miLitaartUriSm
tUUmaSÕja varjUD
ZeLtiNi raKetiBaaSiS 1962. aasta oktoobris, Kuuba kriisi haripunktis seisis maailm tuumasõjale lähemal kui iial varem või hiljem. Need olid ärevad päevad ka Kuubast 9000 kilomeetri kaugusel Lätis, Zeltini metsade vahele peitunud tuumaraketibaasis.
„R
aketid olid püsti aetud, kõik oli valmis. Ootasime käsku,“ rääkis uudisteagentuurile Reuters neil päevadel raketibaasis teeninud Leonid Konovalov, kes vastutas selle eest, et tuumalõhkepeadega varustatud rakettides oleks piisavalt kütust. „Meil oli keelatud vormi seljast võtta, magasime automaadid käeulatuses,” oli õhkkond Konovalovi mäletamist mööda äärmiselt pingeline. Mõistagi, igal hetkel võis maailm lahvatada leekidesse. Kokku oli Zeltini raketibaasis stardivalmis neli ühe megatonnise termotuumalõhkepeaga varustatud raketti P-12 ja P-12Y. Roheliseks võõbatud alumiiniumkerega raketid, mida alles aasta varem oli Moskvas Punasel väljakul esmakordselt laiemale avalikkusele tutvustatud, olid 21 meetrit pikad, 1,5 meetrit laiad ning kaalusid kolm tonni. Stardikaal koos tuumapeaga oli aga 42 tonni, millest suurema osa moodustaski kütus. Raketi külge kinnitatud tuumapea ise oli kolme meetri kõrgune ja kaalus 1600 kilo. Raketid olid valmis sööstma kuni 2500 kilomeetri kaugusele surma ja hävingut külvama. Pilk kaardile veenab, et sellisest lennuulatusest piisas, et anda otsustav tuumalöök
78
1/2022
Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja
töörahva kurnajate pihta Londonis või Pariisis.
PINGE PÜSIS
Täpselt sama tüüpi raketid turritasid sel 1962. aasta hilissügisel ähvardavalt ka Kuubas, kuni Nõukogude Liit need vastavalt USAga sõlmitud kokkuleppele novembri alguses maha monteeris ja Nõukogude Liitu transportis. Küll aga jäid raketid napilt enne Kuuba kriisi mehitatud Zeltini baasi, mida hakati rajama 1958. aastal Kirde-Lätisse, mitte kaugele Eesti NSV aladest. Saabusid töölisbrigaadid, võeti maha metsamassiivid, loodi ühendus läheduses asuva Aluksne linnaga. Aastaks 1961 olid ehitustööd lõppenud ning aasta jooksul paigutati baasi ka tuumalõhkepäid kandvad raketid. Mõistagi üritati kogu ettevõtmist hoida nii salajas kui võimalik. Kindlustamaks, et salakõrv ei kuuleks ega -silm seletaks, keriti ümber baasi okastraataed, püstitati vahipostid, paigaldati liikumisandurid ning signaalmiinid. Ei puudunud ka elektrikarjus, mille traatides varitses 1800 volti tapvat elektrit. Iga kord, kui toimus vahtkonnavahetus, tuli sealt vool välja lükata, et soldatid ennast kogemata ära ei küpsetaks. Aga ikka juhtus, et mõni
viina järele minekut üritanu või liiga kauaks linnaloale jäänu aia alt läbi pugedes liigselt pingesse läks. Samuti said pahatihti surmava särtsaka ümbruskonnas luusivad loomad, aastal 1980 teadaolevalt koguni karu. Sõdurid olla siis nalja visanud, et näe, Moskva olümpiamängude maskott naasis purjus peaga koju ja ... nojah.
HÄVINGU HÄLL
Seespool surmavat kaitsevööndit paiknesid 19 hektaril kaks omakorda mineeritud perimeetriga angaari rakettide hoiustamiseks. Angaarides olid neli tuumapeadega raketti alalises valmiduses, ootamas kütuse sissepumpamist ja lennutamist, kuhu vaja. Lisaks veel varukomplekt tuumapäid vajadusel ja võimalusel teise löögi andmiseks. Sellest piisas, et muuta nii mõnigi Euroopa pealinn radioaktiivseks tuhahunnikuks. Kasvõi näiteks 1968. aasta kevadel, mil Zeltini baas Praha rahutuste foonil taas kõrgendatud valmisolekus oli. Angaaridele lisaks kuulusid baasi juurde mõistagi betoonplaatidega sillutatud stardiplatsid rakettide teelesaatmiseks. Aga ka kasarmud sõduritele, varjendid, millest küll tuumarünnaku puhul suuremat kasu poleks olnud, ning muu toetav infra-
