2022 – MÕTTEID KAITSELIIDU ARENDAMISEST

2022 – MÕTTEID KAITSELIIDU ARENDAMISEST

Taas on mööda saanud üks aasta ning aeg on teha kokkuvõtteid Kaitseliidu arendamisest ja vaadata organisatsiooni tulevikku.

Tekst: brigaadikindral RIHO ÜHTEGI, Kaitseliidu ülem

Pean tunnistama, et Kaitseliiduareng pole edenenudnii kiiresti, kui ma ülemaametikohale asudes lootsin, kuid siiski pole see ka lootusetult maha jäänud plaanidest, mis said 2019. aastal seatud. Plaanid olid aga lihtsad – 2020. aasta lõpuks korrastada Kaitseliidu sõjaline struktuur ehk maakaitse ning 2021. aasta lõpuks paika panna ka Kaitseliidu mittesõjaline struktuur, mille ülesandeks kriisis ja sõjas jääks maakaitse ning riigi elutähtsate funktsioonide toetamine. Eesmärgiks oli anda igale täiskasvanud Kaitseliidu liikmele roll, mida ta täidab kriisi ja sõja ajal.

IGAL KAITSELIIDU LIIKMEL OMA ROLL RIIGIKAITSES

Põhjus, miks sai esmalt keskendutud maakaitsele, tulenes just nimelt mõningatest Kaitseliidu kasutamise printsiipide muutmisest ning asjaolust, et Kaitseliidus ei saa toota tüüpilisi jalaväeüksusi. Maakaitse, mis kasutab võitluses territoriaalkaitse

mudelit, peab jääma odavaks, käigult täienevaks ning kohalikele oludele tuginevaks sõjaliseks jõuks, mille sõdimisvõimet ei arvestata mitte päevades ega nädalates, vaid kuudes ja miks mitte vajadusel isegi aastates. Seega peab selline vägi toetuma olulisel määral kohalikele võimalustele ja keskkonnale, mida ta hästi tunneb. Nimetasime selle asümmeetriliseks mittelineaarseks võitlusviisiks, kus asümmeetria tähendabki tavatuid võtteid sõjapidamises ning mittelineaarsus rindejoonest loobumist ja planeeritult omade üksuste jäämist ka edasi liikuva vastase jõudude taha. See omakorda eeldab väiksemate üksustega sõdimist hajutatult suurematel maa-aladel, mis jällegi sobib hästi Kaitseliidu vabatahtlike käitumisprofiiliga. Sõna „territoriaalkaitse“ on seetõttu mõneti eksitav, sest efekt saavutatakse vastase kurnamise ja kulutamisega teda pidevalt rünnates, mitte aga maastikupunktide kaitsmisega.

Plaanidest maha jäämises on oma süü kindlasti olnud COVIDist tingitud piirangutel, kuid tunnistagem – epideemia pole meid siiski oluliselt takistanud väljaõpet läbi viimast ega oma asja ajamast. Eks murekohti on olnud teisigi, ennekõike tingituna lõpututest probleemidest maakaitse ümber, mis oleks pidanud paika saama juba möödunud aasta augustiks. Paraku hakkas kõik kohe venima, algul ei saanud me uut maakaitse struktuuri enam kui aasta jooksul kinnitatud ja, olgem ausad, ka tänaseks kinnitatud struktuur ei ole päris see, mida Kaitseliit oleks soovinud. Aga see on vähemalt midagi, millega saab edasi minna ja mida parandada. Mis peamine – me saame lõpuks Kaitseliidu liikmed maakaitsesse kohtadele määrata.

Teiseks probleemiks on see, et me pole suutnud veel lahti lasta suurte üksuste lummast ning konventsionaalsest mõtteviisist lahingupidamises. Hajutatud lahingutegevusest, mis peaks olema territoriaalkaitse alustala, oleme veel valgusaastate kaugusel. Kuid vähemalt räägime sellest juba iga päev ning lubame selleni kohe-kohe jõuda. Tõde on, et eduka hajutatud lahingutegevuse võtmeks on jao ja rühma võitlusoskused, kuid paraku on täna jagu meie üksuste kõige nõrgem osa. Õppused on näidanud, et kui kompanii suudab üsna efektiivselt sõdida ja rühm saab ka kuidagi hakkama, siis jao võimekus on suhteliselt olematu. Nii et on, kus vaeva näha. Kaasa aitab selle arendamisele kindlasti ka maakaitse käsiraamatu kasutamine.

