AIRI TOOMING, SUURE HAARDEGA VÄIKE NAINE

AIRI TOOMING, SUURE HAARDEGA VÄIKE NAINE

Ta näeb välja nagu üsna nääpsuke tagasihoidlik tütarlaps. Kui ta võõrale tänaval erariietes vastu kõnniks, siis ei tuleks too arvatavasti iialgi selle peale, et tegemist on naisega, kes juhib 2700 liikmega suurt ja mõjukat organisatsiooni.

Tekst: ELINA ASLETT, vabatahtlik autor

Airi Tooming on vedanud Naiskodukaitse esinaise vankrit juba 15 aastat. Ta on ehe näide sellest, kui suure haarde ja mõjuvõimuga võib olla üks pealtnäha väike ja habras naine.

Mis on peamised põhjused, et oled jäänud nii kauaks Naiskodukaitset juhtima? Mis on sind motiveerinud ja mis toeks olnud?

„Ilmselt olen loomu poolest hästi eesmärgile suunatud. Tahan, et asi kogu aeg edasi läheks. Energiat annabki see, et sead mingi eesmärgi ja näed, et see juhtub päriselt – ilmselt küll umbes viis korda aeglasemalt kui lootsid, aga ikkagi juhtub. Ja Naiskodukaitses on kogu aeg edasi mindud, vist tänu sellele, et meil on õnnestunud üsna palju ise välja mõelda, mida me teeme ja millal teeme – ei ole olnud väga palju välist survet.“

Kas pead oluliseks oma pere tuge? Kuidas ühildad niisuguse suure organisatsiooni juhtimist pereema olemisega?

„Jah, no siin ei ole mingit küsimustki. Loomulikult on abiks, et abikaasa on ka süsteemi liige ja isikuomadustelt igas mõttes väga toetav. Ma tõesti olen saanud väga väikeste laste kõrvalt igal pool füüsiliselt kohal käia. Abikaasa on kõik enda kanda võtnud. Lapsed on olnud muidugi ka palju kaasatud ... Ja meil on töö kogu aeg kodus kaasas. Kui algusaegadel oli rohkem vaidlusi ja võib-olla ka liiga intensiivset diskuteerimist selle üle, mis on õige, kuidas peaks asjad olema Naiskodukaitses ja kuidas suhestuda Kaitseliiduga, siis täna on need vestlused hästi konstruktiivsed, üksteist toetavad ja nõu andvad. Mina õpetan natuke, kuidas Rapla malevat juhtida, ja Rapla maleva pealik õpetab natuke, kuidas Naiskodukaitset juhtida – sellises positiivses võtmes.“

Kui sa 2000. aastal liitusid, siis õppisid alles Tartu Ülikoolis semiootikat ja kulturoloogiat. Kuidas see üldse juhtus, et Naiskodukaitsesse astusid?

„Ilmselt oli mul juba gümnaasiumi ajal huvi ajaloo ja ühiskonnaõpetuse vastu, tahe kaasa rääkida ühiskondlikel ja poliitilistel teemadel. Käisin Treffneri gümnaasiumis, kus oli koos sarnaselt mõtlevaid inimesi, mu klassivennad olid Kaitseliidus. Juba siis oli mul selline abstraktne riigiarmastus või suur huvi ühiskonnas toimuva vastu. Mingil hetkel nägingi täitsa neutraalset ajalehenupukest, et Naiskodukaitses on lahtiste uste päev. Mul ei olnud seal ühtegi tuttavat, ma ei teadnud sellest organisatsioonist midagi – läksin lihtsalt kohale ja liitusin ja nii oligi.“

Aga kuidas sai sinust suhteliselt lühikese ajaga – 6 aastaga – organisatsiooni juht?

„Nojah, siis oli organisatsioon natuke teistsugune, inimesi oli ju vähem ja võib-olla oli ka esile kerkida lihtsam, kui täna oleks. Tartus, kuhu mina astusin, oli 30–40 liiget. Väga aktiivne kamp, palju noori mõtlevaid inimesi.

