Kaitse Kodu! nr 1 2022. a by Kaitse Kodu!

KaitSe KoDU! KAITSELIIDU AJAKIRI

1/2022

2022 –

mÕtteiD KaitSeLiiDU areNDamiSeSt NAISKODUKAITSJANA ELLUJÄÄMISKURSUSEL NOORTE OSKUSTE LAAGER VIIES VAATUSES

LEIA

KAITSE KODU! INTERNETIST

https://issuu.com/kaitse_kodu

@kaitsekodu

www.facebook.com/kaitsekodu/

www.youtube.com/kaitseliiteesti

toimetaja veerg

PALJU PÕNEVAT, HARIVAT JA SILMARINGI AVARDAVAT

eatavasti polnud lõppenud 2021. aasta just lihtsate killast. Jätkuv ülemaailmne pandeemia, migratsioonikriis Euroopa Liidu ja NATO idapiiril, pingete süvenemine Ukrainas, ootamatult kasvanud energiahinnad – kui nimetada vaid üksikuid asju, mis seda ilmestasid. Ometi oli mullu ka palju positiivset. Võtame või Kaitseliidu. Mida kõike me asjaoludest hoolimata ära ei teinud! Osalemine missioonil Iraagis, võidupüha paraad, admiral Pitka luurevõistlus ning muidugi erinevad õppused, mille kohta saab ka käesolevas numbris päris mitmelt healt leheküljelt lugeda. Nagu paljust muustki põnevast, harivast ja silmaringi avardavast. KARRI KAAS peatoimetaja

Praegu, jaanuari alguses ei tea ilmselt keegi veel päris kindlalt, mida alanud aasta meile toob. Kuid me teame, et kõik, mis kaitseliitlast, naiskodukaitsjat, noorkotkast, kodutütart ja miks ka mitte patriootlikku Eesti inimest huvitab, leiab kajastamist ajakirjas Kaitse Kodu!. Selle peale võib küll kindel olla.

KAITSELIIT Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.

KAITSELIIDU AJAKIRI

Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda. Kaitseliitu kuulub üle 16 000 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 26 000 vabatahtliku.

1/2022

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU! Asutatud 11. septembril 1925 Peatoimetaja: Karri Kaas Tegevtoimetaja: Asso Puidet Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Kaitseliit

Kujundaja: Matis Karu Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee Toimetus: Sauga vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001 Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

KAITSE KODU! Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.

Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu. Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.

Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Naiskodukaitse

Noored Kotkad

Trükk: AS Printall

Kaastööde saatmise tähtajad: 2/2022 – 19. jaanuar; 3/2022 – 23. veebruar; 4/2022 – 6. aprill; 5/2022 – 25. mai; 6/2022 – 10. august; 7/2022 – 14. september; 8/2022 – 19. oktoober

Kodutütred 1/2022

SiSUKorD

6 SÜNDMUS

Väärtuslik kogemus Iraagi missioonilt

8 KAITSELIIT 2022 – mõtteid Kaitseliidu arendamisest 12 INIMENE Kaitseliitlase julge tegutsemine päästis perepea 16 KAITSELIIT Harju malev: malevlaste nägu ja tegu! 18 KAITSELIIT Vajadusest sündinud Männikvälja lasketiir 20 ÜKSUS Kaitseliit ja Päästeliit kogukonna heaks! 22 VÄLJAÕPE Õppus Sibul 2021 tõi kokku ligi 1200 osalejat 24 VÄLJAÕPE 1000 võitlejat äratasid Põhjakonna 28 VÄLJAÕPE Orkaan XV – kolm malevat, neli maakonda SÕDUR 32 HARITUD BTR: Tartu maleva jõu kordaja SÕDUR 36 HARITUD Hübriidsõja argipäev: peame nägema nähtamatut

Foto: TRIINU KÜÜNAL

elu

ESIKAANEL: 2022 – mõtteid Kaitseliidu arendamisest

lk 8

ja valmistuma tundmatuks

Peetri päästmisel mängis üliolulist rolli Meelis Roometi oskuslik ja kiire tegutsemine – ta suutis säilitada külma närvi, tegi kiiresti ja kartmatult kuni kiirabi tulekuni südamemassaaži ja kiirabitöötajate saabudes abistas neid. lk 12 BTR-id andsid võitlejatele sootuks uue hingamise ning ka maleva õppused said varasemast mitmekesisema ja kvaliteetsema sisu. Manöövrivõime suurenes olulisel määral, sest nüüd oli võimalik üksusi kiiresti liigutada raskel või pehmel maastikul. lk 32

VABANDUS Ajakirja Kaitse Kodu! tegevtoimetaja Asso Puideti eksimuse tõttu trükiti ajakirja Kaitse Kodu! läinud aasta kaheksandas numbris vale versioon artiklist „Välihaubits D-30 ehk „Konn””. Korrektne artikkel on loetav ajakirja veebiväljaandes https://issuu.com/kaitse_kodu/docs/kaitse_kodu_08_2021_ veeb/s/13930597. Puidet palub vabandust artikli autorilt Indrek Jurtšenkolt, 2. jalaväebrigaadi suurtükiväepataljoni ülemalt major Meelis Laanemetsalt ning kõigilt lugejailt. 4

1/2022

aUtoriD Demokraatliku heidutuse eesmärk on teha teise riigi siseasjadesse sekkumine ründaja jaoks nii ebameeldivaks ja kalliks, et agressor kaaluks enne pikalt ja põhjalikult, kas võtta operatsioon ette või mitte. lk 36

AUTORID RIHO ÜHTEGI Kaitseliidu ülem Sirge selja ja jutuga brigaadikindral Ühtegi sõna, nii väljaöeldu kui kirjapandu, loeb. Loetagu siis!

ELINA ASLETT vabatahtlik autor Tallinna Ülikooli cum laude lõpetanud Elina valdab keelt kõrgemal tasemel. Ta ei oska mitte ainult lugeda, vaid ka kirjutada. Hästi ja ilusasti. Nautigem.

VASTUPANU 42 VÄGIVALLATU Venemaa elanikkonnakeskne sõjapidamine ja vägivallatu tsiviilvastupanu 1. osa

50 2021: Kui idapiirist sai taas rindejoon 54 SÕJARAUD Tankitõrjegranaadiheitja, mu arm MAAILMAPILK

58 KURIOOSUM Smith Gun – surmav mänguasi 60 ÜLEELAMINE Hea nuga on rätsepatöö 62 ÜLEELAMINE Nugatääk – aegunud relv või tappev tööriist? 64 MEDITSIIN Elu päästnud Madis Milling: „Väljaõpe käivitus“ 66 NAISKODUKAITSE Naiskodukaitsjana ellujäämiskursusel 68 NAISKODUKAITSE Airi Tooming, suure haardega väike naine 72 NOORED Noored, jaht ja metsatarkused 74 NOORED Tehtud! ehk Oskuste laager viies vaatuses 78 MILITAARTURISM Tuumasõja varjud Zeltini raketibaasis 80 FILMIARVUSTUS Vastandite ühtsus ja võitlus 82 RAAMATUARVUSTUS Sõjamehe argipäev selle kõige tavalisemal kombel

RAIGO SÕLG tankipurustaja Sama hästi kui tankide purustamist valdab terava silma, kindla käe ja otsese ütlemisega Raigo kirjutamiskunsti. Lugege. Mõtelge.

SANDER SILM vabatahtlik autor Ajakirjaniku taustaga Sander näitab üles erakordset huvi kõige vastu, mis seotud Kaitseliiduga. Ta mitte ainult ei huvitu neist teemadest, vaid ka ﬁlmib neid, pildistab ja kirjutab need üles. INDREK JURTŠENKO Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist Mees nagu multitööriist – laulja, pedagoog ja kultuurikorraldaja. Aga ka teabespetsialist, kes valdab ühtviisi võimsalt nii kaamerat kui klaviatuuri. JAANUS MEHIKAS Lääne maakaitseringkonna tsiviil-sõjalise koostöö ja teavituse spetsialist Näitleja. Muusik. Mesinik. Põllumees. Kaitseliitlane. Teavitusspetsialist. Ka kirjamees, kui vaja. Ja on vaja! Kõik, mis teeb, teeb hästi. JANEK HAAR Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik Avatud silmade, külma närvi ja suurepärase jutustamisoskusega Janek haarab oma kirjutistes suurt pilti ja märkab ka tillukesi detaile. ASSO PUIDET Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

1/2022

sündmus

VÄÄRTUSLIK KOGEMUS IRAAGI MISSIOONILT NATO operatsioonil Iraagis liitlasvägede julgeolekut taganud kaitseliitlased, kellest ka ajakiri Kaitse Kodu! läinud aasta neljandas numbris kirjutas, võtsid Iraagi missioonilt kaasa kogemused, mis aitavad tagada Eesti julgeolekut. Tekst: KAITSE KODU!

astutusrikka ülesandega tagada liitlaste julgeolek teenis ESTGUARD 4 väekaitserühmas ühtekokku 35 meest 13 malevast, seega olid kaetud peaaegu kõik Eesti maakonnad Saaremaast Võrumaani. Nõnda panustasid kaitseliitlased NATO Iraagi missiooni (NMI), mis nõustab ja toetab Iraagi julgeolekujõudusid. NATO lõi missiooni 2018. aasta oktoobris. Missiooni suurus on 500 kaitseväelast, sealhulgas instruktorid, nõunikud ja toetav personal, nii NATO riikidest kui ka partnerite juurest nagu Austraalia, Soome ja Rootsi. Operatsioonilt naasnud kaitseliitlased võttis Kaitseväe peastaabi õuel toimunud rivistusel vastu Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi koos kaitseministeeriumi asekantsleri Margus Matti ja Iraagis teeninud võitlejate lähedastega. Kaitseliidu ülem ja asekantsler tänasid kaitseliitlasi teenistuse eest ning andsid neile üle rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalenu medalid ja ergutused. „Kaitseliitlased tõestasid, et vabatahtlik riigikaitse ei ole lihtsalt sõnakõlks, vaid vabatahtlikud suudavad täita sõjalisi ülesandeid ka reaalses konfliktisituatsioonis,“ ütles brigaadikindral Ühtegi. „Olen kindel, et viimase poole aasta jooksul omandatud kogemused tulevad kasuks ka Eesti kaitsmiseks harjutamisel ja kutsun koju saabunud kaitseliitlasi üles neid kogemusi oma malevates jagama.“ Nagu kinnitas kaitseministeeriumi asekantsler Margus Matt, hinnatakse sõjalistel operatsioonidel teeninud eestlasi väga kõrgelt nii Eestis kui ka liitlaste ja partnerite seas. Kaitseväelaste ja kaitseliitlaste eeskujulik teenistus on tema sõnul saanud lausa omaette kvaliteediga kaubamärgiks. „See innustab omakorda NATO liitlasi panustama igakülgselt Eesti riigikaitsesse. See ongi solidaarsus ehk valmidus teineteist abistada mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes,“ lisas Matt, kelle sõnul on Eestil aastatepikkune kogemus reservväelaste kaasamisega operatsioonipiirkondadesse ning Kaitseliidu kaasamine on heaks näiteks sellest, et suudame panustada NATO operatsioonidesse ka vabatahtlikkuse alusel. Kaitseliidule aga andis osalus välisoperatsioonil võimaluse panna proovile oma väljaõpet ja oskusi. Paljud ülesanded, mida Kaitseliit Iraagis täitis, olid samad, mida täidetakse ka Eestis kriisiolukorras – objektide ja konvoide julgestamine ja patrullid. Välisoperatsioonil oli kaitseliitlastel hea võimalus testida oma oskusi reaalse konflikti olukorras rahvusvahelise üksuse koosseisus.

1/2022

HENRIK MÜTT / EESTI KAITSEVÄGI

sündmus

1/2022

KaitSeLiit

„Kui ükskord ülemjuhatajaks olemise järjekord Orasmaani jõuab, pole enam rinnet. Siis võitleb veel vaid Kaitseliit.“ Kindral Johan Laidoner

2022 –

mÕtteiD KaitSeLiiDU areNDamiSeSt Taas on mööda saanud üks aasta ning aeg on teha kokkuvõtteid Kaitseliidu arendamisest ja vaadata organisatsiooni tulevikku. Tekst: brigaadikindral RIHO ÜHTEGI, Kaitseliidu ülem

ean tunnistama, et Kaitseliidu areng pole edenenud nii kiiresti, kui ma ülema ametikohale asudes lootsin, kuid siiski pole see ka lootusetult maha jäänud plaanidest, mis said 2019. aastal seatud. Plaanid olid aga lihtsad – 2020. aasta lõpuks korrastada Kaitseliidu sõjaline

struktuur ehk maakaitse ning 2021. aasta lõpuks paika panna ka Kaitseliidu mittesõjaline struktuur, mille ülesandeks kriisis ja sõjas jääks maakaitse ning riigi elutähtsate funktsioonide toetamine. Eesmärgiks oli anda igale täiskasvanud Kaitseliidu liikmele roll, mida ta täidab kriisi ja sõja ajal.

IGAL KAITSELIIDU LIIKMEL OMA ROLL RIIGIKAITSES Põhjus, miks sai esmalt keskendutud maakaitsele, tulenes just nimelt mõningatest Kaitseliidu kasutamise printsiipide muutmisest ning asjaolust, et Kaitseliidus ei saa toota tüüpilisi jalaväeüksusi. Maakaitse, mis kasutab võitluses territoriaalkaitse

MAAKAITSE KAITSELIIT KRIISIAEGNE ÜLESANNE

• Kaitseliitlased on õpetatud täitma kriisiaegseid ülesandeid. Iga kaitseliitlane teab, mis on tema ülesanne kriisi eskaleerumisel.

KAITSELIIT ESMANE SÕJAAEGNE ÜLESANNE

• Kaitseliitlased on paigutatud sõjaaja üksustesse ja omavad vastavat väljaõpet. • Kaitseliitlased jagunevad kombatantideks ja mittekombatantideks. • Kaitseliitlased kuuluvad lahinguüksustesse, territoriaalkaitseüksustesse, sihtüksustesse ja muudesse riigi tegevust toetavatesse üksustesse (mittekombatandid).

KAITSELIIT JÄRGNEV SÕJAAEGNE ÜLESANNE

• Maakaitseväelased ja mittekombatantidest kaitseliitlased, kelle esmased ülesanded on täidetud või neid pole enam võimalik täita, naasevad oma koduüksusesse (kui nad on eemal olnud), et jätkata tegevust territoriaalkaitses.

TEGEVUS OKUPEERITUD ALAL

• Kaitseliitlased loovad kontakti vastupanuliikumist korraldavate isikute ja struktuuridega. Nende väljaõpe toetab osalemist vastupanus. Allikas: Riho Ühtegi

JOONIS 1. 8

1/2022

KaitSeLiit mudelit, peab jääma odavaks, käigult täienevaks ning kohalikele oludele tuginevaks sõjaliseks jõuks, mille sõdimisvõimet ei arvestata mitte päevades ega nädalates, vaid kuudes ja miks mitte vajadusel isegi aastates. Seega peab selline vägi toetuma olulisel määral kohalikele võimalustele ja keskkonnale, mida ta hästi tunneb. Nimetasime selle asümmeetriliseks mittelineaarseks võitlusviisiks, kus asümmeetria tähendabki tavatuid võtteid sõjapidamises ning mittelineaarsus rindejoonest loobumist ja planeeritult omade üksuste jäämist ka edasi liikuva vastase jõudude taha. See omakorda eeldab väiksemate üksustega sõdimist hajutatult suurematel maa-aladel, mis jällegi sobib hästi Kaitseliidu vabatahtlike käitumisprofiiliga. Sõna „territoriaalkaitse“ on seetõttu mõneti eksitav, sest efekt saavutatakse vastase kurnamise ja kulutamisega teda pidevalt rünnates, mitte aga maastikupunktide kaitsmisega. Plaanidest maha jäämises on oma süü kindlasti olnud COVIDist tingitud piirangutel, kuid tunnistagem – epideemia pole meid siiski oluliselt takistanud väljaõpet läbi viimast ega oma asja ajamast. Eks murekohti on olnud teisigi, ennekõike tingituna lõpututest probleemidest maakaitse ümber, mis oleks pidanud paika saama juba möödunud aasta augustiks. Paraku hakkas kõik kohe venima,

algul ei saanud me uut maakaitse struktuuri enam kui aasta jooksul kinnitatud ja, olgem ausad, ka tänaseks kinnitatud struktuur ei ole päris see, mida Kaitseliit oleks soovinud. Aga see on vähemalt midagi, millega saab edasi minna ja mida parandada. Mis peamine – me saame lõpuks Kaitseliidu liikmed maakaitsesse kohtadele määrata. Teiseks probleemiks on see, et me pole suutnud veel lahti lasta suurte üksuste lummast ning konventsionaalsest mõtteviisist lahingupidamises. Hajutatud lahingutegevusest, mis peaks olema territoriaalkaitse alustala, oleme veel valgusaastate kaugusel. Kuid vähemalt räägime sellest juba iga päev ning lubame selleni kohe-kohe jõuda. Tõde on, et eduka hajutatud lahingutegevuse võtmeks on jao ja rühma võitlusoskused, kuid paraku on täna jagu meie üksuste kõige nõrgem osa. Õppused on näidanud, et kui kompanii suudab üsna efektiivselt sõdida ja rühm saab ka kuidagi hakkama, siis jao võimekus on suhteliselt olematu. Nii et on, kus vaeva näha. Kaasa aitab selle arendamisele kindlasti ka maakaitse käsiraamatu kasutamine. Maakaitsesse isikkoosseisu määramine on oluline ka sellepärast, et saada selge ülevaade, keda Kaitseliidu liikmetest saame kriisi või sõja korral kasutada teistes teenistustes. Kahjuks

MEREVÄGI ÕHUVÄGI EOVJ TVJ KüVJ

Auditi tulemusi arvestades ja liikmeskonda hinnates tegime arvutused, et umbes pool Kaitseliidu täiskasvanud liikmeskonnast saaks kuuluda maakaitsesse. Põhituumiku moodustavad eelmainitud kaitseväeteenistuskohustusega kaitseliitlased, kuid sinna saavad kuuluda ka naised ja kuni 65aastased mehed, kes annavad nõusoleku sõjaaja ametikohale asumiseks. Minu poole on pöördunud mitmed üle 65aastased mehed, kes jätkuvalt soovivad ka

KAITSEVÄEKOHUSTUSLANE KVTS § 2 mõistes

KAITSEVÄGI MAAVÄGI

määramisprotsess venib ning täna oleme suutnud ametikohale nimetada kõigest kolm neljandikku neist, kes on kohustatud või avaldanud soovi sõjaajal üksustes teenida. Põhjusi on erinevaid, osa neist tuleneb õigusnormidest, kuid osa on põhjustanud kaitseliitlased ise. Suurim üllatus oli minu jaoks see, et märkimisväärne hulk kaitseväeteenistuskohustusega kaitseliitlasi ei tahagi maakaitseüksustesse kuuluda. Tekib küsimus, miks nad Kaitseliitu üldse astusid, kui ei taha sõja korral kodumaad kaitsta. Pole ka olemas ühtki õigusakti, mis neid sellest kohustusest vabastaks. Loomulikult võib olla mõjuvaid põhjusi ning iga üksikjuhtum vaadatakse eraldi läbi, kuid üldiselt on selliste kaitseliitlaste kohustus kuuluda maakaitsesse. Kiita tuleb siinkohal Naiskodukaitset, mille liikmeskonnast ligi kolmandik on valmis sõja korral maakaitses kaasa lööma.

Vabastatakse sõjaaja ametikohalt KV SA struktuuris, määratakse sõjaaja ametikohale MK üksuses

KAITSELIIT

KLS § 2: vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon

MAAKAITSE

KV PM § 3 lk 3 p 4 SA üksus (KV PM § 12)

KL SA ametikohtade liikmed*

Naiskodukaitse**

Annab nõusoleku sõjaaja ametikohale nimetamiseks Kaitseliidu seaduse § 321 mõistes

Noored kotkad ja kodutütred***

POLE KAITSEVÄEKOHUSTUSLANE Ei võta kaitseväeteenistuskohustust, panustab riigikaitsesse muul moel

RESERV

KOMBATANDID

(umbes 50% liikmeskonnast)

RIIGI SÕJALINE KAITSE

MITTEKOMBATANDID (umbes 50% liikmeskonnast)

Need liikmed, kes ei võta endale väeteenistuskohustust. ** Osa NKK liikmeid on sõjaajal maakaitseväe koosseisus. *** Noorteorganisatsioone sõjaajal ei kasutata.

LAIEMAS RIIGIKAITSES OSALEMINE Allikas: Riho Ühtegi

JOONIS 2. 1/2022

KaitSeLiit

sõja korral relvaga sõdida vaenlase vastu. Tänased seadused ei lase neid määrata Kaitseväe sõjaaja üksusesse (maakaitsesse), aga kaitseliitlastena on neid võimalik kaasata territoriaalkaitsesse mistahes moel. Kõigil Kaitseliidu liikmetel saab olema võimalus anda oma panus riigi kaitsmisse. Seega jääks pärast maakaitse andmist Kaitseväe koosseisu pool Kaitseliidu liikmeskonnast veel alles, et täita Kaitseliidu mittesõjalisi ülesandeid, kaasuda teiste riigistruktuuride tegevustesse, kes vajavad abi. Ka see on kokkuvõttes riigikaitse, kui panustatakse riigi oluliste funktsioonide käigus hoidmisse või sõjalise kaitse toetamisse. Viimane on otseselt seotud Kaitseliidu kolme V kontseptsiooniga, kus esimene V ehk võitlejad on maakaitseväelased, teine V ehk võimendajad on Kaitseliidu liikmeskond, kes ei kuulu sõjalisse struktuuri, ning kolmas V ehk võimaldajad on kohalik toetav elanikkond, struktuurid ja ettevõtted. Just võimendajate kaudu tekib maakaitse suutlikkus kesta ja kordistada oma efekte.

TEGEVUSSUUNAD SÕJALISE MAAKAITSE KÕRVAL

Iga malevapealik jääb juhtima terviklikku organisatsiooni. Ühelt poolt juhib ta maleva maakaitseüksust, teisalt jääb tema kätte ka ülejäänud Kaitseliidu ressurss. Seega territo-

riaalsed malevkonnad, mis pärast maakaitseüksuste eraldamist alles jäävad, hakkavad kohalikul tasandil erinevates valdkondades toetama sõjalist tegevust, kuid jäävad ka vahelüliks võitlejate ja võimaldajate vahel. Viimastelt on võimalik saada abi, mida võitluseks vastasega vajatakse. Kuid maakaitse otsene toetamine ei ole Kaitseliidu ainus sõjaaegne ülesanne. Tegelikult jääb Kaitseliit täitma kõiki talle Kaitseliidu seadusega pandud ülesandeid ning kaasub seeläbi ka teiste asutuste ning organisatsioonide tegevusse. Täna me veel ei tea kõiki valdkondi, kus riik abi võiks vajada, kuid 2021. aastal sai kindlaks määratud kokku üheksa tegevussuunda, mille arendamisele Kaitseliit sõjalise maakaitse kõrval keskendub. Need on:

1. Evakuatsioon. Evakuatsiooni sihtüksuse põhiülesanne on elanikkonna ulatusliku evakuatsiooni korral Päästeameti toetamine ja evakuatsioonikohtade töösse kaasumine, vajadusel toetavad evakuatsioonirühmad või nende osised vastuvõtva riigi toetuse (HNS) operatsioone, kaasuvad kohalike kriiside ja hädaolukordade lahendamisse kohalike omavalitsuste või riigiasutuste toetuseks ning viivad läbi operatsiooniga seotud Kaitseliidu liikmete perede evakueerimist. 2. Vaatlus. Kaitseliidu vaatlusvõrgustiku eesmärk on maakaitseringkonda-

MALEVKOND

Vaatlus

KL liikmeskond

Logistika

de vastutusalade raames võimalikult täpse olukorrapildi jätkukestev saavutamine nii kirjalikult jäädvustatuna kui ka isikkoosseisu vahetu teadmisena. Olukorrapildi saavutamisel on vaatlejatel kõige olulisem tunda taktikalist vastast, osata eristada vastase üksusi, relvastust ja tehnikat ning kasutada erinevaid tehnilisi vahendeid vastase vaatlemiseks ja nähtu jäädvustamiseks.

3. Logistika. Logistikavõrgustiku eesmärk on kasutada kriisi lahendamisel või sõjaliste operatsioonide toetuseks ära neid ressursse ja Kaitseliitu toetavaid isikuid, mis/kes ei ole Kaitseliiduga otseselt seotud, mida ei ole vaja soetada ega majandada, kuid mis/ kes on kohapeal olemas ning vajaduse korral hõlpsasti kätte saadavad kasutamiseks üldistes ühiskondlikes huvides konsensuslikul alusel. Seega kasutab logistikavõrgustik ressurssi (materiaalne ja inimressurss), mis on kriisi ja sõja ajal sisuliselt vaba, kasutatav ja kohtadel olemas ning mille kasutamine on üldistes huvides hädavajalik, kuid millele rahuajal ja kriiside puudumisel ei ole vaja kulutada eelarvelisi vahendeid. Logistikavõrgustiku organisatsiooni väljatöötamisel on kaks määravat tegurit: Kaitseliidu osiste vajadused ja kohapealsed võimalused.

4. Küber. Kübervõrgustiku tuumiku moodustavad igapäevaselt tehniliste

Reke

MK üksus

Varitsused

Majutus

Reidid

Teavitus

Mineerimine

Meditsiin

HLT

Snaipritegevus

Nurjetegevus

Diversioonid CIMIC

COIN Sisejulgeolek

Sisejulgeoleku toetamine

Võimaldajad Vahendid

JOONIS 3. 10

1/2022

Seadmed

Hooned

Allikas: Riho Ühtegi

KaitSeLiit

MAAKAITSE

KAITSELIIT EVAC

• KVJ alluvusse antakse maakaitse (MK). • KL säilitab tsiviiltoetuse MK-le ja riigi jaoks elutähtsate teenuste tagamiseks. • Konflikti ajal jätkub värbamine, värvatuid kasutatakse paljudes valdkondades. • Piir kombatantide ja mittekombatantide vahel hägustub vastase edenedes. • KL loob enda sees lisavõimena omakaitse*, mis vabatahtliku organisatsioonina toetab nii sisejulgeolekut kui ka sõjalist tegevust. • Okupatsiooni süvenedes omakaitse tähtsus kasvab. • Õnnestumise põhitingimus on meeskonnajuhtide kompetentsi olemasolu KL-is.

Vabatahtlikega laienev sõjaaja Kaitseliit

OBS

LOG FORKE CIMIC

KRIIS/SÕDA

Juhtimine KaLS § 4 ülesannete täitmine, sh MILITIA

MILITIA

SÕDA

Omakaitse tähendab selles kontekstis vabatahtlikke relvastatud salku, kes kaitsevad kogukonda ja kogukonna vara ning toetavad sõjalist maakaitset. Allikas: Riho Ühtegi

JOONIS 4. (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) teemadega tegelevad võtmeisikud, kaardistades kaasatavaid inimesi. Välja kujundatakse tervet riiki hõlmav IT-võrgustik. Kaitseliidu kübervõrgustiku allüksused hakkavad toimima koordinatsiooniüksusena. Võrgustiku võtmeisikud tegutsevad põhimõttel train-the-trainers ning Kaitseliidu küberüksus saab olema innovatsiooni ja katsetamise keskus (inkubaator).

haarav ning mille eesmärgiks on võimaldada elanikkonna aktiivset kaasumist ja toetust, et piirata vastase tegevusvabadust ning kontrolli elanikkonna ja ressursside üle. Vägivallatu võitluse keskne ülesanne on kaitses või vastupanus osaleva isiku ja struktuuri kerksus, sh toime- ja riskikindlus, mille kaudu tagatakse kogukonna või ühiskonna võime hakkama saada inimese või looduse põhjustatud ohtudega.

5. Info- ja kogukonnamenetlemine. Info- ja kogukonnavõrgustiku

7. Kaitseliidu sõjaaegne juhtimine.

eesmärk on oma tegevusega toetada sõjalisi operatsioone oma vastutusalal, tagada kohaliku elanikkonna moraalne vastupanuvõime ja toetav suhtumine Eesti ja liitlaste sõjalistesse tegevustesse ning võita rahvusvahelise kogukonna poolehoid, edastades tõest informatsiooni okupeeritud aladel toimuvast. Samuti pehmendada ja neutraliseerida vaenuliku propaganda mõju oma üksustele ja kohalikule elanikkonnale ning võidelda vaenuliku propagandaga.

6. Vägivallatu võitlus. Kontseptuaalselt on vägivallatu võitlus Kaitseliidu struktuuri, allüksuste ja vabatahtlike mittesõjaline lähenemine territoriaalkaitsele ja organiseeritud kestlikule vastupanu osutamisele, mida rakendatakse põhiülesannete/tegevuste raamistikus, mis on väärtuspõhine, võimaldab individuaalseid ja kogukondlikke kaitsealgatusi, arvestab piirkondlikku eripära ja on initsiatiivi

Kaitseliit kui organisatsioon jätkab oma ülesannete täitmist Kaitseliidu seaduse alusel nii kriisi- kui ka sõjaajal. Kaitseliidu ülema juhtimiselement tagab Kaitseliidu ülemale juhtimisvõime riigikaitse laia käsitluse rakendamisel kaasumisega tsiviilkriisi, mittesõjalise riigikaitsekriisi või sõjalise riigikaitsekriisi lahendamisse.

8. Juhtimistoe võime. Juhtimistoe sihtüksus ettevalmistatud staabiassistentide ja sidespetsialistidega toetab võimaliku tsiviilkriisi, mittesõjalise riigikaitsekriisi või sõjalise riigikaitsekriisi ohjamise tarbeks käivitatud mittesõjalise ja/või sõjalise operatsiooni käigus töötavaid staape ning partnerite staabielemente.

9. Formeerimine. Kaitseväe sõjaaja üksuste formeerimisel on teatud hetkedel oluline märkimisväärselt suurendada formeerijate hulka. Kaitseliit valmistab ette lisaks maakaitse koos-

seisus olevatele formeerimisüksustele veel vabatahtlikke formeerijaid, keda sellistel puhkudel saab kaasata. Pärast Kaitseväe üksuste formeerimist jätkavad vabatahtlikud formeerijad oma maleva vastutusalal vabatahtlike vastuvõtmist ja ettevalmistamist Kaitseliidus osalemiseks. Mis saab edasi? Nagu eespool korduvalt mainitud, ei kao Kaitseliit sõja korral kuhugi. Organisatsiooni põhiülesanne on jätkuvalt Kaitseliidu seadusest tulenevate ülesannete täitmine. Samas on selge, et kui sõjaline konflikt peaks venima, muutuvad ka sõjapidamise taktika ja selle mõningad põhimõtted ehk keskselt organiseeritud vastupanu vähenedes kasvab kodanike kaitsetahtel tugineva lokaalse vastupanu tähtsus. Oluline on, et sel juhul leiduks piisavalt neid, kes suudaksid kodanike spontaanset käitumist juhtida ja suunata. Tavaliselt otsitaksegi sellises olukorras olemasolevat organisatsiooni, millega vastupanuks liituda. Nii võib juhtuda, et ühel hetkel on vabatahtlikel põhinev Kaitseliit põhiline võitlev jõud, just nagu ütlevad kindral Laidoneri sõnad käesoleva artikli motos. Tänu oma ühiskonnaga seotud võrgustikele ja kerksusele on Kaitseliit võimeline vastu võtma uusi liikmeid ja looma neist täiendavaid üksusi, et kaitsta Eesti vabadust. Kaitseliidu järgmised arengusammud peavadki olema suunatud selle ülesande täitmisele ja seda täna arendatava kolme V võime toetusel. 1/2022

inimene

ERAKOGU

Meelis Roomet kuulub Tartu maleva Põhja-Tartumaa malevkonna juhatusse ja on kergjalaväekompanii rühmavanem

1/2022

inimene

KAITSELIITLASE JULGE TEGUTSEMINE

PÄÄSTIS PEREPEA ELU

Möödunud aasta 14. veebruaril oli Kersti Johansoni peres tähtis sündmus – Kersti tütrel oli seljataga imeilus leeripäev ja pere kogunes Tartu kohvikusse Spargel seda tähistama. Kaunilt alanud päev oleks võinud aga lõppeda traagiliselt, kui samal ajal poleks kohvikus olnud Tartu maleva Põhja-Tartumaa malevkonna rühmavanemat Meelis Roometit. Tekst: SANDER SILM, vabatahtlik autor

ündmuste jada käivitas Kersti Johansoni isa Peeter Kaitsa, kes õnnetul kombel tõmbas endale süües lihatüki kurku. Kui paistis, et tal endal lihatükki välja köhida ei õnnestu, proovis Kersti Johansoni tütremees teha talle Heimlichi võtet, mis kahjuks tulemust ei andnud. Siinkohal tõttaski omakorda appi seltskonnas viibinud Meelis Roomet, kes proovis sama võtet, kahjuks samuti edutult. Oli selge, et vajatakse kiirabi professionaalset abi. Kohe tehti kiire kõne häirekeskusele, samal ajal püüdsid Peeter Kaitsa

elukaaslane ja Meelis Roomet Peetrit rahustada, et ta hingaks. Kui mees hakkas siiski teadvust kaotama, helistati uuesti häirekeskusele, kuid kahjuks polnud seal parajasti vaba meedikut ja kõne tuli katkestada. Appitõtanud asetasid teadvuse kaotanud Peetri põrandale ja mõni minut hiljem helistati kiirabist tagasi soovitusega hakata kohe tegema südamemassaaži. Elustamist alustas Peetri elukaaslane, peagi võttis järje üle Meelis, kes samal ajal Peetrit rahustas.