Maakaitsesse isikkoosseisu määramine on oluline ka sellepärast, et saada selge ülevaade, keda Kaitseliidu liikmetest saame kriisi või sõja korral kasutada teistes teenistustes. Kahjuks määramisprotsess venib ning täna oleme suutnud ametikohale nimetada kõigest kolm neljandikku neist, kes on kohustatud või avaldanud soovi sõjaajal üksustes teenida. Põhjusi on erinevaid, osa neist tuleneb õigusnormidest, kuid osa on põhjustanud kaitseliitlased ise. Suurim üllatus oli minu jaoks see, et märkimisväärne hulk kaitseväeteenistuskohustusega kaitseliitlasi ei tahagi maakaitseüksustesse kuuluda. Tekib küsimus, miks nad Kaitseliitu üldse astusid, kui ei taha sõja korral kodumaad kaitsta. Pole ka olemas ühtki õigusakti, mis neid sellest kohustusest vabastaks. Loomulikult võib olla mõjuvaid põhjusi ning iga üksikjuhtum vaadatakse eraldi läbi, kuid üldiselt on selliste kaitseliitlaste kohustus kuuluda maakaitsesse. Kiita tuleb siinkohal Naiskodukaitset, mille liikmeskonnast ligi kolmandik on valmis sõja korral maakaitses kaasa lööma.

Auditi tulemusi arvestades ja liikmeskonda hinnates tegime arvutused, et umbes pool Kaitseliidu täiskasvanud liikmeskonnast saaks kuuluda maakaitsesse. Põhituumiku moodustavad eelmainitud kaitseväeteenistuskohustusega kaitseliitlased, kuid sinna saavad kuuluda ka naised ja kuni 65aastased mehed, kes annavad nõusoleku sõjaaja ametikohale asumiseks. Minu poole on pöördunud mitmed üle 65aastased mehed, kes jätkuvalt soovivad ka sõja korral relvaga sõdida vaenlase vastu. Tänased seadused ei lase neid määrata Kaitseväe sõjaaja üksusesse (maakaitsesse), aga kaitseliitlastena on neid võimalik kaasata territoriaalkaitsesse mistahes moel. Kõigil Kaitseliidu liikmetel saab olema võimalus anda oma panus riigi kaitsmisse.

Seega jääks pärast maakaitse andmist Kaitseväe koosseisu pool Kaitseliidu liikmeskonnast veel alles, et täita Kaitseliidu mittesõjalisi ülesandeid, kaasuda teiste riigistruktuuride tegevustesse, kes vajavad abi. Ka see on kokkuvõttes riigikaitse, kui panustatakse riigi oluliste funktsioonide käigus hoidmisse või sõjalise kaitse toetamisse. Viimane on otseselt seotud Kaitseliidu kolme V kontseptsiooniga, kus esimene V ehk võitlejad on maakaitseväelased, teine V ehk võimendajad on Kaitseliidu liikmeskond, kes ei kuulu sõjalisse struktuuri, ning kolmas V ehk võimaldajad on kohalik toetav elanikkond, struktuurid ja ettevõtted. Just võimendajate kaudu tekib maakaitse suutlikkus kesta ja kordistada oma efekte.

TEGEVUSSUUNAD SÕJALISE MAAKAITSE KÕRVAL

Iga malevapealik jääb juhtima terviklikku organisatsiooni. Ühelt poolt juhib ta maleva maakaitseüksust, teisalt jääb tema kätte ka ülejäänud Kaitseliidu ressurss. Seega territoriaalsed malevkonnad, mis pärast maakaitseüksuste eraldamist alles jäävad, hakkavad kohalikul tasandil erinevates valdkondades toetama sõjalist tegevust, kuid jäävad ka vahelüliks võitlejate ja võimaldajate vahel. Viimastelt on võimalik saada abi, mida võitluseks vastasega vajatakse.

