TANKITÕRJEGRANAADIHEITJA, MU ARM

TANKITÕRJEGRANAADIHEITJA, MU ARM

Sel korral palus Kaitse Kodu! mul kirjutada tankitõrjegranaadiheitjatest (edaspidi TTG). Leppisime kokku, et olen nõus, kui saan kirjutada seda tankitõrjuja kui sõduri vaatenurgast, mitte esitada ainult tehnilisi andmeid või kõnelda pelgalt ja kuivalt TTG minevikust, olevikust ja tulevikust tänapäeva sõjapidamises või Kaitseliidus. Kui see sobib ka lugejale, siis head lugemist.

Tekst: leitnant RAIGO SÕLG, TTRakR, Põhja MKR

Kellelegi ei ole uudiseks, et TTG on kuulipilduja kõrval väikese jalaväeüksuse põhirelv; ilma nende kaheta on üksusel väga piiratud võime toime tulla varitseda võivate elementaarsete ohtudega ja mina kuulun nende hulka, kes arvavad, et ilma nende kaheta ei ole praegusel ajal eriti mõtet „metsa“ minnagi. Kuigi visa on kaduma arusaam, et rahuajal on see relv vaid asjatu koorem, liiga raske ja ebamugav ballast, mille kasutegurit tavaõppusel on raske hinnata, peaks ometi olema selge, et harjutada tuleb juba rahuajal ning et õppusel mängivad kiiresti ja valusasti kätte olukorrad, kus ühtäkki on ees soomus, aga teha ei saa sellega midagi, sest samblas on näoli vaid kümmekond automaatidega meest. Selleks, et armastada TTGd reaalses konfl iktis, tuleks temasse armuda juba rahuajal, kuid armumine ei eelda ainult fanaatiline tankitõrjuja olemist (minule isiklikult sellised mehed küll väga meeldivad), vaid ka seda, et kasutada olev relvastus vastaks võimalikult palju tankitõrjuja ootustele (et jutt on armastusest, siis maakeeli – oleks ka pandav).

KES EI TEAKS CG M2-TE

Isegi mina oma Kaitseliidus oldud aja jooksul (tõsi, seda on natuke enam kui 20 aastat) olen puutunud kokku mitmete TTGdega, osad neist ka ühekordsed TT-lasud. Tõsisem ja pikaajalisem suhe on tekkinud ikka ainult ühega, mis seda ka ise pakub – Carl-Gustav M2. Olen seda tööriista alati kiitnud, eriti tema kasutusvõimaluste paljususe pärast: olen korduvalt õppustel näinud olukordi, mis lahendatakse üksnes jao koosseisus oleva CG abil (ennekõike kildmoon, aga ka kumulatiivmoona eri kasutusvõimalused või kasvõi vägagi efektne suitsugranaat), raiskamata ühtegi muud pauku, ammugi omade elusid. Ma ei väsi seda relva kiitmast ning laitmast neid, kes seda relva „ei viitsi või ei jaksa“ õppustele kaasa tassida, kui selliseid endiselt veel leiduma peaks. Olen seisukohal, et TTG kursus tihedast sõelast läbi pääsenud kursantidele peaks algama instruktori küsimustega stiilis „Kas lubate, et võtate alati õppusele minnes TTG kaasa?“ või vähemalt „Kas tulite siia omal tahtel või keegi käskis?“ ning vastusest paarile sellisele küsimusele piisab otsustamaks, kas näidata kursandile kohe ust ja vabastada koht kellelegi asjalikumale või pühendada ta teemasse.

Ometi püüan ma mõneti mõista neid, kes tunnevad CG M2 endale liigseks koormaks olevat, sest üldine sõjapidamine muutub pidevalt mobiilsemaks ja nõuab rohkem liikuvust, kuid mitte alati ei toeta seda kasutada olev relvastus ja muu varustus – pidevalt arenev sõjapidamine nõuab mugavamat relvastust-varustust, see omakorda kodanike ühise rahakoti pidevat kergendamist ja siin on piirid ees.

MIDA TANKITÕRJUJA TTG-LT VAJAB?

Eks ikka sama, mida tahab oma automaadilt ka iga selle relva kandja.

1. Võimalikult väike kaal Kui CG M2te paneb armuma ennekõike tema kasutusvõimaluste mitmekesisus (mitte ainult soomusevastane võitlus) ja töökindlus, siis tõrget tekitab võitlejates arusaadavalt tema kaal, mis küünib 14,2 kiloni pluss kaasasolev laskemoon. Missioonisõdurid on siiski kokku puutunud M2 noorema õe või venna M3ga, mis kaalub „vaid“ 10 kilo, kuid siiani on meil puudunud pesakonna noorim ja kergeim M4 oma ca 7 kiloga.

M2 kohta võin oma põhitegevusest tuua võrdluse, et USAs on ju ka TTraketiheitja Javelin jalaväeüksuse relvastuses, kuid vaevalt tunneks selle üle rõõmu suuri vahemaid jalgsi läbiv Eesti kaitseväelane või kaitseliitlane – CLU (Command Launch Unit) 6,4 kg + iga rakett kaaluga 15,9 kg ühiku kohta. Võimas ja tappev, aga mitte just meeldiv lisakoormus võitlejale. Pealegi on selle kasutusulatus hoopis teine kui TTG oma – TTG mõttekus jalaväeüksuse relvana seisneb minu jaoks suuresti selles, et tema efektiivne laskeulatus on võrreldav teiste jao relvade omaga, seega suudetakse üheskoos mõjutada ühte ja sama sihtmärki (tabatud soomukist pudeneb ehk välja veel jalaväge, kui vastasel „õnneks“ on läinud, ning ka see peab olema löögiulatuses, mitte nähtav vaid hea binokli abil).

