meDitSiiN
eLU PÄÄStNUD maDiS miLLiNg:
„vÄLjaÕPe KÄivitUS“ Madis Milling on kaitseliitlane, näitleja, poliitik ja riigikogu liige, kindlasti veel palju muudki. Mida ta aga ei ole – ta ei ole meedik. Ometi päästis tema otsustav ja oskuslik sekkumine maanteel veoautolt löögi saanud 88aastase mehe elu. Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja
Palun kirjelda olukorda, kus, kuidas ja millal see sündmus aset leidis. „Sõitsin autoga Saku vallas Kasemetsa teel. Nägin umbes paarisaja meetri kaugusel veoautot tegemas pööret kõrvalteelt peateele. Mõne hetke pärast nägin sõiduteel mingit takistust. Jõudsin mõtelda, et veoauto kastist on midagi välja kukkunud, aga järgmisel hetkel sain aru, et tegemist on inimesega. Jätsin auto seisma, ohutuled peale, haarasin kollase vesti ja läksin kannatanu juurde. Vanem meesterahvas oli teadvusel ja kontaktne ning ütles, et jäi veoauto alla.“
Madis, et oleks selge – oma erialalt ei ole sa meedik, samuti ei ole sa kunagi töötanud kiirabiarsti ega päästjana, eks ole? Aga teadmised, kuidas kannatanut aidata – kas need pärinevad kusagilt juhilubade tegemise ajast nagu enamikul meist või oled Kaitseliidus juurde õppinud? „Meedikuna ei ole ma tõepoolest töötanud, küll aga olen viimased üheksa aastat olnud vabatahtlik päästja. Esimesed esmaabikursused sai läbitud juhilubade tegemisel. Siis juba Kaitseliidu kursus. Hiljem veel esmaabikursus riigikaitseõpetajaks õppimise ajal ja lõpuks kursus vabatahtliku päästja koolituste raames.“
Üks asi on teoreetilised teadmised, teine asi praktika. Ja mitte matkimisena, vaid reaalses situatsioonis, kus ongi nii, 64
1/2022
et sinu eksimusel võivad olla tagajärjed. Tundsid sa enne tegutsema hakkamist kannatanu juures seistes ka paanikat või nõutust, et mida nüüd? „Kahjuks ei olnud ma sellises olukorras esimest korda. Kunagi olin osaline näitlejate bussiga juhtunud õnnetuses, kus andsin esmaabi. Paanikat ei tekkinud, tekkis hoopis selline suhteliselt emotsioonitu ja õpitud ratsionaalne tegutsemine. Emotsioonid tulid hiljem.“
Palun kirjelda, kui võimalik, etappide kaupa ja nii detailselt, kui mäletad, oma edasist elupäästvat tegevust. „Kõigepealt – otseselt elupäästvaid tegevusi ei olnud õnneks vaja. Kannatanu hingas ja oli teadvusel. Samuti ei olnud arteriaalseid ega venoosseid verejookse. Loomulikult jäävad alati varjatuks sisemised vigastused.
MADIS MILLINGU ESMAABIPAUNA SISU: • erinevad sidemed ja meditsiiniline teip, • erinevad haavaplaastrid, • antiseptik, põletusgeel, külmaaerosool, aerosoolplaaster, • žgutt (CAT), käärid, puugipintsetid, kummikindad, • valuvaigistid, Zyrtec (allergialeevendaja), söetabletid, paar Coldrexi.
Kõigepealt tuvastasin esmase vaatlusega vigastused. Samal ajal valisin 112. Siis juba info häirekeskusele: mis juhtus, kus juhtus. Seejärel ühendati mind meedikuga, kellele kirjeldasin kannatanu vigastusi – nii neid, mida nägin mina, kui ka kannatanu enda ütlusi (kus on valu). Kui häirekeskus oli andnud loa kõne katkestada, hakkasin tegelema kannatanuga. Kannatanu oli juba kukkunud või instinktiivselt liigutanud ennast stabiilsesse küliliasendisse. Tegin vigastatud käele esmase sideme verejooksu peatamiseks ja isoleerisin kilekotiga vigastatud käe kontakti porise teepinnaga. Samuti panin asfaldi ja kannatanu näo vahele õhukese riidest koti – tundub esmapilgul ehk suhteliselt mõttetu tegevusena, aga kannatanule on oluline teadmine,