IGA SEKUND ARVEL

„Meelis rääkis isale: „Sa tuled sellest välja! Peeter, Peeter, sa saad hakkama.

Palun hinga! Peeter, sa saad hakkama!”,“ meenutas päästeametile saadetud kirjas hiljem Kersti Johanson. „Ta tegi seda nii innustavalt, et pisarad tulevad tänini silma.“ Meelis ei kaotanud hetkekski pead ja jätkas südamemassaaži kiirabi saabumiseni. Ka siis palus kiirabiarst uuesti Meelist appi massaaži tegema, näidates veel, kuidas massaaživõtteid paremini teostada. Lisaks abistas Meelis kiirabibrigaadi kõiges, mida vaja – olgu selleks kas või asjade kätte ulatamine ning laudade-toolide eest ära vedamine, et kiirabi saaks segamatult toimetada. 1/2022

iNimeNe

Peeter Kaitsa (paremal) kohtus elupäästjaga tänavu suvel oma lapselapselapse ristimispeol, kus tõdes, et kui poleks olnud Meelis Roometit, siis poleks ta võib-olla seda kaunist päeva näinud ERAKOGU

Kõikide suureks kergenduseks elustamine õnnestus. Seejärel viidi Peeter haiglasse, kus lihatüki täielikuks eemaldamiseks kulus 4–5 tundi, sest tükk oli liikunud bronhi. Meelis Roometi sõnul oli tema jaoks kõige raskem hetk siis, kui tekkis tunne, et aeg saab otsa ja sa ei suuda inimest aidata. „Uskumatu, kuidas 10–20 sekundiga muutub inimese nägu sinakamaks ja sa pead olema väga kiire. Aeg kiirabi saabumiseni tundus ülipikk,“ meenutas ta. Meelis lisas, et tal oli adrenaliin kaua üleval ka pärast meedikute saabumist ja rahunemine algas alles siis, kui ta sai aru, et ei saa rohkem midagi teha. 14

1/2022

7 MINUTIT SURNUD

Kersti Johansoni ja kogu tema pere hinnangul mängis Peetri päästmisel üliolulist rolli just Meelise oskuslik ja kiire tegutsemine – ta suutis sellises situatsioonis säilitada külma närvi, tegi kiiresti ja kartmatult kuni kiirabi tulekuni südamemassaaži ja abistas terve aja vältel kiirabitöötajaid. „Tema tegutsemine on väärt tunnustust – see oli midagi, mida igaüks ei suudaks või ei oskaks,” leiab Johanson, kelle hinnangul on tema isa Peeter Kaitsa praegu elus just tänu Meelise teadlikule ja väga kiirele reageerimisele. Arstid tuvastasid, et Peeter viibis

kliinilises surmas seitse minutit. Õnneks ei kaasnenud sellega suuri ja drastilisi kahjustusi, nagu halvatus või mälukaotus. Tegelikult mäletab Peeter juhtunust kõike hetkeni, mil talle Heimlichi võtet tegema hakati.

SÕNU POLNUDKI VAJA

Kersti Johansoni hinnangul oli Meelis Roomet igati ära teeninud elupäästja medali kandidaadiks esitamise. Päästeamet annetaski Meelis Roometile tänavu elupäästja III klassi medali. Kuni 2020. aasta juunini töötas Peeter Kaitsa Päästeameti Lõuna päästekeskuse insenertehnilise büroo juhtivinspektorina. 2018. aastal sai ta

iNimeNe

LaHeNDaB (LaHiNgU)oLUKorDi JANEK MESIPUU, Põhja-Tartumaa malevkonna III rühma rühmaülem

Rühmavanemana on Meelis Roomet meie rühmale n-ö ristiisaks ja hingeks, kes kannab hoolt selle eest, et omad oleks hoitud ja terved. Olime õppusel, tegime metsas varitsust. Mehed pidasid lahingut jalastunud vastasega, mina rühmaülemana asusin pisut eemal metsas varjes koos rühmavanem Roometiga. Ühel hetkel liikus vastase lahingupaar meile väga lähedale, tulistades relvadest meie suunas. Selle peale haaras Roomet raketipüstoli ning tulistas pikemalt mõtlemata raketi üle vastaste peade, karjudes: „Miin lõhkes! Olete surnud!“ See juhtum kirjeldab hästi Meelise olemust: ta lahendab olukordi pikalt kahtlemata ja selliselt, et mehed tunneksid ennast metsas hästi ja motiveeritult. Meelise kohalolu, tema hea huumor ja tahe panustada on kahtlematult meie rühma lippu kõrgel hoidnud. Viimase aasta-kahe jooksul on meie rühmal tulnud teha palju muudatusi alates isikkoosseisu muutustest kuni uute püsitoimingute väljatöötamiseni. Meelise idee moodustada rühma sees aktiivgrupp, selle vedamine ning sellega koos töötamine on selgelt aidanud meie rühmal areneda ja muudatusi ellu viia. Ausalt öeldes ei kujutaks III rühma ilma Meeliseta ettegi. Nagu lisas Põhja-Tartumaa malevkonna III rühma võitleja Peeter Russak, on Meelis hinnatud kaitseliitlane ja suurepärane eeskuju oma nakkava entusiasmi ja püüdlusega paremuse poole, mis käib käsikäes hea huumoriga ja teadmistega sõjaajaloost. Rühmavanemana on ta korrektsust ja korda nõudev, aga alati valmis ka kannatlikult seletama. Ja, nagu kinnitab ka talle annetatud elupäästja medal – alati valmis tegutsema.

Meelis kohtus Peetriga ka möödunud suvel tema lapselapselapse ristimispäeval. „Ta tänas mind, et elas selle toreda päevani. Istusime mõnda aega koos ja sõnu polnudki vaja, mõlemal helkisid pisarad silmis,“ meenutas Meelis Roomet. „Muide, olen Peetriga varem kokku puutunud, kui ta päästeameti inspektorina kontrollis meie ettevõtte ladu. Seekord oli aga tema elus hetk, kus mina korraks kontrollisin tema elu kulgu.“

ERAKOGU

oma pikaajalise töö eest Päästeameti teenetemärgi. Kolm aastat hiljem tänati aga Peetri elu päästmise eest Meelist.

Veebel Meelis Roomet on kogemustega kaitseliitlane, kes liitus Kaitseliiduga 2006. aastal. Praegu kuulub ta Tartu maleva Põhja-Tartumaa malevkonna juhatusse ning on ühtlasi kergjalaväekompanii rühmavanem. Meelis on läbinud Kaitseliidu koolis rühmavanema kursuse. Oma tegevuse eest on ta pälvinud 2010. aastal Tartu malevapealiku tänukirja, 2012. aastal Tartu malevapealiku hinnalise kingituse, 2011. aastal Tartu maleva teenetemärgi, 2016. aastal Kaitseliidu III klassi teenetemedali ja 2020. aastal Kaitseliidu II klassi teenetemedali. 1/2022

kaitseliit

HARJU MALEV:

MALEVLASTE NÄGU JA TEGU! Nii, nagu Harjumaa on üks Eesti suurimaid maakondi, on ka Kaitseliidu Harju malev oma liikmete arvult üks Kaitseliidu suurimaid. Malevapealik kolonelleitnant EERO KINNUNEN toonitab, et malev on täpselt selline nagu inimesed, kes sinna kuuluvad. Tekst: JUKKO NOONI, Männiku malevkonna teavituspealik

Mida teete selleks, et maleva liikmeskond kasvaks? See on sõpruskondade värk. Kui kellelgi on sõber, kes tahab tulla, siis ta tuleb. Kui tuttavat ees ootamas ei ole, siis täiesti tühja koha pealt vaevalt keegi malevasse astub. Tänavalt ükski inimene malevasse ei tule. Kui inimestel ja sõpruskondadel on huvi, siis sõpruskonnad liituvad malevaga. Ma pole selliseid inimesi näinud, kellel oleks hommikul tulnud mõte, et astuks täna Kaitseliitu. Kui mõni üksikjuhtum ongi olnud, siis pärast seda paberimajandust, mis liitumisega kaasneb, on ta siit kadunud ja rohkem teda näha pole.

Millised on olulisemad kokkupuutepunktid kohaliku kogukonnaga? Malevkondadel on väga palju selliseid kontakte. Päris paljud malevlased on kohalike omavalitsuste töötajad, liidrid, ja sealt tekivad ka kokkupuuted kohalike kogukondadega. Malevkonnad on ju piirkonnapõhised. Maleval on kogukondadega nii palju kokkupuuteid, et igal aastal korraldame võidupühal maakaitsepäeva. See toimub erinevates omavalitsustes ja selle kaudu tekib kokkupuude kohalike omavalitsusjuhtidega.

Aga teiste malevatega? Sõprusmalevaid Harju maleval ei ole, aga kuna malevapealikud tunnevad üksteist, siis eks me ikka suhtleme omavahel. Harju malev kuulub Rapla ja Tallinna malevaga ühte ringkonda, nendega on meil kõige suuremad kokkupuutepunktid. Ringkonna malevad teevad 16

1/2022

kõik omavahel koostööd, siin pole muud valikut, sest tuleb tegevusi koordineerida. Tean, et Kose malevkond on teinud koostööd Järva malevaga, aga need on sellised väiksemad piiriülesed sutsud.

Mil moel toetab või kaasab malev noorkotkaste ja kodutütarde tegevust? Üldjuhul malev ei sekku noorkotkaste ja kodutütarde tegevusse. Kuna nad on erinevad struktuuriüksused, siis nad peavad oma asju ise koordineerima. Noorkotkaste ja kodutütarde tegevust juhivad enamjaolt vabatahtlikud kaitseliitlased ja maleva staabis on nende instruktor. Kui neil on toetusprobleeme, siis loomulikult võimaluste piires malev toetab.

Millised on koostöökohad Naiskodukaitse kohalike rakukestega? Maleva tasandil väga palju neid koostöökohti ei ole. Loomulikult proovime kaasata naiskodukaitset oma tegevusse, aga alati see ei toimi, sest ülesanded on erinevad. Küll aga käib malevkondade tasandil mõnes kohas väga tihe koostöö. Malevkond ju suhtleb oma vastutusalal olevate naiskodukaitse jaoskondadega. Näiteks on Harju maleva Männiku malevkonnal tihe koostöö naiskodukaitse Saku jaoskonnaga, aga ka Männiku jaoskonnaga. Samuti on piirkondi, kus naiskodukaitse liikmetel on aktiivne roll lahinguüksustes.

Kui intensiivne on väljaõppetsükkel – mitmel nädalavahetusel kuus väljaõpe keskmiselt toimub? Väljaõppe intensiivsus oleneb üksusest ja üksuste ülematest. Kuna malev

on suur ja üksusi palju, siis Harju malevas käib väljaõpe peaaegu kõigil nädalavahetustel. Seega võib öelda, et meil on see suhteliselt intensiivne. Tihtipeale on iga aasta lõpus probleemiks, et väljaõppeüritusi on liiga palju, mis on ka põhjus, et mõnikord on üritustel osalejate arv soovitust väiksem. Ametlikult peaks kaitseliitlane käima aasta jooksul väljas vähemalt ühel nädalavahetusel. Kui ta käib juba viiel, on väga hea. On aktiviste, kes käivad muidugi rohkem. Kui võtame näiteks sõdurioskuste kursuse, siis see toimub aastas kümnel nädalavahetusel, põhimõtteliselt iga kuu korra, mis on vabatahtlikule päris tihe graafik. Kui ta kahest moodulist puudub, siis ta kursust ei läbi. Kui inimene aasta jooksul ühtegi korda väljaõppeüritustel ei käi, siis tuleks juba küsida, miks ta üldse Kaitseliitu kuulub. Maleva mõistes on mõistlik aktiivsus see, kui inimene osaleb õppustel 3–4 korda aastas. Aastas on kaks suuremat õppust – suvine Hunt ja talvine Põhjatäht. Hea oleks, kui enne õppusel osalemist paar korda enne ka väljas käidaks.

Mis motiveerib malevlasi väljaõppel osalema? Tegelikult saab iga malevlane ennast ise motiveerida. Kui inimene ise pole motiveeritud, siis kuidas malev teda motiveerib? Kommikarbi või kuivtoidupakiga ju ei motiveeri. Meil on väljaõpe heal tasemel, see on meie poolt peamine motivaator. Püüame anda kaitseliitlastele igast

ASSO PUIDET

KaitSeLiit

õppusest sada protsenti, midagi uut ja huvitavat. Või siis vana kordamist, aga uues kuues, et seda atraktiivsemaks teha. Kui inimene on motiveeritud ja soovib panustada, siis ta käib väljas. On väga palju inimesi, kes käivad väga tihedalt, kellel silm särab ja kes tahavad midagi teha. Aga kui ma sunnin inimesi kuhugi tulema … Sunniga ei saa praegu midagi teha.

Sportimine on olnud Kaitseliidus alati au sees. Millist rolli mängib (militaar) sport teie malevas? Ma ei saa öelda, et sport Harju malevas mingit rolli mängib, ei mängi. Spordivõistlusi me ei korralda. Ainuke, mis teatud kontingenti motiveerib, on laskesport. Meil on malevas esindatud kaks praktilise laskmise suunda. Maleva taktikalise laskmise võistlused on viimasel ajal samuti populaarseks muutunud. Kaks aastat oleme pakkunud ka käsivõitluse treeninguid.

Mida malevapealikuna sooviksite paremaks või teistsuguseks muuta? Ma olen kõik ära muutnud, mis ma olen tahtnud muuta, et maleva toimimist paremaks teha.

1/2022

INDREK JURTŠENKO

KaitSeLiit

vajaDUSeSt SüNDiNUD Mullu rajas Viru maleva kaitseliitlane koos mõttekaaslastega Lääne-Virumaale uue välilasketiiru. Igale sealtkandi kaitseliitlasele oli see oluline ja märgiline sündmus, mis tõhustab nii riigikaitset kui tsiviil-militaarkoostööd.

Tekst: INDREK JURTŠENKO, Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist

raktilise ja taktikalise laskespordi treeninguvõimalused on Lääne-Virumaal ahtakesed. Kaitseliitlase parim võimalus laskmist harjutada on minna Rutja õppeväljakule. Kuid see on paljudele kaugel ja lisatoimingud võtavad samuti oma aja. Vastvalminud, Lääne-Virumaa keskel paiknev välilasketiir optimeerib aga tuntavalt aja kasutamist ning annab võimaluse ka mikrotreeninguteks ehk saab lasta väiksemas mahus, kuid sagedamini.

VAJA OLI, SELLEPÄRAST

Juba aastaid tagasi hakkas Kaitseliidu Viru maleva laske- ja relvainstruk18

1/2022

tor Mart Kael mõlgutama mõtteid kohast kodukandis, kus saaks kiiresti ja lihtsalt laskmas käia. Vinni valla läheduses 20–30 km raadiuses siseja välilasketiire justkui on (Kadrina, Laekvere, Väike-Maarja, Vinni-Pajusti, Tamsalu, veidi kaugemal ka Haljala ja Lammasmäe). Olemasolevates välilasketiirudes toimetavad aga peamiselt jahimehed ja kaitseliitlastele pole sealsed tingimused sobivad, rääkimata siselasketiirudest. Samuti pole neis lasketiirudes arvestatud taktikalise laskespordi võimalustega. Paar aastat tagasi aga õnnestus Mardil Riigimetsa Majandamise

Keskusega suheldes saada enampakkumisel 10 aastaks maa kasutusluba vanasse Männikvälja kruusakarjääri. Mardi kindlaks sooviks oli rajada sinna mitmeotstarbeline välilasketiir. Ta tegi seda selleks, et ise laskmas käia, kodukandis laskesporti arendada ning muidugi pakkuda head võimalust kaitseliitlastele, aga ka kõikidele teistele laskehuvilistele. Kuna tegemist ei ole ohutu alaga, oli bürokraatia kadalipp üsna tihe. Aga head mõttekaaslased Sven Neudorf ja Virgo Inno Viru Laskurklubist tulid meelsasti appi, aidates Marti paljudes töödes alates nädalatepikkusest

KaitSeLiit

mÄNNiKvÄLja LaSKetiir kivikoristusest ja võsaraiumisest kuni põhikirja ning vajalike juhendite koostamiseni välja. Tööd oli palju, kuid heal tegijal on mõnikord ka õnne. Üks vahva seik oli seotud liivast turvavallide rajamisega, kus Mardil õnnestus edukalt „taaskasutada“ Rannapungerja tee rajamisest üle jäänud täitepinnast. Vana kruusakarjääri nõlv aga sobis nagu valatult lasketiiru tagaseinaks. Siiski tuli ka see väga hoolikalt läbi kammida ja ohtlikud kivid koristada, et vältida juhuslikke rikošette. Ohutus eelkõige.

LAIALDANE KASUTUS

Praegu on Männikvälja lasketiirus valmis neli „laskepesa“, kus 35–40 m pikkustel lõikudel saab turvaliselt lasta ligi 24 laskehuvilist korraga, ühes 100 m pikkuses laskepesas aga kuni 8 inimest korraga. Samuti on võimalik teha lasketeste, kombineerida radasid

SRA laskespordi arendamiseks ja korraldada laskevõistlusi. Uues lasketiirus saab kasutada kuni 9 mm kaliibriga relvi, olgu selleks siis automaatrelv, kuulipilduja, püstol, sõjapüstol või jahipüss. Samuti saab lasta sportrelvadest ja algajale kõige lihtsamast, õhupüssist. Viru Laskurklubi juhataja Virgo Inno hinnangul lähtub Männikvälja lasketiiru projekt parimal mõeldaval moel laiapindse riigikaitsekava mõttest. Mitme osapoole koostöös on valminud taristu, mis annab otsest ja mõõdetavat kasu riigikaitsele ja laiendab maakonnas tsiviil-militaarkoostööd. Eriti hea meel on Viru Laskurklubil selle üle, et lasketiiru rajamisel on kohe algusest peale arvestatud taktikalise laskmise distsipliinide eripärast tulenevate vajadustega. Vaatamata üldotstarbeliste lasketiirude rohkusele maakonnas on seda laadi lasketiire,

kus erinevates laskepesades saab ka taktikalist laskmist läbi viia, tegelikkuses vähe.

KÕIK LASKMA

Nii on Männikvälja välilasketiir väga oluliseks täienduseks praktilise ja taktikalise laskmise arendamisel Lääne-Virumaal ja Kaitseliidus. Kätt ja silma treenima on teretulnud kõik, kel load laskmiseks olemas, leitakse ka instruktoreid. Laskma pääsemiseks tuleks ühendust võtta vastutaja, Rakvere Laskespordiklubi MTÜga. Selleks peaks huvilised kontakteeruma emaili teel mart.kael@kaitseliit.ee või martkael@gmail.com või siis telefoni teel 58 361 111. Suureks abiks oleks ka see, kui laskehuviline astuks Kaitseliitu ja Rakvere Laskespordiklubi liikmeks. Kui lisaks läbida laske- ja relvainstruktori kursused, on vabadust uues Männikvälja lasketiirus toimetada enamgi. 1/2022

üKSUS

KaitSeLiit ja PÄÄSteLiit KogUKoNNa HeaKS!

Aktiivsed inimesed panustavad vabatahtlikuna mitmetesse valdkondadesse. Oma kodukohast ja kogukonna turvalisusest hoolivad kaitseliitlased on siin heaks eeskujuks. Harju maleva Männiku malevkonna liige Ragnis Topkin on üks nendest, kes lisaks kõigele muule lööb kaasa ka Päästeliidu virtuaalkomando tegevuses ja ülesehitamises. Tekst: JUKKO NOONI, Männiku malevkonna teavituspealik

äästeliit on Eesti vabatahtlike päästeorganisatsioonide ühendus, mis tegeleb ennetus- või päästetöödega ja elanikkonnakaitsega. „Päästeliidu liikmete peamine huvi on turvalise elukeskkonna loomine kogukondades üle Eesti. Sellest huvist lähtuvalt on Päästeliit loonud enda alla ka virtuaalkomando, millega

1/2022

saavad eraisikud otse liituda,“ selgitas Päästeliidu kommunikatsioonijuht Karol Sepik. Mida virtuaalkomando liige tegema peab? Sellega liitunud inimesel puuduvad otsesed kohustused, aga ta on infoväljas, mis pakub võimalusi oma oskusi parandada ja vajadusel abikätt ulatada.

Näiteks sajab jäävihma, mis vallandab üleriigilise kriisi. On palju kukkumisi, liiklusavariisid ja raskendatud on ligipääs olulistele teenustele. Virtuaalkomando liige saab teate palvega võimalusel aidata kaasa lähimate teede ohutumaks muutmisel näiteks teesoola ja graniidi abil. „Enda ja naabri majaesise kõnni- või sõidutee ohutuks tegemine võib tun-

üKSUS ga, metsa eksimisega või mutta kinni jäänud autoga,“ tõi Sepik näite.

ÕPI HAKKAMA SAAMA

„Muidugi olen ka virtuaalkomando liige. Olen olnud selle idee loomisest saati asjas sees. Loodan oma panusega muuta kogukonda turvalisemaks,“ rääkis Ragnis Topkin, kes liitus Kaitseliiduga üle kümne aasta tagasi.

KAROL SEPIK

Praegu Lääne-Virumaal elav mees elas toona Harjumaal ning eksterritoriaalne Männiku malevkond tundus temale kõige atraktiivsem. Lisaks on Topkin Päästeliitu kuuluva operatiivse päästeja otsingugrupi ESTSAR asutaja ning ellujäämisinstruktorina viib virtuaalkomando liikmetele läbi õppusi. Eelkõige õpetab ta inimestele, kuidas looduses ilma varustuseta vähemalt 24 tundi vastu pidada. „Jagan praktilisi näpunäiteid, mis me reaalselt metsas läbi katsetame. Erinevalt Kaitseliidus õpitud taktikatest on ellujäämise peamine mõte endast märku anda, et meid võimalikult kiiresti üles leitaks ja päästetaks. Teine osa ongi inimeste otsingud maastikult, et kõik ei sibliks ega rabeleks nagu peata kanad,“ ütles Topkin.

duda pisiasjana, aga kui seda teevad tuhanded, on kindel, et nii mõnigi õnnetus jääb juhtumata,“ lausus Sepik. Samuti saavad liikmed soovi korral kirja panna oma oskused, piirkonna ja tehnika (kaubik, mootorsaag, generaator jne) ehk kuidas, kus ja millega nad võivad vajadusel appi tulla. Suurema kriisi puhkedes võivad vabatahtlikud komandod nendega ühendust võtta ja abi paluda. Virtuaalkomandosse tahetaksegi kaasata vabatahtlikke, kes soovivad mistahes kriisi puhkedes käituda keskmisest teadlikumalt ja olla vajadusel valmis oma kogukonnale appi tõttama. „Kriis ei pruugi olla üldse suur, see võib piirduda näiteks naabrimemme majale langenud puu-

Tänapäeva inimene on Topkini sõnul kõikvõimalike mugavustega harjunud ning nendest ootamatult ilma jäädes satub abitusse olukorda. Ehkki, nagu Topkin leiab, on suuresti tegemist õpitud abitusega. Või siis õppimata jätmisega. „Minule on arusaamatu, et inimesed peavad ohtlikuks olukorraks seda, kui 24 tunniks kaob elekter või nad on mingil põhjusel ööseks metsa jäänud,” sõnas Topkin. Tema hinnangul jääb inimestel vajaka praktilisest kogemusest – teatakse ainult seda, mida ollakse multikatest ja filmidest näinud. „Näiteks tuleb murda müüte puutüvel kasvava sambla järgi ilmakaarte määramisest,“ tõi ta näite hakkamasaamisoskustest, millest inimestel kõige enam vajaka jääb. Topkini arvates tasuks kõigil mõttes läbi mängida olukord, kui peaks tekkima pikemaajaline elektrikatkestus. „Eelkõige peaksid seda tegema linnades ja asulates elavad inimesed, maapiirkondades on enamasti olemas kogemused ja vajalikud alternatiivid, et hakkama saada.“

VÕIMALUS AIDATA

Nii Topkin kui Sepik on sama meelt, et võimalusel võiksid ka kaitseliitla-

eLLUjÄÄmiSiNStrUKtori 5 SoovitUSt Ragnis Topkini viis soovitust, millele võiks inimene mõelda ja milleks valmis olla.

1–3PÄEVANE ELEKTRIKATKESTUS. Tasuks

KAS KODUS ON ESMAABIVAHENDID ja

KAS ON OLEMAS GENERAATOR, akupank või

KAS ON OLEMAS SÖÖGIVARU? Olgu

läbi mõelda, kuidas sellega hakkama saada. Kas on piisavalt toitu (ka lemmikloomale), piisavalt vett nii joogiks kui tualetis käimiseks, kuidas saada talvel külmaga sooja, kui elektrikatkestuse tõttu on tekkinud soojakatkestus (eriti kortermajades)? oskate neid kasutada?

ka näiteks võimalus autos oma telefoni laadida?

elektrikatkestus, tohutu pakane, lumetorm või muu ootamatu olukord – sööki peaks olema kodus varuks.

Inimesel võiks koduski olla paberil kirjas OLULISED TELEFONINUMBRID.

Virtuaalkomando kohta aga leiate rohkem infot koduleheküljel www.komando.ee sed virtuaalkomandoga liituda. „Eriti just maapiirkonnas tunneb kaitseliitlane oma kodukanti kõige paremini, juba sellel eeldusel oleks ta virtuaalkomando suurepärane liige,“ märkis Topkin. „Kaitseliidu peamine tegevus on loomulikult militaarse kallakuga. Virtuaalkomandoga liitudes on võimalik saada teadmistele täiendust pääste ja elanikkonnakaitse vaatenurgast,“ lisas Sepik. Nagu juba mainitud, ei too see kaasa otseseid kohustusi, küll aga võimaluse olla võrgustikus ja inforuumis, et vajadusel appi minna. Karol Sepiku sõnul on kavas sisse tuua rahvusvaheline tasand ning juba on käed löödud Islandi vabatahtlike päästjatega. „Teatavasti on Island oma ilmastiku, maavärinate ja vulkaanipursete tõttu arendanud välja ilmselt maailma parima elanikkonnakaitse mudeli. Selles mängivad põhirolli just kogukonnad oma vabatahtlikega. Kui kaitseliitlased virtuaalkomandos õla alla panevad, siis julgen ennustada, et liigume üsna kiirelt nende taseme suunas,“ selgitas Päästeliidu kommunikatsioonijuht. 1/2022

HENRY NARITS

vÄLjaÕPe

ÕPPUS SiBUL 2021 tÕi KoKKU Ligi 1200 oSaLejat

1/2022

vÄLjaÕPe

Kaitseliidu Lõuna maakaitseringkond korraldas novembri alguses õppuse Sibul 2021, millest võtsid osa kõik Lõuna-Eesti malevad. Iga-aastane väliõppus Sibul oli järjekorras juba kuues ning tänavu oli fookuses Kaitseliidu malevate ja partnerite koostöö territoriaalkaitse tagamisel.

Tekst: JULIA SIIMBERG, Tartu maleva teavituse ja tsiviil-sõjalise koostöö spetsialist

ppus sai alguse 1. novembril, kui Võrumaa maleva kaitseliitlased kogunesid reservõppekogunemisele, mille eesmärgiks oli erinevate sõjaaja ülesannete harjutamine ning täiendväljaõppe läbiviimine enne õppuse aktiivset faasi. Põlva, Sakala, Tartu ja Valgamaa malevad ühinesid õppusega 5. novembril, kui algas õppuse aktiivne etapp, mil üksused alustasid oma ülesannete täitmist. Stsenaariumi kohaselt jagati õppuse alad kaheks ning nimetati ida ja lõuna suunaks. Ida suunal toimusid tegevused peamiselt Põlva ja Võru maakonnas ning treenitavad üksused olid Põlva ja Võrumaa malevate allüksused. Lõuna suunal toimusid tegevused aga Valga- ja Viljandimaal ning sealsed treenitavad üksused olid Valgamaa ja Sakala maleva allüksused.

IDA SUUND

Õppuse stsenaariumi järgi hõivasid „vastase“ üksused olulisemad võtmemaastikud Kagu-Eestis ning alustasid edenemist Põhja-Eesti suunal eesmärgiga hõivata rünnakukoridori jäävad suuremad asulad ja maastikupunktid. Omade üksuste ülesanne oli takistada vastase üksuste edenemist neile määratud aladel. Õppuse aktiivse etapi alguses oli „punaste“ ja „siniste“ jõudude suhe 1 : 1, mis õppuse edenedes kasvas 1 : 3 „punaste“ kasuks. Põlva ja Võrumaa maleva üksused rakendasid neile määratud ülesannete täitmiseks võitlusviisi, mida nimetatakse hajutatud lahingutegevuseks. Õppuse stsenaariumi kohaselt oli oluline, et üksused saaksid oma ülesandeid täita oluliselt suurema vastase vastu (1 : 3 „punaste“ kasuks). Nimelt rakendatakse hajutatud lahingutegevuses kõiki manööversõja põhimõtteid, siin tuleb vältida vastase tugevusi ja rünnata tema nõrkusi ning võidelda arvulises ülekaalus oleva vastasega. Sellega loodi treenitavate üksuste jaoks võimalikult reaalne õpikeskkond,

mis esitas väljakutseid nii ülematele, kes lahingutegevust planeerisid, kui võitlejatele, kes keerulistes tingimustes planeeritut ellu viisid. Omade üksuste peamiseks eeliseks „vastase“ ees oli oma vastutusala põhjalik tundmine, mis soodustas ülesannete edukat täitmist. „Punaste“ üksuste tegevuse tuvastamiseks kasutati erinevaid nutikaid lahendusi, mistõttu saavutati kõrge olukorrateadlikkus kogu vastutusala ulatuses.

LÕUNA SUUND

Õppuse stsenaarium nägi ette, et „vastase“ üksused ületavad riigipiiri, hõivavad seejärel Eesti Vabariigi territooriumil olulisemad maastikupunktid ning alustavad edenemist Põhja-Eesti suunal. Omade üksuste ülesandeks oli „vastase“ kiire tuvastamine ning lagundamine. Sakala ja Valgamaa maleva üksused koostöös partnerüksustega kasutasid samuti ühe võitlustaktikana hajutatud lahingutegevust, tänu millele tuvastati „punaste“ tegevused ja takistati nende edenemist. Lisaks hajutatud lahingutegevusele harjutati mõlemal poolel rünnakuid väiksematele objektidele ning liikumisteede julgestust. Eraldi ülesandena said Sakala ja Valgamaa malevate üksused harjutada koostööd politsei-ja piirivalveametiga kontroll-läbilaskepunktide rajamisel ning sõidukite kontrollimisel. „Siniste“ üksuste edu seisnes heas koostöös partnerüksustega, kelle tehnilised vahendid toetasid olukorrateadlikkuse saavutamist ning „vastase“ tegevuse varajast tuvastamist. See omakorda tagas omadele üksustele varajase eelhoiatuse, mis võimaldas kiiresti reageerida ettenägemata olukordadele ning rakendada eri tegevusvariante.

ÕPPUS ÕPPUSE SEES

Samal ajal käis Tartu linnas evakuatsiooniõppus Sipelgas. Õppuse Sibul

stsenaariumi kohaselt liikus „vastane“ Tartu suunal, mistõttu Ropka ja Variku linnaosades tekkis sundevakuatsiooni vajadus. Esmakordselt oli kõigil Lõuna maakaitseringkonna evakuatsioonirühmadel võimalus koostegevuses harjutada niivõrd suure hulga inimeste evakueerimist. Rühmade ülesandeks oli rakendada häirekava, tegeleda evakueeritavatega ning mehitada evakuatsiooni kogunemiskoht. Evakueeritavaid mängisid Tartu maleva formeerimisüksuse võitlejad ning evakuatsiooniharjutust viisid läbi evakuatsioonirühmade liikmed koostöös politseija piirivalveametiga.

KOOSTÖÖ – EDU ALUS

Õppuse Sibul 2021 üheks eesmärgiks oli tegutseda võimalikult laiapindselt ja see kasvatas osalejate arvu 1200ni. Erinevas formaadis ja eri kohtades osalesid õppusel kaitseliitlased, politseija piirivalveametnikud, päästeametnikud, keskkonnaameti ametnikud, Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenijad ning üksus Läti maakaitsest Zemessardze. Õppust toetasid kõik kohalikud omavalitsused, sealhulgas toetas Tartu linn õppuse kordaminekut oma kriisiosakonnaga, kellega mängiti läbi evakuatsiooniharjutus Sipelgas Naiskodukaitse evakuatsioonirühmade eestvedamisel. „Selle aasta õppus Sibul oli heas mõttes väljakutse kogu Lõuna maakaitseringkonnale. COVID-viiruse levik on sundinud meid mõtlema kastist välja ja leidma lahendusi, kuidas täita riigikaitselisi ülesandeid,“ ütles Lõuna maakaitseringkonna pealik kolonelleitnant Kaido Tiitus. „Suurt rõõmu valmistas see, et olenemata olukorrast saadi üksused kokku ja koostöö laiapindsete partneritega töötas väga hästi. Võime öelda, et õppus läks edukalt ja Kaitseliit suudab panustada laiapindse riigikaitse toimimisse,“ lisas kolonelleitnant Tiitus. 1/2022

väljaõpe

1000 VÕITLEJAT ÄRATASID

PÕHJAKONNA 2009. aastal alguse saanud malevatevahelisest taktikalisest õppusest välja kasvanud Kirde maakaitseringkonna suurim õppus Põhjakonn koondas sedakorda relva alla ligi 1000 võitlejat. Tekst: INDREK JURTŠENKO, Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist

irde maakaitseringkonna üksustest võtsid õppusest osa nelja maleva lahingukompaniid või kergejalaväekompaniid, pioneerirühm, ringkonna tagalakompanii, luurerühm, tankitõrjerühm, tänavu loodud ringkonna snaipri- ja suurtükiväerühmad ning juhtrühm. Peale nelja KiMKRi enda maleva oli kaasatud ka Kaitseväe 1. jalaväe brigaad. Liitlaste poolelt osalesid õppusel nii motoriseeritud kui ka jalaväeüksused Kuninglikust Wales´i rü-

1/2022

gemendist ja Prantsuse leegionist, kes tegid õppuse plaani kohaselt KiMKRi üksustele vastutegevust. Vabatahtlikud Leedu riigikaitseorganisatsioonist KASP panustasid aga ülesannete täitmisega KiMKRi poolel.

