NAISKODUKAITSJANA ELLUJÄÄMISKURSUSEL

NAISKODUKAITSJANA ELLUJÄÄMISKURSUSEL

Kuus naist, kolm instruktorit ning ohtralt iseseisvaks eluks vajalikke teadmisi – nõnda võiks kokku võtta Naiskodukaitse Tallinna ringkonna ellujäämiskursuse.

Tekst: MAARIS LÕKK, vabatahtlik autor

Ellujäämiskursus pole vette visates ujuma õpetamine. Esiti on see ikka kogunemine kuiva, puhtasse ja suhteliselt ohutusse klassiruumi. Teooriat omandama. Näiteks kas sina tead, mis on STOP-reegel? Mina ei teadnud. Seisa. Tutvu olukorraga. Orienteeru. Planeeri.

Kui tunned, et olukord ei ole õige, siis peatu ja vaata ümbritsevat. Vajadusel helista kohe sõbrale või päästeametisse, pärast ehk ei olegi enam võimalust abi kutsuda. Katsetasime sedagi, kuidas kompassi kasutada ja mida teha, kui kompassi ei ole.

Ja peamine tarkusetera: mis on ellujäämise puhul kõige olulisem? Suure raha eest ostetud varustus? Ei! Hoopiski midagi palju fi losoofi lisemat. Nimelt on kõige olulisem elutahe.

Esimesel õhtul õppisime veel erinevate terariistadega puid lõhkuma nii, et näpud alles jääksid. Kui võimalik, siis kasuta terariistadega alati kaitsevahendeid, pane kätte kindad ja võimalusel ette prillid. Veendu, et tööpaik oleks puhas ja kindel. Nuga kasutades lükka tera alati suunaga endast

Selleks polegi suurt midagi tarvis, paar tugevat puuoksa ja pinguldusnööri, mida saad valmistada vajadusel ka saapapaeltest.

Pidime ka päriselt endale isikliku varjualuse püsti panema, kuhu alla siis oma mati ja magamiskotiga ära mahuks, et hommikuni kuivana püsida.

SÄDEMEST TÕUSEB LEEK

Hommikul kogunesime taas õppeklassi ja algas varustuse kontroll. Pole ammu milleski nii põrunud. Selgub, et kui varustuse nimekirjas on telkmantel, vihmariided ja jope, siis ei piisa sellest, et sul on kaasas üks vihmakindel jope.

Ja kui kirjas on joogipudel, siis ei lähe arvesse, et sul on seljakotis joogisüsteem. Pussnuga ei ole suvaline kipsilõikamise nuga. Ja oma söök ja jook? Unusta ära! Söögi saime Kaitseliidu varudest. Kolm komplekti kuuele inimesele jagamiseks, päevanormi suurus 500–700 kcal. Üleliigsed on ka magamiskott ja matt.

Varustus kontrollitud, asusime teele Kuusalu suunas ja kohale jõudes pidime kohe orienteerumisõpet kasutama. Koolituse peateemaks oli tuli ja tule hoidmine. Eesmärgiks aga tekitada kahe minutiga sädemest leek, mis peaks vastu neli minutit.

Siin olid vajalikud kasetoht ja tulepulk. Kõik see, mida mul kaasas ei olnud, sest mul olid ju veekindlad tikud, mida aga kasutada ei tohtinud. Õnneks oli abi väga lähedal ja kamraadid jagasid enda varustust. Leidsin sada moodust, kuidas tulepulgast sädet ei saa. Ja mõned, kuidas saab. Näiteks tulepulga must osa tuleb enne kasutamist maha kraapida, see ei anna sädet. Tulepulk peab kasetohule lähedal olema, et säde ikka õigesse kohta jõuaks ja tõmbed peavad olema konkreetsed ja tugevad, paitused siin tulemust ei anna.