Tol ajal oli üheks võtmeisikuks Riina Nemvalts (nüüd Riina Kütt), kes on läbi aastate olnud üks Naiskodukaitse ideolooge. Temalt saadud inspiratsioon ärgitas meid. Tegime ümarlaudu ja arutasime Naiskodukaitse visiooni – kuhu peaks arenema. Mingil hetkel kutsus tollane Naiskodukaitse juht Dagmar Mattiisen meid esinema ühele konverentsile. Küllap see võis tol ajal paista isegi natuke revolutsiooni moodi välja, et oh, kuidas me teeme nüüd selle Naiskodukaitse uueks ja teistsuguseks.“

Kas see, et sinust sai Naiskodukaitse juht, oligi revolutsioon või asjade loomulik käik?

„Hästi loomulik, jaa. Kõigepealt tegutsesin vabatahtlikuna. Olin akadeemilise jaoskonna eesotsas, siis korraks Tartu ringkonna eesotsas, jõudsin vist olla valitud ka keskjuhatuse liikmeks – kõike seda 2–3 aasta jooksul.

Ju ma siis rääkisin kaasa ja pühendasin Naiskodukaitsele tõesti väga palju aega. Ülikool jäi tol ajal soiku. Iga päev istusime Tartu malevas, muudkui tegime plaane, korraldasime üritusis sõna otseses mõttes hommikust õhtuni, nii et loengusse eriti ei jõudnud. Selle tõttu ilmselt oligi võimalik hakata organisatsioonis silma paistma.

Juba 2003. aastal kutsus Dagmar mind tööle Lõuna piirkonna vanemaks. Hakkasin palgalisena kureerima viie lõunaringkonna tegevust. Minu esimesteks tegevusteks said korrastamine, selgeks tegemine, mis meil olemas on, ja süsteemide paikapanemine. Dagmar oli kindlasti pigem visionäär.

Arvan, et Naiskodukaitse oli ka siis väga hästi pildis, aga administreerimisvõime oli toona palju nõrgem ja korrastatus oli madalal tasemel. Kuna pean enda tugevuseks pigem korrastamist, siis süsteemide loomine oli esimestel aastatel minu peamine siht – alates sellest, et baasväljaõpe oleks kuidagi formaliseeritud, et me ei teeks iga kord isemoodi ja nii, nagu kellelgi parasjagu pähe tuleb, et me teaksime, palju meil liikmeid on, jne.“

Oled nimetanud Naiskodukaitse liikmelisuse olulisima väärtusena seda, et selle liikmed sooviksid kuuluda organisatsiooni terve elu. Ometigi on ka neid, kes Naiskodukaitsest lahkuvad. Kas on tehtud kokkuvõtteid, mis põhjustel lahkutakse ja kui palju lahkujaid on?

„Me ei ole otseselt teadusuuringut teinud, aga loomulikult on mingi tunnetus tekkinud. Kindlasti on mõned üksikud liikmed oma aktiivsel tegevusperioodil jõudnud selleni, et „ma ootasin midagi muud“, ja küllap on ka üksikuid olukordi, mil küsimus on inimestevahelistes suhetes … Ma arvan, et see on ühes organisatsioonis loogiline. Aga valdav enamik jääb organisatsioonist kõrvale nii, et ta kas kolib välismaale või Eestis teise piirkonda või hakkab elukorralduslikult midagi hoopis muud tegema. Side organisatsiooniga kaob ja aastatega jõuab asi järk-järgult selleni, et inimene arvatakse välja või astub ise välja.