VÄGEDE KOONDUMINE

See oli 8. novembril kell 10.00, kui koguneti määratud kohta, võeti relvastus välja, laaditi rühmade varustus masinatele ja sõideti Kaitseväe keskpolügoonile. Enne pimedat jõudsid kohale esimesed jalaväerühmad, kes maastikuluure käigus mehitasid julgestuspos-

tid, pärast mida pandi paika positsioonide alad ja asuti kiirkaitsesse. Seejärel saabusid alale miinipildujarühm, tankitõrjekahurirühm, raskekuulipildujajagu ja paljud teised rühmad. Järgneva ööpäeva jooksul valmistuti oma positsioonidel võimalikuks viivituslahinguks, paigutades oma üksuste julgestuseks ja vaenlasele „komistuskiviks“ miini- ja raidtõkked. Vajaliku rasketehnikaga, sealhulgas suvel saadud uute koppadega, assisteeris tõhusalt Viru ja Aluta-

INDREK JURTŠENKO

väljaõpe

guse maleva võitlejatest koosnenud pioneerirühm. Nõnda rääkisid õppuse algusfaasist AL SAM üksuse ülem kapten Aleksander Lupanov, pioneerirühma ülem vanemseersant Tõnu Silm ja Järva KeJVKo kompanii ülem leitnant Andre Labe.

KiMKRi üksuste eesmärk saigi täidetud ning vastase soomustehnika ja jalavägi pandi lõpuks seisma. Hea tulemuse aitasid selles kaheööpäevases lahingus kompaniiülemate sõnul saavutada nende juurde liidendatud TT-raketikompleksid Javelin.

KAITSE PIDAS

Vastase edasiliikumine peatatud, reorganiseerusid üksused 12. novembril. Tehti ka relvastuse ja varustuse hooldus ning muud vajalikud ettevalmistused lahinglaskmisteks.

10. novembri varahommikul kuulsid üksused rasketehnika müra ja üksikuid laske – vastane alustas pealetungi. Kaks ööpäeva pidid üksused vastu pidama oma positsioonidel selleks, et täita KiMKRi pealiku plaan.

13.–16. novembril toimunud lahing-

laskmiste ajal läksid meestel silmad särama, kui nad said esmakordselt kätte R-20 (Rahe), samuti vaimustuti sellest, kui oldi keskpolügooni laske alal külg külje kõrval oma positsioonidel ja „pritsiti“ intensiivselt vaenlase pihta tuld. See korralik mürgel ja „laulupidu“ jääb kauaks meelde. 15. novembril said üksused juttu ajada kaitseminister Kalle Laanetiga ja 16. novembri õhtul Kaitseliidu ülema brigaadikindral Riho Ühtegiga. 17. novembri hommikul toimus õppuse lõpurivistus. 1/2022

väljaõpe PÕHJAKONN 2021 EESMÄRGID

Õppuse peaeesmärk oli Kirde maakaitseringkonna üksuste treenimine, et säilitada nende lahinguvalmidus ning arendada ja tõsta reageerimiskiirust sõjalise ohu korral KiMKRi vastutusalas. Õppus lõi maakaitseringkonnale ja temaga õppuse ajaks liidendatud allüksustele tingimused kollektiivse taktikalise soorituse parendamiseks ning andis võimaluse treenida KiMKRi kompaniisid ja erialaüksusi tegutsema konventsionaalses relvakonfliktis maa-alakaitses. Kõik see on vajalik, et tuvastada edasised õpikohad, anda aus hinnang hetkeolukorrale, millises seisus on ringkonna üksused, parendada nende ning kutsutud külaliste ja KiMKRi omavahelist koostööd.

INDREK JURTŠENKO

Toimusid lahinglaskeharjutused ja jätkati ringkonna uute võimete, läinud kevadel loodud suurtükiväe- ja snaiprirühmade arendamist.

Erialaharjutusteks said hea võimaluse ka need KiMKRi võitlejad, kes pole mitmeid aastaid õppustel osalenud. Nendele toimus kunagi õpitu meelde tuletamiseks 8.–9. novembril Rutjal värskendusõpe „Bootcamp“. Värskendatud teadmisi oli võimalik kohe-

1/2022

selt rakendada ja kinnitada 13.–16. novembri lahinglaskmistel. 10.–11. novembril oli aga üksustel hea võimalus teha koostööd liitlastega.

ÕPIKOHT LIITLASTELEGI

Kõik liitlased demonstreerisid nii head ründe- kui ka kaitsevõimet. Liitlaste ülesanne õppusel Põhjakonn 21 oli harjutada oma üksuste erinevaid rünnakutaktikaid, aidates KiMKRil seeläbi täiustada oma kaitsetegevust poolkinnisel maastikul. Samuti õppisid liitlased tundma eestlaste lähenemist kaitse läbiviimisele metsasel maastikul. Liitlaste osa oli väga oluline selleks, et vastutegevus õppusel oleks võimalikult realistlik. „Kaitseliiduga koos töötamine õppusel Põhjakonn 21 võimaldas meie üksuse võitlejatel saada osa väljaõppest keerulisel maastikul ja omandada tulevikuks vajalikke teadmisi. PK21 oli meile esimene suurem õppus viimase ligi pooleteise aasta jooksul. Oli fantastiline teha koostööd Kaitseliiduga nii ründe- kui ka kaitsetaktikas ja -võimetes,“ ütles eFP Battlegroup Estonia komandör kolonelleitnant Simon Worth.

LAHINGLASKMISTE KARASTUSTULI

Õppusel Põhjakonn on olulisel kohal erialaõpped. Peale relvaõpete toi-

mus ka kompaniide sideõpe, jao- ja rühmarünnaku õpped ning meditsiiniõpe. Meditsiiniõpe algas metsas lahingutegevusega, mille käigus tuli haavatasaanu või langenu lahinguväljalt ohutult ära kanda ning osutada kohest esmaabi. Samuti õpiti eri liiki miine maastikule paigaldama ja ka lahingutegevuses ohutuks tegema, sh lõhkamisharjutustel. Kompaniid roteerusid vastavalt oma üksuse ülema antud ülesandele alalt alale ja kõik said õppuse finaalis ehk lahinglaskmistel kogeda intensiivset lahinglasketegevust kindla stsenaariumi järgi, mis võitlejatele endile oli värskendav kogemus. Õppuse käigus said võitlejad proovida erinevaid relvi. Kindlasti oli neist üheks huvipakkuvamaks Kaitseväes juba käibel olev ja peatselt ka Kaitseliidu relvastusse tulev R-20 (Rahe; kaliiber 5,56 mm). Lisaks said võitlejad vastavalt oma erialale proovida kuulipildujaid (MG 3, KSP-58), tankitõrjegranaadiheitjat Carl-Gustav, 90 mm kaliibriga tankitõrjekahurit, 81 mm kaliibriga miinipildujat. Samuti harjutati granaadiheitmist, prooviti TT-raketikompleksi Javelin, toimus tankitõrjelasu Instalaza õpe jpm. KiMKRi ligi aasta tagasi loodud snaiprirühm tegi oma erialaõpet, aga lahinglaskmiste ajaks liidendus temagi kompaniide juurde, toeta-

vÄLjaÕPe des aktiivselt ja efektiivselt nende tuletegevust. Toetavat kaugtuld lahinglaskmiste ajal andis kompaniidele omakorda 122 mm kaliibriga välihaubits D-30. „Konna“ (nii seda välihaubitsat hellitavalt kutsutakse) opereeris tõhusalt ringkonna suurtükiväerühm, mis sai oma esimesed ristsed õppuse Kevadtorm raames 2021. aasta maikuus.

ÕPPUSE PÕHJAKONN SAAMISLOOST

Õppuse Põhjakonn idee pärineb Kaitseliidu kooli kunagisest „ülemate lennust“, mida juhendas kapten Argo Mägi. Toonaste eestvedajate sooviks oli teha erinevate Kaitseliidu malevate rühmade ühisõppus. Õppuse algusaastate eestvedajatest on Sven Neudorf, Alger Nurk ja Villu Jõemets seotud Viru malevaga, mis on ka selle õppuse peamiseks eestvedajaks. Osavõtjaid on olnud nii Viru, Järva, Alutaguse, Jõgeva, Tallinna (Toompea malevkond), Tartu, Rapla ja Saaremaa malevatest. Alguses toimetasid õppuse alusepanijad omaette, ligi 6 aastat tagasi võttis õppuse korraldamise täiel määral enda kanda Viru malev ja sealtpeale on see samm-sammult muutunud

ringkonna õppuseks. Õppuse sisu idee sai alguse soovist harjutada taktikalist vastasseisu nähtava vastaspoolega, küll lühiajaliselt (48–72 t), kuid seeeest väga intensiivselt. Hilisem areng lisas rahvusvahelise tasandi, kaasati ka Kaitseväge ja nii õppuse formaat ajapikku teiseneski.

LEGEND PÕHJA KONNAST

Friedrich Reinhold Kreutzwaldi legendi „Põhja Konn“ kohaselt on põhjakonn mütoloogiline tegelane, kellest paljud on kuulnud, kuid keda vähesed on näinud. Oli ta ilusa põrguneitsi alter ego või kuri käsilane? Igatahes jõudu oli sel põrgulisel tohutult ning vastu sai talle vaid kavalusega ja veel suurema jõuga. Andrus Kivirähki raamatus „Mees, kes teadis ussisõnu“ oli Põhja Konn samuti tähtis tegelane, see oli suur lendav madu, kes magab maa sees ja kelle äratamine nõuab kuuldavasti 1000 mehe abi, kes lausuks vajalikke ussisõnu. Räägiti, et see põrguline kaitseb maad ja metsa tihtilugu inimese enese eest, kes teda hävitama kipub. Müüdid müütideks, kuid üks on kindel: „põhjakonn“ on olemas ja elab igaühes meist, kes oma kodu, loodust ja rahvast pühaks peab ning kaitsta tahab.

Kommentaar

maaKaitSe SaaB HaKKama! KiMKRi ja Viru maleva pealik kolonelleitnant JAANUS AINSALU

„Õppus Põhjakonn 21 on tänaseks edukalt seljataga. Peamised eesmärgid, mille õppuse eel oma üksustele seadsime, said suuremas osas täidetud. Tuvastasime vajalikud õpikohad, mis jõustame järgmises õppetsüklis. Saadud kogemus kinnitas, et Kaitseliidus saab maakaitse püstitatud ülesannetega hakkama. Õppus oli seekord väga kompleksne ja keerukas, kokkuvõttes saame rahule jääda, sh viimasel aastal loodud üksustega. Suur tänu Kaitseväe 1. jalaväebrigaadile, eriti tänan suurtükiväepataljoni, kelle abiga oleme loomas endale suurtükiväerühma, samuti luurekompaniid, palju tänu meie liitlastele Ühendkuningriigist, Prantsusmaalt ja Leedust. Tänu teie kõigi abile saime väga hea kogemuse, mis seisus KiMKRi üksused on ja mil moel peame oma kaitsetaktikat koostöös edasi arendama. Palju tänu ka meie toetajatele, koostööpartneritele ja tööandjatele, kes meie võitlejatel võimaldasid töökohustuste kõrvalt õppusele tulla.“

1/2022

MEHIS BORN

vÄLjaÕPe

orKaaN Xv Pühapäeva, 5. detsembri keskpäeval kõlas lõpusignaal ENDEX tuhatkonnale suurõppusel Orkaan XV osalenud kaitseliitlasele, kaitseväelasele ja politseiametnikule ning teistele koostööpartneritele. Tekst: JAANUS MEHIKAS, Lääne maakaitseringkonna teavituse ja tsiviil-sõjalise koostöö spetsialist

eatavasti on Orkaan Pärnumaa, Saaremaa ja Lääne malevat ühendav õppus, mis leiab aset igal aastal. Tänavu juhtus see detsembri esimesel nädalavahetusel, mille jooksul lihvisid kolm Lääne maakaitseringkonda kuuluvat malevat neljas maakonnas allüksuste koostööd. Harjutati maakaitseliste ülesannete täitmist, nagu oma territooriumi kaitse ning koostoimimine eri ametkondadega ja kohalike elanikega. „Kaitseliit on kogu riiki kattev turvavaip ehk kaitseliitlased loovad kohalikega ühiselt turvavõrgustiku, mis aitab meid läbi kriisidest,“ sõnas Lääne maakaitseringkonna pealik kolonelleitnant Tõnu Miil. „Meie eesmärk on kaitsta ja toetada rahvast nii

1/2022

sõjalise kui ka mittesõjalise ohu korral ja seda saamegi õppusel harjutada ühes politsei, kohalike omavalitsuste ja elanikega,“ lisas Miil.

situatsioonid, mida saab arendada, tulevad õppuse ajal hästi esile,“ rääkis Lääne prefektuuri operatiivstaabi juht Üllar Kütt.

Nii harjutaski õppuse raames politsei koostöös Kaitseliiduga Eesti-Läti sisepiiri valvamist olukorras, kus toimub ebaseaduslik sisseränne ning tekib vajadus seda tõkestada. Lisaks Pärnumaal planeeritule viis politsei objektivalvega seotud protseduure läbi ka Läänemaal, Saaremaal ja Hiiumaal.

Lisaks harjutas riigikantselei õppusel Orkaan vabariigi valitsuse toetamist väljaspool Stenbocki maja – evakueerimist ja kriisistaabi protsesse.

„Iga õppus annab meile uusi teadmisi, õpime kasutama näiteks uusi tehnilisi võimalusi, arendame operatiivjuhtimist ning pikaajalist planeerimist. Ka reaalseid tegevusi õues on alati parem läbi mängida õppuse formaadis, sest

„Riigikantselei peab teiste riigiasutuste sarnaselt olema valmis erinevateks kriisideks, sealhulgas sellisteks, mis sunnivad meid töötama väljaspool tavapäraseid harjumusi ja töökeskkonda,“ selgitas riigisekretär Taimar Peterkop. „Oluline on võtta aeg, et mõelda läbi võimalikud kriisistsenaariumid ja harjutada nendes käitumist. Ainult nii kasvatame valmisolekukultuuri.“

vÄLjaÕPe

KoLm maLevat, NeLi maaKoNDa

PÄrNUmaa – orKaaNiLe PeaB jÕUDma Tekst: KRISTO SINIVEE

Iga endast lugupidav kaitseliitlane teab, et detsembri alguses möllab Lääne maakaitseringkonnas suurõppus Orkaan. Minu üksuses öeldakse ikka, et kui aasta jooksul ühelegi teisele õppusele pole jõudnud, siis Orkaanile peab jõudma. Vändra üksuse liikmete eesmärgiks on mehitada julgestusrühm ja tagalarühm. Paljud meie kaitseliitlased on läbinud erialase väljaõppe ja õppustel saavadki nad oma teadmisi rakendada. See annab juurde kogemusi ja kinnistab õpitut. Tagalarühm peab tihti teostama juurdevedu ja varude taastamist ning selle tegevuse juures vajavad nad julgestust. Nii saabki julgestusrühm teha nendega koostööd ja üheskoos anname maksimaalse tulemuse. Julgestusrühma ülesandeks oli seekord ka maakaitseringkonna vastutusalale saabuva kolonni vastuvõtmine ja julgestamine. Suurõppustel on tavaline, et üksusel seisavad ees ootamatud ülesanded ja nendeks tuleb valmis olla. Valmisoleku saavutamiseks on vajalik, et jaoülemad harjutavad läbi erinevaid olukordi ning õpetavad ja tuletavad üksuse liikmetele meelde jao drille. Seda selle-

pärast, et kõik teaksid, mida nad peavad tegema ja mida teevad teised jao liikmed. Sellist laadi ülesannete üheks raskuspunktiks on vastutusala piiril üleandmise-vastuvõtmise protseduurid, sest seal on palju sagimist. Tegemist on erinevate üksustega, kel võib olla erinev väljaõpe või ülesande täitmise teostus. Isiklikust seisukohast oli suur rõõm, et sealse tegevuse juhtfiguurid olid minu vanad kamraadid. See lihtsustas olukorda, sest isikud olid tuttavad ning nende hea väljaõpe ja motiveeritus mulle juba teada. Ülesande täitmise eelduseks pean ma ülema plaani koostamist ja allüksusele teatavaks tegemist. Tähtis on, et plaan ja selle teostus jõuaks üksuse kõikide liikmeteni, ainult nii tekib üksuses ühtsus ja mõistmine. Allüksuse ülem peab olema käsu andmisel ja plaani läbiviimisel enesekindel, ainult nii oleme võimelised olukordi hästi lahendama. Külm ilm ja väsimus on vaid mõned tegurid, mis meie parimat sooritust üritavad mõjutada, aga selleks me ju alati kokku tulemegi, et harjutada teguritega arvestamist ja olukordade lahendamist ka raskemates tingimustes. Kaitseliitlane on valmis andma endast rohkem, kui ta seda esialgu arvab. 1/2022

KADRI PAOMEES

vÄLjaÕPe

LÄÄNemaa – teHtUga SaaB raHULe jÄÄDa Tekst: KRISTINA KUKK, Lihula üksikkompanii teavituspealik

Läänemaal ja Lääneranna vallas olid õppusele Orkaan XV kaasatud lisaks kaitseliitlastele mitmed partnerid: riigikantselei, politseija piirivalveamet, päästeamet ning kohalikud omavalitsused. Haapsalu spordikeskuses toimus evakuatsioonirühma kontrollharjutus, mille eesmärk oli tutvustada kohalike omavalitsuse juhtidele ning partneritele PPAst ja päästeametist, missugust teenust pakub ametiabi palve raames Kaitseliidu evakuatsioonirühm. Lääne maleva pealiku major Andres Välli sõnul läks üritus korda ja külalised jäid nähtuga rahule. „Järgmisel aastal on samamoodi plaanis õppuse raames harjutada evakuatsioonirühma koostööd, kuid siis, nagu kohalike omavalitsuse juhtidega kokku lepitud sai, juba koos nendega ja samaaegselt kolmes eri paigas: Haapsalus, Hiiumaal ja Lääneranna vallas,“ lisas Välli. Laupäeva, 4. detsembri ennelõunal võisid Saaremaale kiirustavad autojuhid märgata Koluvere ristmikul tavapärasest rohkem 30

1/2022

autosid – nii laigulisi kui sini-valgeid. Tegemist oli riigikantselei ja Kaitseliidu ühise õppusega, milles harjutati vabariigi valitsuse toetamist väljaspool Stenbocki maja. Õppuse käigus harjutati koostöös Kaitseliiduga evakueerimist ja kriisistaabi protsesse. Kaitseliidu ülesanne oli toetada oma tehnika ja tegevusega ametkonna ümberpaiknemist õppusel, tagades ametnike turvalisust. Politsei- ja piirivalveamet tagas õppuse raames riigikantselei üksuste liikumise ohutust. Lääneranna valla territooriumil said Lihula üksikkompanii võitlejad harjutada hajutatud lahingutegevust ja vastase avastamist. „Lääne maleva käesoleva aasta väljaõppe üks rõhuasetusi oli hajutatud lahingutegevuse õppel, mille peamiseks mõtteks on olla suuremast vastasest kiirem, vältida ta tugevusi ja rünnata neid tema nõrkuste kaudu. Kõik seni õpitu võeti kokku Lääne maakaitseringkonna kontrollharjutusel Orkaan XV,“ ütles Andres Välli ning lisas, et õppuse eesmärgid said täidetud, erinevate osalejate hinnangud olid positiivsed ning üldiselt jäädi tehtuga väga rahule.

vÄLjaÕPe

HiiUmaa – orKaaN Xv HiiDLaSteLe Nii mitmeSKi mÕtteS teiStSUgUNe Tekst: PIRET VEEVO, vabatahtlik autor

„Hea, kui saab ühildada meeldiva kasulikuga,“ ütles pärast õppust Hiiumaa malevkonna kaitseliitlane Peeter Veevo. Nimelt oli sel korral tema ülesandeks mootorrattal vastase paiknemist välja selgitada. Metsateedel võib aga Veevot tsikliga kohata väga sageli ka väljaspool õppusi. Veevo ei olnud ainus, kes selleaastasel Orkaanil osales endale sobivaimas rollis. Kaitseliitlaste üldpilt on äärmiselt mitmekesine ja seetõttu on otstarbekas rakendada õppusel osalejaid just neile sobivais ülesannetes. „Nii oligi sel aastal kandev osa plaanitud nendele, kes füüsilistel või ealistel põhjustel enam metsa minna ei taha,“ selgitas Hiiumaa malevkonna kompaniiveebel Velvo Barinov. Varasemast erinevaks tegi Orkaani Hiiumaal ka suurem hajutatus meeskondade ja varustuse paiknemises. Plaanis oli suuremal määral läbi mängida lahinguvalmiduse saavutamist. Oluline osa selles oli toetusvõrgustikul, kelle ülesandeks oli nii vastase liikumist tuvastada kui ka lahinguüksust kõige vajalikuga varustada. Kuigi toetusmeeskond oli liikmete haigestumise tõttu oodatust väiksem, sai suurem osa ülesandeid täidetud ja Barinov jäi nende tegevusega üldjoontes rahule. Ka väliköögi tegevus oli tavapärasest erinev – toitlustajad toimetasid vaid neile teadaolevas paigas „kusagil saare teises otsas“. Hiiumaa jaoskonna naiskodukaitsja Anni Üksik pidas oluliseks kokkade mugavustsoonist väljatulekut. Nimelt otsustasid naisko-

dukaitsjad pakkuda teise päeva hommikuks võitlejatele kindlasti sooja toitu, sest oli ju lahinguüksus veetnud öö külmas metsas. Ärgati juba pool viis, et söök õigeks ajaks ikka kohale jõuaks. Külm ja ebamugav ei olnud mitte ainult meestel metsas. „Kõik tahtsid katla ääres kulpi liigutada, sest väljas oli nii külm, ja kes kulpi oma kätte ei saanud, see võttis enda kanda mitteametliku katlakütja ameti,“ rääkis Üksik. Kokkade pingutused said tasutud tänusõnadega õppuse lõpus, aga ka laupäevahommikuse kiluvõileiva eest, sest see olevat „nii hea, et pisar tuli silma seda süües“. Kiita said ka teised osalejad peale kokkade. Üle mitme aasta Orkaanil võitlejana osalenud ESTGUARD 4 rühmaülem leitnant Sven Luik tõi esile lahinguüksuse professionaalsuse jalgsirännakul: „Tõesti hea tunne oli sees – kõik hoidsid helidistsipliini, kõik katsid oma sektoreid, võtsid madalaks, kui seisime, ühtegi korda ei kuulnud, et keegi vinguks, kuigi oli füüsiliselt raske. Minu jaoks kinnitas see, et väljaõpe, mis oleme teinud, on läinud asja ette ja kinnistunud.“ Orkaan XV oli hiidlastele nii mitmeski mõttes teistsugune – paljud vabatahtlikud olid uues rollis, mitmed tegevused oli tavapärasest erinevad, ülesanded varasemast enam jaotatud vabatahtlike erihuvisid arvestades. „Analüüs käib, mida oleks vaja uuesti teha ja kui palju osalejad ise sellest aru said, mis tegelikult teistmoodi oli. Võimalik, et reakoosseisu jaoks oli see lihtsalt järjekordne Orkaan, kuid kindlasti on siit lihtsam väljaõppega edasi minna,“ ütles Velvo Barinov lõpetuseks.

Saaremaa – orKaaN Xv tÕStataS oLULiSi KüSimUSi Tekst: TAAVI TUISK, Kuressaare malevkonna kaitseliitlane

Olen varasematel Orkaanidel osalenud omajagu kordi. Alati olen tegelenud teavitustööga: teinud pilte, jaganud neid sotsiaalmeedia kanalites, saatnud õppust külastavaid ajakirjanikke ja korraldanud intervjuusid enne või pärast õppust ning monitoorinud meediat. Seekord oli minu kindel soov vaadata õppust teise nurga alt ja osaleda õppiva kaitseliitlasena „põllul“. Harjutasime Sõrve poolsaarel hajutatud lahingutegevust: reket, miinivaritsusi, jälitajate maharaputamist, kohaliku kogukonna toe kasutamist. Täiendava „kihi“ lisas õppusele mõned päevad varem maha sadanud 10–15sentimeetrine lumekiht ning 8–10 külmakraadi. See tähendas, et jälitamiseks ei ole vaja koeri ega muud eritehnikat. Enda tegevuse varjamine oli lume tõttu oluliselt keerulisem. Lumekihi all olev maa oli märg. Võsa ja mets on väikeüksuse võitleja sõbrad. Selgus, et Sõrves on soist võsa omajagu. Rootsis talvekursusel õpitud sokkide vöö vahel kuivatamise tehnika kulus päev otsa väljas olles marjaks ära. Väike üksus, mille koosseisus mina tegutsesin, sai kasutada kohaliku pakutavat „turvamaja.“ Hea oli märjad sokid ja maskeerimisülikonna püksid hommikuks ära kuivatada. Kuidas oleks

see toiminud siis, kui ööbida tulnuks lõkketa ja telkmantli all? Kui kauaks jätkub sellistes tingimustes võitlusvõimet või millise intensiivsusega on siis võimalik ülesandeid täita? Õppuse jooksul „õnnestus“ sattuda ka vangi. Põhjuseks oma hooletus: liikusime objektiluure ajal kraavi ületamiseks sobivat kohta otsides liiga lagedale alale. Maanteel olnud patrull märkas meid ja mõne minuti pärast olin maasturi kastis teel vastaste laagripaiga poole. Kuna tegu oli mänguga, kus vastasmängijaks sõbralikud Zemessardze liitlased, siis ei olnud 3 tunni pikkune vangipõlv väga stressirohke. Küsitleja leppis ka vastusega „Ma ei vasta sellele küsimusele, sest Viini konventsiooni järgi ei pea ma seda tegema“. Raadiojaam anti pärast paariminutilist ülevaatust tagasi, samuti jäi relv kogu vangis viibimise ajaks enda lähedale. Rahuaja reeglid. Kuidas aga reaalselt vangistusse sattudes tegutseda nii, et sinu taskus olevast kaardist või patrullkotist leitud raadiojaamast vastasele kasu poleks? Pühapäeval õppuselt koju jõudes jälgisin möödasõitvat autot korra tähelepanelikult: kas vastane või tsivilist? Ühe nädalavahetusega ei jõua õnneks veel lahinguolukorda ja -valvsusesse nii palju sisse minna. See üks auto jäi ainsaks, mida kahtlustavalt jälgisin. Esmaspäeval läksin tsivilistina tööle. 1/2022

HaritUD SÕDUr

Btr

tartU maLeva jÕU KorDaja

Kaitseliidu Tartu maleva soomustransportööride BTR-80 elulugu või täpsemalt väljendades taassünd sai alguse umbes kümmekond aastat tagasi, kui esimene nõukogudeaegne pärandsoomusvrakk meie maleva tagalahoovi lohistati.

Tekst: JANEK HAAR, Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik

õni aeg hiljem ilmus aga esimese kõrvale juba järgmine, esimesest mitte paremas seisukorras päevinäinud sõjamasin. Nii teenistujate kui ka vabatahtlike esmamuljed olid äärmiselt vastandlikud – kes soovis ruumipuudusel vanarauast kiiresti vabaneda, kes nägi nendes ideaalseid sihtmärke laskeväljadele, kes jäigi lõpuni õlgu kehitama. Aga oli ka väike grupp lootusrikkaid entusiaste, kes vaatasid saabunud võimalusi säravate silmadega.

NÕUTU ALGUS

Tegelikult puudusid Kaitseliidul nii varasem kogemus BTRidega kui ka võimalused kiireteks lahendusteks, sest 32

1/2022

ei riigikaitse arengukava ega ka eelarve näinud ühelgi kujul ette nende elluäratamist ja lahingustruktuurides kasutamist. Ometi need masinavared sinna mingil eesmärgil ilmusid ja jäid suisa mitmeks aastaks tagala aia äärde oma saatust ootama. Oli teada, et päris mitmetele tehnikahuvilistele vabatahtlikele olid need vrakid magusaks ahvatluseks ja kauaoodatud proovikiviks. Aga taastamiseks vajaminevat tööde mahtu ning rahaliste vahendite vajadust prognoosides ei julgenud tükk aega keegi otsustavat sammu astuda. Toonase malevapealiku soosingul ja tublide vabatahtlike algatusel jõuti siiski kauaoodatud piduliku sündmuseni, kui esimene kaheksarattaline soomuselukas sootuks

JANEK HAAR

HaritUD SÕDUr

värske väljanägemisega ja täiesti omal jõul jõudis tagasi oma vanale parkimiskohale Tartu malevas. Juba aasta pärast võttis esimese kõrval koha sisse järgmine täielikult taastatud maleva soomustransportöör. Nende märgiliste sündmustega oli Kaitseliidu Tartu malevale tekkinud päris esimene väike soomusvõime, mida nüüd oli vaja võimalikult ratsionaalselt rakendama hakata.

Mitmeid kordi on käidud toetamas Kaitseliidu kooli tasemekursuste lõpuharjutusi, riigikaitselaagreid ja teiste malevate väljaõpet, aga ka Kaitseväe ja liitlaste ühisõppusi.

VANAD MASINAD – UUED VÕIMALUSED

Kunagi elasime ja tegutsesime kasinate võimalustega, kus näiteks soomukitevastane väljaõpe piirdus Kaitseliidus pelgalt imitatsiooniga või mängisid tankitõrjujatele sihtmärke kergveokid. Nüüd aga saime õppeprotsessi kaasata tõelist soomustehnikat. See võib olla primitiivne argument, aga kusagilt tuli ju alustada. Soomukid said siitpeale väljaõppes tihedat rakendust nii kodumalevas kui väljaspool seda. Mitmeid kordi on käidud toetamas Kaitseliidu kooli tasemekursuste lõpuharjutusi, riigikaitselaagreid ja teiste malevate väljaõpet, aga ka Kaitseväe ja liitlaste ühisõppusi. Liitlastel on alati olnud kõrgendatud huvi nõukogudeaegse tehnika vastu ja Tartu malev oma soomukitega on korduvalt pakkunud neile võimalust seda huvi rahuldada. Ja muidugi on ühised tegevused andnud väga palju lisandväärtust ka meie kaitseliitlastele. Uus võime nõudis omakorda ka malevalt lisapingutust, sest tekkis vajadus koolitada soomusmasinatele juhte, tagada masinatele regulaarne tehniline tugi ja hooldus ning õppida ja õpetada ka struktuuriüksustele tegutsemist soomuse toel. Õppematerjalid hangiti peamiselt Kaitseväest ning kaasati inimesi, kelle teadmised ja kogemused

samade soomustransportööridega pärinesid veel Nõukogude armee päevilt.

EELIS LAHINGUVÄLJAL

Üsna kiiresti jõuti järeldusele, et kui anda masinad malevas üldisesse kasutusse, võib nende kestvus muutuda küsitavaks. Seega otsustati need allutada konkreetsele allüksusele kindlatel tingimustel ja vastutusel. Selle ülesande võttis Tartu malevas enda kanda Põhja-Tartumaa malevkond (endine üksikkompanii), mis hakkas tõsiselt panustama nende juhtide koolitusse ning ühtlasi tekitama võimalusi ja võimeid soomusmasinate laiapindseks kasutamiseks. Masinad andsid võitlejatele sootuks uue hingamise ning ka maleva õppused said varasemast mitmekesisema ja kvaliteetsema sisu. Manöövrivõime suurenes olulisel määral, sest nüüd oli võimalik üksusi kiiresti liigutada raskel või pehmel maastikul, kus senised transpordiühikud liikuda ei saanud. Need eelised on pikkade aastate jooksul õppuste käigus selgelt välja tulnud ning andnud meile vastasüksuste ees olulise eelise. 1/2022

HaritUD SÕDUr Soomustransportööridest rääkides ei saa mainimata jätta ka nende iseseisvalt veekogu ületamise võimet, mida me aga puhtratsionaalsetel põhjustel pole veel katsetada jõudnud.

distantsilt mõjutada. Samamoodi oleks võimalik kinnitada soomukitele suitsukatteseadmeid või muid elemente, mis lahinguülesannetes nende efektiivsust veelgi suurendaksid, seda kuni ühekordsete tankitõrjelaskudeni välja.

