi koduteele asuda.

TEINE LAAGER

Kuna vahepeal kimbutas meid viirus, mis ei lubanud kokku saada, siis järgmine laager toimus alles 14.–16. mail. Läbiviijateks tulid meile appi kaitseliitlased Leino Priimägi, Kristjan Düüna, Merko Vaga, Margus Ambos ja Jaanus Smirnov. Laagri läbivaks teemaks oli taas topograafia, millele lisandus sideõpe.

Laager algas nii nagu ikka. Kogunesime reedel lattu, panime varustuse autodele. Sel korral jaotasime lapsed kohe kaheks jaoks, määrasime jaoülema ja abi. Kogu laagri tegevust koordineeris Leino Priimägi. Seekordne laager toimus Pahklas. Kohale jõudes pidid jaoülemad koos abiga leidma koha, kuhu laager püstitada. Aega läks, aga asja sai. Leiti kohad nii telkidele, autodele kui muule vajalikule.

Foto: Liia Kass

Järgmisel hommikul hakkas pihta õppetöö. Üks jagu läks kaardi- ja teine sideõppese. Pärast lõunat tehti vahetus. Kaardiõppes tuletati varem õpitut meelde ja saadi uusi teadmisi, mida kohe ka järele prooviti. Lisaks loeti sammupaare ja määrati kaugusi. Nii sain minagi teada, et minul on 100 meetris 60 sammupaari.

Sideõpe algas väikse ajalootunniga, siis mindi asja kallale. Iga laps sai endale raadiojaama Icom, mida õpiti õiges järjekorras kokku panema ja lahti võtma, otsima kanaleid ja edastama teateid. Kui see tundus veel lihtne osa, siis ees ootas traatsideõpe, mis koosnes paljuski kaabli vedamisest nii maa peal kui õhus. Ei olnud kõige lihtsam ja kergem. Õhtul pakiti telgid kokku, sest teine öö tuli veeta telkmantli all. Selle püstitamine õnnestus mõnel hästi, mõni pusis ikka väga kaua. Aga lõpuks said kõik telkmantlid üles ja mitte keegi ei pidanud ööd lageda taeva all veetma. Enne magama minekut käidi pimedas veel öö hääli kuulamas.

Viimase päeva hommik algas rännakuga. Valmis oli tehtud 6 km matkarada koos punktidega. Seekord olid ülesanded seotud peamiselt sidega. Kaasa anti raadiojaam ja kaart. Matkale mindi paarides, et kõik saaksid õpitut praktiseerida. Esimeses punktis pidid noored raadio vahendusel võtma ühendust staabiga ja teada andma oma asukoha. Saime kuulda igasugu põnevaid asju, aga mitte seda, kus nad asuvad. Siit ka meile õppetund, et poole päevaga ikka asja selgeks ei saa. Sellele vaatamata oli ikkagi hea meel, sest raadiojaama oskasid noored kasutada ja punkti leidsid üles.

KOLMAS LAAGER

Kõik algas samamoodi nagu eelmistel kordadel. Kogunesime lattu, võtsime varustuse ja jagasime lapsed kaheks jaoks, millele määrasime jaoülemad ja abid. Asusime teele. Seekord võtsime suuna Järvakandi ja Eidapere vahelisse metsa. Teemad: meditsiin, luuramine ja muidugi kaardiõpe. Abilisteks kaitseliitlased Leino Priimägi, Madis Liiver, Jaanus Smirnov ja Ruve Sestverk. Esimene õhtu – laagri püstitamine, patrulligraafik, telkide püstitamine jne.

Uus päev algas sellega, et üks jagu hakkas Ruve käe all meditsiinitarkusi õppima ja teine kuulas Madise teadmisi luuramisest. Pärast lõunat vahetasime. Enne õhtusööki viidi kõik noored luureaalaga tutvuma. Koht üle vaadatud, vajalik info kirja pandud, suunduti tagasi laagriplatsile. Taas tuli telgid alla võtta ja telkmantlid püstitada, et mitte lageda taeva all magada. Hommikul oli näha, kes oli märg, kes kuiv.

Nagu juba traditsiooniks kujunenud, algas viimane hommik matkaga. Seekordne rännak ei olnud loodust ja maastikku arvestades just kõige lihtsam. Oli märgalasid, kraave, rinnuni heina, kahtlasi avasid maapinnas jne, aga mitte midagi ületamatut. Nagu ikka, olid ka punktid erinevate ülesannetega – raadiojaamaga ühenduse võtmine, kanderaami kokkupanek ja kannatanu vedamine, mida noored soovisid aja peale teha. Alguses ei saanud vedama ega hiljem pidama. Kiireim aeg oli alla 2 minuti. Tublid! Matk tehtud, tagasiside antud, laager koos ja tagasi Raplasse.