Kuid maakaitse otsene toetamine ei ole Kaitseliidu ainus sõjaaegne ülesanne. Tegelikult jääb Kaitseliit täitma kõiki talle Kaitseliidu seadusega pandud ülesandeid ning kaasub seeläbi ka teiste asutuste ning organisatsioonide tegevusse. Täna me veel ei tea kõiki valdkondi, kus riik abi võiks vajada, kuid 2021. aastal sai kindlaks määratud kokku üheksa tegevussuunda, mille arendamisele Kaitseliit sõjalise maakaitse kõrval keskendub. Need on:

1. Evakuatsioon. Evakuatsiooni sihtüksuse põhiülesanne on elanikkonna ulatusliku evakuatsiooni korral Päästeameti toetamine ja evakuatsioonikohtade töösse kaasumine, vajadusel toetavad evakuatsioonirühmad või nende osised vastuvõtva riigi toetuse (HNS) operatsioone, kaasuvad kohalike kriiside ja hädaolukordade lahendamisse kohalike omavalitsuste või riigiasutuste toetuseks ning viivad läbi operatsiooniga seotud Kaitseliidu liikmete perede evakueerimist.

2. Vaatlus. Kaitseliidu vaatlusvõrgustiku eesmärk on maakaitseringkonda- de vastutusalade raames võimalikult täpse olukorrapildi jätkukestev saavutamine nii kirjalikult jäädvustatuna kui ka isikkoosseisu vahetu teadmisena. Olukorrapildi saavutamisel on vaatlejatel kõige olulisem tunda taktikalist vastast, osata eristada vastase üksusi, relvastust ja tehnikat ning kasutada erinevaid tehnilisi vahendeid vastase vaatlemiseks ja nähtu jäädvustamiseks.

3. Logistika. Logistikavõrgustiku eesmärk on kasutada kriisi lahendamisel või sõjaliste operatsioonide toetuseks ära neid ressursse ja Kaitseliitu toetavaid isikuid, mis/kes ei ole Kaitseliiduga otseselt seotud, mida ei ole vaja soetada ega majandada, kuid mis/ kes on kohapeal olemas ning vajaduse korral hõlpsasti kätte saadavad kasutamiseks üldistes ühiskondlikes huvides konsensuslikul alusel. Seega kasutab logistikavõrgustik ressurssi (materiaalne ja inimressurss), mis on kriisi ja sõja ajal sisuliselt vaba, kasutatav ja kohtadel olemas ning mille kasutamine on üldistes huvides hädavajalik, kuid millele rahuajal ja kriiside puudumisel ei ole vaja kulutada eelarvelisi vahendeid. Logistikavõrgustiku organisatsiooni väljatöötamisel on kaks määravat tegurit: Kaitseliidu osiste vajadused ja kohapealsed võimalused.

4. Küber. Kübervõrgustiku tuumiku moodustavad igapäevaselt tehniliste (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) teemadega tegelevad võtmeisikud, kaardistades kaasatavaid inimesi. Välja kujundatakse tervet riiki hõlmav IT-võrgustik. Kaitseliidu kübervõrgustiku allüksused hakkavad toimima koordinatsiooniüksusena. Võrgustiku võtmeisikud tegutsevad põhimõttel train-the-trainers ning Kaitseliidu küberüksus saab olema innovatsiooni ja katsetamise keskus (inkubaator).

5. Info- ja kogukonnamenetlemine. Info- ja kogukonnavõrgustiku eesmärk on oma tegevusega toetada sõjalisi operatsioone oma vastutusalal, tagada kohaliku elanikkonna moraalne vastupanuvõime ja toetav suhtumine Eesti ja liitlaste sõjalistesse tegevustesse ning võita rahvusvahelise kogukonna poolehoid, edastades tõest informatsiooni okupeeritud aladel toimuvast. Samuti pehmendada ja neutraliseerida vaenuliku propaganda mõju oma üksustele ja kohalikule elanikkonnale ning võidelda vaenuliku propagandaga.