Eesmärk, et soomusjõudu saaks Tartu maleva lahinguüksuste manööverstruktuuris rakendada eraldiseisva rühmana, tekitas kriitilise vajaduse juba kolmanda masina järele. Selles tuli Tartule appi Viru jalaväepataljon, mis pikkade läbirääkimiste tulemusena eraldas malevale kaua kasutuses olnud, aga selleks ajaks juba pensioniootel kolmanda sama tüüpi soomusmasina. Ka kolmas malevasse jõudnud soomuk sai pisut tehnilist ja kosmeetilist töötlust ning Tartu malevas oligi moodustunud potentsiaalne soomusüksus.

Tehniliste nüanssidega kursis olevad isikud on kinnitanud, et soomustransportööride varuosad on tunduvalt soodsamast hinnaklassist kui näiteks Kaitseliidu üksustes kasutatavate teiste transpordivahendite omad ja võitlejad oleksid valmis mõnedest struktuurijärgsetest masinatest ka loobuma, et kindlustada soomukitele teiste rivimasinatega võrdne stabiilne tehniline tugi riigilt.

LAI KASUTUSVALDKOND

Tuleb lisada, et Kaitseväest maha kantud soomustransportööride BTR-80 vrakke jagati teadaolevalt teistelegi Kaitseliidu malevatele ning neid on taastatud veel mitmel pool. Aga Põhja-Tartumaa malevkonna eripära seisnes nüüd selles, et kolmest ühikust moodustus omaette orgaaniline üksus, mida oleks olnud võimalik liita toimivasse lahingustruktuuri. Põhimõtteliselt oli ja on kompanii raames võimalik soomusmanöövrisse jagude kaupa panna üks jalaväerühm või allutada igale jalaväerühmale kergveokitele tugevduseks üks soomustransportöör vastavalt ülesande iseloomule ja vajadusele. Tõsi, moodsa nutirelvastuse ajastul ei ole nõukogudeaegsetel masinatel lahinguruumis eriti suurt efekti, kuid sõjapidamise teatud etappides või ülesannetes tagavad need isikukoosseisule siiski esmase kuuli- ja killukaitstuse seal, kus kergveokid jääksid ülimalt haavatavaks. Ka õppuste käigus korduvalt läbi mängitud haavatute evakuatsiooni lahinguväljalt oleks personalil reaalolukorras soomuskaitse all tunduvalt ohutum läbi viia. Vähetähtsaks ei saa pidada ka heidutust või muid mittekonventsionaalse ja hübriidse sõjapidamise aspekte, kus masinatel oleks kindlasti laialdane rakendus.

PALJULUBAV PLATVORM

Masinatele kinnitatud meeskonnad, maleva staap ja struktuuri juhtkond hakkasid soomusvõime saavutamisest alates intensiivselt edasi arendama sellega seotud ideid. Mõeldi vaatlus- ja sidevõime täiendustele, aga ka võimalikule statsionaarsele pardarelvastusele. Alustati soomusmasinate tornide ümberehitamist, et sinna kinnitada Kaitseväes ja Kaitseliidus kasutatavad 12,7 mm raskekuulipildujad Browning M2. Sellega oleks lisaks kuuli- ja killukaitsele tagatud masinate oluline tulejõud, et allüksuste manöövreid toetada või vastast pikemalt

Raske on alahinnata vabatahtlike panust nende masinate taastamisel ja töös hoidmisel. Nad kõik on töötanud parimas usus, et annavad omalt poolt midagi riigikaitsesse. 34

1/2022

Siiani on kõigega kuidagi hakkama saadud ning masinad toimetavad tublilt, aga jätkusuutlikkuse kompromissitu tagamine nõuab siiski kõrgema otsustustaseme abi ja sekkumist. Sellest tulenevalt on praegu väga piiratud ka taktikaliste lisaseadmete hankimine soomukitele, et täiendada näiteks masinate side- ja seiresüsteeme või tellida isegi mõningaid varuosi.

MASIN NAGU VISIITKAART

Vabatahtlikku riigikaitseorganisatsiooni toidab inimressursiga peamiselt aktiivne värbamine. Ahvatlusi täis maailmas on sõjaliste huvide väljaelamiseks tekkinud Kaitseliidule palju alternatiive, millega tuleb tihedalt konkureerida. Seega on järjest olulisem teha Kaitseliitu ühiskonnas nähtavamaks, meie vajalikkust ja usaldusväärsust tõestada ning nendel eesmärkidel panustada ka värbamisvahenditesse. Värbamiste ajal on soomustransportööridel oluline roll, paratamatult on need avalikel üritustel või linnapildis pilkupüüdvad rekvisiidid, tänu millele meid sageli kõnetama tullakse. Oleme oma Põhja-Tartumaa malevkonnaga Tartu malevat esindades saavutanud värbamisüritustel korraliku usalduskrediidi, üha suureneva huvi tõttu peame mõnedest pakkumistest isegi loobuma või andma võimalusi teistele allüksustele. Hea meel on näha, et meie värbamisformaate on üle võetud, oleme nendes tegevustes olnud teistele eeskujuks ja andnud mitmetele allüksustele üle oma toimivaid värbamisplatvorme. Vajadusel oleme soomukitega appi läinud ka teistele üksustele, et nende vahendeid mitmekesistada. Seega ei ole igasugused rahuaegsed koostööüritused soomukitele sugugi vähem tähtsad, nendest masinatest on kohati isegi saanud meie malevkonna visiitkaardid. Tõsisematest koostöövormidest rääkides ei saa mainimata jätta ühisõppusi politseija piirivalveametiga, et vajadusel kaasata soomusmasinaid korrakaitsesse ja erioperatsioonidesse, kus märksõnadeks on heidutus või näiteks kriminaalse elemendi vastu suunatud tugevdatud jõukasutus. Kindlasti soovime tulevikus ka seda koostöövormi arendada.

TEENISTUS JÄTKUB

Soomustransportööride kasutamine Kaitseliidus nii sõja- kui ka rahuaegsetes ülesannetes pole absoluutne ega vältimatu vajadus, aga see laiendab olulisel määral meie tegevusvõimalusi. Jutt ei puuduta vaid kõnealuseid

JANEK HAAR

HaritUD SÕDUr

soomukeid, vaid ka teisi vabatahtlike initsiatiivil ellu kutsutud lisavõimeid, mis sageli loovadki Kaitseliidust tema identiteedi ning tummise peavalu agressiivsele vastasele. Raske on alahinnata vabatahtlike panust nende masinate taastamisel ja töös hoidmisel. Nad kõik on töötanud parimas usus, et annavad omalt poolt midagi riigikaitsesse. Paljud sellega seotud inimesed on nüüd küll juba uute väljakutsetega hõivatud või loobunud masinatega tegelemisest, aga soomukitega seotud võitlejad tunneb alati teiste kaitseliitlaste seast ära kas õliste näppude või nendega kaasas käiva diisliaroomi järgi. Seni, kuni Tartu malev võimaldab ja inimestel on suutlikkust lisakoormust võtta, jätkab ka Põhja-Tartumaa malevkond selle loo põhitegelastest soomustransportööride aktiivset kasutamist. Need võtavad edaspidigi osa väljaõppest ning neid saab kohata ja katsuda värbamisüritustel. Kindlasti tekivad ükskord Kaitseliitu veelgi paremad vahendid ja siis saavad meie sõjamasinatest muuseumieksponaadid või peatükid Kaitseliidu ajalooraamatus, illustratsioonideks lugematud põnevad jäädvustused maleva, Kaitseväe, paljude liitlasüksuste ja koostööpartnerite fotogaleriides.

Kommentaar:

Btr – tUgevUS, mitte NÕrKUS! Tartu maleva pealik kolonelleitnant KAIDO TIITUS:

„Kaitseliit on tihti silma paistnud sellega, et asju tehakse eimillestki ja puhtalt vabatahtliku initsiatiivi pealt. Eks selle näiteks ole ka Tartu maleva Põhja-Tartumaa malevkonna käsutuses olevad soomustransportöörid, mille Kaitsevägi oli omal ajal väärtuse kaotanutena kõrvale heitnud, kaitseliitlased aga korjasid nad üles ja puhusid neile uuesti eluvaimu sisse. Võime ju täna heietada, et mis selle vana rämpsuga jamada ja sellesse mõttetult raha matta, aga üks on selge, need sõidukid suurendavad täna selle üksuse kaitseliitlaste enesekindlust ja võitlusvõimet. Võitlusvõime tõstmisel ei peagi ma nii väga silmas seda, et need vahendid oluliselt mõjutaksid põhiülesande täitmist, vaid pigem seda, et need aitavad mingil müstilisel moel tugevdada üksuse identiteeti ja sisemist tugevust. Ja loomulikult näeb ratsanik uhkel ratsul ka parem välja ja tekitab paljudes soovi temaga samastuda või temasuguseks saada.“ 1/2022

KADRI PAAS

haritud sõdur

Kes valitseb ajalugu, kontrollib tulevikku: Eesti pehme jõu võimekus on kehvavõitu, kuigi üksikud säravamad sähvatused jäävad teinekord meelde ja pildile

1/2022

haritud sõdur

HÜBRIIDSÕJA ARGIPÄEV: PEAME NÄGEMA NÄHTAMATUT JA VALMISTUMA TUNDMATUKS Hübriidsõda on odav, mugav ja küllap ka parasjagu mõjus. Seepärast on autoritaarsed režiimid sellelt iidselt strateegialt tolmu maha kloppinud ja hoogsalt tegudele asunud. Ka Eesti lähistel. Põhjamaade ja lääneriikide huvi on ses kurjas kompotis ellu jääda. Kuidas, sellest alljärgnevalt. Tekst: KADRI PAAS, sisejulgeoleku magister

1/2022

HaritUD SÕDUr

lgatuseks loetlegem hübriidsõja osad (ei ole olulisuse järjekorras): sihtriigi vastu suunatud info- ja kognitiivne mõjutustegevus, diplomaatia, siseriiklike protestide ja miitingute korraldamine, irregulaarsete üksuste kasutamine, erioperatsioonid, elutähtsate objektide vastu suunatud küberrünnakud, majanduslik survestamine ja regulaarvägede kasutamine. Kooskõlastatult ja orkestreeritult kasutades väga ohtlik kompott. Pärast seda, kui Kreml okupeeris 2014. aastal Krimmi ja alustas Ida-Ukrainas sõda, on kirjutatud loendamatult artikleid ja analüüse selle kohta, kui enneolematult uuenduslikult Kreml sealkandis toimetas. Tegelikult ei olnud armeekindral Valeri Gerassimovi plaanis midagi uut ega enneolematut. Juba 6.–5. sajandil e.m.a elanud Hiina kindral ja strateeg Sun Zi soovitas käituda niimoodi, nagu ei olekski agressoril olemas kindlakujulist taktikat ehk kuju. Nii ei oska sihtmärk taktikat valida ja seeläbi kannatab tema võitlusvõime. Hiinlane kirjeldas mitu tuhat aastat tagasi tänapäeval hübriidsõja nime all tuntud elemente, mida loominguliselt rakendades jõuab ründaja soovitud tulemuseni. „Kujundades sõda on ülim jõuda selleni, et kuju ei olekski. Kui pole kuju, siis osavaimgi salakuulaja ei suuda midagi

näha; kõige targemgi ei suuda teha plaane. Sellise kujuga saab võita hulki nii, et hulgad sellest arugi ei saa. Kõik saavad aru, mis kujul võit mulle tuli, aga keegi ei saa aru, mil viisil ma võidu kujundasin. Sellepärast ei tule kellegi lahingus ükski võit kunagi tagasi, kujundamisviisid on aga ammendamatud.“1 Nõnda, kujutu kujundamisega vaenlast lüües, on kõigile näha, kes võitis ja mismoodi võitis, kuid saladuseks jäävad võiduni jõudmise teed ja vahendid. Ühtegi võitu aga ei saa korrata, see ei tule tagasi, sest iga kord jõutakse võiduni suuremal või vähemal määral erineva taktikaga, lähtuvalt konkreetsetest olukordadest ja tingimustest2. Niisiis, Kremli hübriidsetes mõjutusmeetodites ei ole 21. sajandil midagi uut. Nõukogude Liit praktiseeris kogu oma eksistentsi vältel läänes aktiivset mõjutustegevust3. Nõukogude Liidu sõjateoreetik Svetšin (1878–1938) käsitles info-psühholoogilise mõjutustegevuse aspekte juba 1927. aastal ilmunud teoses „Strateegia“. Muu hulgas rõhutas Svetšin, et on vaja olla psühholoog, teada vastase rahva etnograafilisi eripärasid, kõiki vastase sotsiaalseid grupeeringuid ja suunitlusi, teravalt hinnata väiksemaidki detaile, seejuures mitte kaotada silmist suuremat pilti – ja alles siis õnnestub kohandada otsust vaenlaste käitumisega4.

JOONIS. HÜBRIIDSÕJA OSAD

Erioperatsioonid Irregulaarsed üksused

Regulaarväed

Hübriidsõda =

Majandussurve

konventsionaalsete ja mittekonventsionaalsete sõjapidamisviiside kasutamine

Siseriiklike rahutuste toetamine

Infosõda ja propaganda

Küberrünnakud

Diplomaatia

Autor: Kadri Paas

1/2022

HaritUD SÕDUr

Kui Nõukogude Venemaa alustas 1918. aastal Eesti vastu sõda, üritas agressor jätta muljet, nagu käiks Eestis kodusõda. Kui Punaarmee vallutas 1918. aastal Narva linna, kuulutati seal välja Eesti Töörahva Kommuun. Kui bolševikud üritasid 1. detsembril 1924 haarata Eestis võimu, tehti seda taas Moskva toetusel.5 1944. aasta oktoobris oli Suurbritannia ajakirjandus üle ujutatud äsja „vabastatud“ Eestit puudutavate uudistega. Mitte üheski neist ei kaheldud vajaduses kehtestada Eestis uuesti nõukogude võim ja moodustada liiduvabariigid Nõukogude Liidu koosseisus, selle asemel et taastada iseseisvad riigid. Ajalehes The Times avaldati 17. oktoobril 1944 lootust, et Balti riikidest saavad NL-i näidisvabariigid6. „Kui käsitaksime seda kõike infosõjana Eesti ja NL-i vahel, oleks ilmne, et 1944. aasta sügiseks oli Eesti selle sõja kaotanud7“.

ORWELLIK KREML – SÕDA ON RAHU

Seega, armeekindral Valeri Gerassimov ei avastanud 2014. aastal Ukrainas uut ilmaimet, vaid kordas palju kordi varem kirja pandud ja omandatud võitlusviise. Asjaolu, et äkitselt tundus see lääne asjatundjatele millegi uuena, iseloomustas pigem lääne ekspertide piiratust. Gerassimovi hinnangul on mittesõjalised hübriidsed meetodid paljudel juhtudel relvajõududest märksa tõhusamad. Sihtriigi vastu kasutatavate ründeviiside rõhuasetus nihkub poliitiliste, majanduslike, informatsiooniliste, humanitaarsete ja teiste mittesõjaliste meetodite poole, mida realiseeritakse rahvast meeleavaldustele kaasates. Kõike seda täiendatakse varjatud sõjaliste abinõudega, sealhulgas info- ja erioperatsioonidega. Avalikult kasutatakse jõudu sageli rahuvalve ja kriisilahendamise ettekäändel ainult mingil etapil, enamjaolt konfliktis lõpliku edu saavutamiseks.8 Rahuajal toetab infosõda poliitilisi eesmärke ja nii suurendab Kreml riikliku julgeoleku tagamiseks poliitiliste, diplomaatiliste, majanduslike, juriidiliste ja sõjaliste vahendite tõhusust, mis on strateegilises heidutuses esmatähtis9. Seetõttu on vaja tihedat koostööd sõjaväe ja teiste infosõjaga tegelevate asutuste vahel. Kooskõlastamise vajadus kehtib nii sõja- kui rahuajal, ehkki eesmärgid on erinevad. See on teravas vastuolus lääne tõlgendusega, kus relvastatud võitluse puudumist tajutakse rahuna10. Seega peab Kreml peamiseks lahinguväljaks inimese mõistust. Agressori eesmärk on laostada vastase relvajõud ja elanikkond moraalselt ja psühholoogiliselt. Kineetilist jõudu kasutatakse minimaalselt. Küll aga mõjutatakse vastase sõjaväelasi ja tsiviilelanikke oma riigi ja valitsuse asemel toetama hoopis ründajat11. Kreml on vastavaid võtteid demonstreerinud mitmel pool maailmas. Info-psühholoogilise mõjutustegevuse eesmärk, mille käigus muuhulgas külvatakse inforuum üle vastuolulise info, pooltõdede ja täieliku valega, on tekitada sihtriigi elanikkonnas segadust ja hirmu, naeruvääristada sihtriigi valitsust ja institutsioone, kiskuda alla sihtmärgi usaldusväärsust oma liitlaste seas ja tekitada kunstlikke

miDa veNeLaSeD PÄriSeLt KarDavaD? Kremli kord paremini, kord halvemini kokku seatud narratiividel on kaugele Venemaa ajalukku ulatuv kultuurisemiootiline taust. Vene kultuuris on ruum ja maa identiteedi tähtsaimaks aluseks. Seega on nt Nõukogude Liidu lagunemine üheselt seotud identiteedikaotusega. Venemaa ruumi määrab IdaLääne suund, Lõunat pole üldse: Venemaa ― see on põhjamaa. Lääs tähendab pidevalt varitsevat ohtu. On vaja valvsust, et mitte sinna sattuda. Selline ruumimudel on fundamentaalne ja erakordselt püsiv.16 Identiteedihirmud on samuti seotud ennekõike ruumiga. Neid on kahte tüüpi: esiteks hirmud, mis seisnevad selles, et „meie“ kaome ära määramatusse ruumi, ning teiseks selles, et võõrad tungivad nimetatud ruumi. Identiteedikriis ägenes pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, sest identiteedi läte sattus väljapoole Venemaa piire: põhiosa nn Kiievi-Venemaast asub Ukrainas. Ukraina küsimus on Venemaal nii terav vähemalt osalt seepärast, et Ukraina olemasolu õõnestab vene rahvuslikku identiteeti17. Ent on olemas ka teisi identiteediga seotud hirme. Suurel määral rajanevad nad opositsioonil „omavõõras“, kusjuures kõige ohtlikumad pole mitte avalikud võõrad, vaid salajased, need, kes näivad omana. Vaenlane ei ole vaenlane oma ohtlikkuse tõttu, vaid ennekõike sellepärast, et temas saab ära tunda igipõlist vaenlast või omistada talle selle omadusi. Samuti peab kultuuris olema tungiv vajadus vaenlase järele. Kirjeldatud hirmukompleksi jagavad nii võimud kui lihtrahvas, vaenlasi otsivad kõik ja neid leidubki igal pool. Hirm liidab ühiskonda. Vaenlane on tulnukas, võõras, selleks võib osutada naaber, keda tuntakse aastaid; valitsus ise on vaenlasi täis ja isegi karistusorganid kubisevad vaenlastest18.

vastandusi elanikkonna hulgas. Kremli sekkumisest 2016. aasta USA presidendivalimistesse ühismeedia kanalite kaudu on palju kirjutatud. Vähem on ehk teada, et sama riik on tegelenud süstemaatiliselt juba enne COVIDitki vaktsiinivastaste tagant utsitamisega ja seeläbi USA riiklike institutsioonide usaldusväärsuse varjatud õõnestamisega12. Arvestades, et USA ja Eesti vaktsineerimismäär COVIDi vastu on enam-vähem sama madal, s.t alla 60%, ei imestaks, kui Kreml kasutaks ookeanitaguseid kogemusi ääri-veeri ka oma naabri inforuumis.

KUIDAS VASTASELT RÜNNAKUISU ÄRA VÕTTA?

On selge, et lääneriigid peavad Kremli hübriidrünnakutele vastama, ent mittekonventsionaalsetele rünnakutele ei ole mõistlik reageerida sõjaliselt. Ja kuigi näiteks USA presidendivalimistesse sekkumine omistati üheselt Kremlile, ei järgnenud sellele tegelikult mitte midagi. Putini 1/2022

haritud sõdur

režiim jätkas ka pärast 2016. aastat samalaadse käitumisega. Ning jätkuvalt tunneb NATO või EL „muret“, kuigi „muretsemine“ ei ole slaavlastest ründajaid kunagi ega kusagil morjendanud. Kremli jaoks on tähtis mängu ilu. Vastase seisukohast on eduka rünnaku eeldus üllatuslikkus ja ootamatus, mitte ootuspäraste ja õppustel korduvalt läbimängitud stsenaariumite rakendamine reaalsuses. Eesti jaoks seisneb moraal tõdemuses, et peame nägema nähtamatut ja valmistuma tundmatuks. Soome välissuhete instituudi teadusdirektor Mikael Wigell (2021) pakub autoritaarsete riikide hübriidrünnakute vastu välja demokraatliku heidutuse strateegilise kontseptsiooni, mis koosneb viiest osast.

Teiseks, demokraatlik heidutus kasutab pehmet jõudu (soft power). Pehme jõuga meelitatakse ja veendakse, hõlmatakse sõbralikult ja kaasahaaravalt. Oma poliitilised eesmärgid saavutatakse leebe, kaasava mõjutamise abil. Rahvusvahelises poliitikas tähendab pehme jõud väärtusi, mida organisatsioon või riik väljendab oma kultuuris, käitumises, mida ta seob oma sisemiste tavade ja poliitikaga, ning viisides, kuidas ta suhtleb teiste riikidega. Valitsustel on mõnikord keeruline pehmet jõudu kontrollida ja kasutada, kuid see ei vähenda selle tähtsust. Vastupidi, pehme jõu tähtsus üha kasvab. Veenmisel ja peibutamisel põhineva poliitikategemise tava ulatub lääne demokraatias Teise maailmasõja eelsesse aega. Diplomaat Edward H. Carr jagas 1939. aastal võimu kolmeks komponendiks: sõjaline võim, majanduslik võim ja suutlikkus mõjutada avalikku arvamust. USA president Woodrow Wilson, samuti tema järglased Franklin Roosevelt ja John F. Kennedy pidasid pehme jõu abil avaliku arvamuse mõjutamist võimu üheks olulisemaks osaks.13 Pehme jõu rakendamise tulemuslikkus ei sõltu riigi sõjalisest jõust. Kuigi Jossif Stalin küsis nörritavalt, mitu diviisi on paavstil, valitseb paavst just kultuurilistele, usulistele ja diplomaatilistele tõekspidamistele toetudes. Nõukogude Liidul oli Teise maailmasõja järel palju pehmet jõudu, ent Tšehhoslovakkia ja Ungari sündmused õõnestasid selle olematuks. Ainult Soomes suutis NL tugevdada oma mõjusfääri pehme jõu toel.14 40

1/2022

KADRI PAAS

Esiteks, demokraatlik heidutus tugineb kogu ühiskonda hõlmavale lähenemisviisile, kuigi riigile peaks jääma koordineeriv roll. See seob era- ja avaliku sektori ning kogukonnad, et koondada ressursse ja kasutada täielikult ära ühiskondlikke tugevusi ning kultuurilist kapitali. Praegusel õõnestava poliitika ajastul, kus klassikaline Vestfaali dihhotoomia riigi siseja välisasjade vahel on hägustunud, on heidutust raskem saavutada ainult riiklike tegevustega. Hübriidsekkumiste ärahoidmine nõuab kogu ühiskonna reageerimist, mille käigus erinevad osalised kergitavad vastupanuvõimet, toetavad riiki kriisivalmiduse hoidmisel ja tagavad ühiskonna elutähtsate ülesannete ja varustusliinide toimimise.

Idamaise juhtimisstrateegia elustanud ja seda kaasaegse tehnoloogiaga arendav Kreml käitub orwelliku loogika järgi: sõda on rahu, vabadus on orjus ja teadmatus on jõud

Külma sõja eel ei müünud USA ettevõtted ja Hollywood ülejäänud maailmale mitte ainult oma tooteid, vaid nendega koos ka Ameerika kultuuri ja väärtusi. Kuvandit riigist, mis on võimas, põnev, moodne ja trendeloov, kus kõik on võimalik ja ajalehepoisist võib saada miljonär.15 BBC oli külma sõja ajal Suurbritannia jaoks oluline pehme jõu rakendaja Ida-Euroopas. Kommunistlike režiimide hääbumisele Ida-Euroopas aitas kaasa USA eestvõttel asutatud raadiojaam Vaba Euroopa. Infoajastul, mil sotsiaalsed võrgustikud on muutunud olulisemaks, ei ole pehme jõud ainult riikide asi. Pehme jõu loomisel on olulised ka valitsustevahelised ja valitsusvälised organisatsioonid, teadusasutused ja eraettevõtted. Kolmandaks, demokraatlik heidutus toetub läbipaistvusele, õigusriigile ja kodanikuühiskonnale. Hübriidrünnakute ettevalmistajad ja korraldajad tegutsevad alati varjatult ja maskeerunult. Seega on läbipaistvus vaenulike rünnakute ärahoidmiseks esmatähtis. Samuti suudab tugev õigusriik hakkama saada korruptsiooniga, mille kaudu oleks ründajal võimalik sihtriigi ühiskonda destabiliseerida ja lõhestada.

HaritUD SÕDUr

just hübriidrünnakutega tegelemises, sest traditsioonilised, st sõjalised heidutusmeetmed ei suuda mõjusalt tegeleda hübriidrünnakute ja -ohtudega. Demokraatliku heidutuse eesmärk on teha teise riigi siseasjadesse sekkumine ründaja jaoks nii ebameeldivaks ja kalliks, et agressor kaaluks enne pikalt ja põhjalikult, kas võtta operatsioon ette või mitte. Ja mis peamine: hoida ära otsene sõjaline konflikt, kasutades seejuures ära demokraatiatele omaseid jooni – avatus, kaasatus, pluralism, kodanikuühiskond – ja tugevdades neid heidutuse käigus veelgi. VIITED 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18

Zi & Bin, 2001, lk 164. Samas. Juurvee, 2018a; Juurvee, 2018b; Sinisalu, 2008 Svetšin, 1927, lk 244. Walter, 1999; Zubkova, 2009 Piirimäe, 2014, lk 3. Samas, lk 4. Gerassimov, 2013. Saifetdinov, 2014, p. 40; Jonsson & Seely, 2015, p. 2. Saifetdinov, 2014, p. 40; Jonsson & Seely, 2015, p. 6. Berzinš, 2016, p. 5. Broniatowski, et al., 2018. Vedrine & Moïsi, 2001, p. 3; Haefele, 2001, p. 66. Nye, 2004, p. 9; Vloyantes, 1975 Pells, 1997, p. 33; Rosendorf, 2000. Lotman, 2009, lk 441, 443. Lotman, 2009, lk 1226–1227. Samas, lk 1226–1228.

KASUTATUD KIRJANDUS • •

• • •

Neljandaks, asümmeetria on osa demokraatlikust heidutusest. Selleks saab kasutada eelpool kirjeldatud pehme jõu võtteid, mis on end tõestanud piisavalt tõhusate ja mitmekesistena. Nii saab hübriidset sekkumist ära hoida, ilma et see kahjustaks normatiivset legitiimsust.

•

Lõpuks, kui traditsioonilise heidutuse eesmärk on täielikult ära hoida agressioon, siis demokraatliku heidutuse käigus mööndakse, et kõiki rünnakuid ei ole võimalik ära hoida. Sisuliselt on hübriidrünnakute vastane heidutus kuritegevuse ennetamine – ka kuritegevust ei saa nulli keerata. Samas ei kujuta ka kõik kuriteod ohtu riiklikule julgeolekule. Eesmärk on rünnakute mõju leevendada ja vähendada.

•

SÕJAVÄGI OLI, ON JA JÄÄB

Demokraatlik heidutus ei tähenda, et sõjaline heidutus oleks lootusetult iganenud. Vastupidi, sõjaline heidutus on endiselt tähtis relvastatud agressiooni ja sabotaaži ärahoidmiseks. Traditsiooniline sõjaline heidutuspoliitika tuleb kindlasti säilitada ja seda ehk isegi tugevdada. Ent demokraatliku heidutuskontseptsiooni iva seisneb

• • •

•

• •

• • • • • • •

Berzin, J., 2014. Russian New Generation Warfare in Ukraine: Implications for Latvian Defense Policy. Latvia: Nation Defence Academy of Latvia. Broniatowski, A. D.; Jamison, M. A.; Qi S.; AlKulaib L.; Chen, T.; Benton, A.; Quinn, C. S.; Dredze, M. 2018. Weaponized Health Communication: Twitter Bots and Russian Trolls Amplify the Vaccine Debate. American Journal of Public Health, 108(10), pp. 1378–1384. Gerassimov. V., 2013. Ценность науки в предвидении. Военно-промышленный Курьер, 8(476), стр. 1–3. Haefele, M., 2001. John F. Kennedy, USIA, and World Public Opinion. Diplomatic History, 25(1), pp. 63–84. Jonsson, O., Seely, R., 2015. Russian Full-Spectrum Conflict: An Appraisal After Ukraine. The Journal of Slavic Military Studies, 28 (1), pp. 1-2. Juurvee, I., 2018. Venemaa eriteenistuste rollist informatsioonilises mõjutustegevuses: mis on teada, mida on alust arvata ja mida võib oletada? Sõjateadlane, nr 8, lk 86–102. Juurvee, I., 2018. KGB aktiivmeetmete kasutamisest. Tuna, nr 3, lk 90–101. Lotman, M., 2009. Hirmusemiootika ja vene kultuuri tüpoloogia. I: Kultuurisemiootika ja hirmu fenomenoloogia. Akadeemia, nr 1, lk 191-215. Lotman, M., 2009. Hirmu semiootika ja Vene kultuuri tüpoloogia. IV: Hirm ja selle kognitiivsed mudelid: Eesti hirm saksa ja vene mudeli taustal. Akadeemia, nr 5, lk 1035–1064. Nye, S. J., 2004. Soft power: the means to success in world politics. New York: Public Affairs. Pells, R., 1997. Not Like Us or More Like Us: America and Europe. New York: Basic Books. Piirimäe, K., 2014. Infosõda läänes. Eesti, Balti küsimus ja võitlus Inglismaa avaliku arvamuse pärast aastatel 1941-1944. Akadeemia, nr 1, lk 3–34. Rosendorf, N., 2000. Social and Cultural Globalization: Concepts, History, and America’s Role. In J. S. Nye & J. D. Donahue, eds. Governance in a Globalizing World. Washington D.C.: Brookings Institution Press, pp. 109–134. Saifetdinov, K. I., 2014. Information warfare in the military realm. Military Thought, 7, pp. 38–41. Sinisalu, A., 2008. Propaganda, Information War and the Estonian-Russian Treaty Relations: Some Aspects of International Law. Juridica International, XV, pp. 154–162. Svetšin, А., 1927. Стратегия. Военные вестник. Москва. Vedrine, H., Moïsi, D., 2001. France in an Age of Globalization. Washington: Brookings Institution Press. Vloyantes, J. P., 1975. Silk Glove Hegemony: Finnish-Soviet Relations, 1944–1974. Ohio: Kent State University Press. Walter, H., 1999. Uprising of December 1, 1924. Baltic Defence Review, 2, pp. 129–140. Wigell, M., 2021. Democratic Deterrence: How to Dissuade Hybrid Interference. The Washington Quarterly, (44)1, pp. 49–67. Zi, S. & Bin, S., 2001. Sõja seadused. Tartu, Tallinn: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused ja Eesti Keele Sihtasutus. Zubkova, J., 2009. Baltimaad ja Kreml 1940–1953. Tallinn: Varrak.

1/2022

vÄgivaLLatU vaStUPaNU

veNemaa eLaNiKKoNNaKeSKNe SÕjaPiDamiNe ja vÄgivaLLatU tSiviiLvaStUPaNU: KUiDaS DemoKraatLiKUD üHiSKoNNaD SaavaD HüBriiDrüNNaKULe vaStU PaNNa ja vÕita 1. oSa

1/2022

vÄgivaLLatU vaStUPaNU

EVGENIY ISAEV/FLICKR

Venemaa hübriidsõda, mida käesolevas uuringus nimetatakse elanikkonnakeskseks sõjaks, kasutab elanikkonna jõudu ja protestipotentsiaali samamoodi nagu vägivallatud tsiviilvastupanuliikumised. See on jõud, mille tavapärane olek võib olla märkamatu ja „uinunud“ kuni sündmusteni, mis motiveerivad ärkamise. See on jõud, mida saab võimendada ja võimestada nii heatahtlikel kui ka alatutel eesmärkidel1. Tekst: dr MACIEJ BARTKOWSKI, Johns Hopkinsi ülikool

1/2022

vÄgivaLLatU vaStUPaNU

jaloost teame, et võimule tõustes kasutasid natsid vägivallatut lähenemist selleks, et organiseeruda ja mobiliseeruda massiaktsioonideks. Näitena võib tuua juudi ettevõtete boikoteerimise, kindlustamaks toetajate poolehoidu ja edendamaks vägivaldset ideoloogiat. Mõni aasta hiljem, keset Teist maailmasõda lähtus Taani elanikkond inimlikest väärtustest, ühendas jõupingutused ning organiseerus vägivallatuks vastupanuks, loobudes koostööst okupatsioonivägedega. Taanlased päästsid mitu tuhat juuti neid varjates ja hoides ära nende küüditamise. Tsiviilvastupanuliikumised kasutavad altruistlikku energiat ja lähtuvad vägivallatust lähenemisest. Tsiviilvastupanu põhineb õigustel, kaasavatel, mittediskrimineerivatel ja elujaatavatel motiividel, mis on aluseks avatud ja tolerantsetele ühiskondadele ning elutervetele demokraatiatele. Nagu eelpool märgitud, üritab Kremli elanikkonnakeskne hübriidsõda läheneda sama moodi, kuid selle eesmärk on demokraatia lõhkumine. Elanikkonnakeskset hübriidsõda iseloomustavad elanikkonnale suunatud manipulatsioonid, et võimendada sotsiaalseid lõhesid, julgustada tõrjuvaid ja diskrimineerivaid tavasid ning edendada vägivaldse konflikti varjatud eesmärke. Samuti on selle eesmärgiks edendada ja toetada ideed tõhusast autoritaarsest valitsemissüsteemist, mida ei saa säilitada mitte mingil muul viisil kui valede, propaganda ja poliitilise vägivallaga. Käesolev uuring keskendub küsimusele, kuidas saab vägivallatu vastupanu olla vastujõuks elanikkonnakesksele hübriidsõjale võitluses tõe, legitiimsuse, autentse esinduse ning demokraatliku riigi põhiõiguste ja põhimõtete eest. Selle analüüsi aluseks on eeldus, et tsiviilvastupanu pakub hübriidsõja vastu võitlemiseks vägivallatut kaitse-

Selles analüüsis käsitletakse TSIVIILVASTUPANU võitlusviisina, mis kasutab erinevaid vägivallatuid, tavainimeste juhitud institutsioonideüleseid meetodeid (nt koostööst keeldumine, meeleavaldused, boikotid) ning toetub tsiviilisikute mobiliseerumisele alt üles (isemobiliseerumine) eesmärgiga saavutada võimutasakaal ja konkreetse võitluse poliitilised eesmärgid. Tsiviilvastupanu erinevad vormid rakenduvad vaatamata sellele, milliseid repressiivseid karistusmeetmeid vastane kasutab.