NELJAS LAAGER

Algus sama – kogunemine, asjad peale, kaks jagu, ülemad ja abid ning taas Pahklasse, kuid nüüd juba teise kohta. Appi tulid Leino Priimägi, Mikk Virki, Tarmo Tammus, Reinart Roo, Jaanus Smirnov. Seekord sõime kuivtoitu ainult reede õhtul ja pühapäeva hommikul. Laupäeval toitlustasid meid naiskodukaitsjad Kaja Heinsaar ja Veronika Kosenkranius.

Esimene öö veedeti telkmantli all ja teine telgis, kusjuures nii telgid kui autod tuli enne korralikult ära maskeerida, et neid ööpimeduses vaadelda öövaatlusseadmetega ja järgmisel päeval õhust drooniga.

Laupäeval õppisid noored liikumisviise, käemärke, varitsusse sattumist. Et asi põnevam tunduks, olid mängus ka paintball’i relvad. Kuna raadiojaamade kasutamine tekitas endiselt segadust, siis kordasime ja tuletasime uuesti kõik meelde. Lõpurännakueelse laagri tõttu jäi küll traditsiooniline matk ära, kuid samas käidi ööpimeduses enne magamaminekut tunnike ilma valgustuseta und otsimas, mille käigus õpiti pimedas kauguse mõõtmist ja tuletati meelde sammupaarid – 100 meetri peale endiselt 60 sammupaari. Ning kui oled Pahklas, siis ei saa ju külastamata jätta ka Eestimaa kivide kuningat. Uneotsingult tagasi, siirduti magama. Ärkvele jäid vaid esimesed patrullijad.

Foto: Liia Kass

LÕPURÄNNAK

Ja oligi käes 29. oktoobri varajane hommik, et siirduda oskuste laagri lõpurännakule. Linnulennult on rada umbes 30 km. Kiire varustuse kontroll, autole ja sõit stardi poole võis alata. Rajale mindi paarikaupa 20-minutiliste vahedega, kaasa raadiojaamad, millega vajadusel ühendust võtta. Külge pandi ka träkkerid, et jälgida, kuidas ja kus noored liiguvad.

Alustuseks oli kohe 7 km motivatsioonisirget, mille lõpus ootas neid Leino, kes küsis metsatarkuste kohta ja andis ülesandeid. Edasi suundusid noored postkasti, kuhu olid jäetud järgmise koha koordinaadid ja ülesandeleht, mille peal käemärgid. Edasi seati sammud meditsiinipunkti, kus olid valmis Ruve ja Epp – tuli siduda erinevaid haavu. Ka võistlejad said sealt abi, sest nii mõnelgi oli vaja villide tõttu jalgu plaasterdada.

Edasi matkati sidepunkti. Seal oli vaja vedada kaabel teise telefoni juurde ja ühendust võtta. Samuti pidid noored raadiojaama abil looma sidet järgmise punktiga, et teada saada järgmise punkti koordinaadid, kus ootasid ees liikumisviisid ja paintball. Sealt edasi suunduti luurele. Vaenlasteks olid märklauad ja Rapla maleva staabi töötajad, kes olid tulnud loodusesse oma reedet töiselt veetma.

Kui luure tehtud, siirduti puhkealale. Seal oli kõigil kohustus püstitada telkmantel, teha endale soe söök, selga panna kuivad riided ja jalga puhtad sokid. Kell 23 algas öörahu. Kell viis oli ühine äratus. Kõik valmistasid endale süüa ja tegid vajalikud ettevalmistused matkaks. Järgmisesse punkti oli umbes 5 km, seejärel ootas ees kanuusõit. Sellega oligi lõpurännak läbitud.

Kui kõik olid lõpetanud, ootas ees soe söök – makaronid hakklihaga ja pannkoogid. Kõik lõpetajad said endale sõduri käsiraamatu ning viis väga tubli noort, kes olid kohal kõigis neljas oskuste laagris ja lõpurännakul, pälvisid veel eraldi kingituse.

Ja oligi tehtud! Ma muidugi ei tea, kas hästi või väga hästi, aga ühes olen ma kindel: me kõik õppisime sellest midagi. Järgmisel aastal siis uue hooga.