Kindlasti saab organisatsioon edeneda selles suunas, et meil oleks vähem kõrvalejääjaid ja et me suudaksime neid tänasest paremini tagasi motiveerida. Ma olen väga seda meelt, et inimest ei peaks kergekäeliselt välja arvama, sest ta on siia tulnud ju mingi meiega ühise baasväärtuse tõttu. Loomulikult me ei hoia jõuga kedagi kinni, aga selgitame kõiki võimalusi – äkki talle sobiks teha teistmoodi või teisi asju või kas ta ikka on teadlik, et ta ei pea terve oma elu sprinteri kiirusel meie juures tegutsema. Et on okei vahepeal viis aastat lapsi kasvatada ja hoida oma esmased töö- ja koduasjad korras. Võib-olla siis kuuendal aastal jälle tulla, teha natuke midagi. Peaasi, et me suudame kõikide liikmeteni sellise teadmise viia – siis ongi okei.“

Mida võiksime öelda naistele, kes muretsevad, et Naiskodukaitsega liitudes võidakse nad ühel päeval rindele saata? Kombatandiks olla ei ole ju kohustuslik, samas arengukava järgi on meil eesmärgiks, et 50% Naiskodukaitse liikmetest valiks endale sõjaaja ametikoha ...?

„Jah, Naiskodukaitse tugevus ongi kahtlemata see, et me püüame leida rolli igas valmisolekuastmes inimesele. Kui sa oled sõjalise riigikaitse mõttes suurema valmidusega ja oled valmis oma rolli täitma võrdselt reservväelase kohustusega inimestega – kõik sellised liikmed tahame me üles leida.

See ei tähenda, et kõik peaksid endale võtma tänases mõistes maakaitseüksuses olemise rolli – riigikaitsesse saab panustada ka mingis teises rollis. Aga kõigile neile liikmetele, kel on mingi väikegi eeldus sõjalise riigikaitsega seotud ülesannet täita, pakume järkjärgulist sisseelamist.

Aeg-ajalt on kaitseliitlaste hulgas olnud selliseid provokatiivseid hüüatusi, et milleks meile üldse eraldi Naiskodukaitse, ka Kaitseliidus saab ju naine teha täpselt kõike sedasama sõjalist. Siin ongi vastuseks, et organisatsioonina suudame meie ikkagi pühendada rohkem energiat sellele, et inimene jõuaks sellise otsuseni, isegi kui ta võib-olla ei liitunud üldse mitte selle mõttega. Võib-olla tuleb ta plaaniga olla noortejuht või „natuke avalikke suhteid teha“. Aga järk-järgult, omas tempos asjadega kokku puutudes ja väljaõpet läbides jõutakse selguseni, et „oh, minus on see nii-öelda sõjard tegelikult täiesti olemas“.“

Nii et annad sõrme, siis võib-olla teise ja lõpuks terve käe ja hakkab meeldima, eks?

„Jah, just. Aga see pool on muidugi tõsi, et ega naised väga heal meelel neid kolme tilka verd ei anna. Selgitustööd tuleb teha üsna palju ja see on täiesti arusaadav. Kui mehel on nii-öelda sünnist saati teadmine, et Eesti Vabariigis saab ta igal juhul endale reservväelase kohustuse, siis on ta mõttes sellega juba nii harjunud, et ei vaidlusta seda. Naised aga peavad sellesse mõttesse sisse kasvama. Ütleme tihtipeale, et sõja ajal ei ole ühtegi ametikohta, mis ei oleks sõjaaja ametikoht. Kui meil on käes „päris kriis“ ja meil on päriselt vaja neid inimesi selles rollis, siis on niikuinii kõigil halvasti. See ei ole nii, et „mina ei taha sõtta minna, ma elan edasi oma tavalist ilusat elu oma ridaelamuboksis ja mind see kõik ei puuduta“. Pigem tuleb mõtestada ja selgitada iseendale ja liikmetele ümberringi, et loomulikult käib see igaühe valmisoleku järgi, aga kui sul on tahe panustada, siis siin on see võimalik.“

Kas nõustud, et terve koroonakriisi jooksul oleme ennast Eesti ühiskonnas organisatsioonina tõestanud ja tugevalt pildile toonud kui kodanikuühiskonna vastutustundelise, tugeva ja väga hästi toimiva liikme?