ELANIKKONNAKESKSE SÕJA all mõistetakse sellist tüüpi hübriidsõda, mille käigus kasutatakse laialdaselt mittesõjalisi meetodeid ja vahendeid, mis on suunatud vastase ühiskonnale ja manipuleerivad selle protestipotentsiaaliga. Eesmärk on külvata rahulolematust, laiendada eelarvamusi ja süvendada ühiskondlikke lõhesid. Sageli tuuakse inimesi tänavatele ja tekitatakse proteste erimeelsustele toetuvate probleemide ümber. Sellised ühiskonnale suunatud mittesõjalised ohud ja rünnakud muudavad sõjalised vastumeetmed ebaoluliseks.

1/2022

ja ründevõimete kogumit. Mõistmaks, miks on tsiviilvastupanu asjakohane ja tõhus reageering antidemokraatliku sõja vastu, on tarvis: uurida Venemaa poolt demokraatlike ühiskondade vastu peetava elanikkonnakeskse hübriidsõja päritolu, olemust ja ilminguid ning hinnata tsiviilvastupanu tunnuseid, mis on otseselt seotud ühiskondade vastupidavamaks ehk kerksemaks (kaitsestrateegia) ja proaktiivsemaks (ründestrateegia) muutmisega. Uuring esitab väite, et tsiviilvastupanu ehk vägivallatu vastupanu on oma ühiskondlike ja poliitiliste omaduste tõttu sobiv ja tõhus vahend võitlemiseks elanikkonnakeskse sõja rünnakute vastu. Kreml on tunnistanud elanikkonnale suunatud sõjapidamise eeliseid oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Tõhusa vastuse sellele võivad anda sotsiaalsed lahendused, kus ühiskond organiseerub ühtseks tsiviilvastupanuliikumiseks. Uurimuse esimene osa tutvustab Venemaa poolt peetava elanikkonnakeskse sõjapidamise ühiskondlikku mõõdet dokumenteeritud juhtumite kaudu, esitab selle tunnused ning vaatleb arengut. Järgneb käsitlus tsiviilvastupanu tõhususest, olemusest ja strateegilistest lähenemistest.

VENEMAA ELANIKKONNAKESKSE SÕJA PÄRITOLU JA ESIMESED ILMINGUD

Värviliste revolutsioonide jada, esmalt Serbias (2000), seejärel Gruusias (2003), Ukrainas (2004) ja Kõrgõzstanis (2005), mis kulmineerusid Araabia kevadega (2011), ning seejärel taas Ukrainas (2013–2014), on motiveerinud Kremlit uurima viise, kuidas kasutada elanikonna protestipotentsiaali enda huvides ja tänapäevastes konfliktilahendustes. Olles veendunud, et protestiliikumised on kavandanud ja neid korraldavad välised jõud (täpsemalt lääneriigid), asus Venemaa valitsus oma protestiliikumisi välja töötama ja täiustama. Noorteliikumine Naši2 asutati 2005. aastal. Kremli juhtimisel korraldasid noored vastuproteste opositsiooni meeleavaldustele, ahistasid Venemaa inimõiguste kaitsjaid ja lääne diplomaate. Samal aastal moodustatud Molodaja Gvardija3, mis on seotud Kremli-meelse Ühtse Venemaa parteiga, suunab noortebrigaade opositsioonivastasteks meeleavaldusteks. Kremli lavastatud noorte mobiliseerimine 2017. aastal viidi läbi Junarmija4 formaadis. Selle organisatsiooni agressiivset eetost toidab Venemaa natsionalistlik haridussüsteem ning koolide, militaristlike ühenduste ja võitluskunstiklubide võrgustik, mida kureerib Venemaa kaitseministeerium. Need liikumised on leevendanud Kremli kartusi värviliste revolutsioonide ees ja tõestanud oma võimet kaasata noori, et moodustada elanikonnapõhine valitsusmeelne kaitseliin Venemaa enda ühiskonnast tõusta võivate ohtude vastu. Ka Venemaa sõjavägi on asunud värviliste revolutsioonide õppetunde oma eesmärkidega kohandama. Venemaa

vÄgivaLLatU vaStUPaNU

relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov mainis Venemaa elanikkonnakeskset lähenemist juba 2013. aasta talvel5. Ta märkis, et „mittesõjaliste vahendite roll poliitiliste ja strateegiliste eesmärkide saavutamisel on kasvanud ning paljudel juhtudel on need oma tõhususelt ületanud relvastatud jõu võimsuse“ ja konflikt on nihkunud „mittesõjaliste meetmete“ suunas, mida rakendatakse kooskõlas elanikkonna protestipotentsiaaliga. Aasta hiljem, 23. mail 2014 Venemaa kaitseministeeriumi korraldatud Moskva rahvusvahelise julgeoleku konverentsil kordas Gerassimov, et vägivallatud revolutsioonid regioonis olid tegelikkuses „väljaspoolt tulenev manipulatsioon elanikkonna protestipotentsiaaliga“6 ja need „võimaldavad USAl ja Euroopal pidada odava hinnaga sõdu“ ilma sõjaväe kasutamise vajaduseta, et tõhusalt ähvardada ja paljudel juhtudel kukutada Venemaa-sõbralikke valitsusi. Selleks ajaks oli Kreml juba testinud oma kunstlikult loodud „protestipotentsiaali“ Ida-Ukrainas, kus 2014. aprilli keskpaigas hõivasid näiliselt spontaanselt tekkinud ja lokaalselt organiseeritud tsiviilisikute grupid mitmed riigi-, politseija julgeolekuteenistuste hooned7. Kaks kuud varem organiseeriti Krimmis samasuguseid meeleavaldusi, mida juhtisid kümned ja sajad tsiviilisikud ning mille käigus piirati ümber ja mõnel juhul võeti ka üle Ukraina sõjaväebaasid8. Samal ajal seisid „väikesed rohelised mehikesed“ (hiljem Putin kinnitas, et need olid Vene sõdurid) tagapool ja olid valmis poolsaart oma kontrolli alla võtma. Putini lähedase nõuniku Sergei Glazjevi telefonikõnede pealtkuulamine võimaldab aru saada, kuidas tsiviiljuhtimisele allutatud protestid said Ukrainas Venemaa sõjalise strateegia oluliseks osaks. 2014. aasta veebruari lõpus ja märtsis juhendas Glazjev Ida-Ukraina partnereid linnavalitsusi hõivama. Rahvast suunati tänavatele, selgitades: „Inimesed peavad kogunema väljakule ja hüüdma Venemaad appi ... rahvamass pöördub abipalvega otse [Putini] poole ja taotleb [rahvale] kaitset“9. Samamoodi rõhutati 2014. aasta aprillis Vene luureohvitseri käskkirjades Ukraina venemeelsetele mässulistele10 relvastamata tsiviilisikute tähtsust Venemaa sõjalises kampaanias: „Erilist tähelepanu tuleb pöörata naistele, eriti lastega naistele, sest nemad on teie vabatahtlikud kaitsekilbid. Need, kes tulevad teid jahtima, ei tulista naiste ega laste pihta.“ Venemaa president Vladimir Putin märkis oma 4. märtsil 2014 antud intervjuus11 sedasama, avaldades lakooniliselt uue Venemaa sõjalise strateegia, mille aluseks on mobiliseeritud tsiviilisikute, sealhulgas naiste ja laste protestipotentsiaal:

2014. aasta lõpuks sätestas Vene Föderatsiooni julgeolekunõukogu protestipotentsiaali Venemaa uues sõjalises

MEDUZA.IO

„Kuulake tähelepanelikult! Ma tahan, et te mõistaksite mind selgelt: kui me teeme selle otsuse [saata Venemaa väed Ukrainasse], on see ainult Ukraina kodanike kaitseks. Ja vaatame, kas need [Ukraina] väed tulistavad oma inimesi, kui meie seisame nende selja taga – mitte ees, vaid taga. Las nad vaid proovivad naiste ja laste pihta tulistada! Tahaks näha neid, kes selle käsu Ukrainas annaksid.“

1/2022

EVGENIY ISAEV/FLICKR

vÄgivaLLatU vaStUPaNU

vÄgivaLLatU vaStUPaNU doktriinis seaduslikult. Uue doktriini kohaselt keskenduvad konfliktid tänapäeval „kaudsete ja asümmeetriliste tegevusviiside kasutamisele“ ja „mittesõjalistele meetmetele, mille rakendamiseks kasutatakse laialdaselt ära elanikkonna protestipotentsiaali, [sealhulgas] ... poliitilisi jõude ja ühiskondlikke liikumisi“12. On päevselge, et demokraatia areng ja laienemine ei ole kooskõlas Kremli autokraatliku maailmavaatega ega pikaajalise ellujäämisega. Kreml on õppinud kasutama relva, mida ta kõige rohkem kardab: mobiliseerunud elanikkonda. Tulemuseks on elanikkonna mobiliseerimispotentsiaali manipuleerimise kaudu toimiv strateegia, mille eesmärk on suurendada ühiskondlikke lõhesid ja lagundada vastast seestpoolt, ilma sõjalist vastasseisu tekitamata13. Kreml jätkab püüdlusi rakendada protestipotentsiaali demokraatlikes ühiskondades, sh Ameerika elanikkonna seas. 2018. aasta juulis avastati, et loodud on terve hulk funktsionaalseid Facebooki-lehekülgi, sealhulgas Vastupanijad (Resisters). Mainitud lehekülg algatas protestiürituse „No Unite the Right 2 – DC“ ja võimendas seda kui vastumeeleavaldust valgete ülemvõimu demonstreerivale kogunemisele „United the Right II“ Washington DC-s. Selleks ajaks, kui Facebook lehekülje sulges, oli ligikaudu 2600 kasutajat avaldanud huvi protestiürituse vastu ja 600 kasutajat märkis, et nad osalevad sellel14. Pettus ja manipulatsioon toimisid ning kuigi nende tegelik mõju oli antud juhul tühine, oli see siiski faktiline näide elanikkonnakesksest sõjapidamisest, mida Kreml avatud ühiskondade vastu pidada püüab. Hübriidsõja püha graal on demokraatlike ühiskondade ja nende esindusinstitutsioonide halvustamine, lagundamine ja lõpuks hävitamine ning Kremli meele järele olevate režiimide kehtestamine. Selle eesmärgi saavutamiseks soovib Kreml murda demokraatia ühtsust, suurendades lõhet marginaalsete äärmuste vahel ja surudes kiilu mõõduka enamuse keskmesse.

MIKS TSIVIILVASTUPANU? SEE ON EFEKTIIVNE JA SOBIB KOKKU DEMOKRAATIAGA

Tsiviilvastupanu on võimas relv autoritaarsete režiimide vastu. Uuringud näitavad, et tsiviilvastupanu on repressiivsete vastaste vastu võitlemisel üle kahe korra tõhusam kui vägivald15, saavutab kolm korda kiiremini oma eesmärke kui vägivaldsed kampaaniad16 ja mobiliseerib vähemalt neli korda rohkem inimesi kui selle vägivaldsed alternatiivid17. Vägivallatu kampaania õnnestumise tõenäosus suureneb märkimisväärselt, kui inimesed kasutavad mitmesuguse eesmärgi ja vormiga vägivallatuid meetodeid. Juba 1973. aastal tuvastas Gene Sharp 198 vägivallatu vastupanu(võitluse) meetodit, mida on ajaloos repressioonidevastases võitluses kasutatud18. Ta rühmitas need meetodid kolme suurde kategooriasse: protest, meeleavaldus, koostööst keeldumine ja vägivallatu sekkumine. Sellest ajast alates on dokumenteeritud rohkem kui 100 uut vastupanumeetodit19.

Tsiviilvastupanus on võimalik saavutada vastase ees strateegiline eelis, kui rakendada toimingute tegemist, tegemata jätmist või mõlemat vormi kombineerida20. Toimingute tegemise all mõistetakse selliste tegevuste elluviimist, mida vastane ei soovi, et tehtaks. Näiteks streigid, meeleavaldused, protestid, alternatiivsete organisatsioonide ja institutsioonide loomine. Toimingute tegematajätmine tähendab millegi sellise tegemata jätmist, mille tegemist vastane soovib. Näiteks osalemine majanduslikes, sotsiaalsetes ja poliitilistes boikottides. Toimingute tegemise ja tegematajätmise kombineerimine oleks näiteks laste äravõtmine riigikoolist, et protesteerida riikliku õppekava vastu (tegematajätmine) ja alternatiivse koduõppe programmi loomine (toimingu tegemine). Repressiooniohu maandamiseks ja riskide vähendamiseks võivad aktivistid varieerida koondatud (nt meeleavaldajate kokkukutsumine dramaatiliseks võimunäitamiseks) ja hajutatud (nt inimestel palutakse püsida kodus ja mitte minna tööle, et näidata võimu vähem nähtaval, kuid siiski jõulisel viisil) tegevuste vahel21. Tsiviilvastupanu tõhusust võimaldavad mitmed vastupanule omased põhimõtted. Eduka tsiviilvastupanu peamised strateegilised põhimõtted22 on järgmised: 1) ühtsus eesmärkides (kokkulepe, mida vastupanuliikumine saavutada soovib), meetodites (kokkulepe, milliseid vägivallatuid meetodeid kasutada), ja juhtimises (kokkulepe, kes liikumist esindab ja selle tegevust koordineerib); 2) võime läbi viia strateegilist planeerimist – oluline erinevate tegevusmeetodite rakendamiseks nii, et need on hästi ajastatud, strateegiliselt järjestatud ja vahelduvad (sealhulgas toimingute tegemata jätmine, tegemine, hajutamine ja koondumine); 3) vägivallatu distsipliin – hoiab vägivaldse vastase tasakaalust väljas, samal ajal kui tsiviilvastupanu esitab talle vägivallatu väljakutse tema suhteliselt nõrgimas kohas, milleks on autoritaarse režiimi legitiimsus ja elanikonna vabatahtlik toetus valitsemisele; 4) massiline vabatahtlik osalemine – saavutatav siis, kui elanikkond peab tsiviilvastupanu nõudeid legitiimseteks ning mitmekülgsed ja vägivallatud tegevused pakuvad kaasumiseks võimalusi, mis sobivad kokku paljude pragmaatiliste ja moraalsete vaadetega ning riskide võtmise tasemega; 5) poolte vahetus, kui tsiviilvastupanu inspireerib neutraalseid osapooli ja kutsub esile lojaalsuse muutust ka vastase toetajate seas; 6) repressiooni tõhus võimendamine – suurendab tõenäosust, et autoritaarsed meetmed annavad tagasilöögi23. Tsiviilvastupanu alistamise asemel kahjustatakse represseerijaid endid ja suurendatakse elanikonna toetust vastupanule, andes hoogu vägivallatutele jätkutegevustele. Nendele strateegilistele põhimõtetele viidatakse kogu järgnevas tekstis, et tuua esile tsiviilvastupanu elemente, mis on olulised tõhusaks siseriiklikuks mobilisatsiooniks ja kaitsevalmiduseks ning ühtlasi piiriülese, oponendi 1/2022

vÄgivaLLatU vaStUPaNU ühiskonda kõnetava ja hübriidsõja ohtu vähendava tegevuse aluseks. Tsiviilvastupanu ei kasutata mitte ainult selle tõhusust määratlevate kaalutluste ja omaduste tõttu. See vastupanuvorm on kooskõlas demokraatlike normidega ja pakub proportsionaalset vastust vastase mittesõjalistele kahjustavatele tegudele.

EVGENIY ISAEV/FLICKR

Tsiviilvastupanu rakendamine ei kaldu kõrvale demokraatlikest normidest, sest demokraatia edendamine ongi vastupanu eesmärgiks. Tsiviilvastupanu vahendite (vägivallatud meetodid) ja eesmärkide (demokraatia ja inimõigused) ühilduvus on kogu võitluse alus ja legitiimsuse vältimatu tingimus. See tähendab seda, et põhivabaduste, -õiguste ja õigusriigi kaitsmise viis, eriti mittesõjaliste ohtude eest, ei saa olla vägivaldne, reetlik ega pahatahtlik. Tsiviilvastupanu meetmed ei peaks olema mitte ainult ohuga kooskõlas, vaid ideaalis ka tugevdama positiivseid ühiskondlikke väärtusi nagu solidaarsus, empaatia, õiglus, võrdsus, sallivus, mittediskrimineerimine ja mitterepresseerimine.

1/2022

Vastus elanikkonnakesksele hübriidsõjale toetub vägivallatutele meetoditele ja distsipliinile, mis on rohujuuretasandilt algava ja elanikkonda koondava mobilisatsiooni läbiviimise oluliseks osisteks. Selline on vägivallatu vastupanu vastus ning proportsionaalne reageering mittesõjalistele hübriidrünnakutele. See on võitlus, mille eesmärgiks on tugevdada demokraatiat, luua kaasav kodanikuühiskond ning edendada põhilisi kodaniku- ja poliitilisi õigusi. Jäädes vägivallatuks, jääme ka demokraatliku ühiskonna aluspõhimõtetega ühilduvaks. Tsiviilvastupanu organiseeritud läbiviimine tugevdab ühiskonna vastupanuvõimet e kerksust, võimaldades kaitset desinformatsiooni, polariseerumise ja välise manipuleerimise vastu. Vastuseis agressiivsele elanikkonnakesksele hübriidsõjale tähendab töömahukat ja laiapindset lähenemine demokraatia elluviimisele igas võimalikus olukorras. Gandhit parafraseerides: „Demokraatiani pole teed. Demokraatia on see tee.“

vÄgivaLLatU vaStUPaNU Tekst ilmus esmakordselt 2018. aastal Washingtonis pealkirja all „The Case For Civil Resistance to Russia’s PopyulaceCentric Warfare. How Democratic Societies Can Fight Agains Authoritarian Hybrid Onslaught“. ALLIKAD: 1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. 12. 13.

Maciej Bartkowski, „Why Do Some Movements Fail to Bring Positive Outcomes, and How Can This Be Changed?“, ICNC Minds of the Movement, October 5 2017. Steven Lee Myers, „Youth Groups Created by Kremlin Serve Putin’s Cause“, The New York Times, July 8 2017. „A Kremlin Youth Group Says it Will Field ‘Brigades’ to Push Back Against Opposition Rallies“, Meduza, April 18 2018. More than 8,5 thousands youth people have enrolled for „Youth Army“ in the NorthWest Federal District of Russia, Ministry of Defense of Russia, July 27 2017. Valery Gerasimov, „Merit“, VPK News, Issue #8 (476), February 27 2013. Anthony H. Cordesman, „Russia and the „Color Revolution. A Russian Military View of a World Destabilized by the US and the West“, CSIS, May 28 2014. „Armed Separatists Assault, Capture Police Station In Kramatorsk, Ukraine“, RFL/ RL, April 13 2014. „Protesters Storm Ukraine Military Base in West Crimea“, Tolo News, March 23 2014. Andreas Umland, „The Glazyev Tapes: Getting to the root of the conflict in Ukraine“, European Council on Foreign Relations, November 2016. „Excerpt from the instructional directive for „green men““, Ostrov, April 13 2014. „Vladimir Putin answered journalists’ questions on the situation in Ukraine“, Administration of the President of Russia, March 4 2014. „Military Doctrine of the Russian Federation”, December 25 2014. Nicole Einbinder, „The Election Is Over, But Russian Disinformation Hasn’t Gone Away“, PBS, November 1 2017.

14. Nathaniel Gleicher, „What We’ve Found So Far”, Facebook, July 31 2018. 15. Erica Chenoweth and Maria J. Stephan, Why Civil Resistance Works. The Strategic Logic of Nonviolent Conflict, Columbia University Press, 2011. 16. Erica Chenoweth and Maria Stephan, „Drop Your Weapon. When and Why Civil Resistance Works,“ Foreign Affairs, July-August, 2014. 17. Max Fisher, „Peaceful Protest is Much More Effective than Violence for Toppling Dictators“, Washington Post, November 5, 2013. 18. „198 Methods of Nonviolent Action“, Albert Einstein Institution. 19. Michael Beer, Revisiting the Methods of Nonviolent Action, forthcoming ICNC Monograph, 2019. 20. Kurt Schock,Unarmed Insurrections: People Power Movements in Nondemocracies, University of Minnesota Press, 2005. 21. Robert J. Burrowes, Strategy of Nonviolent Defense, A Gandhian Approach, SUNY Press, 1997. 22. Peter Ackerman & Hardy Merriman, „The Checklist for Ending Tyranny“ in Matthew Burrows and Maria Stephan, eds., Is Authoritarianism Staging a Comeback?, Atlantic Council, 2015. 23. Brian Martin, Backfire Manual: Tactics against Injustice, Sparsnäs, Sweden: Irene Publishing, 2012.

AUTORIST: Dr Maciej Bartkowski on tsiviilvastupanu ekspert ja dotsent Johns Hopkinsi ülikoolis, kus ta õpetab strateegilist vägivallatut vastupanu. Ta on kirjutanud raamatu „Recovering Nonviolent History. Civil Resistance in Independence Struggles“ (Lynne Rienner, 2013) ja lühiuurimuse „Nonviolent Civilian Defense to Counter Russia Hybrid Warfare“ (Johns Hopkins Kriegeri School, 2015).

1/2022

maaiLmaPiLK

2021: KUi iDaPiiriSt Sai taaS riNDejooN

Arvatavalt mäletavad paljud maailma võimuladvikute ühist kergendusohet, kui saadi lahti Donald Trumpist ja oldi kindlad, et Ameerika on tagasi, nagu lubas USA presidendiks valitud Joe Biden. Täna aga on ebakindlus suurem kui ükskõik millisel Trumpiga koos veedetud aastal. Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

1/2022

HENRIK MÜTT/KAITSEVÄGI

maaiLmaPiLK

aailm on teisem ja tervikuna rohkem sassis kui kunagi varem. Eesti seisukohalt on peamuutus see, et kui seni saatsime oma sõjamehi ühismissioonidega Afganistani, Iraaki ja Malisse, siis oktoobris 2021 hoopis Leetu ja Poola, et Euroopa Liidu idarinne peaks. Seejärel tuli aga Moskvast-Minskist teele saadetud sissetungijaid püüda juba Eesti enda pinnal. Teadu olid esimeste illegaalide hulgas kaks kuubalast ehk siis USA naabrid, kes üritavad nüüd siitkaudu USAsse minna, et paremini elada. Midagi on selles maailmas ikka tõesti muutunud, kui Ameerika kõrvalt tuleb Ameerikasse minna idast salaja Eestisse pugedes!?

UUS SURVE PIIRIDELE

Maailmapoliitika kodutanumale toomine käis kähku. Eelmine suurem sissemurdmine Euroopa Liitu toimus

aastail 2015-2016, mil ületati jõuga Euroopa Liidu kagupiir või tuldi meritsi Põhja-Aafrikast. Selle rände põhjustasid viis aastat varem alanud revolutsioonid ja kodusõjad, ent ka kõigile teiseusulistele sõja kuulutanud Islami kalifaadi teke kui reageering lääneriikide sekkumisele sündmustesse Afganistanis, Iraagis ja mujal moslemimaailmas. USA uus president Biden lõpetas vägesid ära tuues sõjad Afganistanis (aprill 2021) ja Iraagis (juuli). Paraku polnud ameeriklastel üldiseks hämminguks Afganistani kedagi enda asemele jätta – nende koolitet 130 000meheline armee ja 80 000 politseinikku jooksid lihtsalt laiali. Võim selles Ukrainast pindalalt pisut suuremas riigis läks aga keskaegseid kombeid järgivatele talibitele. Selle

uskumatuna tunduva pöörde teokssaamine vallandaski uue rändelaine kui äramineku keskajast, pühasõjast ja näljast – ja seda ikka Saksamaale, kuhu moslemeid oli eelmise ränderünnaku ajal koguni kutsutud. Kõigile ootamatult sekkusid uude minekusse Venemaa ja Valgevene valitsejad, kellest esimest olid lääneriikide sanktsioonid tabanud pärast 2014. aasta agressiooni Ukraina vastu, teist aga karistati presidendivalimiste võltsimise ja repressioonide eest 2020. aastal. Silmas pidades Euroopa Liidu ladviku saamatust oma piiride ja kodanike huvide kaitsmisel, küpses kahel kurikaelal plaan seada EL uue katsumuse ette – Afganistanis, Iraagis ja mujal liikvele läinud mass koondati Valgevene-Poola piirile ning alustati sealt sissemurdmist Euroopa Liidu pinnale. 1/2022

maaiLmaPiLK

PIIRID PIDAMA

End inimõiguste kaitsjatena esitlenud Moskva ja Minsk lootsid, et ootamatult tabatud EL astubki nendega kõnelustesse, tühistab sanktsioonid ja võtab piiriründajad vastu.

ARDI HALLISMAA/KAITSEVÄGI

Nagu teada, läks see arvestus esimestest tundidest peale vett vedama – Poolast Balti mereni ulatuv piir muudeti kiirelt reaalseks tõkkeks. Ehk sama toimivaks kui viis aastat varem Ungari ja Horvaatia ehitatud piiritarad. Kui lisada neile veel Kreeka ja Bulgaaria piiritõkked, jääb üle tõdeda – Euroopa Liidul on nüüd reaalselt toimiv, Balti merest Musta mereni ulatuv välispiir, mida võib ka rindeks pidada, sest seda üritatakse pidevalt ebaseaduslikult ja jõuga ületada.

Et seis on säärane ka idapiiri põhjapoolses osas, ei osanud suvel keegi ette kujutada. Enamgi veel – viimased 14 aastat räägiti üksnes Euroopa Liidu välispiirist, sest liikmesmaade endi vahelised maismaapiirid kadusid 1/2022

inimeste ja kaupade vaba liikumise loosungite saatel. Täna jääb üle tõdeda, et see ei olnud piisavalt läbimõeldud otsus, õigemini oma piiride kiire laiendamine mitte (1985 lõid Prantsusmaa, Saksamaa ja Beneluxi riigid Schengeni tsooni, 2007 laienes see korraga veel üheksale riigile jne), sest kontrolli kadumine soosis relvade ja narkootikumide vedu, salakaubandust jmt. Täielikult unustati aga nakkushaiguste levik ja ka COVID-19 sai kivistunud mõtlemisest jagu – selle aasta lõpuks on riigid oma maismaapiiridel kontrolli taastanud, sest teisiti pole võimalik pandeemiaga võidelda. Ehk siis – 2021. aasta on ka riigipiiride tagasituleku aasta seal, kus nad vahepeal kaotati, ja raske on uskuda, et Euroopa teist korda samale rehale astuks.

UUED LIIDUD

2021. aasta läheb ajalukku ka suure poliitika lõpliku nihkumisega Euroopast Aasiasse. Mõistagi Ameerika Ühendriikide eestvedamisel ja selle

sõna otseses tähenduses. Lõppev aasta andis uue julgeolekuorganisatsiooni AUKUS (Austraalia, Ühendkuningriik, USA), mille tekkest kuulutati kolme riigijuhi ühisel videokonverentsil 15. septembril Washingtonis. Otsus tegi päevapealt rumalaks neljanda suurriigi Prantsusmaa, kes teadis, et tema ja mitte teised ehitavad Austraaliale tuumaallveelaevad. Pariis kuulutas toimunu „noahoobiks selga“ ja kutsus oma suursaadikud koju. Tegu on kindlasti suurima tüliga lääneliitlaste vahel sel sajandil, mis muutis Prantsusmaa globaalset seisundit ja avab võimalused suurvõimude ümberrivistumiseks Euroopas. Hiina aga võtab AUKUSt enda ohjamiseks tehtud kooslusena ja teise väljakutsena sel aastal, sest 21. märtsil 2021 teatasid USA, Austraalia, Jaapani ja India liidrid neljapoolse julgeolekudialoogi (QUAD) taaskäivitamisest laevaliikluse ja -ohutuse

maaiLmaPiLK

tagamiseks India ja Vaikse ookeani piirkonnas. Tegemist oli novembris 2017 Donald Trumpi algatatu ülekäimisega, ent sedapuhku ka Uus-Meremaa, Lõuna-Korea ja Vietnami liidrite toetuse saatel. Kui lisada, et USA välispoliitika nihutamist Aasiasse alustasid juba presidendid George W. Bush ja Barack Obama, siis vaevalt et kaks värsket institutsiooni rakendust ei leia.

HIINA TÕUS

Ajal, mil Venemaa korraldas Euroopas ühe agressiooni teise järel ja hoidis sellega lääneriikide tähelepanu endal, kasvas Hiina majanduslikult ja sõjaliselt ning on selgelt tõusnud USA peamiseks konkurendiks. 2013. aastal Hiina liidriks tõusnud Xi Jinping alustas oma välispoliitikat, sõlmides Venemaaga 30aastase gaasiostulepingu, mis lubas viimasel ehitada Siberit läbiva gaasitoru Vladivostokki.

Samaaegselt käivitati „Tee ja vöö“ (Road and Belt) programm ehk toimivad transpordiliinid Hiinast läbi Venemaa ja Kesk-Aasia Euroopasse ning Aasia ja Aafrika sadamate võrk, mis koos Hiina investeeringute ja laenudega tagasid tema mõju kiire kasvu mainitud piirkondades. Hiina lõi ka erisuhted (17+1) Euroopa Liidu idapoolsete ja Balkani riikidega, mida saatvad poliitilised nõuded tekitasid 2021. aastal protesti ja viisid Leedu lahkumisele sellest koos suhete loomisega Taiwaniga. See juhtus novembris ehk Valgevene-Poola / Euroopa Liidu kriisi haripunktis ja langes ajaliselt kokku Brüsselis teatavaks tehtud nn globaalväravate investeeringutega samades „Tee ja vöö“ riikides, kus toimetab Hiina. Tegu on selgelt vastuprogrammiga, ent mööngem – Euroopa Liit suutis selle kokku panna alles 3000 päeva pärast hiinlaste tegutsema hakkamist! Sealjuures ületasid hiinlased Xi Jinpingi sõnul alles sel aastal „täielikult äärmusliku

vaesuse“ ja asusid „mõõdukalt õitseva ühiskonna“ loomisele.

POLIITMÄNGUD IDA-EUROOPAS

Igal juhul sai väikeriikidest koosnevast Ida-Euroopast lõppeval aastal tanner, kus maailma vägevaimad – nii demokraatlikud kui autoritaarsed – üritavad üksteist üle trumbata. Väikeriigid aga näitavad, et peavad silma peal inimõiguste olukorral ja demokraatia arengul Venemaal ja Hiinas. Mõistagi on kaugel Hiinas toimuvat raskem hoomata ja keeruline kritiseerida, sest sealne sotsialism ja kapitalism erineb selgelt Venemaal olnust ja olevast ning areneb oma reeglite alusel. Nende ja meie ümber vohava suure poliitika selgeks saamine peaks aga pakkuma võimalust Ida-Euroopa enda esiletõusuks kasvõi selleks, et teha lõpp suurriikide lõpututele mängudele ja öelda üheselt: Balkani maad ja idapartnerluse riigid kuuluvad Euroopasse. 1/2022

sõjaraud

TANKITÕRJEGRANA

1/2022

sõjaraud

ADIHEITJA, MU ARM Sel korral palus Kaitse Kodu! mul kirjutada tankitõrjegranaadiheitjatest (edaspidi TTG). Leppisime kokku, et olen nõus, kui saan kirjutada seda tankitõrjuja kui sõduri vaatenurgast, mitte esitada ainult tehnilisi andmeid või kõnelda pelgalt ja kuivalt TTG minevikust, olevikust ja tulevikust tänapäeva sõjapidamises või Kaitseliidus. Kui see sobib ka lugejale, siis head lugemist.

