VASTANDITE ÜHTSUS JA VÕITLUS

VASTANDITE ÜHTSUS JA VÕITLUS

Kui ammutada oma teadmisi teleseriaalidest, võiks arvata, et türklased elavad kõik Saksamaal, töötavad politseis ning eranditult on nende nimi Semir. Tegelikult on Türgi kui omaette riik ikkagi täiesti olemas, päris kõigi türklaste nimi ei ole Semir ja filme tehakse sealmaal ka.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

Lugu on siis selles, et väga rahuarmastav Türgi sisaldab suurt kogukonda kurde, kes millegipärast soovivad oma riiki. Türklastele tundub sihuke idee pisut kummaline, sest nemad valitseksid hea meelega kurdide üle muudkui edasi, aga nood ajavad sõrad vastu. Tekkinud on pikalt vinduma jäänud sõjaline konflikt, kus kurdid peavad valitsusvägedega põhimõtteliselt sissisõda. Seda kõike kajastab Türgis valminud film „The Breath“.

Eelmise aastasaja üheksakümnendad. Kusagil mägedes asub pisike väeosa, mille ülesanne on peale passida, et PKK funktsionäärid releejaama laiali ei tassiks või ära ei lammutaks. Sõdalased lohistavad teenistust nagu jaksavad. Postil magab hambad laiali tunnimees, toas norskab ohvitser. Öösel, nagu filmides ikka kombeks, saabub koos hulga sõdalastega kohale kapten Mete, korraldab väeosas paraja mürgli ja üleüldse hakkab kõigile õpetama, kuidas elu käib. Postil magamine jääb minevikku, päris hambaharjaga midagi puhtaks nühkima ei pea, aga hoovis seisev büst (ei teagi kelle, võibolla Atatürgi) peab läikima nagu juudi jõulupuu, räbaldunud lipp tuleb välja vahetada ja nii edasi. Et kapteni elu alluvate kallal irisedes liiga mugav ei tunduks, hakkab väeossa helistama keegi Doktor. Doktor, tuleb välja, on Tööparteis vägagi tegev, ühtlasi selgub, et kapteniga on nad vanad tuttavad. Ja siis läheb mölluks…

Sedamoodi algab „The Breath“, originaalis siis „Nefes: Vatal Sagolsun“. Rohkem sünopsist väga ette ära rääkida ei tahaks, põnevam osa filmist las jääb igaühele avastada. Film on üksjagu pikk – pisut üle kahe tunni. Esimene tund kulub suuresti taustsüsteemi peale. Pikalt ja põhjalikult, kolm korda ja hästi aeglaselt selgitatakse vaatajale, kui ägedad sõjamehed ikkagi Türgi sõdurid on ja kõik need teised sõnad. Sihuke selgitamine on kindlasti vajalik, et ka kaugemalt nurga vaataja taipaks, mis asju selles pisikeses väeosas kusagil tont teab mis mäetipul aetakse, aga esimene tund kipub ikkagi venima. Mingil hetkel tekib õigustatud küsimus: aga kuhu sõda jääb? On ju sõjafilm? Sellest heietamisest võiks südamerahus poole maha lõigata ja mitte midagi halba ei juhtu. Miks on see sisse jäänud, kes seda teab. Võib-olla on tegu kohaliku kaitseministeeriumi, või kuidas nad seda kontorit sealmaal kutsuvad, siira sooviga jätta filmi sisse võimalikult palju targutamist, ei tea. Vandenõuteooriana käibiks ka variant, et režissöör on meelega soovinud vaataja uinutada, enne kui mölluks läheb. Kõrvalt on ju ikka tore vaadata, kuidas peadpidi popkornituutus tukkuv vaataja üles ehmub.

Mõneti igav on filmi algus küll, aga tasub ära kannatada. Kui lõpuks saabub Doktori ja kapten Mete vastasseis, läheb põnevaks. Üks esindab, sõltuvalt vaatepunktist, kas terroriste või vabadusvõitlejaid, teine Türgi ametlikku seisukohta. Kuivõrd teema on kole tundlik, on režissöör huvitava lahendusena teinud sellise lükke, et peamine oponent Doktor jääb kuni lõpuni selge nime ja näota isikuks. Tore on nentida, et pigem teatrisse kuuluv lahendus on edukalt filmi sisse toodud. Ja see töötab, film sellest üksnes võidab. Filmis puudub ka selline konkreetne lõpplahendus, kus head võidutsevad pahade üle. Isamaalisust on filmis mõistagi süle ja seljaga, võib kohati isegi naabritelegi jagada, aga teemat käsitletakse nii, nagu ta olema kipub – parajalt segane värk, kus häid ja pahu niisama lumelabidaga lüües ei eralda. Siit tuleb sarnasus „9. roodule“ ja eriti sarnaseks lähevad lõpukaadrid. Mäletate „9. roodu“ lõpus mööda lahinguvälja laipade vahel komberdavat lonkavat sõdurit? Vaat nii, siin on ka. „9. rood“ valmis 2005, „The Breath“ 2009. Nii, et kui nüüd režissöör Levent Semerci käis rahutult kabinetis või võtteplatsil edasi-tagasi teadmata, kuidas vormida filmile üks tõeliselt äge lõpp, siis tarvitsenuks vaid kinno minna ja äge lõpp oleks olnud nagu maast leitud. Kas ta nii ka tegi, ei või kinnitada, aga sarnane on lõpp saanud küll.