„Jah, ma arvan küll. Olen väga rahul selle rolliga, mida meil on õnnestunud täita ja just nimelt tänu liikmetele. Kokkulepped sünnivad ju minu ja meie siinse meeskonna abil, aga me ei julgeks ühtegi lubadust anda ega kokkulepet sõlmida, kui me ei teaks, et meil on olemas liikmeskond, kes on valmis seda täitma ja tihti ka ise initsiatiivi üles näitavad.

Tore näide oli augustis, kui Leedu kriis alguse sai ja kaitseministeeriumis tekkis mõte Naiskodukaitse appi saata. Saatsime liikmetele laiali päringu, et kes oleksid valmis minema Leetu laagritesse appi, isegi täpselt teadmata, mis seal ees ootab. Päeva või kahega tuli 120 vastust inimestelt, kes kõik olid valmis kohe minema. See oli super! Tänu sellistele inimestele julgemegi mõelda, et me saame kaasuda ja võime lubada ennast appi.“

Mis on praegu töös ja mida huvitavat ootad uuelt aastalt?

„Meil on viimistlusjärgus mitmed dokumendid, mis raamivad evakuatsiooniga seonduvat, selle sooviks lähiajal kivisse raiuda. On suur soov jõuda kõrgemale ja kaugemale ka „Ole valmis!“ rakendusega. Rakendus ise, ma olen selles üsna veendunud, on hea ja sisu arendamisega ei oleks praegu vaja väga palju tööd teha, aga laiendada on vaja kasutajaskonda.

Samuti on meil lähiajal fookuses kõik õppekavad, uuendame neid järjest: avalike suhete kursuse, staabiassistendi kursuse kava, evakuatsiooni baasõppe kava jne. Järjest võtame ette. See on taas üks selline asi, mis saavutusena kuhugi kõrgele ja kaugele välja ei paista, aga nõuab väga palju tööd, teisest küljest on väga vajalik, kuna loob olulist baasi. Väljaõppe kvaliteet on ülioluline – siis saame öelda, et meil on mingid ühtsed teadmised ja oskused.“

Oled öelnud, et iga endaga hästi hakkama saav ja kaaskodanikke aidata suutev naiskodukaitsja tähendab suures plaanis turvalisemat ühiskonda. Võib-olla see võikski olla hea motiiv Naiskodukaitsega liitumiseks neile, kes kaaluvad liitumist, aga ühel või teisel põhjusel kõhklevad?

„Jah. Organisatsioonifi losoofi liselt saimegi ühel hetkel aru, et igal juhul ei taha kõik meie liikmed panustada sõjalisse riigikaitsesse. Juba see on loomulikult väga hea, kui igaüks saab iseendaga hakkama, aga rakendatuse mõttes ja riigi vajaduse mõttes on neid mõistlik organiseerida mingiks teist laadi ülesandeks. Sealt kasvaski välja evakuatsioonivaldkond. Mõni naine võib-olla tulebki organisatsiooni just nimelt sellepärast, mõni aga leiab endale selle väljundi. Kui sõjalise riigikaitse puhul võib – eriti naistel – tekkida dilemma, kas see on tõesti see, mida ma tahan teha, siis evakuatsioon on ju väga ilusa missiooniga ülesanne.“

Airi Tooming

Naiskodukaitse liige alates 2000 Naiskodukaitse esinaine alates 2006

Haridus: Tartu Ülikool, semiootika ja kulturoloogia, bakalaureus; Tallinna Ülikool, organisatsioonikäitumine, magister

Kolm poega: 6 a, 10 a, 17 a

Abikaasa: Kaitseliidu Rapla maleva pealik, Naiskodukaitse toetajaliige Valjo Tooming

Pärit Võrumaalt

Praegune ringkond: Tallinn