6. Vägivallatu võitlus. Kontseptuaalselt on vägivallatu võitlus Kaitseliidu struktuuri, allüksuste ja vabatahtlike mittesõjaline lähenemine territoriaalkaitsele ja organiseeritud kestlikule vastupanu osutamisele, mida rakendatakse põhiülesannete/tegevuste raamistikus, mis on väärtuspõhine, võimaldab individuaalseid ja kogukondlikke kaitsealgatusi, arvestab piirkondlikku eripära ja on initsiatiivi haarav ning mille eesmärgiks on võimaldada elanikkonna aktiivset kaasumist ja toetust, et piirata vastase tegevusvabadust ning kontrolli elanikkonna ja ressursside üle. Vägivallatu võitluse keskne ülesanne on kaitses või vastupanus osaleva isiku ja struktuuri kerksus, sh toime- ja riskikindlus, mille kaudu tagatakse kogukonna või ühiskonna võime hakkama saada inimese või looduse põhjustatud ohtudega.

7. Kaitseliidu sõjaaegne juhtimine. Kaitseliit kui organisatsioon jätkab oma ülesannete täitmist Kaitseliidu seaduse alusel nii kriisi- kui ka sõjaajal. Kaitseliidu ülema juhtimiselement tagab Kaitseliidu ülemale juhtimisvõime riigikaitse laia käsitluse rakendamisel kaasumisega tsiviilkriisi, mittesõjalise riigikaitsekriisi või sõjalise riigikaitsekriisi lahendamisse.

8. Juhtimistoe võime. Juhtimistoe sihtüksus ettevalmistatud staabiassistentide ja sidespetsialistidega toetab võimaliku tsiviilkriisi, mittesõjalise riigikaitsekriisi või sõjalise riigikaitsekriisi ohjamise tarbeks käivitatud mittesõjalise ja/või sõjalise operatsiooni käigus töötavaid staape ning partnerite staabielemente.

9. Formeerimine. Kaitseväe sõjaaja üksuste formeerimisel on teatud hetkedel oluline märkimisväärselt suurendada formeerijate hulka. Kaitseliit valmistab ette lisaks maakaitse koosseisus olevatele formeerimisüksustele veel vabatahtlikke formeerijaid, keda sellistel puhkudel saab kaasata. Pärast Kaitseväe üksuste formeerimist jätkavad vabatahtlikud formeerijad oma maleva vastutusalal vabatahtlike vastuvõtmist ja ettevalmistamist Kaitseliidus osalemiseks.

Mis saab edasi? Nagu eespool korduvalt mainitud, ei kao Kaitseliit sõja korral kuhugi. Organisatsiooni põhiülesanne on jätkuvalt Kaitseliidu seadusest tulenevate ülesannete täitmine. Samas on selge, et kui sõjaline konflikt peaks venima, muutuvad ka sõjapidamise taktika ja selle mõningad põhimõtted ehk keskselt organiseeritud vastupanu vähenedes kasvab kodanike kaitsetahtel tugineva lokaalse vastupanu tähtsus. Oluline on, et sel juhul leiduks piisavalt neid, kes suudaksid kodanike spontaanset käitumist juhtida ja suunata. Tavaliselt otsitaksegi sellises olukorras olemasolevat organisatsiooni, millega vastupanuks liituda. Nii võib juhtuda, et ühel hetkel on vabatahtlikel põhinev Kaitseliit põhiline võitlev jõud, just nagu ütlevad kindral Laidoneri sõnad käesoleva artikli motos. Tänu oma ühiskonnaga seotud võrgustikele ja kerksusele on Kaitseliit võimeline vastu võtma uusi liikmeid ja looma neist täiendavaid üksusi, et kaitsta Eesti vabadust. Kaitseliidu järgmised arengusammud peavadki olema suunatud selle ülesande täitmisele ja seda täna arendatava kolme V võime toetusel.