Kuigi fi lm on päris kindlasti Türgi kui riigi seisukohta väljendav ja oleks ka imelik, kui poleks, tekib vaadates ikkagi küsimus, kes on siis õige, kes vale; kes hea, kes paha. Ja kas selline liigitus ülepea üldse võimalik on. Kapteni ja Doktori „telefoniduell“, mille käigus verbaalselt „õigust tehakse“ ja teineteist sajas surmapatus süüdistatakse, on eht „vastandite ühtsus ja võitlus“, kui tsiteerida üht laulupealkirja. Hiljem minnakse sõnadelt üle tegudele, kuid ka „lahing level’i lõpubossiga“ ei too mingit selgelt arusaadavat lahendust.

Filmi alusmaterjalina on pruugitud paari Hakan Evrenseli lühijuttu ning ka reaalseid sündmusi, mis toimusid aastal 1992. Tol aastal suutis Kurdi Töölispartei saata vabalt valitud jumala juurde hulga Türgi sõdureid. Veidi hiljem tegid valitsusväed kurdidele muidugimõista sedasama. Filmis toimuva tegevuse ajaks (üheksakümnendad) oli Türgi-PKK vastasseis kestnud juba aastaid (soojendusega alustati 1978), ehk siis igati loogiline oli sellest möllust lõpuks (2009) ka fi lm teha. Ameerika fi lmivaatajad on juba jõudnud tirida paralleeli „Full Metal Jacketiga“, samas võib südamerahus öelda, et tegu on Türgi arusaamaga venelaste „9. roodust“. Tempostamise ja osalt ka õhustiku poolest sarnaneb „The Breath“ veidi meie oma „Mandariinidele“. Õnneks pole „The Breath“ ei üks ega teine, rääkimata kolmandast. On nende võrdlustega kuidas on, „The Breath“ on siiski piisavalt omanäoline.

Näitlejad on mõistagi nii tundmatud, kui veel olla saavad. Lappasin nimekirja läbi – mitte ühtegi Semiri. Seevastu on hulk teisi näitlejaid, kellest ei tea midagi, sest Türgi fi lmid jõuavad siinmail ekraanidele haruharva või üldse mitte. „The Breathi“ vaieldamatu peategelane on muidugi kapten Mete, keda mängib Mete Horozoğlu. Teeb ta seda hästi, roll on hästi välja peetud. Number kaks meheks platseeruks Doktor (Riza Sönmez), kelle kanda on huvitav, kuid mõnevõrra tänamatu roll olla kogu filmis vaid kehatu hääl raadiojaamas või telefonis. Ka kõik teised saavad osatäitmistega igati mõistlikult hakkama, kannatab vaadata küll.

Ahjaa, kohustuslik tütarlaps keset meestejõuku on ka olemas. Sõjafilmide kohustuslik punkt täidetud. Tegelikult näeb naisterahvaid episoodiliselt veel, mis on kaunikesti tavatu.

Filmi juures väärib kiitust kaameratöö. Pildikeel on loogiline ja ei väsita arutu ringirapsimisega. Väga hea on kiivrikaamera imiteerimine, mis jätab dokumentaali mulje. Hea on ka see, et sellega pole üle pingutatud. Vahel on filmitegijad mõnest või teisest tehnilisest võimekusest kangesti tuhinasse sattunud ega saa enam pidama. Tulemuseks on kaootiline segapuder ekraanil. Pihusolev film selline pole, kõik on normis.

Ükskõik, missuguse seisu- või istekoha vaataja võtab või kellele filmi käigus kaasa tunneb, „The Breath“ on film, mis paneb mõtlema. Ja see on pagana hea, et selliseid filme tehakse.

„THE BREATH“

Osades: Mete Horozoğlu, Birce Akalay, İlker Kızmaz

Lavastanud: Levent Semerci

2 tundi

Hinnang kümnepallisüsteemis:

Idee: 8 – väga huvitav eestlase jaoks küllalt tundmatu teema käsitlus.

Teostus: 9 – visuaalselt hea tulemus.

Näitlejatööd kokku: 7 – peamiselt teeb siin skoori üks mees, Mete Horozoğlu.

Lavastajale: 8 – potentsiaalse pätsamise eest filmist „9. rood“ paar pügalat maha.