TUUMASÕJA VARJUD ZELTINI RAKETIBAASIS

TUUMASÕJA VARJUD ZELTINI RAKETIBAASIS

1962. aasta oktoobris, Kuuba kriisi haripunktis seisis maailm tuumasõjale lähemal kui iial varem või hiljem. Need olid ärevad päevad ka Kuubast 9000 kilomeetri kaugusel Lätis, Zeltini metsade vahele peitunud tuumaraketibaasis.

Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Raketid olid püsti aetud, kõik oli valmis. Ootasime käsku,“ rääkis uudisteagentuurile Reuters neil päevadel raketibaasis teeninud Leonid Konovalov, kes vastutas selle eest, et tuumalõhkepeadega varustatud rakettides oleks piisavalt kütust. „Meil oli keelatud vormi seljast võtta, magasime automaadid käeulatuses,” oli õhkkond Konovalovi mäletamist mööda äärmiselt pingeline. Mõistagi, igal hetkel võis maailm lahvatada leekidesse.

Kokku oli Zeltini raketibaasis stardivalmis neli ühe megatonnise termotuumalõhkepeaga varustatud raketti P-12 ja P-12Y. Roheliseks võõbatud alumiiniumkerega raketid, mida alles aasta varem oli Moskvas Punasel väljakul esmakordselt laiemale avalikkusele tutvustatud, olid 21 meetrit pikad, 1,5 meetrit laiad ning kaalusid kolm tonni. Stardikaal koos tuumapeaga oli aga 42 tonni, millest suurema osa moodustaski kütus. Raketi külge kinnitatud tuumapea ise oli kolme meetri kõrgune ja kaalus 1600 kilo. Raketid olid valmis sööstma kuni 2500 kilomeetri kaugusele surma ja hävingut külvama. Pilk kaardile veenab, et sellisest lennuulatusest piisas, et anda otsustav tuumalöök „töörahva kurnajate pihta Londonis või Pariisis.

PINGE PÜSIS

Täpselt sama tüüpi raketid turritasid sel 1962. aasta hilissügisel ähvardavalt ka Kuubas, kuni Nõukogude Liit need vastavalt USAga sõlmitud kokkuleppele novembri alguses maha monteeris ja Nõukogude Liitu transportis.

Küll aga jäid raketid napilt enne Kuuba kriisi mehitatud Zeltini baasi, mida hakati rajama 1958. aastal Kirde-Lätisse, mitte kaugele Eesti NSV aladest. Saabusid töölisbrigaadid, võeti maha metsamassiivid, loodi ühendus läheduses asuva Aluksne linnaga. Aastaks 1961 olid ehitustööd lõppenud ning aasta jooksul paigutati baasi ka tuumalõhkepäid kandvad raketid.

Mõistagi üritati kogu ettevõtmist hoida nii salajas kui võimalik. Kindlustamaks, et salakõrv ei kuuleks ega -silm seletaks, keriti ümber baasi okastraataed, püstitati vahipostid, paigaldati liikumisandurid ning signaalmiinid. Ei puudunud ka elektrikarjus, mille traatides varitses 1800 volti tapvat elektrit. Iga kord, kui toimus vahtkonnavahetus, tuli sealt vool välja lükata, et soldatid ennast kogemata ära ei küpsetaks. Aga ikka juhtus, et mõni viina järele minekut üritanu või liiga kauaks linnaloale jäänu aia alt läbi pugedes liigselt pingesse läks.

Samuti said pahatihti surmava särtsaka ümbruskonnas luusivad loomad, aastal 1980 teadaolevalt koguni karu. Sõdurid olla siis nalja visanud, et näe, Moskva olümpiamängude maskott naasis purjus peaga koju ja ... nojah.

HÄVINGU HÄLL

Seespool surmavat kaitsevööndit paiknesid 19 hektaril kaks omakorda mineeritud perimeetriga angaari rakettide hoiustamiseks. Angaarides olid neli tuumapeadega raketti alalises valmiduses, ootamas kütuse sissepumpamist ja lennutamist, kuhu vaja. Lisaks veel varukomplekt tuumapäid vajadusel ja võimalusel teise löögi andmiseks. Sellest piisas, et muuta nii mõnigi Euroopa pealinn radioaktiivseks tuhahunnikuks. Kasvõi näiteks 1968. aasta kevadel, mil Zeltini baas Praha rahutuste foonil taas kõrgendatud valmisolekus oli.