MARTIN ANDRELLER

Tekst: leitnant RAIGO SÕLG, TTRakR, Põhja MKR

1/2022

SÕjaraUD

Selleks, et armastada TTGd reaalses konfliktis, tuleks temasse armuda juba rahuajal, kuid armumine ei eelda ainult fanaatiline tankitõrjuja olemist (minule isiklikult sellised mehed küll väga meeldivad), vaid ka seda, et kasutada olev relvastus vastaks võimalikult palju tankitõrjuja ootustele (et jutt on armastusest, siis maakeeli – oleks ka pandav).

KES EI TEAKS CG M2-TE

Isegi mina oma Kaitseliidus oldud aja jooksul (tõsi, seda on natuke enam kui 20 aastat) olen puutunud kokku mitmete TTGdega, osad neist ka ühekordsed TT-lasud. Tõsisem ja pikaajalisem suhe on tekkinud ikka ainult ühega, mis seda ka ise pakub – Carl-Gustav M2. Olen seda tööriista alati kiitnud, eriti tema kasutus-

võimaluste paljususe pärast: olen korduvalt õppustel näinud olukordi, mis lahendatakse üksnes jao koosseisus oleva CG abil (ennekõike kildmoon, aga ka kumulatiivmoona eri kasutusvõimalused või kasvõi vägagi efektne suitsugranaat), raiskamata ühtegi muud pauku, ammugi omade elusid. Ma ei väsi seda relva kiitmast ning laitmast neid, kes seda relva „ei viitsi või ei jaksa“ õppustele kaasa tassida, kui selliseid endiselt veel leiduma peaks. Olen seisukohal, et TTG kursus tihedast sõelast läbi pääsenud kursantidele peaks algama instruktori küsimustega stiilis „Kas lubate, et võtate alati õppusele minnes TTG kaasa?“ või vähemalt „Kas tulite siia omal tahtel või keegi käskis?“ ning vastusest paarile sellisele küsimusele piisab otsustamaks, kas näidata

ASSO PUIDET

ellelegi ei ole uudiseks, et TTG on kuulipilduja kõrval väikese jalaväeüksuse põhirelv; ilma nende kaheta on üksusel väga piiratud võime toime tulla varitseda võivate elementaarsete ohtudega ja mina kuulun nende hulka, kes arvavad, et ilma nende kaheta ei ole praegusel ajal eriti mõtet „metsa“ minnagi. Kuigi visa on kaduma arusaam, et rahuajal on see relv vaid asjatu koorem, liiga raske ja ebamugav ballast, mille kasutegurit tavaõppusel on raske hinnata, peaks ometi olema selge, et harjutada tuleb juba rahuajal ning et õppusel mängivad kiiresti ja valusasti kätte olukorrad, kus ühtäkki on ees soomus, aga teha ei saa sellega midagi, sest samblas on näoli vaid kümmekond automaatidega meest.

1/2022

sõjaraud kursandile kohe ust ja vabastada koht kellelegi asjalikumale või pühendada ta teemasse. Ometi püüan ma mõneti mõista neid, kes tunnevad CG M2 endale liigseks koormaks olevat, sest üldine sõjapidamine muutub pidevalt mobiilsemaks ja nõuab rohkem liikuvust, kuid mitte alati ei toeta seda kasutada olev relvastus ja muu varustus – pidevalt arenev sõjapidamine nõuab mugavamat relvastust-varustust, see omakorda kodanike ühise rahakoti pidevat kergendamist ja siin on piirid ees.

MIDA TANKITÕRJUJA TTG-LT VAJAB? Eks ikka sama, mida tahab oma automaadilt ka iga selle relva kandja.

1. Võimalikult väike kaal Kui CG M2te paneb armuma ennekõike tema kasutusvõimaluste mitmekesisus (mitte ainult soomusevastane võitlus) ja töökindlus, siis tõrget tekitab võitlejates arusaadavalt tema kaal, mis küünib 14,2 kiloni pluss kaasasolev laskemoon. Missioonisõdurid on siiski kokku puutunud M2 noorema õe või venna M3ga, mis kaalub „vaid“ 10 kilo, kuid siiani on meil puudunud pesakonna noorim ja kergeim M4 oma ca 7 kiloga. M2 kohta võin oma põhitegevusest tuua võrdluse, et USAs on ju ka TTraketiheitja Javelin jalaväeüksuse relvastuses, kuid vaevalt tunneks selle üle rõõmu suuri vahemaid jalgsi läbiv Eesti kaitseväelane või kaitseliitlane – CLU (Command Launch Unit) 6,4 kg + iga rakett kaaluga 15,9 kg ühiku kohta. Võimas ja tappev, aga mitte just meeldiv lisakoormus võitlejale. Pealegi on selle kasutusulatus hoopis teine kui TTG oma – TTG mõttekus jalaväeüksuse relvana seisneb minu jaoks suuresti selles, et tema efektiivne laskeulatus on võrreldav teiste jao relvade omaga, seega suudetakse üheskoos mõjutada ühte ja sama sihtmärki (tabatud soomukist pudeneb ehk välja veel jalaväge, kui vastasel „õnneks“ on läinud, ning ka see peab olema löögiulatuses, mitte nähtav vaid hea binokli abil). M3e olen saanud korra käes hoida, kui poeg lõpetas ajateenistuses SBK ja Paldiskis korraldati avatud uste päev. Olen küll juba pika (rahuaegse) koge-

musega tankitõrjuja, aga see tunne tõi vaat et pisara silma – kui kerge oli see relv võrreldes M2ga (mis siis kõnelda veel M4st, mida olen ainult piltidel näinud). Seega juhul, kui arvestatakse ka tankitõrjujate endi soovidega, peaks suundumus olema selge – TTG kaal võiks langeda ja peaks langema, et tagada suuremat liikuvust, kuid kasutusvõimalused peaksid kas samaks jääma või laienema. Aga olen kindel, et ma ei öelnud siin midagi sellist, mida juba ammu ei teata.

2. Suur soomustläbistavus Eks komposiitsoomuse tugevus ja TT-relvade läbistavus jätkavad ka tulevikus teineteise ülelöömist ning seega on iga numbriline (millimeetrites) soomustläbistavus kui igati piisav vaid ajutine. Eeldan, et raske on jõuda aega, kus puudub soomusmasin, mis TTG-le vastu panna ei suudaks. On tulevikus kuidas on, aga täna ma siiski soovitaksin vältida TTGst tanki laskmist (v.a juhul, kui tõesti muud enam kasutada ei ole). Lahingulugudest kuuldud ja videotest nähtud erandid ei tekita siiski tahtmist seda ise oma elu hinnaga järele proovida. Lahinguväljal on loodetavasti ka kangemaid relvi ning saaki jätkub kõigile. Kindlasti on siin oma osa ka optimaalsusel – suurendad soomustläbistavust, suurendad ka relva ja laskemoona kaalu ning kannatab üksuse mobiilsus. Selles osas on CG-le raske midagi ette heita, eriti pärast seda, kui laskemoona hulka lisandus kumulatiivne tandemgranaat.

3. Töökindlus ja käsitsemise lihtsus Panen need kaks erinevat asja ühise punkti alla põhjusel, et ilmselgelt pean mõlemat omadust iga relva juures oluliseks kasutaja seisukohast vaadates, kuid minu kommentaar on mõlema kohta sarnane: pikka aega 90 mm tagasilöögita tankitõrjekahuriga (mille väiksem õde/vend Carl-Gustav ju ongi) tegelenuna hindan „robustset“ rauda ja puhast mehaanikat omajagu. Mul puudub küll kogemus, aga võtan endale julguse arvata, et igasugused „kellad ja viled“ (loe: elektroonika ja peenseadmed) võivad tõsisemas olukorras enne alt vedada kui vana hea raud. Ja et paljud lugejad

on kindlasti ka autoomanikud, siis teate ju hästi, et vana head rauda oskab parandada vaat et iga endast lugupidav mees või saadakse vähemalt kamba peale selline teadmine kokku, kuid katsu sa vussiläinud elektroonikat lahinguväljal korda kõpitseda ... Eeltoodud nimekirja võib iga relvakandja enda relva arvestades jätkata.

MIDA TOOB TULEVIK?

9. detsembril andis Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus teada, et „täna jõudis Eestisse üle 300 kaasaegse Carl-Gustav M4 granaadiheitja. Relvad võetakse kasutusele nii kaitseväes kui ka kaitseliidus“. Aplodeerin seistes! Senisele kogemusele tuginev lootus, et kui Kaitsevägi saab endale midagi uut, siis midagi (kasvõi muud) kukub ehk ka Kaitseliidule, ei vedanud seegi kord alt. Aga elame-näeme ega rutta sündmustest ette. Olen päris kindel, et kõrgemal teatakse väga hästi, mida on Kaitseliidul kui üle-eestilisel turvavaibal vaja, ning et sellega tegeletakse. Siiski on tulevikuski asju, mis tõenäoliselt veel tükil ajal ei muutu ning millega iga tankitõrjuja, kel põhirelvaks TTG ja mitte automaat, ikka arvestama peab. Nii võtan kokku oma eelnevas kirjutises toodud manitsussõnad: kui vähegi võimalik ja kasutada on muud, siis ärge minge püüdma oma relvaga liiga suurt suutäit, see ei pruugi õnnestuda. Ka Kaitseliidul on täna tankide vastu kasutada mitmesugust võimet ning seda saab ja tuleb kasutada. Hävitage kõik muu seal ümber, millest teie jõud kindlalt, mitte oletatavalt üle käib, nii saavutame ühise tulemuse; mõelge oma üksusele, selle eesmärkidele ja tegevustele ning ärge soovige endale mõttetut ballasti. Javelin näiteks on küll väga hea relv, kuid olenevalt lahinguolukorrast võib ta CarlGustavi või iga teise TTG kõrval olla täiesti kasutu; tankitõrjuja, ära jäta õppusele minnes TTGd kunagi maha! Ta on parim kaaslane igas olukorras ja erinevalt muudest kõrvalhüpetest, mis ei lõpe hästi, ei pane seda suhet pahaks ka sinu abikaasa või elukaaslane. 1/2022

KUriooSUm

SmitH gUN

SUrmav mÄNgUaSi Hull aeg nõuab meeleheitlikke lahendusi. Teise ilmasõja puhkedes asusid mitmed riigid paaniliselt oma relvaarsenali täiendama tagantjärele päris veidrana näivate seadmetega. Britid polnud siin erandiks. Tekst: RAIVO TAMMUS, vabatahtlik autor

igem olid britid veidruste poolest isegi esirinnas, saades maha mitme kummalise sõjamasinaga. Neid võib ka mõista, ei tõotanud ju teise maailmasõja algus Briti armeele midagi head. Ärevaks tegi varajane lüüasaamine Prantsusmaal ning põgenemine läbi Hollandi tagasi koju. Sakslaste sissetung Suurbritanniasse tundus vägagi tõenäoline. Selleks valmistudes suunati suurem osa saadaolevast relvastusest Briti tavaarmeele, jättes kodukaitsele napid varud. Kodukaitse oli vabatahtlik ühendus, mis toetas kodumaal Briti armeed. Võib tõmmata paralleeli meie Kaitseliiduga. Kodukaitsesse kuulus ca 1,5 miljonit meest, kes olid armeega ühinemiseks kas liiga noored, liiga vanad või ei saanud muul põhjusel sõjaväkke kuuluda. Eriti tunti saareriigis puudust tankitõrjerelvadest, millest 840 oli jäänud põgenemise käigus Prantsusmaale ja ainult 167 suudeti taandudes kaasa vedada. Allesjäänud relvade jaoks oli esialgu nii vähe laskemoona, et määrused keelasid isegi ühe padruni kasutamise väljaõppe eesmärgil.

1/2022

Erumajor William H. Smith pakkus probleemi leevenduseks väikest kummalise välimusega suurtükki. Smith oli selleks ajaks mänguasju tootva ettevõtte Trianco Engineering Company tegevdirektor ja vanemdisainer ning tema väljapakutud relv oli mõeldud odavaks ja kergesti valmistatavaks tankitõrjerelvaks.

NAGU KAARIK

Sündis Smithi kahur, mis koosnes 76 mm sileraudsest torust pikkusega 1400 mm, mis oli paigaldatud vankrile ning millega sai tulistada nii jalaväekui tankivastaseid mürske (soomustläbistavus 60 mm). Transpordiasendis nägi relv välja nagu tünjas Rooma sõjaväekaarik ja kaalus 275 kg – piisavalt kerge, et seda sõiduautoga pukseerida. Tõsi, selline transpordiviis tuli kodukaitseüksustele keelata, et mitte kahjustada relva vankrirattaid. Smithi kahurite tootmine algas 1941. aasta lõpus pärast relva demonstreerimist peaminister Winston Churchillile. Vaatamata tootmisprobleemidele tarniti esimene partii kodukaitsele 1942. aasta keskel ning juba 1943.

aasta alguseks oli kodukaitseüksustele välja antud 3049 Smithi relva. Tootmisprobleemid mõjutasid ka laskemoona. Viivitus tankitõrje laskemoona valmistamisel tähendas, et iga relv oli varustatud vaid kuue või seitsme pauguga, kuigi ette oli nähtud vähemalt 10 pluss varumoon. Vaatamata sellele, et relv oli paljutõotav ja saavutas katsetel ideaalsetes tingimustes maksimaalseks laskekauguseks 1500 meetrit, peeti seda üldiselt lühimaarelvaks, mille aktsepteeritud tõhus laskekaugus oli siiski vaid kuni 270 m. Võrdluseks, meil laialdaselt kasutusel oleva tankitõrjerelva Kusti (Carl-Gustav) tõhus laskekaugus sõidukite vastu on kuni 500 meetrit.

TAPPIS OMASID

Meelakkumine polnud ka Smithi kahuri käsitsemine. Nimelt tuli see laskeasendisse saamiseks külili lükata ehk kallutada ühele rattale. Ratas toimis siis alusplaadina ja võimaldas pöörata relva 360 kraadi 40kraadise (mõne allika väitel 30kraadise) kõrgusega. Sellise tehnilise iseärasuse tõttu sobis see väga hästi paigutamiseks betoonile või asfaldile, muule maastikule aga mitte nii väga.

IMPERIAL WAR MUSEUMS

KUriooSUm

Mitmed Smithi kahurid anti välja ka regulaararmee üksustele, kelle ülesandeks oli valvata lennuvälju. Armeele meeldima hakkamisest oli asi aga kaugel. Varsti pärast väljastamist põhjustas ühe relva rike testlaskmise käigus plahvatuse, mille tulemusena suri õhuväerügemendi kapral Maynard. Ilmselt oli moon olnud vigane. Veel tuli välja, et kahuri mürsud saavutasid torust välja lennates liiga väikese kiiruse. Seetõttu tuli kaugematele sihtmärkidele pihta saamiseks teha väga palju testlaskmisi, sisuliselt tuli osata kaartuld anda. Nii suurendati veelgi testlaskmiste arvu, mille käigus lisandus omakorda hulgaliselt surmajuhtumeid – ja mitte vastaste hulgas. Royal Air Force’ile polnud enam vahet, kas viga peitus relvas või moonas, kõik need kahurid

eemaldati 1943. aasta jooksul õhuväerügemendi üksustest.

HIRMUTAMISEKS HEA KÜLL

Briti valitsus püüdis kõigele vaatamata kujutada kahurit positiivses valguses, andes 1942. aasta sügisel välja erijuhised, milles väideti, et Smithi kahur on lihtne, võimas ja täpne relv, mis õige käsitsemise korral suurendab oluliselt kodukaitse tulejõudu. Näis, et pärast esialgset umbusaldamisperioodi olidki paljud kodukaitseüksused Smithi kahuri kasutusse võtnud ja püüdnud seda parimal viisil rakendada. Mõne üksuse kiindumus relva vastu kasvas aja jooksul ja kui teise maailmasõja lõpupoole avaldati ajalehes The Times relva kritiseeriv kiri, vastasid paljud Kodukaitse vabatahtlikud oma kirjadega, kirjeldades, kuivõrd hea kahur see oli. Mõned

kodukaitsjad väitsid isegi, et see oli üks parimaid relvi, mis väele kunagi välja antud. Kas tegevväelased tõepoolest ei osanud Smithi kahurit õigesti kasutada või põhjustas enamiku surmadest vigane laskemoon, jääb teadmata. Kodukaitsjatele kahur igatahes meeldis. Võib-olla oli kiidulaulu taga ka see, et kodukaitsjad tegid relvaga väga vähe testlaskmisi ja jäid seeläbi ellu. Ja on ju ikka kindlam tunne, kui 76 mm on kusagilt võtta. Kasvõi hirmutamiseks ja imetlemiseks. ALLIKAD: • • • • •

https://en.wikipedia.org/wiki/Smith_Gun? https://en.wikipedia.org/wiki/Home_Guard_(United_ Kingdom) https://military-history.fandom.com/wiki/Smith_Gun https://www.iwm.org.uk/collections/item/ object/30025246 https://collections.royalarmouries.org/object/racobject-54449.html

1/2022

üLeeLamiNe

Hea NUga

oN rÄtSePatÖÖ

Kaitseliidu Tartu maleva pealik kolonelleitnant Kaido Tiitus on tagasihoidlikkus ise, kui keelab enda kohta kasutada sõna noameister, sest ta olevat pelgalt hobi korras nugade meisterdaja. Nii või teisiti – Kaido Tiitust teatakse tema lähikonnas kui noameistrit, kes juba kümmekond aastat on valmistanud erinevaid terariistu.

Tekst: SANDER SILM, vabatahtlik autor

olonelleitnant Tiitus on veendunud, et tööriist on hea, kui sellega tehakse eesmärgipärast tööd. See kehtib ka nugade kohta. Kuna malevapealik on terariistade hingeellu süvenenud juba pikemat aega, on just temalt paslik küsida, milline peab olema üks hea nuga.

MIS TEEB NOAST HEA NOA?

„Tänapäeval võib leida nuge, mis on kujundatud ääretult erinevateks ülesanneteks: puutööks, lihunikutööks, 60

1/2022

kartulikoorimiseks, oksaraiumiseks, kala fileerimiseks jne. Vahest olulisim, mis kõiki neid erinevaid nuge ühendab, on võimalikult kaua teravana püsiv noatera, mis vajadusel on lihtsalt teritatav. Edasi tulevad juba ergonoomika ja kasutusmugavus. Teatud mõttes võib nuga võtta kui rätsepatööd, kus soovija ütleb, mis töö jaoks on tal nuga vaja, ja täpselt sellise noa ta ka saab.“

MIDA PEAKS NOA SOETAMISEL ARVESTAMA?

„Esiteks kindlasti seda, milleks nuga vajatakse ja millistes

üLeeLamiNe

NUgaDe vaLmiStaja KaiDo tiitUS – üKS ei jÄÄ iLma teiSeta „Minu kasvamine jäi sellesse ajajärku, kus igal poisiklutil oli oma taskunuga kogu aeg ühes ja pidevalt käis mingitest puutükkidest millegi meisterdamine. Nuga oli elementaarne kaaslane ja pidevalt käepärast olev tööriist. Praegu mäletan küll nii, et rauasae lehest tehtud teraga ja isoleerpaelast käepidemega noakesed olid vast isegi juba varem kasutusel, aga ise tegin esimese noa moodi noa siis, kui juba kutsekoolis õppisin ja praktika ajal kolhoosi töökojas tööpinkidele ligi pääsesin. See nuga on mul praegugi veel alles ja ilmselgelt on selle stiili mõjutanud ajastukohased ﬁlmid, milles mängisid peamisi rolle tänaseks soliidsesse ikka jõudnud härrasmehed Sylvester ja Arnold.

SANDER SILM

Uuesti otsustasin noa meisterdamise juurde asuda siis, kui olin 2012. aastal missioonil ISAF. Kange tahtmine oli soetada endale mingi asjalik väits ameeriklaste PX-ist, kus väidetavalt pidi häid nuge heade hindadega olema sellises valikus, et võtab silme eest kirjuks. Aga reaalsus oli muidugi teine. Ei leidnud ma omale sealt nuga. Koju puhkusele tulles võtsin siis ise asja käsile. Otsustasin tera materjaliks kasutada vana nõukogudeaegset viili, käepideme ja tupe tegin nahast. Sai selline nagu sai, aga kandsin uhkusega. Lõpuks kinkisin missioonil olles oma koostööpartnerist ameeriklasele. Igatahes sain indu juurde ja jätkasin vaikselt tärkava hobiga. Nagu öeldakse, üks ei jäänud ilma teiseta ja tuli neid juurde veelgi.

tingimustes see tööle hakkab. Nugade tootjaid on sadu ja mudeleid tuhandeid. Ega see valik väga kerge olegi. Noatera materjali omadusi arvestades vaadatakse tavaliselt nelja aspekti.

Tera hoidmine – kui kaua püsib nuga töö käigus terav. Üsna selgelt on see seotud materjali kõvadusega.

Tera tugevus – tugeva teraga nuga talub lööke ja väänamist. Kohtades, kus tavaline teras murduks, suudavad need noad vastu panna intensiivsele kasutamisele. Sellised noad on ideaalsed üleelamiseks. Korrosioonikindlus – korralikul süsinikterasest noal on üks häda, see kipub roostetama. Tänapäevase noaterase disainimisel on terase koostisse lisatud komponente, mis takistavad korrodeerumist. See on oluline tegur, kui nuga kasutatakse palju välitingimustes. Teritamise lihtsus – vahel võib juhtuda, et noa omadused

Algul sepistasin ise ka terasid, kuid kuna ei olnud häid võimalusi, siis ma sellega väga kaugele ei jõudnud. Nüüd olen terad ostnud kas siis Soome netipoodidest või tuntud vene seppade käest, kelleni olen jõudnud oma suurima õpetaja, Youtube’i abiga.“

töötavad üksteisele vastu. Oled leidnud hästi tera hoidva noa, aga kuna materjal on ülikõva, siis on seda raske teritada. See asjaolu tuleb eriti esile tingimustes, kus professionaalseid teritusvahendeid pole käepärast ja kasutada tuleb taskus olevat luisku või metsa alt leitud kivi. Nuga aga täidab eesmärki siis, kui see on terav. Teritamise lihtsus peaks olema tagatud kõigis tingimustes.“

MILLINE NUGA PEAKS OLEMA AGA NÄITEKS KAITSELIITLASE RAKMETE VAHEL?

„Mina soovitaksin kaitseliitlasele n-ö klassikalist üleelamisnuga. Sellised kannatavad tihti ka karmimat kohtlemist, aga võimaldavad toime tulla kõigi vajalike töödega looma nülgimisest kuni onni ehitamiseni. Kui peaks aga näpuga näitama, et vot see, siis ega see nii lihtne ei olegi. Kõik sõltub soovidest ja võimalustest. Lihtsaima vastupanu tee on lihtne töömehenuga ehituspoest. Mora firma süsinikterasest töönoad on tuntud hea tera poolest ja neid võib julgelt soovitada. Hind on ka selline, et kaotamise korral ei ole kahju suur.“ 1/2022

üLeeLamiNe

NUgatÄÄK

aegUNUD reLv vÕi taPPev tÖÖriiSt? Tänapäeval vaatab enamik inimesi suurt ja mitmeks-setmeks toiminguks sobivat nugatääki erilise aukartusega. Raske raudese võtab relvitu kõrvalseisja tõsiseks. Mis mõtted võivad olla väitsa omanikul, kas ta võib sellega endale või kellelegi teisele viga teha? Kas nugatäägist on rohkem kasu või kahju? Tekst: HELJA KAPTEIN, vabatahtlik autor

aiselik mõte liigub ka sajand või rohkemgi tagasi. Siis käis Eesti naise rõivaste juurde nahkses tupes puss. See oli igapäevaelus tarviline riist: okste lõikamiseks, looma nülgimiseks või liha ja leiva lõikamiseks. Ka enesekaitse ei olnud siis kellegi teise kui su enda asi ja metsloomi, kes uitavaid marjulisi või karja kimbutasid, jagus küllaga. Mehed on aegade algusest kokku puutunud raudotsaga noolte, tääkide või suisa mõõgaga. Need on küttimiseks, enesekaitseks, sõjapidamiseks järjest raskemad, teravamad ja tõhusamad. Edasi saavutati juba kergemad ja käepärasemad, mitmeks-setmeks tööks sobilikud terariistad. Otsisin kirjandusest teavet ja leidsin, et nugatääk on rauasuudme peale kinnitatav torkerelv. Kinnitatuna relva külge, kasutatakse nugatääki lähivõitluses vastase elavjõu hävitamiseks. Automaatrelva küljest eraldatuna saab nugatääki kasutada nagu tavalist nuga, sest selle käepide on kujundatud nii, et sellest on mugav kinni hoida. Nugatäägi tuppe kantakse tavaliselt rakmetel selleks ette nähtud metallkinnituse abil või vöö küljes. Nugatäägi tupe nööri abil seotakse tupp mugavamasse kandeasendisse. Lääne maleva Hiiumaa malevkonna instruktor-kompaniiülem Sven Luik rääkis, et tema on kasutanud seda külmrelva vaid väljaõppes. „Nugatääki pole mõtet välja andagi, sest selle asemel saab õppusel ja rännakul kasutada tavalist nuga,“ ütles ta. Luik lisas, et sakilise noaselja tõttu on see pigem tapariist. Vanemseersant Mihkel Kobin Lääne malevast rääkis, et nugatääki tavaelus ei kasutata, aga täägilaadsed tooted on põhiliselt tööriistad, millega saab pakust pilpaid teha või nööri lõigata. Kobin ise kasutab Glocki tääki. „See on

1/2022

väga vajalik ja ilma noata ei lähe ma kunagi õppusele,“ lisas ta. Kobin rääkis, et ka ajateenijatele antakse minimaalne õpe, kuidas tääki kasutada. „Kätte neid ei jagata, varustuses pole.“ Tema sõnul nugatääki sihtotstarbeliselt ei kasutata ja tänapäeval pole ka mõeldav, et kaevikusõjas oleks tarvis hurraa! hüüdes paarkümmend meetrit edasi tormata vastast täägiga torkama. Viimati tuligi see nuga ilmselt püssi otsa panna Teises maailmasõjas. „Tänapäeval ei kujuta ettegi, mis olukorras võiks tääki sihtotstarbeliselt kasutada,” nentis Kobin. Ta tõi näite, et see on sama, nagu Rootsi armees turistide meeleheaks ja vanade tavade meenutamiseks peetavad hobused. Stockholmi kuningalossi vahtkonnavahetus, millele lisandub ka ratsaparaad, on ju uhke vaatepilt, aga sõjas suksusid enam ei vajata. Tänapäeval on ratsaväge väheste riikide relvajõududes, seda kasutatakse auvahtkonnas ja paraadväeosas. Tääkki oli kunagi relva osa ja omas otstarvet. Meil siin Eestis kasutab Kadrioru lossi auvahtkond Vahipataljonis relva, millel on küljes ka läikima hõõrutud tääk. Eks seegi ole killuke ajaloopärandit. Kaitseväe veteran Tanel Kapper rääkis, et kui kellelgi nugatääk on, siis kasutab ta seda noa asemel. Nimelisi hoitakse ilmselt kapis. „Need pole tavalised noad, nad on ikka kallimad ja hinnalisemad, haruldasemad,“ nentis ta. „Täägi põhiomadus on, et teda saab relva külge kinnitada.“ Kapper lisas, et tema on nugatääki nii käes hoidnud kui kasutanud. „Kodus seda pole, see on AK 47-74 relv, Vene oma. Sellega saab lisaks torkimisele ka traati lõigata, saagida ja konserve avada.“ Tema kasutas seda piirivalves ja kaitseväe algusaastatel, kui kalašnikovid olid relvastuses.

ASSO PUIDET

üLeeLamiNe

LISAINFO Tääk ehk püssitikk ehk bajonett on tulirelva toru otsa lisatav ja lähivõitluses kasutatav torkerelv. Uuemad täägid võivad olla mitmeotstarbelised ja noakujulised. Tääke hakati kasutama 17. sajandi keskpaiku Prantsusmaal, kust need levisid hiljem enamiku Euroopa riikide armeedesse. Esimesed täägid suruti musketi toru otsa nii, et tääki kasutades ei olnud võimalik relvast tulistada. Hiljem on see aga kinnitatud toru kõrvale nii, et musketist oli võimalik ka tulistada ja relva eestpoolt laadida. Kuju poolest olid 17.–18. sajandi täägid ligikaudu 40 cm pikad ja kolme- või neljakandilise teraga. 19. sajandiks olid osad Prantsuse täägid isegi kuni 60 cm pikad. Hiljem on aga tehtud järjest lühemaid tääke ja Esimese maailmasõja ajaks jõudis tääkide pikkus 50 sentimeetrini.

1/2022

meDitSiiN

eLU PÄÄStNUD maDiS miLLiNg:

„vÄLjaÕPe KÄivitUS“ Madis Milling on kaitseliitlane, näitleja, poliitik ja riigikogu liige, kindlasti veel palju muudki. Mida ta aga ei ole – ta ei ole meedik. Ometi päästis tema otsustav ja oskuslik sekkumine maanteel veoautolt löögi saanud 88aastase mehe elu. Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Palun kirjelda olukorda, kus, kuidas ja millal see sündmus aset leidis. „Sõitsin autoga Saku vallas Kasemetsa teel. Nägin umbes paarisaja meetri kaugusel veoautot tegemas pööret kõrvalteelt peateele. Mõne hetke pärast nägin sõiduteel mingit takistust. Jõudsin mõtelda, et veoauto kastist on midagi välja kukkunud, aga järgmisel hetkel sain aru, et tegemist on inimesega. Jätsin auto seisma, ohutuled peale, haarasin kollase vesti ja läksin kannatanu juurde. Vanem meesterahvas oli teadvusel ja kontaktne ning ütles, et jäi veoauto alla.“

Madis, et oleks selge – oma erialalt ei ole sa meedik, samuti ei ole sa kunagi töötanud kiirabiarsti ega päästjana, eks ole? Aga teadmised, kuidas kannatanut aidata – kas need pärinevad kusagilt juhilubade tegemise ajast nagu enamikul meist või oled Kaitseliidus juurde õppinud? „Meedikuna ei ole ma tõepoolest töötanud, küll aga olen viimased üheksa aastat olnud vabatahtlik päästja. Esimesed esmaabikursused sai läbitud juhilubade tegemisel. Siis juba Kaitseliidu kursus. Hiljem veel esmaabikursus riigikaitseõpetajaks õppimise ajal ja lõpuks kursus vabatahtliku päästja koolituste raames.“

Üks asi on teoreetilised teadmised, teine asi praktika. Ja mitte matkimisena, vaid reaalses situatsioonis, kus ongi nii, 64

1/2022

et sinu eksimusel võivad olla tagajärjed. Tundsid sa enne tegutsema hakkamist kannatanu juures seistes ka paanikat või nõutust, et mida nüüd? „Kahjuks ei olnud ma sellises olukorras esimest korda. Kunagi olin osaline näitlejate bussiga juhtunud õnnetuses, kus andsin esmaabi. Paanikat ei tekkinud, tekkis hoopis selline suhteliselt emotsioonitu ja õpitud ratsionaalne tegutsemine. Emotsioonid tulid hiljem.“

Palun kirjelda, kui võimalik, etappide kaupa ja nii detailselt, kui mäletad, oma edasist elupäästvat tegevust. „Kõigepealt – otseselt elupäästvaid tegevusi ei olnud õnneks vaja. Kannatanu hingas ja oli teadvusel. Samuti ei olnud arteriaalseid ega venoosseid verejookse. Loomulikult jäävad alati varjatuks sisemised vigastused.

MADIS MILLINGU ESMAABIPAUNA SISU: • erinevad sidemed ja meditsiiniline teip, • erinevad haavaplaastrid, • antiseptik, põletusgeel, külmaaerosool, aerosoolplaaster, • žgutt (CAT), käärid, puugipintsetid, kummikindad, • valuvaigistid, Zyrtec (allergialeevendaja), söetabletid, paar Coldrexi.

