5 minute read
ELU PÄÄSTNUD MADIS MILLING: „VÄLJAÕPE KÄIVITUS“
ELU PÄÄSTNUD MADIS MILLING: „VÄLJAÕPE KÄIVITUS“
Madis Milling on kaitseliitlane, näitleja, poliitik ja riigikogu liige, kindlasti veel palju muudki. Mida ta aga ei ole – ta ei ole meedik. Ometi päästis tema otsustav ja oskuslik sekkumine maanteel veoautolt löögi saanud 88aastase mehe elu.
Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja
Palun kirjelda olukorda, kus, kuidas ja millal see sündmus aset leidis.
„Sõitsin autoga Saku vallas Kasemetsa teel. Nägin umbes paarisaja meetri kaugusel veoautot tegemas pööret kõrvalteelt peateele. Mõne hetke pärast nägin sõiduteel mingit takistust. Jõudsin mõtelda, et veoauto kastist on midagi välja kukkunud, aga järgmisel hetkel sain aru, et tegemist on inimesega. Jätsin auto seisma, ohutuled peale, haarasin kollase vesti ja läksin kannatanu juurde. Vanem meesterahvas oli teadvusel ja kontaktne ning ütles, et jäi veoauto alla.“
Madis, et oleks selge – oma erialalt ei ole sa meedik, samuti ei ole sa kunagi töötanud kiirabiarsti ega päästjana, eks ole? Aga teadmised, kuidas kannatanut aidata – kas need pärinevad kusagilt juhilubade tegemise ajast nagu enamikul meist või oled Kaitseliidus juurde õppinud?
„Meedikuna ei ole ma tõepoolest töötanud, küll aga olen viimased üheksa aastat olnud vabatahtlik päästja. Esimesed esmaabikursused sai läbitud juhilubade tegemisel. Siis juba Kaitseliidu kursus. Hiljem veel esmaabikursus riigikaitseõpetajaks õppimise ajal ja lõpuks kursus vabatahtliku päästja koolituste raames.“
Üks asi on teoreetilised teadmised, teine asi praktika. Ja mitte matkimisena, vaid reaalses situatsioonis, kus ongi nii, et sinu eksimusel võivad olla tagajärjed. Tundsid sa enne tegutsema hakkamist kannatanu juures seistes ka paanikat või nõutust, et mida nüüd?
„Kahjuks ei olnud ma sellises olukorras esimest korda. Kunagi olin osaline näitlejate bussiga juhtunud õnnetuses, kus andsin esmaabi. Paanikat ei tekkinud, tekkis hoopis selline suhteliselt emotsioonitu ja õpitud ratsionaalne tegutsemine. Emotsioonid tulid hiljem.“
Palun kirjelda, kui võimalik, etappide kaupa ja nii detailselt, kui mäletad, oma edasist elupäästvat tegevust.
„Kõigepealt – otseselt elupäästvaid tegevusi ei olnud õnneks vaja. Kannatanu hingas ja oli teadvusel. Samuti ei olnud arteriaalseid ega venoosseid verejookse. Loomulikult jäävad alati varjatuks sisemised vigastused. Kõigepealt tuvastasin esmase vaatlusega vigastused. Samal ajal valisin 112. Siis juba info häirekeskusele: mis juhtus, kus juhtus. Seejärel ühendati mind meedikuga, kellele kirjeldasin kannatanu vigastusi – nii neid, mida nägin mina, kui ka kannatanu enda ütlusi (kus on valu). Kui häirekeskus oli andnud loa kõne katkestada, hakkasin tegelema kannatanuga. Kannatanu oli juba kukkunud või instinktiivselt liigutanud ennast stabiilsesse küliliasendisse. Tegin vigastatud käele esmase sideme verejooksu peatamiseks ja isoleerisin kilekotiga vigastatud käe kontakti porise teepinnaga. Samuti panin asfaldi ja kannatanu näo vahele õhukese riidest koti – tundub esmapilgul ehk suhteliselt mõtdub esmapilgul ehk suhteliselt mõttetu tegevusena, tetu tegevusena, aga kannataaga kannatanule on olulinule on oluline teadmine, ne teadmine, et temaga tegeletakse. Inimese pea ja nägu on kõige vastuvõtlikumad kohad. Kannatanu rahustamine on tähtis. See vähendab kannatanu šokki langemise võimalust.
Auto esmaabipauna ma ei kasutanud. Mul on enda komplekteeritud esmaabipaun, mis käib minu lahinguvesti külge. Kui see paun vesti küljes ei ole, on see mul autos. See on veidi toekam komplekt kui see esmaabipakk, mida sõdur peab kaasas kandma. Selle pidin olude sunnil komplekteerima, kui olin veel riigikaitseõpetaja. Välilaagris juhtus õpilastega pidevalt väikseid õnnetusi – plaastreid läks „kilodega“.“ õnnetusi – plaastreid läks „kilodega“.“ ei taha hästi rullist lahti tulla – marliniidid kipuvad rulli otsas takerduma. Veidi kallimad, kergelt venivad sidemed on paremad.“
Kas oli ka kõhklushetki, et kas teha nii või naa, ja mis aitas otsustada?
„Oma tegutsemises ma ei kõhelnud. Ütleme nii, et väljaõpe käivitus. Küll Ütleme nii, et väljaõpe käivitus. Küll aga tekkis vahepeal mure enda ohutuse pärast. Kolm autot sõitsid mööda kiirust oluliselt vähendamata. Õnneks jäi üks auto seisma ja selles olnud abivalmis inimesed aitasid liiklust abivalmis inimesed aitasid liiklust rahustada.“
Kuidas situatsioon sinu jaoks lahenes?
„Kiirabi saabus umbes kümne minutiga. Aitasin kannatanu raami peale tõsta ja jäin esmase tunnistajana politseid ootama. Pärast kirjaliku tunnistuse esitamist politseile oli sündmus minu jaoks läbi.“
Sinu tegu on kahtlemata kõigile eeskujuks ning ka õpetuseks ja inspiratsiooniks. Kuid kas võtsid ka ise sellest endale midagi kaasa?
„Sain teadmise, et esmaabipaunas tuleb välja vahetada sidemed. Odavamad marlisidemed ei taha hästi rullist lahti tulla – marliniidid kipuvad rulli otsas takerduma. Veidi kallimad, kergelt venivad sidemed on paremad.“
Mida tahaksid öelda neile, kes samuti võivad ühel hetkel leida end samasugusest olukorrast: on kannatanu ning tuleb tegutseda?
„Alati on hea oma esmaabiteadmisi värskendada. Enamikul juhilubade omanikel on see koolitus küll läbitud, aga asjad kipuvad ununema. Minul on olnud võimalus neid kursusi läbida mitmel korral. Iga kord olen õppinud midagi uut või taasavastanud mõne detaili, mis on veidi ununenud. Samuti võiks mõned mustad stsenaariumid oma peas läbi mängida. Tõenäosus autoõnnetusse sattuda ei ole suur, kuid on olemas. Oluliselt suurem on tõenäosus, et kodus juhtub midagi. Suurem osa õnnetusi juhtubki inimestega just kodus. Ja küsimus ei ole ainult esmaabis, küsimus on laiem. Kas meil on plaan, kui keset ööd tekib näiteks tulekahju? Kes peres mida teeb? Kes helistab? Kes tegeleb lastega? Kes tegeleb koera või kassiga? Kes haarab olulised dokumendid? Ehk siis – kas meil on plaan ja milline see on?!? Neile küsimustele peaks igaüks vastuseid otsima.“