Angaaridele lisaks kuulusid baasi juurde mõistagi betoonplaatidega sillutatud stardiplatsid rakettide teelesaatmiseks. Aga ka kasarmud sõduritele, varjendid, millest küll tuumarünnaku puhul suuremat kasu poleks olnud, ning muu toetav infra-

struktuur, nagu sööklad, saunamaja, hotell kaugemalt tulnud ohvitseridele, klubihoone, esmaabipunkt, pesumaja ning isegi kauplus. Viimastes leidsid tööd ka baasist vaid paarikümne kilomeetri kaugusel paikneva Aluksne linna tsiviilelanikud. Nad sõitsid igal hommikul baasi tööle, nagu ka ohvitserkond, kes erinevalt lihtsõduritest ja ajateenijatest resideerusid oma peredega Aluksnes.

PARIMAD POJAD

Sellest aga ei maksa järeldada, et baasis sai igaüks oma tahtmist järgi toimetada. Ei, see oli jagatud sektoriteks ning kolmandasse, kõige kiivamalt kaitstud tsooni, kus tuumaraketid paiknesid, pääsesid vaid vähesed. Ja mõistagi olid kõik baasi tööle usaldatud läbinud KGB põhjaliku taustakontrolli.

Kui kauplusest sai hankida rohkem hädapärast nagu sigaretid, siis põhitoidus rändas raketibaasi kohaliku kolhoosi sigalast. Lihakõrvanegi saadi kolhoosi kasvuhoonetest ja põldudelt. Kogu seda toidukraami hoiti baasi territooriumil laohoonetes. Ja seda ikka kulus, sest keskeltläbi oli Zeltinis vaja iga päev toita 300 suud. Neist pooled kuulusid ohvitseridele ja rakettide eest hoolt kandvatele üleajateenijatele, pooled aga valdavalt Kaukaasia päritolu ajateenijatele. Ajateenijaid, kui neil polnud just kõrgemat kraadi matemaatikas või füüsikas – ning üldiselt ei olnud –, rakettide ligi ei lastud. Nende asi oli hoolt kanda katlamaja ja elektrigeneraatorite eest, kõpitseda hooneid, valvata perimeetrit ning muul sellisel viisil suurt kodumaad teenida.

Ometi võib öelda, et Zeltinisse, nagu Nõukogude Liidu teistessegi raketibaasidesse, määrati aega teenima vaid teravamad pliiatsid ja parimatest parimad. Tegelastele, kelle toimikus oli vihje alkoholilembusele, huligaanitsemisele või, veel hullem, sidemetele klassivaenuliku elemendiga, raketivägedes kohta ei olnud.

RAKETIBAASIS ON TANTSUPIDU

Kokku oli Nõukogude Lätis 12 tuumaraketibaasi. Zeltini koos Strautini ja Tirza raketibaasiga kuulusid 30. raketipolgu koosseisu. Ent ühtki raketti neist välja ei lastud, olgugi et võimalusi ja võimet justkui oli.

1987. aastal sõlmisid Nõukogude Liidu juht Mihhail Gorbatšov ja USA president Ronald Reagan Washingtonis Valges Majas keskmaatuumarelvastuse likvideerimise lepingu, mis keelustas 500–5500 kilomeetrise tegevusraadiusega rakettide väljatöötamise ja kasutamise. Selle INF nime all tuntud lepinguga, millest osapooled nüüd loobunud või loobumas on, minetas Zeltini raketibaas oma otstarbe. Mõned aastad hiljem kaotas ka Nõukogude Liit oma otstarbe ning baas suleti. Või vastupidi, avati.

Erinevalt paljudest teistest juba varem hüljatud ja laiali tassitud raketibaasidest on Zeltinis tänase päevani, mida vaadata. Kunagi kiivalt varjatud, massiivsest raudbetoonist võlvidega angaarid on nüüd kõigile valla. Nagu ka sadadele ja sadadele sõduritele teenistuse ajaks koduks olnud kasarmud. Oma kitsaste pimedate koridoride ning avarate, omal ajal naridega ning sibula- ja jalanartsuhaisuga täidetud ruumidega. Nüüd peetakse raketibaasis tantsupidusid, korraldatakse driftivõistlusi, käiakse ekskursioonidel või niisama uudistamas.

Ühel betoneeritud platsil aga, mille keskel kõrgus ärevamatel aegadel tuumapea, troonib nüüd üks Euroopa suurimaid, kolme ja poole meetri kõrgune Lenini pea. Ja nagu me ajaloost teame, olid selle mehe peas, kui see veel elava keha külge oli kinnitatud, sündinud ideed ning nendest innustatud teod tuumapeaga vähemalt sama ohtlikud ja ohvriterohked.

Video: https://youtu.be/XDov_Q9Sxsw