Kõigepealt tuvastasin esmase vaatlusega vigastused. Samal ajal valisin 112. Siis juba info häirekeskusele: mis juhtus, kus juhtus. Seejärel ühendati mind meedikuga, kellele kirjeldasin kannatanu vigastusi – nii neid, mida nägin mina, kui ka kannatanu enda ütlusi (kus on valu). Kui häirekeskus oli andnud loa kõne katkestada, hakkasin tegelema kannatanuga. Kannatanu oli juba kukkunud või instinktiivselt liigutanud ennast stabiilsesse küliliasendisse. Tegin vigastatud käele esmase sideme verejooksu peatamiseks ja isoleerisin kilekotiga vigastatud käe kontakti porise teepinnaga. Samuti panin asfaldi ja kannatanu näo vahele õhukese riidest koti – tundub esmapilgul ehk suhteliselt mõttetu tegevusena, aga kannatanule on oluline teadmine,

meDitSiiN et temaga tegeletakse. Inimese pea ja nägu on kõige vastuvõtlikumad kohad. Kannatanu rahustamine on tähtis. See vähendab kannatanu šokki langemise võimalust. Auto esmaabipauna ma ei kasutanud. Mul on enda komplekteeritud esmaabipaun, mis käib minu lahinguvesti külge. Kui see paun vesti küljes ei ole, on see mul autos. See on veidi toekam komplekt kui see esmaabipakk, mida sõdur peab kaasas kandma. Selle pidin olude sunnil komplekteerima, kui olin veel riigikaitseõpetaja. Välilaagris juhtus õpilastega pidevalt väikseid õnnetusi – plaastreid läks „kilodega“.“

ei taha hästi rullist lahti tulla – marliniidid kipuvad rulli otsas takerduma. Veidi kallimad, kergelt venivad sidemed on paremad.“

Mida tahaksid öelda neile, kes samuti võivad ühel hetkel leida end samasugusest olukorrast: on kannatanu ning tuleb tegutseda? „Alati on hea oma esmaabiteadmisi värskendada. Enamikul juhilubade omanikel on see koolitus küll läbitud, aga asjad kipuvad ununema. Minul on olnud võimalus neid kursusi läbida mitmel korral. Iga kord olen õppinud midagi uut või taasavastanud mõne detaili, mis on veidi ununenud. Samu-

ti võiks mõned mustad stsenaariumid oma peas läbi mängida. Tõenäosus autoõnnetusse sattuda ei ole suur, kuid on olemas. Oluliselt suurem on tõenäosus, et kodus juhtub midagi. Suurem osa õnnetusi juhtubki inimestega just kodus. Ja küsimus ei ole ainult esmaabis, küsimus on laiem. Kas meil on plaan, kui keset ööd tekib näiteks tulekahju? Kes peres mida teeb? Kes helistab? Kes tegeleb lastega? Kes tegeleb koera või kassiga? Kes haarab olulised dokumendid? Ehk siis – kas meil on plaan ja milline see on?!? Neile küsimustele peaks igaüks vastuseid otsima.“

Kas oli ka kõhklushetki, et kas teha nii või naa, ja mis aitas otsustada? „Oma tegutsemises ma ei kõhelnud. Ütleme nii, et väljaõpe käivitus. Küll aga tekkis vahepeal mure enda ohutuse pärast. Kolm autot sõitsid mööda kiirust oluliselt vähendamata. Õnneks jäi üks auto seisma ja selles olnud abivalmis inimesed aitasid liiklust rahustada.“

Kuidas situatsioon sinu jaoks lahenes? „Kiirabi saabus umbes kümne minutiga. Aitasin kannatanu raami peale tõsta ja jäin esmase tunnistajana politseid ootama. Pärast kirjaliku tunnistuse esitamist politseile oli sündmus minu jaoks läbi.“

„Sain teadmise, et esmaabipaunas tuleb välja vahetada sidemed. Odavamad marlisidemed

MADIS MILLING

Sinu tegu on kahtlemata kõigile eeskujuks ning ka õpetuseks ja inspiratsiooniks. Kuid kas võtsid ka ise sellest endale midagi kaasa?

1/2022

NaiSKoDUKaitSe

NaiSKoDUKaitSjaNa

eLLUjÄÄmiSKUrSUSeL Kuus naist, kolm instruktorit ning ohtralt iseseisvaks eluks vajalikke teadmisi – nõnda võiks kokku võtta Naiskodukaitse Tallinna ringkonna ellujäämiskursuse. Tekst: MAARIS LÕKK, vabatahtlik autor

llujäämiskursus pole vette visates ujuma õpetamine. Esiti on see ikka kogunemine kuiva, puhtasse ja suhteliselt ohutusse klassiruumi. Teooriat omandama. Näiteks kas sina tead, mis on STOP-reegel? Mina ei teadnud. Seisa. Tutvu olukorraga. Orienteeru. Planeeri.

Selleks polegi suurt midagi tarvis, paar tugevat puuoksa ja pinguldusnööri, mida saad valmistada vajadusel ka saapapaeltest.

Kui tunned, et olukord ei ole õige, siis peatu ja vaata ümbritsevat. Vajadusel helista kohe sõbrale või päästeametisse, pärast ehk ei olegi enam võimalust abi kutsuda. Katsetasime sedagi, kuidas kompassi kasutada ja mida teha, kui kompassi ei ole.

SÄDEMEST TÕUSEB LEEK

Ja peamine tarkusetera: mis on ellujäämise puhul kõige olulisem? Suure raha eest ostetud varustus? Ei! Hoopiski midagi palju ﬁlosooﬁlisemat.

Nimelt on kõige olulisem elutahe.

Esimesel õhtul õppisime veel erinevate terariistadega puid lõhkuma nii, et näpud alles jääksid. Kui võimalik, siis kasuta terariistadega alati kaitsevahendeid, pane kätte kindad ja võimalusel ette prillid. Veendu, et tööpaik oleks puhas ja kindel. Nuga kasutades lükka tera alati suunaga endast eemale. Hiljem vaatasime üle, kuidas telkmantlist endale mõnus ase teha. 66

1/2022

Pidime ka päriselt endale isikliku varjualuse püsti panema, kuhu alla siis oma mati ja magamiskotiga ära mahuks, et hommikuni kuivana püsida. Hommikul kogunesime taas õppeklassi ja algas varustuse kontroll. Pole ammu milleski nii põrunud. Selgub, et kui varustuse nimekirjas on telkmantel, vihmariided ja jope, siis ei piisa

sellest, et sul on kaasas üks vihmakindel jope.

Ja kui kirjas on joogipudel, siis ei lähe arvesse, et sul on seljakotis joogisüsteem. Pussnuga ei ole suvaline kipsilõikamise nuga. Ja oma söök ja jook? Unusta ära! Söögi saime Kaitseliidu varudest. Kolm komplekti kuuele inimesele jagamiseks, päevanormi suurus 500–700 kcal. Üleliigsed on ka magamiskott ja matt. Varustus kontrollitud, asusime teele Kuusalu suunas ja kohale jõudes pidime kohe orienteerumisõpet kasutama. Koolituse peateemaks oli tuli ja tule hoidmine. Eesmärgiks aga

tekitada kahe minutiga sädemest leek, mis peaks vastu neli minutit. Siin olid vajalikud kasetoht ja tulepulk. Kõik see, mida mul kaasas ei olnud, sest mul olid ju veekindlad tikud, mida aga kasutada ei tohtinud. Õnneks oli abi väga lähedal ja kamraadid jagasid enda varustust. Leidsin sada moodust, kuidas tulepulgast sädet ei saa. Ja mõned, kuidas saab. Näiteks tulepulga must osa tuleb enne kasutamist maha kraapida, see ei anna sädet. Tulepulk peab kasetohule lähedal olema, et säde ikka õigesse kohta jõuaks ja tõmbed peavad olema konkreetsed ja tugevad, paitused siin tulemust ei anna.

ISE TEHTUD, HÄSTI TEHTUD

Õppisime joogivett leidma ja puhastama. Eesti põhjarannikul saab häda korral juua näiteks merevett. Tühjast plekkpurgist, turbasamblast ja söest valmistasime aga veeﬁltri. Mitte ainult ei valmistanud, vaid ka maitsesime läbi selle nõrgunud vett. Päev läks tegusalt ning juba saabuski öö koos ülesandega endale varjualune luua. Asukoht valitud, asusime materjali koguma. Asetasime toikad maasse, lõime mõnusad asemed, katsime telkmantliga ja olime kätetööga rahul, kui tulid instruktorid ja ütlesid,

PIXABAY

NaiSKoDUKaitSe

et meie varjualused on üksteisest liiga kaugel ja peame asjad ümber tõstma. Õnneks olime nii hästi tööd teinud, et saime „voodid“ kokku tõsta suhteliselt väikese vaevaga ja ka telkmantli ümberpaigutus ei olnud raske. Järgnes käsk koguneda baaslaagrisse – toituma. Nüüd algas minu kõige lemmikum osa kogu kursusest. See jutt, mida väsinud ja näljased inimesed räägivad, on kõige puhtam kuld, mida ükski kirjatükk ei suuda iial edasi kanda. Ja võin kinnitada, et lõkkes valmistatud kala maitseb nii hästi, et Eesti Michelini tärn kuulub söögikohale Võsa 7, Oksa 2. Baaslaagrist tagasi magamiskohta suundusime kell üks öösel korraldusega süüdata lõkked. Tule loomine ei olnud probleemiks, aga tule hoidmine on pidev töö. Minul ja Koikukaaslasel oli nii mõnus olemine, et uinuda ei tahtnud, istusime ümber lõkke ja toimetasime täpselt nii, nagu inimesed on toimetanud tuhandeid aastaid. Võr-

ratu! Lõpuks jagasime siiski tulehoidmise ülesande ära ja saime mõlemad mõne tunni ka magada.

LÕPP HEA

Hommikul tutvusime erinevate hügieenivõimalustega. Pajuoks, kui seda närida ja sellega hambaid hõõruda, on hea hambahari. Pooleliitrisest pudelist saad aga valmistada endale survedušši. Kuna ellujääjad olid naised, siis arutati läbi ka võimalikud lahendused, kui saabunud on „eriti tore aeg kuus“. Samuti tutvusime erinevate priimuste kasutamisega ning katsetasime neid hommikusöögi valmistamisel. Lõuna ajal avanes võimalus oma orienteerumisteadmised proovile panna. Ühe punkti koordinaatide juures oli kirjas märksõna „kurv“, aga kiirustades lugesin „kuur“. Kompassil kõik klappis ja kõndisin reipalt ühele hoovile, kus peremees traktorit parandas. Küsisin, milline maja nendest see kuur võiks olla. Mees oli kohkunud, aga sõbralik, ja pakkus kolme erinevat valikut.

Tatsusin siis targalt ringi ja olin veel pahane, sest instruktorid rõhutasid, et nad ei peida punkte ära. Läksin peremehe juurde tagasi, küsisin, kas see on see orienteerumispunkti hoov, ja härra ütles imestunult, et tema teada ei ole. Suhteliselt piinlik, aga väga naljakas. Õnneks tulid kaaslased mööda teed vastu ja saigi selgeks, et pean otsima sedasama kurvi, kus seisan ja kuurist ei ole kusagil juttu. Ilmselgelt ei kasutanud ma STOP-reeglit. Tagasi baaslaagrisse, kus ootas ees eksam. Veel kord oli vaja süüdata tuli ja seda hoida. Sellel korral oli kasetoht aegsasti taskusse kogutud ning instruktorilt sain ka tulepulga. Tuli süttis kiiresti, aga hoidmise normatiivist jäi siiski 5 sekundit puudu. Aga igatahes, sellise meeskonna või naiskonnaga läheksin iga kell uuesti rändama. Minge teiegi rändama. Aga enne ellujäämiskursusele! 1/2022

naiskodukaitse

AIRI TOOMING, SUURE HAARDEGA VÄIKE NAINE

Ta näeb välja nagu üsna nääpsuke tagasihoidlik tütarlaps. Kui ta võõrale tänaval erariietes vastu kõnniks, siis ei tuleks too arvatavasti iialgi selle peale, et tegemist on naisega, kes juhib 2700 liikmega suurt ja mõjukat organisatsiooni.

iri Tooming on vedanud Naiskodukaitse esinaise vankrit juba 15 aastat. Ta on ehe näide sellest, kui suure haarde ja mõjuvõimuga võib olla üks pealtnäha väike ja habras naine.

Mis on peamised põhjused, et oled jäänud nii kauaks Naiskodukaitset juhtima? Mis on sind motiveerinud ja mis toeks olnud? „Ilmselt olen loomu poolest hästi eesmärgile suunatud. Tahan, et asi kogu aeg edasi läheks. Energiat annabki see, et sead mingi eesmärgi ja näed, et see juhtub päriselt – ilmselt küll umbes viis korda aeglasemalt kui lootsid, aga ikkagi juhtub. Ja Naiskodukaitses on kogu aeg edasi mindud, vist tänu sellele, et meil on õnnestunud üsna palju ise välja mõelda, mida me teeme ja millal teeme – ei ole olnud väga palju välist survet.“

Kas pead oluliseks oma pere tuge? Kuidas ühildad niisuguse suure organisatsiooni juhtimist pereema olemisega? „Jah, no siin ei ole mingit küsimustki. Loomulikult on abiks, et abikaasa on ka süsteemi liige ja isikuomadustelt igas mõttes väga toetav. Ma tõesti olen saanud väga väikeste laste kõrvalt igal pool füüsiliselt kohal käia. Abikaasa on kõik enda kanda võtnud. Lapsed on olnud muidugi ka palju kaasatud ... Ja meil on töö kogu aeg 68

1/2022

Tekst: ELINA ASLETT, vabatahtlik autor

kodus kaasas. Kui algusaegadel oli rohkem vaidlusi ja võib-olla ka liiga intensiivset diskuteerimist selle üle, mis on õige, kuidas peaks asjad olema Naiskodukaitses ja kuidas suhestuda Kaitseliiduga, siis täna on need vestlused hästi konstruktiivsed, üksteist toetavad ja nõu andvad. Mina õpetan natuke, kuidas Rapla malevat juhtida, ja Rapla maleva pealik õpetab natuke, kuidas Naiskodukaitset juhtida – sellises positiivses võtmes.“

Kui sa 2000. aastal liitusid, siis õppisid alles Tartu Ülikoolis semiootikat ja kulturoloogiat. Kuidas see üldse juhtus, et Naiskodukaitsesse astusid? „Ilmselt oli mul juba gümnaasiumi ajal huvi ajaloo ja ühiskonnaõpetuse vastu, tahe kaasa rääkida ühiskondlikel ja poliitilistel teemadel. Käisin Treffneri gümnaasiumis, kus oli koos sarnaselt mõtlevaid inimesi, mu klassivennad olid Kaitseliidus. Juba siis oli mul selline abstraktne riigiarmastus või suur huvi ühiskonnas toimuva vastu. Mingil hetkel nägingi täitsa neutraalset ajalehenupukest, et Naiskodukaitses on lahtiste uste päev. Mul ei olnud seal ühtegi tuttavat, ma ei teadnud sellest organisatsioonist midagi – läksin lihtsalt kohale ja liitusin ja nii oligi.“

Aga kuidas sai sinust suhteliselt lühikese ajaga – 6 aastaga – organisatsiooni juht?

„Nojah, siis oli organisatsioon natuke teistsugune, inimesi oli ju vähem ja võib-olla oli ka esile kerkida lihtsam, kui täna oleks. Tartus, kuhu mina astusin, oli 30–40 liiget. Väga aktiivne kamp, palju noori mõtlevaid inimesi. Tol ajal oli üheks võtmeisikuks Riina Nemvalts (nüüd Riina Kütt), kes on läbi aastate olnud üks Naiskodukaitse ideolooge. Temalt saadud inspiratsioon ärgitas meid. Tegime ümarlaudu ja arutasime Naiskodukaitse visiooni – kuhu peaks arenema. Mingil hetkel kutsus tollane Naiskodukaitse juht Dagmar Mattiisen meid esinema ühele konverentsile. Küllap see võis tol ajal paista isegi natuke revolutsiooni moodi välja, et oh, kuidas me teeme nüüd selle Naiskodukaitse uueks ja teistsuguseks.“

Kas see, et sinust sai Naiskodukaitse juht, oligi revolutsioon või asjade loomulik käik? „Hästi loomulik, jaa. Kõigepealt tegutsesin vabatahtlikuna. Olin akadeemilise jaoskonna eesotsas, siis korraks Tartu ringkonna eesotsas, jõudsin vist olla valitud ka keskjuhatuse liikmeks – kõike seda 2–3 aasta jooksul. Ju ma siis rääkisin kaasa ja pühendasin Naiskodukaitsele tõesti väga palju aega. Ülikool jäi tol ajal soiku. Iga päev istusime Tartu malevas, muudkui tegime plaane, korraldasime üritusi …

MERLE RÜÜTEL

naiskodukaitse

1/2022

NaiSKoDUKaitSe sõna otseses mõttes hommikust õhtuni, nii et loengusse eriti ei jõudnud. Selle tõttu ilmselt oligi võimalik hakata organisatsioonis silma paistma. Juba 2003. aastal kutsus Dagmar mind tööle Lõuna piirkonna vanemaks. Hakkasin palgalisena kureerima viie lõunaringkonna tegevust. Minu esimesteks tegevusteks said korrastamine, selgeks tegemine, mis meil olemas on, ja süsteemide paikapanemine. Dagmar oli kindlasti pigem visionäär. Arvan, et Naiskodukaitse oli ka siis väga hästi pildis, aga administreerimisvõime oli toona palju nõrgem ja korrastatus oli madalal tasemel. Kuna pean enda tugevuseks pigem korrastamist, siis süsteemide loomine oli esimestel aastatel minu peamine siht – alates sellest, et baasväljaõpe oleks kuidagi formaliseeritud, et me ei teeks iga kord isemoodi ja nii, nagu kellelgi parasjagu pähe tuleb, et me teaksime, palju meil liikmeid on, jne.“

Oled nimetanud Naiskodukaitse liikmelisuse olulisima väärtusena seda, et selle liikmed sooviksid kuuluda organisatsiooni terve elu. Ometigi on ka neid, kes Naiskodukaitsest lahkuvad. Kas on tehtud kokkuvõtteid, mis põhjustel lahkutakse ja kui palju lahkujaid on? „Me ei ole otseselt teadusuuringut teinud, aga loomulikult on mingi tunnetus tekkinud. Kindlasti on mõned üksikud liikmed oma aktiivsel tegevusperioodil jõudnud selleni, et „ma ootasin midagi muud“, ja küllap on ka üksikuid olukordi, mil küsimus on inimestevahelistes suhetes … Ma arvan, et see on ühes organisatsioonis loogiline. Aga valdav enamik jääb organisatsioonist kõrvale nii, et ta kas kolib välismaale või Eestis teise piirkonda või hakkab elukorralduslikult midagi hoopis muud tegema. Side organisatsiooniga kaob ja aastatega jõuab asi järk-järgult selleni, et inimene arvatakse välja või astub ise välja. Kindlasti saab organisatsioon edeneda selles suunas, et meil oleks vähem kõrvalejääjaid ja et me suudaksime neid tänasest paremini tagasi motiveerida. Ma olen väga seda meelt, et inimest ei peaks kergekäeliselt välja arvama, sest ta on siia tulnud ju mingi meiega ühise baasväärtuse tõttu. Loomulikult me ei hoia jõuga kedagi kinni, aga selgitame kõiki võimalusi – äkki talle sobiks teha teistmoodi või 70

1/2022

teisi asju või kas ta ikka on teadlik, et ta ei pea terve oma elu sprinteri kiirusel meie juures tegutsema. Et on okei vahepeal viis aastat lapsi kasvatada ja hoida oma esmased töö- ja koduasjad korras. Võib-olla siis kuuendal aastal jälle tulla, teha natuke midagi. Peaasi, et me suudame kõikide liikmeteni sellise teadmise viia – siis ongi okei.“

Mida võiksime öelda naistele, kes muretsevad, et Naiskodukaitsega liitudes võidakse nad ühel päeval rindele saata? Kombatandiks olla ei ole ju kohustuslik, samas arengukava järgi on meil eesmärgiks, et 50% Naiskodukaitse liikmetest valiks endale sõjaaja ametikoha ...? „Jah, Naiskodukaitse tugevus ongi kahtlemata see, et me püüame leida rolli igas valmisolekuastmes inimesele. Kui sa oled sõjalise riigikaitse mõttes suurema valmidusega ja oled valmis oma rolli täitma võrdselt reservväelase kohustusega inimestega – kõik sellised liikmed tahame me üles leida. See ei tähenda, et kõik peaksid endale võtma tänases mõistes maakaitseüksuses olemise rolli – riigikaitsesse saab panustada ka mingis teises rollis. Aga kõigile neile liikmetele, kel on mingi väikegi eeldus sõjalise riigikaitsega seotud ülesannet täita, pakume järkjärgulist sisseelamist. Aeg-ajalt on kaitseliitlaste hulgas olnud selliseid provokatiivseid hüüatusi, et milleks meile üldse eraldi Naiskodukaitse, ka Kaitseliidus saab ju naine teha täpselt kõike sedasama sõjalist. Siin ongi vastuseks, et organisatsioonina suudame meie ikkagi pühendada rohkem energiat sellele, et inimene jõuaks sellise otsuseni, isegi kui ta võib-olla ei liitunud üldse mitte selle mõttega. Võib-olla tuleb ta plaaniga olla noortejuht või „natuke avalikke suhteid teha“. Aga järk-järgult, omas tempos asjadega kokku puutudes ja väljaõpet läbides jõutakse selguseni, et „oh, minus on see nii-öelda sõjard tegelikult täiesti olemas“.“

Nii et annad sõrme, siis võib-olla teise ja lõpuks terve käe ja hakkab meeldima, eks? „Jah, just. Aga see pool on muidugi tõsi, et ega naised väga heal meelel neid kolme tilka verd ei anna. Selgitustööd tuleb teha üsna palju ja

see on täiesti arusaadav. Kui mehel on nii-öelda sünnist saati teadmine, et Eesti Vabariigis saab ta igal juhul endale reservväelase kohustuse, siis on ta mõttes sellega juba nii harjunud, et ei vaidlusta seda. Naised aga peavad sellesse mõttesse sisse kasvama. Ütleme tihtipeale, et sõja ajal ei ole ühtegi ametikohta, mis ei oleks sõjaaja ametikoht. Kui meil on käes „päris kriis“ ja meil on päriselt vaja neid inimesi selles rollis, siis on niikuinii kõigil halvasti. See ei ole nii, et „mina ei taha sõtta minna, ma elan edasi oma tavalist ilusat elu oma ridaelamuboksis ja mind see kõik ei puuduta“. Pigem tuleb mõtestada ja selgitada iseendale ja liikmetele ümberringi, et loomulikult käib see igaühe valmisoleku järgi, aga kui sul on tahe panustada, siis siin on see võimalik.“

Kas nõustud, et terve koroonakriisi jooksul oleme ennast Eesti ühiskonnas organisatsioonina tõestanud ja tugevalt pildile toonud kui kodanikuühiskonna vastutustundelise, tugeva ja väga hästi toimiva liikme? „Jah, ma arvan küll. Olen väga rahul selle rolliga, mida meil on õnnestunud täita ja just nimelt tänu liikmetele. Kokkulepped sünnivad ju minu ja meie siinse meeskonna abil, aga me ei julgeks ühtegi lubadust anda ega kokkulepet sõlmida, kui me ei teaks, et meil on olemas liikmeskond, kes on valmis seda täitma ja tihti ka ise initsiatiivi üles näitavad. Tore näide oli augustis, kui Leedu kriis alguse sai ja kaitseministeeriumis tekkis mõte Naiskodukaitse appi saata. Saatsime liikmetele laiali päringu, et kes oleksid valmis minema Leetu laagritesse appi, isegi täpselt teadmata, mis seal ees ootab. Päeva või kahega tuli 120 vastust inimestelt, kes kõik olid valmis kohe minema. See oli super! Tänu sellistele inimestele julgemegi mõelda, et me saame kaasuda ja võime lubada ennast appi.“

Mis on praegu töös ja mida huvitavat ootad uuelt aastalt? „Meil on viimistlusjärgus mitmed dokumendid, mis raamivad evakuatsiooniga seonduvat, selle sooviks lähiajal kivisse raiuda. On suur soov jõuda kõrgemale ja kaugemale ka „Ole valmis!“ rakendusega. Rakendus ise, ma olen selles üsna veen-

NaiSKoDUKaitSe

Samuti on meil lähiajal fookuses kõik õppekavad, uuendame neid järjest: avalike suhete kursuse, staabiassistendi kursuse kava, evakuatsiooni baasõppe kava jne. Järjest võtame ette. See on taas üks selline asi, mis saavutusena kuhugi kõrgele ja kaugele välja ei paista, aga nõuab väga palju tööd, teisest küljest on väga vajalik, kuna loob olulist baasi. Väljaõppe

kvaliteet on ülioluline – siis saame öelda, et meil on mingid ühtsed teadmised ja oskused.“

Oled öelnud, et iga endaga hästi hakkama saav ja kaaskodanikke aidata suutev naiskodukaitsja tähendab suures plaanis turvalisemat ühiskonda. Võib-olla see võikski olla hea motiiv Naiskodukaitsega liitumiseks neile, kes kaaluvad liitumist, aga ühel või teisel põhjusel kõhklevad? „Jah. Organisatsioonifilosoofiliselt saimegi ühel hetkel aru, et igal juhul ei taha kõik meie liikmed panustada

sõjalisse riigikaitsesse. Juba see on loomulikult väga hea, kui igaüks saab iseendaga hakkama, aga rakendatuse mõttes ja riigi vajaduse mõttes on neid mõistlik organiseerida mingiks teist laadi ülesandeks. Sealt kasvaski välja evakuatsioonivaldkond. Mõni naine võib-olla tulebki organisatsiooni just nimelt sellepärast, mõni aga leiab endale selle väljundi. Kui sõjalise riigikaitse puhul võib – eriti naistel – tekkida dilemma, kas see on tõesti see, mida ma tahan teha, siis evakuatsioon on ju väga ilusa missiooniga ülesanne.“

airi toomiNg Naiskodukaitse liige alates 2000 Naiskodukaitse esinaine alates 2006 Haridus: Tartu Ülikool, semiootika ja kulturoloogia, bakalaureus; Tallinna Ülikool, organisatsioonikäitumine, magister Kolm poega: 6 a, 10 a, 17 a Abikaasa: Kaitseliidu Rapla maleva pealik, Naiskodukaitse toetajaliige Valjo Tooming Pärit Võrumaalt Praegune ringkond: Tallinn

MARET KOMMER

dunud, on hea ja sisu arendamisega ei oleks praegu vaja väga palju tööd teha, aga laiendada on vaja kasutajaskonda.

NooreD

NooreD, jaHt ja

metSatarKUSeD Nii nagu Eesti riigi kaitseks ei pea alati relva kätte haarama ja igaüks saab panustada võimetekohase tegevusega, ei pea ka jahil osalemiseks hoidma näppu päästikul.

MÄRTEN VIITMAA

Tekst: MERILIN SEPP, vabatahtlik autor

1/2022

noored

ee sai Järvamaa noorkotkastele ja kodutütardele selgeks jahilaagris. Teist aastat korraldatud koostöölaager jahimeestega toob noored loodusesse eesmärgiga võimaldada neil õppida paremini tundma loodust ja faunat.

põhjalikult noorkotkaste ja kodutütarde tegevuste ning väljaõppe kohta. Kes noorteorganisatsioonide tegevuse kohta vähem teadsid, olid meeldivalt üllatunud, kui palju noored metsas hakkamasaamist ja looduse hoidmist õpivad ja praktiseerivad.

Samuti tutvustatakse MTÜ Järvamaa Jahindusklubi, Koigi ja Imavere jahtkonna ning MTÜ Järva Jahilasketiiruga koostöös sündinud laagris noortele jahikultuuri ja -eetikat. Jahimehed omakorda saavad oma lastele ja lastelastele viia sõnumi, et on olemas sellised noorteorganisatsioonid nagu Kodutütred ja Noored Kotkad, kus metsaelu au sees hoitakse.

See, et juba teist korda koos noortega jahil osaletakse, on märk vastastikusest usaldusest, mis mõlemale osapoolele palju tähendab.

MEESKONNATÖÖ PRAKTIKA

Et kõigest olulisest üheselt aru saada, osalesid noored esimesel õhtul kahes põhjalikus töötoas. Ühe teemaks oli esmaabi. Teises andsid jahimehed edasi algteadmisi jahinduse olemusest ja õpetasid jahipidamise ohutustehnikat. Paberile joonistati skeemid, mis aitasid noortel visuaalselt ette kujutada eesootavat jahti. Samuti sai noortele selgeks, et magada jahimehed ei mõista ning kuna ees ootas varajane äratus, saabus vaikus laagris harjumatult kiiresti. Hommikul, jahimeeste saabudes olid noored juba tegudeks valmis. Laagri üks korraldajaid, Koigi jahtklubi esimees kaitseliitlane Asko Osula rivistas üles nii noored kui jahimehed, selgitas neile esimese jahi plaani ning siis hüppasid kõik masinatele ja asusid metsa poole teele. Nagu öeldud, ei pea jahil osalemiseks hoidma näppu päästikul ega üldse püssi käes. Nii olid noorkotkad ja kodutütred ühisel põdrajahil ajus ajajateks. See on parim koht meeskonnatöö harjutamiseks: kuidas liikuda ühtse meeskonnana mööda metsarägastikku, kuidas märgata ja kuulata kaaslasi. Niisamuti tuli panna proovile kõik oma teadmised loodusest ning looduses orienteerumisest. Ise jahil osaledes saavad noored ka võimaluse näha, kuidas haakub nende igapäevane väljaõpe teiste tegevustega ning kuidas nende väljaõpe loob eeldusi tulevikus näiteks oskuslikuks jahimeheks saamiseks.

KOGEMUS KOGU ELUKS

Meeskonnatöö oskus tagas esimesel jahil ka edu. Kütid tabasid kaks põtra ning ajus osalenud seltskond jõudis sihtpunkti. Keegi kaotsi ei läinud ja emotsioonid olid head. Vahepealse lõunapausi ajal ning järgmisse sihtkohta liikumisel täitus ka laagri teisene eesmärk. Jahimehed uurisid

Osula ütleb, et sellise laagri puhul on oluline seegi, et laagris osalev noor oskab hiljem harida ka oma vanemaid. Ta teab, mida teha ja kuhu helistada, kui metsloomaga on juhtunud õnnetus, ei kaota sellises olukorras pead, vaid jääb rahulikuks ja leiab lahenduse. Üleüldine jahikultuuri tundmaõppimine aitab ka selgitada, milleks jahipidamine on vajalik ning et selles kehtivad omad eeskirjad ja põhimõtted.

IGAÜKS SAAB OSA

Pead ei kaotanud noored ka siis, kui päeva teise jahi ajal osutus proovikiviks ilm. Vihm ja tuul raskendasid metsas üksteise kuulmist ja jälgimist. Tagajärjeks oli ajuliini lagunemine ja mõne osaleja eksimine. Kuid pole halba ilma heata. Noored jäid rahulikuks, edastasid üksteisele infot, ei jooksnud mööda metsa arutult ja ennast ohtu seades ringi ning tänu sellele leidsid kiiresti „kodutee“. Ühisel lõkkeõhtul oli aga, millest rääkida: kes kuidas eksis ning kes kui lähedalt põtra nägi. Mõnest osalejast jalutas põder lausa selja tagant mööda. Samuti selgus, et jahil on kõik võrdsed. Seda ilmestas üks Osula räägitud lugusid oma tütrest. Viimane käis üsna noores eas isaga jahil kaasas. Aitas natuke siit ja natuke sealt ning mis kõrvaltvaatajale võiks tunduda tühisena, sai hiljem kuhjaga tasutud. Kui ikka jaht on edukas olnud, on kombeks saaki võrdselt jagada. Olid sa siis kütiliinil või ajus – igaüks saab oma osa. See on ehe kinnitus, et igaühel on jahil oma osa ning panustada saab enda võimetele kohaselt. Laagri viimasel päeval tutvusid noored lähemalt ka jahirelvadega. Jahimeeste juhendamisel said julgemad nendest ka laskmist katsetada. Tihe koostöö MTÜ Järva Jahilasketiiruga on pakkunud nii organisatsiooni noortele kui ka täiskasvanutele võimalusi oma laskeoskusi harjutada ja lihvida. Koostöös peitub võlu. Et jahipisik leviks ning traditsioonid ja austus looduse ja loomade vastu säiliksid, ei jää kaks ilma kolmandata ja juba oodataksegi järgmist ühist ettevõtmist. 1/2022

NooreD

teHtUD! eHK oSKUSte Laager viieS vaatUSeS Möödunud aastal sai Raplamaa Kaitseliidu noortele tehtud oskuste laager. Ja mitte lihtsalt tehtud, vaid oskuslikult tehtud. Aga alustame algusest. Tekst: KRISTEL KAASIKU, Rapla ringkonna ringkonnavanem ja Kaiu KT rühma rühmavanem

eil oli idee, mõte ja plaan korraldada vanusele 14+ laager-õppus, mis seostuks Noorte Kotkaste ja Kodutütarde oskuste ja huvidega ning mille keskmes oleks metsatarkuste, topograafia, side ja meditsiini süvendatud õpe. Lisaks soovisime selle siduda Kaitseliidus ja Naiskodukaitses vajalike teadmistega. Ehk n-ö kaks ühes lahendus – lõimu-

1/2022

mine Kaitseliidu ja Naiskodukaitse tegemistega ja noorte põhjalikum õpe. Kui kõik ideed ja mõtted olid paberil kirjas ja läbiviijad olemas, ei jäänudki muud kui pihta hakata. Kokku oli planeeritud neli laagrit ja lõpurännak.

ESIMENE LAAGER

Esimene laager leidis aset 26.–27. veebruaril Kaius. Registreerus 20

noort ja kohale tuli 17. Läbiviijateks olid meile appi tulnud Kaiu miinipildurid Siim Illopmägi, Avo Vest, Ürmo Nuiamäe ja Kalev Kiviste. Noored kogunesid maleva lattu, kus alustuseks rääkis Kalev lastele Kaitseliidust ja selle olemusest. Jutud kuulatud, hakati laagriks vajalikke asju autole panema. Ööbimiseks telgid, ahjukütteks puud, söömiseks

LIIA KASS

NooreD

1/2022

noored katelokid, piiritus priimustele, kuivtoidupakid, muud vajalikud asjad: labidad, kirved, vesi jne. Esimene laager tekitas palju elevust – kes pani esimest korda jaotelki püsti, kes valmistas katelokis süüa, kes kaevas välikemmergut. Muuhulgas õpiti veel, kuidas telgi ahju kütta ning kuidas teha nii, et magades maapinnast külma ei õhkuks. Kõigi jaoks oli uus ja huvitav asi kuivtoidupakk, mis tekitas küll suurt põnevust, aga maitseelamust mitte. Õhtul lõkke ääres rääkis ja näitas Avo, kuidas seljakotti pakkida ja mis alati kaasas peab olema. Samuti sai öövaatlusseadmega vaadata. Järgmise päeva hommikul tutvustasid Kaiu mehed neid seadeldisi, mida nemad Kaitseliidus kasutavad – laserkaugusmõõdikut ja miinipildujat. Kui nendega oli tutvus tehtud, mindi kaardiõppesse. Iga laagri läbivaks teemaks oli kaardiõpe koos 5–8 km rännakuga. Mitte lihtsalt rännak, vaid koos ülesandepunktidega. Alguses oli see mõnele ikka paras tuumateadus, aga hiljem, kui mindi juba orienteeruma, tundus asi lihtsam. Kõik õnnelikult matkalt tagasi, hakkasime laagrit kokku pakkima ja lao poole tagasi sõitma. Asjad maha võetud, laos õigetesse kohtadesse tagasi pandud, võis peagi koduteele asuda.