ISE TEHTUD, HÄSTI TEHTUD

Õppisime joogivett leidma ja puhastama. Eesti põhjarannikul saab häda korral juua näiteks merevett. Tühjast plekkpurgist, turbasamblast ja söest valmistasime aga veefi ltri. Mitte ainult ei valmistanud, vaid ka maitsesime läbi selle nõrgunud vett.

Päev läks tegusalt ning juba saabuski öö koos ülesandega endale varjualune luua. Asukoht valitud, asusime materjali koguma. Asetasime toikad maasse, lõime mõnusad asemed, katsime telkmantliga ja olime kätetööga rahul, kui tulid instruktorid ja ütlesid, et meie varjualused on üksteisest liiga kaugel ja peame asjad ümber tõstma. Õnneks olime nii hästi tööd teinud, et saime „voodid“ kokku tõsta suhteliselt väikese vaevaga ja ka telkmantli ümberpaigutus ei olnud raske.

Järgnes käsk koguneda baaslaagrisse – toituma. Nüüd algas minu kõige lemmikum osa kogu kursusest. See jutt, mida väsinud ja näljased inimesed räägivad, on kõige puhtam kuld, mida ükski kirjatükk ei suuda iial edasi kanda. Ja võin kinnitada, et lõkkes valmistatud kala maitseb nii hästi, et Eesti Michelini tärn kuulub söögikohale Võsa 7, Oksa 2.

Baaslaagrist tagasi magamiskohta suundusime kell üks öösel korraldusega süüdata lõkked. Tule loomine ei olnud probleemiks, aga tule hoidmine on pidev töö. Minul ja Koikukaaslasel oli nii mõnus olemine, et uinuda ei tahtnud, istusime ümber lõkke ja toimetasime täpselt nii, nagu inimesed on toimetanud tuhandeid aastaid. Võrratu! Lõpuks jagasime siiski tulehoidmise ülesande ära ja saime mõlemad mõne tunni ka magada.

LÕPP HEA

Hommikul tutvusime erinevate hügieenivõimalustega. Pajuoks, kui seda närida ja sellega hambaid hõõruda, on hea hambahari. Pooleliitrisest pudelist saad aga valmistada endale survedušši. Kuna ellujääjad olid naised, siis arutati läbi ka võimalikud lahendused, kui saabunud on „eriti tore aeg kuus“. Samuti tutvusime erinevate priimuste kasutamisega ning katsetasime neid hommikusöögi valmistamisel.

Lõuna ajal avanes võimalus oma orienteerumisteadmised proovile panna. Ühe punkti koordinaatide juures oli kirjas märksõna „kurv“, aga kiirustades lugesin „kuur“. Kompassil kõik klappis ja kõndisin reipalt ühele hoovile, kus peremees traktorit parandas. Küsisin, milline maja nendest see kuur võiks olla. Mees oli kohkunud, aga sõbralik, ja pakkus kolme erinevat valikut. Tatsusin siis targalt ringi ja olin veel pahane, sest instruktorid rõhutasid, et nad ei peida punkte ära. Läksin peremehe juurde tagasi, küsisin, kas see on see orienteerumispunkti hoov, ja härra ütles imestunult, et tema teada ei ole. Suhteliselt piinlik, aga väga naljakas.

Õnneks tulid kaaslased mööda teed vastu ja saigi selgeks, et pean otsima sedasama kurvi, kus seisan ja kuurist ei ole kusagil juttu. Ilmselgelt ei kasutanud ma STOP-reeglit.

Tagasi baaslaagrisse, kus ootas ees eksam. Veel kord oli vaja süüdata tuli ja seda hoida. Sellel korral oli kasetoht aegsasti taskusse kogutud ning instruktorilt sain ka tulepulga. Tuli süttis kiiresti, aga hoidmise normatiivist jäi siiski 5 sekundit puudu.

Aga igatahes, sellise meeskonna või naiskonnaga läheksin iga kell uuesti rändama. Minge teiegi rändama. Aga enne ellujäämiskursusele!