M3e olen saanud korra käes hoida, kui poeg lõpetas ajateenistuses SBK ja Paldiskis korraldati avatud uste päev. Olen küll juba pika (rahuaegse) kogemusega tankitõrjuja, aga see tunne tõi vaat et pisara silma – kui kerge oli see relv võrreldes M2ga (mis siis kõnelda veel M4st, mida olen ainult piltidel näinud).

Seega juhul, kui arvestatakse ka tankitõrjujate endi soovidega, peaks suundumus olema selge – TTG kaal võiks langeda ja peaks langema, et tagada suuremat liikuvust, kuid kasutusvõimalused peaksid kas samaks jääma või laienema. Aga olen kindel, et ma ei öelnud siin midagi sellist, mida juba ammu ei teata.

2. Suur soomustläbistavus Eks komposiitsoomuse tugevus ja TT-relvade läbistavus jätkavad ka tulevikus teineteise ülelöömist ning seega on iga numbriline (millimeetrites) soomustläbistavus kui igati piisav vaid ajutine. Eeldan, et raske on jõuda aega, kus puudub soomusmasin, mis TTG-le vastu panna ei suudaks. On tulevikus kuidas on, aga täna ma siiski soovitaksin vältida TTGst tanki laskmist (v.a juhul, kui tõesti muud enam kasutada ei ole). Lahingulugudest kuuldud ja videotest nähtud erandid ei tekita siiski tahtmist seda ise oma elu hinnaga järele proovida. Lahinguväljal on loodetavasti ka kangemaid relvi ning saaki jätkub kõigile.

Kindlasti on siin oma osa ka optimaalsusel – suurendad soomustläbistavust, suurendad ka relva ja laskemoona kaalu ning kannatab üksuse mobiilsus. Selles osas on CG-le raske midagi ette heita, eriti pärast seda, kui laskemoona hulka lisandus kumulatiivne tandemgranaat.

3. Töökindlus ja käsitsemise lihtsus Panen need kaks erinevat asja ühise punkti alla põhjusel, et ilmselgelt pean mõlemat omadust iga relva juures oluliseks kasutaja seisukohast vaadates, kuid minu kommentaar on mõlema kohta sarnane: pikka aega 90 mm tagasilöögita tankitõrjekahuriga (mille väiksem õde/vend Carl-Gustav ju ongi) tegelenuna hindan „robustset“ rauda ja puhast mehaanikat omajagu. Mul puudub küll kogemus, aga võtan endale julguse arvata, et igasugused „kellad ja viled“ (loe: elektroonika ja peenseadmed) võivad tõsisemas olukorras enne alt vedada kui vana hea raud. Ja et paljud lugejad on kindlasti ka autoomanikud, siis teate ju hästi, et vana head rauda oskab parandada vaat et iga endast lugupidav mees või saadakse vähemalt kamba peale selline teadmine kokku, kuid katsu sa vussiläinud elektroonikat lahinguväljal korda kõpitseda ...

Eeltoodud nimekirja võib iga relvakandja enda relva arvestades jätkata.

MIDA TOOB TULEVIK?

9. detsembril andis Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus teada, et „täna jõudis Eestisse üle 300 kaasaegse Carl-Gustav M4 granaadiheitja. Relvad võetakse kasutusele nii kaitseväes kui ka kaitseliidus“. Aplodeerin seistes! Senisele kogemusele tuginev lootus, et kui Kaitsevägi saab endale midagi uut, siis midagi (kasvõi muud) kukub ehk ka Kaitseliidule, ei vedanud seegi kord alt. Aga elame-näeme ega rutta sündmustest ette. Olen päris kindel, et kõrgemal teatakse väga hästi, mida on Kaitseliidul kui üle-eestilisel turvavaibal vaja, ning et sellega tegeletakse.

Siiski on tulevikuski asju, mis tõenäoliselt veel tükil ajal ei muutu ning millega iga tankitõrjuja, kel põhirelvaks TTG ja mitte automaat, ikka arvestama peab. Nii võtan kokku oma eelnevas kirjutises toodud manitsussõnad:

kui vähegi võimalik ja kasutada on muud, siis ärge minge püüdma oma relvaga liiga suurt suutäit, see ei pruugi õnnestuda. Ka Kaitseliidul on täna tankide vastu kasutada mitmesugust võimet ning seda saab ja tuleb kasutada. Hävitage kõik muu seal ümber, millest teie jõud kindlalt, mitte oletatavalt üle käib, nii saavutame ühise tulemuse;

mõelge oma üksusele, selle eesmärkidele ja tegevustele ning ärge soovige endale mõttetut ballasti. Javelin näiteks on küll väga hea relv, kuid olenevalt lahinguolukorrast võib ta Carl-Gustavi või iga teise TTG kõrval olla täiesti kasutu;

tankitõrjuja, ära jäta õppusele minnes TTGd kunagi maha! Ta on parim kaaslane igas olukorras ja erinevalt muudest kõrvalhüpetest, mis ei lõpe hästi, ei pane seda suhet pahaks ka sinu abikaasa või elukaaslane.

Video: https://youtu.be/yo02b1BKX5I