TEINE LAAGER

Kuna vahepeal kimbutas meid viirus, mis ei lubanud kokku saada, siis järgmine laager toimus alles 14.–16. mail. Läbiviijateks tulid meile appi kaitseliitlased Leino Priimägi, Kristjan Düüna, Merko Vaga, Margus Ambos ja Jaanus Smirnov. Laagri läbivaks teemaks oli taas topograafia, millele lisandus sideõpe. Laager algas nii nagu ikka. Kogunesime reedel lattu, panime varustuse autodele. Sel korral jaotasime lapsed kohe kaheks jaoks, määrasime jaoülema ja abi. Kogu laagri tegevust koordineeris Leino Priimägi. Seekordne laager toimus Pahklas. Kohale jõudes pidid jaoülemad koos abiga leidma koha, kuhu laager püstitada. Aega läks, aga asja sai. Leiti kohad nii telkidele, autodele kui muule vajalikule. Järgmisel hommikul hakkas pihta õppetöö. Üks jagu läks kaardi- ja teine sideõppese. Pärast lõunat tehti 76

1/2022

vahetus. Kaardiõppes tuletati varem õpitut meelde ja saadi uusi teadmisi, mida kohe ka järele prooviti. Lisaks loeti sammupaare ja määrati kaugusi. Nii sain minagi teada, et minul on 100 meetris 60 sammupaari. Sideõpe algas väikse ajalootunniga, siis mindi asja kallale. Iga laps sai endale raadiojaama Icom, mida õpiti õiges järjekorras kokku panema ja lahti võtma, otsima kanaleid ja edastama teateid. Kui see tundus veel lihtne osa, siis ees ootas traatsideõpe, mis koosnes paljuski kaabli vedamisest nii maa peal kui õhus. Ei olnud kõige lihtsam ja kergem. Õhtul pakiti telgid kokku, sest teine öö tuli veeta telkmantli all. Selle püstitamine õnnestus mõnel hästi, mõni pusis ikka väga kaua. Aga lõpuks said kõik telkmantlid üles ja mitte keegi ei pidanud ööd lageda taeva all veetma. Enne magama minekut käidi pimedas veel öö hääli kuulamas. Viimase päeva hommik algas rännakuga. Valmis oli tehtud 6 km matkarada koos punktidega. Seekord olid ülesanded seotud peamiselt sidega. Kaasa anti raadiojaam ja kaart. Matkale mindi paarides, et kõik saaksid õpitut praktiseerida. Esimeses punktis pidid noored raadio vahendusel võtma ühendust staabiga ja teada andma oma asukoha. Saime kuulda igasugu põnevaid asju, aga mitte seda, kus nad asuvad. Siit ka meile õppetund, et poole päevaga ikka asja selgeks ei saa. Sellele vaatamata oli ikkagi hea meel, sest raadiojaama oskasid noored kasutada ja punkti leidsid üles.

KOLMAS LAAGER

Kõik algas samamoodi nagu eelmistel kordadel. Kogunesime lattu, võtsime varustuse ja jagasime lapsed kaheks jaoks, millele määrasime jaoülemad ja abid. Asusime teele. Seekord võtsime suuna Järvakandi ja Eidapere vahelisse metsa. Teemad: meditsiin, luuramine ja muidugi kaardiõpe. Abilisteks kaitseliitlased Leino Priimägi, Madis Liiver, Jaanus Smirnov ja Ruve Sestverk. Esimene õhtu – laagri püstitamine, patrulligraafik, telkide püstitamine jne. Uus päev algas sellega, et üks jagu hakkas Ruve käe all meditsiinitarkusi õppima ja teine kuulas Madise teadmisi luuramisest. Pärast lõunat vahetasime. Enne õhtusööki viidi kõik

noored luureaalaga tutvuma. Koht üle vaadatud, vajalik info kirja pandud, suunduti tagasi laagriplatsile. Taas tuli telgid alla võtta ja telkmantlid püstitada, et mitte lageda taeva all magada. Hommikul oli näha, kes oli märg, kes kuiv. Nagu juba traditsiooniks kujunenud, algas viimane hommik matkaga. Seekordne rännak ei olnud loodust ja maastikku arvestades just kõige lihtsam. Oli märgalasid, kraave, rinnuni heina, kahtlasi avasid maapinnas jne, aga mitte midagi ületamatut. Nagu ikka, olid ka punktid erinevate ülesannetega – raadiojaamaga ühenduse võtmine, kanderaami kokkupanek ja kannatanu vedamine, mida noored soovisid aja peale teha. Alguses ei saanud vedama ega hiljem pidama. Kiireim aeg oli alla 2 minuti. Tublid! Matk tehtud, tagasiside antud, laager koos ja tagasi Raplasse.

NELJAS LAAGER

Algus sama – kogunemine, asjad peale, kaks jagu, ülemad ja abid ning taas Pahklasse, kuid nüüd juba teise kohta. Appi tulid Leino Priimägi, Mikk Virki, Tarmo Tammus, Reinart Roo, Jaanus Smirnov. Seekord sõime kuivtoitu ainult reede õhtul ja pühapäeva hommikul. Laupäeval toitlustasid meid naiskodukaitsjad Kaja Heinsaar ja Veronika Kosenkranius. Esimene öö veedeti telkmantli all ja teine telgis, kusjuures nii telgid kui autod tuli enne korralikult ära maskeerida, et neid ööpimeduses vaadelda öövaatlusseadmetega ja järgmisel päeval õhust drooniga. Laupäeval õppisid noored liikumisviise, käemärke, varitsusse sattumist. Et asi põnevam tunduks, olid mängus ka paintball’i relvad. Kuna raadiojaamade kasutamine tekitas endiselt segadust, siis kordasime ja tuletasime uuesti kõik meelde. Lõpurännakueelse laagri tõttu jäi küll traditsiooniline matk ära, kuid samas käidi ööpimeduses enne magamaminekut tunnike ilma valgustuseta und otsimas, mille käigus õpiti pimedas kauguse mõõtmist ja tuletati meelde sammupaarid – 100 meetri peale endiselt 60 sammupaari. Ning kui oled Pahklas, siis ei saa ju külastamata jätta ka Eestimaa kivide kuningat. Uneotsingult tagasi, siirduti magama. Ärkvele jäid vaid esimesed patrullijad.

Ja oligi käes 29. oktoobri varajane hommik, et siirduda oskuste laagri lõpurännakule. Linnulennult on rada umbes 30 km. Kiire varustuse kontroll, autole ja sõit stardi poole võis alata. Rajale mindi paarikaupa 20-minutiliste vahedega, kaasa raadiojaamad, millega vajadusel ühendust võtta. Külge pandi ka träkkerid, et jälgida, kuidas ja kus noored liiguvad. Alustuseks oli kohe 7 km motivatsioonisirget, mille lõpus ootas neid Leino, kes küsis metsatarkuste kohta ja andis ülesandeid. Edasi suundusid noored postkasti, kuhu olid jäetud järgmise koha koordinaadid ja ülesandeleht, mille peal käemärgid. Edasi seati sammud meditsiinipunkti, kus olid valmis Ruve ja Epp – tuli siduda erinevaid haavu. Ka võistlejad said sealt abi, sest nii mõnelgi oli vaja villide tõttu jalgu plaasterdada. Edasi matkati sidepunkti. Seal oli vaja vedada kaabel teise telefoni juurde ja ühendust võtta. Samuti pidid noored raadiojaama abil looma sidet järgmise punktiga, et teada saada järgmise punkti koordinaadid, kus ootasid ees liikumisviisid ja paintball. Sealt edasi suunduti luurele. Vaenlasteks olid märklauad ja Rapla maleva staabi töötajad, kes olid tulnud loodusesse oma reedet töiselt veetma. Kui luure tehtud, siirduti puhkealale. Seal oli kõigil kohustus püstitada telkmantel, teha endale soe söök, selga panna kuivad riided ja jalga puhtad sokid. Kell 23 algas öörahu. Kell viis oli ühine äratus. Kõik valmistasid endale süüa ja tegid vajalikud ettevalmistused matkaks. Järgmisesse punkti oli umbes 5 km, seejärel ootas ees kanuusõit. Sellega oligi lõpurännak läbitud. Kui kõik olid lõpetanud, ootas ees soe söök – makaronid hakklihaga ja pannkoogid. Kõik lõpetajad said endale sõduri käsiraamatu ning viis väga tubli noort, kes olid kohal kõigis neljas oskuste laagris ja lõpurännakul, pälvisid veel eraldi kingituse. Ja oligi tehtud! Ma muidugi ei tea, kas hästi või väga hästi, aga ühes olen ma kindel: me kõik õppisime sellest midagi. Järgmisel aastal siis uue hooga.

LIIA KASS

LÕPURÄNNAK

miLitaartUriSm

tUUmaSÕja varjUD

ZeLtiNi raKetiBaaSiS 1962. aasta oktoobris, Kuuba kriisi haripunktis seisis maailm tuumasõjale lähemal kui iial varem või hiljem. Need olid ärevad päevad ka Kuubast 9000 kilomeetri kaugusel Lätis, Zeltini metsade vahele peitunud tuumaraketibaasis.

„R

aketid olid püsti aetud, kõik oli valmis. Ootasime käsku,“ rääkis uudisteagentuurile Reuters neil päevadel raketibaasis teeninud Leonid Konovalov, kes vastutas selle eest, et tuumalõhkepeadega varustatud rakettides oleks piisavalt kütust. „Meil oli keelatud vormi seljast võtta, magasime automaadid käeulatuses,” oli õhkkond Konovalovi mäletamist mööda äärmiselt pingeline. Mõistagi, igal hetkel võis maailm lahvatada leekidesse. Kokku oli Zeltini raketibaasis stardivalmis neli ühe megatonnise termotuumalõhkepeaga varustatud raketti P-12 ja P-12Y. Roheliseks võõbatud alumiiniumkerega raketid, mida alles aasta varem oli Moskvas Punasel väljakul esmakordselt laiemale avalikkusele tutvustatud, olid 21 meetrit pikad, 1,5 meetrit laiad ning kaalusid kolm tonni. Stardikaal koos tuumapeaga oli aga 42 tonni, millest suurema osa moodustaski kütus. Raketi külge kinnitatud tuumapea ise oli kolme meetri kõrgune ja kaalus 1600 kilo. Raketid olid valmis sööstma kuni 2500 kilomeetri kaugusele surma ja hävingut külvama. Pilk kaardile veenab, et sellisest lennuulatusest piisas, et anda otsustav tuumalöök

1/2022

Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

töörahva kurnajate pihta Londonis või Pariisis.

PINGE PÜSIS

Täpselt sama tüüpi raketid turritasid sel 1962. aasta hilissügisel ähvardavalt ka Kuubas, kuni Nõukogude Liit need vastavalt USAga sõlmitud kokkuleppele novembri alguses maha monteeris ja Nõukogude Liitu transportis. Küll aga jäid raketid napilt enne Kuuba kriisi mehitatud Zeltini baasi, mida hakati rajama 1958. aastal Kirde-Lätisse, mitte kaugele Eesti NSV aladest. Saabusid töölisbrigaadid, võeti maha metsamassiivid, loodi ühendus läheduses asuva Aluksne linnaga. Aastaks 1961 olid ehitustööd lõppenud ning aasta jooksul paigutati baasi ka tuumalõhkepäid kandvad raketid. Mõistagi üritati kogu ettevõtmist hoida nii salajas kui võimalik. Kindlustamaks, et salakõrv ei kuuleks ega -silm seletaks, keriti ümber baasi okastraataed, püstitati vahipostid, paigaldati liikumisandurid ning signaalmiinid. Ei puudunud ka elektrikarjus, mille traatides varitses 1800 volti tapvat elektrit. Iga kord, kui toimus vahtkonnavahetus, tuli sealt vool välja lükata, et soldatid ennast kogemata ära ei küpsetaks. Aga ikka juhtus, et mõni

viina järele minekut üritanu või liiga kauaks linnaloale jäänu aia alt läbi pugedes liigselt pingesse läks. Samuti said pahatihti surmava särtsaka ümbruskonnas luusivad loomad, aastal 1980 teadaolevalt koguni karu. Sõdurid olla siis nalja visanud, et näe, Moskva olümpiamängude maskott naasis purjus peaga koju ja ... nojah.

HÄVINGU HÄLL

Seespool surmavat kaitsevööndit paiknesid 19 hektaril kaks omakorda mineeritud perimeetriga angaari rakettide hoiustamiseks. Angaarides olid neli tuumapeadega raketti alalises valmiduses, ootamas kütuse sissepumpamist ja lennutamist, kuhu vaja. Lisaks veel varukomplekt tuumapäid vajadusel ja võimalusel teise löögi andmiseks. Sellest piisas, et muuta nii mõnigi Euroopa pealinn radioaktiivseks tuhahunnikuks. Kasvõi näiteks 1968. aasta kevadel, mil Zeltini baas Praha rahutuste foonil taas kõrgendatud valmisolekus oli. Angaaridele lisaks kuulusid baasi juurde mõistagi betoonplaatidega sillutatud stardiplatsid rakettide teelesaatmiseks. Aga ka kasarmud sõduritele, varjendid, millest küll tuumarünnaku puhul suuremat kasu poleks olnud, ning muu toetav infra-

militaarturism

PARIMAD POJAD

Sellest aga ei maksa järeldada, et baasis sai igaüks oma tahtmist järgi toimetada. Ei, see oli jagatud sektoriteks ning kolmandasse, kõige kiivamalt kaitstud tsooni, kus tuumaraketid paiknesid, pääsesid vaid vähesed. Ja mõistagi olid kõik baasi tööle usaldatud läbinud KGB põhjaliku taustakontrolli. Kui kauplusest sai hankida rohkem hädapärast nagu sigaretid, siis põhitoidus rändas raketibaasi kohaliku kolhoosi sigalast. Lihakõrvanegi saadi kolhoosi kasvuhoonetest ja põldudelt. Kogu seda toidukraami hoiti baasi territooriumil laohoonetes. Ja seda ikka kulus, sest keskeltläbi oli Zeltinis vaja iga päev toita 300 suud. Neist pooled kuulusid ohvitseridele ja rakettide eest hoolt kandvatele üleajateenijatele, pooled aga valdavalt Kaukaasia

päritolu ajateenijatele. Ajateenijaid, kui neil polnud just kõrgemat kraadi matemaatikas või füüsikas – ning üldiselt ei olnud –, rakettide ligi ei lastud. Nende asi oli hoolt kanda katlamaja ja elektrigeneraatorite eest, kõpitseda hooneid, valvata perimeetrit ning muul sellisel viisil suurt kodumaad teenida. Ometi võib öelda, et Zeltinisse, nagu Nõukogude Liidu teistessegi raketibaasidesse, määrati aega teenima vaid teravamad pliiatsid ja parimatest parimad. Tegelastele, kelle toimikus oli vihje alkoholilembusele, huligaanitsemisele või, veel hullem, sidemetele klassivaenuliku elemendiga, raketivägedes kohta ei olnud.

RAKETIBAASIS ON TANTSUPIDU

Kokku oli Nõukogude Lätis 12 tuumaraketibaasi. Zeltini koos Strautini ja Tirza raketibaasiga kuulusid 30. raketipolgu koosseisu. Ent ühtki raketti neist välja ei lastud, olgugi et võimalusi ja võimet justkui oli. 1987. aastal sõlmisid Nõukogude Liidu juht Mihhail Gorbatšov ja USA president Ronald Reagan Washingtonis Valges Majas keskmaatuumarelvastuse likvideerimise lepingu, mis keelustas 500–5500 kilomeetrise tegevusraadiusega rakettide väljatöötamise ja kasutamise.

Selle INF nime all tuntud lepinguga, millest osapooled nüüd loobunud või loobumas on, minetas Zeltini raketibaas oma otstarbe. Mõned aastad hiljem kaotas ka Nõukogude Liit oma otstarbe ning baas suleti. Või vastupidi, avati. Erinevalt paljudest teistest juba varem hüljatud ja laiali tassitud raketibaasidest on Zeltinis tänase päevani, mida vaadata. Kunagi kiivalt varjatud, massiivsest raudbetoonist võlvidega angaarid on nüüd kõigile valla. Nagu ka sadadele ja sadadele sõduritele teenistuse ajaks koduks olnud kasarmud. Oma kitsaste pimedate koridoride ning avarate, omal ajal naridega ning sibula- ja jalanartsuhaisuga täidetud ruumidega. Nüüd peetakse raketibaasis tantsupidusid, korraldatakse driftivõistlusi, käiakse ekskursioonidel või niisama uudistamas. Ühel betoneeritud platsil aga, mille keskel kõrgus ärevamatel aegadel tuumapea, troonib nüüd üks Euroopa suurimaid, kolme ja poole meetri kõrgune Lenini pea. Ja nagu me ajaloost teame, olid selle mehe peas, kui see veel elava keha külge oli kinnitatud, sündinud ideed ning nendest innustatud teod tuumapeaga vähemalt sama ohtlikud ja ohvriterohked.

ASSO PUIDET

struktuur, nagu sööklad, saunamaja, hotell kaugemalt tulnud ohvitseridele, klubihoone, esmaabipunkt, pesumaja ning isegi kauplus. Viimastes leidsid tööd ka baasist vaid paarikümne kilomeetri kaugusel paikneva Aluksne linna tsiviilelanikud. Nad sõitsid igal hommikul baasi tööle, nagu ka ohvitserkond, kes erinevalt lihtsõduritest ja ajateenijatest resideerusid oma peredega Aluksnes.

1/2022

FiLmiarvUStUS

vaStaNDite

üHtSUS ja vÕitLUS Kui ammutada oma teadmisi teleseriaalidest, võiks arvata, et türklased elavad kõik Saksamaal, töötavad politseis ning eranditult on nende nimi Semir. Tegelikult on Türgi kui omaette riik ikkagi täiesti olemas, päris kõigi türklaste nimi ei ole Semir ja filme tehakse sealmaal ka.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

ugu on siis selles, et väga rahuarmastav Türgi sisaldab suurt kogukonda kurde, kes millegipärast soovivad oma riiki. Türklastele tundub sihuke idee pisut kummaline, sest nemad valitseksid hea meelega kurdide üle muudkui edasi, aga nood ajavad sõrad vastu. Tekkinud on pikalt vinduma jäänud sõjaline konflikt, kus kurdid peavad valitsusvägedega põhimõtteliselt sissisõda. Seda kõike kajastab Türgis valminud film „The Breath“. Eelmise aastasaja üheksakümnendad. Kusagil mägedes asub pisike väeosa, mille ülesanne on peale passida,

1/2022

et PKK funktsionäärid releejaama laiali ei tassiks või ära ei lammutaks. Sõdalased lohistavad teenistust nagu jaksavad. Postil magab hambad laiali tunnimees, toas norskab ohvitser. Öösel, nagu filmides ikka kombeks, saabub koos hulga sõdalastega kohale kapten Mete, korraldab väeosas paraja mürgli ja üleüldse hakkab kõigile õpetama, kuidas elu käib. Postil magamine jääb minevikku, päris hambaharjaga midagi puhtaks nühkima ei pea, aga hoovis seisev büst (ei teagi kelle, võibolla Atatürgi) peab läikima nagu juudi jõulupuu, räbaldunud lipp tuleb välja vahetada ja nii edasi. Et kapteni elu alluvate kallal irisedes liiga mugav

ei tunduks, hakkab väeossa helistama keegi Doktor. Doktor, tuleb välja, on Tööparteis vägagi tegev, ühtlasi selgub, et kapteniga on nad vanad tuttavad. Ja siis läheb mölluks… Sedamoodi algab „The Breath“, originaalis siis „Nefes: Vatal Sagolsun“. Rohkem sünopsist väga ette ära rääkida ei tahaks, põnevam osa filmist las jääb igaühele avastada. Film on üksjagu pikk – pisut üle kahe tunni. Esimene tund kulub suuresti taustsüsteemi peale. Pikalt ja põhjalikult, kolm korda ja hästi aeglaselt selgitatakse vaatajale, kui ägedad sõjamehed ikkagi türgi sõdurid on ja kõik need

FiLmiarvUStUS

Mõneti igav on filmi algus küll, aga tasub ära kannatada. Kui lõpuks saabub Doktori ja kapten Mete vastasseis, läheb põnevaks. Üks esindab, sõltuvalt vaatepunktist, kas terroriste või vabadusvõitlejaid, teine Türgi ametlikku seisukohta. Kuivõrd teema on kole tundlik, on režissöör huvitava lahendusena teinud sellise lükke, et peamine oponent Doktor jääb kuni lõpuni selge nime ja näota isikuks. Tore on nentida, et pigem teatrisse kuuluv lahendus on edukalt filmi sisse toodud. Ja see töötab, film sellest üksnes võidab. Filmis puudub ka selline konkreetne lõpplahendus, kus head võidutsevad pahade üle. Isamaalisust on filmis mõistagi süle ja seljaga, võib kohati isegi naabritelegi jagada, aga teemat käsitletakse nii, nagu ta olema kipub – parajalt segane värk, kus häid ja pahu niisama lumelabidaga lüües ei eralda. Siit tuleb sarnasus „9. roodule“ ja eriti sarnaseks lähevad lõpukaadrid. Mäletate „9. roodu“ lõpus mööda lahinguvälja laipade vahel komberdavat lonkavat sõdurit? Vaat nii, siin on ka. „9. rood“ valmis 2005, „The Breath“ 2009. Nii, et kui nüüd režisöör Levent Semerci käis rahutult kabinetis või võtteplatsil edasi-tagasi teadmata, kuidas vormida filmile üks tõeliselt äge lõpp, siis tarvitsenuks vaid kinno minna ja äge lõpp oleks olnud nagu maast leitud. Kas ta nii ka tegi, ei või kinnitada, aga sarnane on lõpp saanud küll. Kuigi film on päris kindlasti Türgi kui riigi seisukohta väljendav ja oleks

„THE BREATH“

Osades: Mete Horozoğlu, Birce Akalay, İlker Kızmaz Lavastanud: Levent Semerci 2 tundi Hinnang kümnepallisüsteemis: Idee: 8 – väga huvitav eestlase jaoks küllalt tundmatu teema käsitlus. Teostus: 9 – visuaalselt hea tulemus. Näitlejatööd kokku: 7 – peamiselt teeb siin skoori üks mees, Mete Horozoğlu. Lavastajale: 8 – potentsiaalse pätsamise eest ﬁlmist „9. rood“ paar pügalat maha.

ka imelik, kui poleks, tekib vaadates ikkagi küsimus, kes on siis õige, kes vale; kes hea, kes paha. Ja kas selline liigitus ülepea üldse võimalik on. Kapteni ja Doktori „telefoniduell“, mille käigus verbaalselt „õigust tehakse“ ja teineteist sajas surmapatus süüdistatakse, on eht „vastandite ühtsus ja võitlus“, kui tsiteerida üht laulupealkirja. Hiljem minnakse sõnadelt üle tegudele, kuid ka „lahing level’i lõpubossiga“ ei too mingit selgelt arusaadavat lahendust. Filmi alusmaterjalina on pruugitud paari Hakan Evrenseli lühijuttu ning ka reaalseid sündmusi, mis toimusid aastal 1992. Tol aastal suutis Kurdi Töölispartei saata vabalt valitud jumala juurde hulga türgi sõdureid. Veidi hiljem tegid valitsusväed kurdidele muidugimõista sedasama. Filmis toimuva tegevuse ajaks (üheksakümnendad) oli Türgi-PKK vastasseis kestnud juba aastaid (soojendusega alustati 1978), ehk siis igati loogiline oli sellest möllust lõpuks (2009) ka film teha. Ameerika filmivaatajad on juba jõudnud tirida paralleeli „Full Metal Jacketiga“, samas võib südamerahus öelda, et tegu on Türgi arusaamaga venelaste „9. roodust“. Tempostamise ja osalt ka õhustiku poolest sarnaneb „The Breath“ veidi meie oma „Mandariinidele“. Õnneks pole „The Breath“ ei üks ega teine, rääkimata kolmandast. On nende võrdlustega kuidas on, „The Breath“ on siiski piisavalt omanäoline. Näitlejad on mõistagi nii tundmatud, kui veel olla saavad. Lappasin

FIDA FILM

teised sõnad. Sihuke selgitamine on kindlasti vajalik, et ka kaugemalt nurga vaataja taipaks, mis asju selles pisikeses väeosas kusagil tont teab mis mäetipul aetakse, aga esimene tund kipub ikkagi venima. Mingil hetkel tekib õigustatud küsimus: aga kuhu sõda jääb? On ju sõjafilm? Sellest heietamisest võiks südamerahus poole maha lõigata ja mitte midagi halba ei juhtu. Miks on see sisse jäänud, kes seda teab. Võib-olla on tegu kohaliku kaitseministeeriumi, või kuidas nad seda kontorit sealmaal kutsuvad, siira sooviga jätta filmi sisse võimalikult palju targutamist, ei tea. Vandenõuteooriana käibiks ka variant, et režissöör on meelega soovinud vaataja uinutada, enne kui mölluks läheb. Kõrvalt on ju ikka tore vaadata, kuidas peadpidi popkornituutus tukkuv vaataja üles ehmub.

nimekirja läbi – mitte ühtegi Semiri. Seevastu on hulk teisi näitlejaid, kellest ei tea midagi, sest Türgi filmid jõuavad siinmail ekraanidele haruharva või üldse mitte. „The Breathi“ vaieldamatu peategelane on muidugi kapten Mete, keda mängib Mete Horozoğlu. Teeb ta seda hästi, roll on hästi välja peetud. Number kaks meheks platseeruks Doktor (Riza Sönmez), kelle kanda on huvitav, kuid mõnevõrra tänamatu roll olla kogu filmis vaid kehatu hääl raadiojaamas või telefonis. Ka kõik teised saavad osatäitmistega igati mõistlikult hakkama, kannatab vaadata küll. Ahjaa, kohustuslik tütarlaps keset meestejõuku on ka olemas. Sõjafilmide kohustuslik punkt täidetud. Tegelikult näeb naisterahvaid episoodiliselt veel, mis on kaunikesti tavatu. Filmi juures väärib kiitust kaameratöö. Pildikeel on loogiline ja ei väsita arutu ringirapsimisega. Väga hea on kiivrikaamera imiteerimine, mis jätab dokumentaali mulje. Hea on ka see, et sellega pole üle pingutatud. Vahel on filmitegijad mõnest või teisest tehnilisest võimekusest kangesti tuhinasse sattunud ega saa enam pidama. Tulemuseks on kaootiline segapuder ekraanil. Pihusolev film selline pole, kõik on normis. Ükskõik, missuguse seisu- või istekoha vaataja võtab või kellele filmi käigus kaasa tunneb, „The Breath“ on film, mis paneb mõtlema. Ja see on pagana hea, et selliseid filme tehakse.

1/2022

raamatUarvUStUS

SÕjameHe argiPÄev SeLLe KÕige tavaLiSemaL KomBeL

Milline oli ühe Teises maailmasõjas sakslaste pool võidelnud Eesti sõduri argipäev? Kas täis pidevaid lahinguid või tavalist molutamist? Sellele küsimusele vastab üsna hästi hiljuti ilmunud Arvo Pommeri „Tuli vaba!“. Tekst: KARRI KAAS, Kaitse Kodu! peatoimetaja

innanguliselt võitles Teises maailmasõjas sakslaste poolel erinevates üksustes umbes seitsekümmend tuhat eestlast, kellest kakskümmend tuhat olid vabatahtlikud ning viiskümmend tuhat mobiliseeritud. Arvo Pommer kuulus viimaste hulka. Ta oli osa sellest põlvkonnast, kes võeti suurde sõtta otse koolipingist. Pärast väljaõpet sai temast kahurväelane ehk kanoniir ning ta paisati otse sõjamöllu keskele. Eesti kaitselahingute ajal aastal 1944 viibis ta Narva rindel. Sealt edasi viis seiklusrikas sõjatee ta Saksamaale, Tšehhi, Taani, Poola ja lõpuks Sileesia rindele.

Kõlab ju hästi? Kindel see! Eriti kui silmas pidada tõika, et samaväärset materjali meil just väga palju ilmunud ei ole. Ilmselt ka mujal mitte, sest sõduritele oli sõjas kogetu vahetu talletamine enamasti keelatud. Hiljem võib küll kõik kirja panna, kuid siis on tegemist juba abstraktsiooniga autori mälestustest. Ja mälestused võivad teatavasti olla üsna ebausaldusväärsed allikad.

„TULI VABA!“ Arvo Pommer Signum 112 lk

Pommeri sõda lõppes allohvitserina Tšehhi põrgu väravas, kuid see ei pannud veel tema rännakutele punkti. Algas vangipõlv, mis kulges läbi laagrite Tšehhis, Poolas ja Nõukogudemaal, kust ta 1946. aasta jõuludeks jõudis viimaks tagasi koju. Temaga koos jõudis koju ka päevik, kuhu ta vaatamata keelule oli kirja pannud oma teekonna läbi sõja-aastate ja vangipõlve. Lisaks veel näpuotsaga meenutusi ajast enne ja pärast sõda. Kuigi need on ilmselt hiljem lisatud, et moodustuks tervik. 82

1/2022

SIGNUM

Seetõttu on Arvo Pommeri päeviku raamatukaante vahel avaldamine igati tänuväärne ja sellest saab kindlasti meie kollektiivse eneseteadvuse osa ja täiendus. Aga kas see on ka põnev lugemine? Omamoodi küll, sest tekstist joonistub kenasti välja sõjamehe argipäev selle kõige tavalisemal kombel. Ilma erilise ilutsemise ning sõnavahuta. Täpselt nii, nagu see on. Puhas rutiin, mis koosneb peamiselt söömisest, joomisest, rändamisest ja magamisest segatuna natukese väljaõppe ja sõdimisega. Ei midagi enamat. Lehekülgede ja lehekülgede kaupa. Tuleb muidugi aru saada, et sellistes oludes, milles päevikupidaja pidevalt viibis, polegi tihtipeale aega ja mahti pikemateks kirjeldusteks ja mõttearendusteks. Täiesti mõistetav! Ja hiljem, kui pole just plaanis paberile panna suurteost, rikuks täiendamine algmaterjali puhtuse. Kuid midagi, mis aitaks kõike konteksti panna ja seoseid luua, oleks võinud raamatus veel olla. Kasvõi ees- või järelsõnana, sest praegusel kujul jääb „Tuli vaba!“ sõjaasjanduse ja -ajalooga pisut vähem kursis olevale lugejale üsna skemaatiliseks ning üksluiseks lugemiseks.

AASTATELLIMUS ALLA KOLME EURO!

KAITSE KODU! KAITSELIIDU AJAKIRI VAATA LISAINFOT: WWW.FACEBOOK.COM/KAITSEKODU

Kas soovid pakaseks tõeliselt valmis olla?

Kaitse Kodu! nr 1 2022. a

Articles inside

ORKAAN XV - KOLM MALEVAT, NELI MAAKONDA

2022 – MÕTTEID KAITSELIIDU ARENDAMISEST

VASTANDITE ÜHTSUS JA VÕITLUS

TUUMASÕJA VARJUD ZELTINI RAKETIBAASIS

TEHTUD EHK OSKUSTE LAAGER VIIES VAATUSES

AIRI TOOMING, SUURE HAARDEGA VÄIKE NAINE

NOORED, JAHT JA MATKATARKUSED

NAISKODUKAITSJANA ELLUJÄÄMISKURSUSEL

NUGATÄÄK – AEGUNUD RELV VÕI TAPPEV TÖÖRIIST

ELU PÄÄSTNUD MADIS MILLING: „VÄLJAÕPE KÄIVITUS“

HEA NUGA ON RÄTSEPATÖÖ

SMITH GUN – SURMAV MÄNGUASI

TANKITÕRJEGRANAADIHEITJA, MU ARM

VENEMAA ELANIKKONNAKESKNE SÕJAPIDAMINE JA VÄGIVALLATU TSIVIILVASTUPANU: KUIDAS DEMOKRAATLIKUD ÜHISKONNAD SAAVAD HÜBRIIDRÜNNAKULE VASTU PANNA JA VÕITA 1. osa

HÜBRIIDSÕJA ARGIPÄEV: PEAME NÖGEMA NÄHTAMATUT JA VALMISTUMA TUNDMATUKS

2021: KUI IDAPIIRIST SAI TAAS RINDEJOON

BTR – TARTU MALEVA JÕU KORDAJA

HARJU MALEV: MALEVLASTE NÄGU JA TEGU!

KAITSELIIT JA PÄÄSTELIIT KOGUKONNA HEAKS!

KAITSELIITLASE JULGE TEGUTSEMINE PÄÄSTIS PEREPEA ELU

VÄÄRTUSLIK KOGEMUS IRAAGI MISSIOONILT

VAJADUSEST SÜNDINUD MÄNNIKVÄLJA LASKETIIR