VENEMAA ELANIKKONNAKESKNE SÕJAPIDAMINE JA VÄGIVALLATU TSIVIILVASTUPANU: KUIDAS DEMOKRAATLIKUD ÜHISKONNAD SAAVAD HÜBRIIDRÜNNAKULE VASTU PANNA JA VÕITA 1. osa

VENEMAA ELANIKKONNAKESKNE SÕJAPIDAMINE JA VÄGIVALLATU TSIVIILVASTUPANU: KUIDAS DEMOKRAATLIKUD ÜHISKONNAD SAAVAD HÜBRIIDRÜNNAKULE VASTU PANNA JA VÕITA 1. osa

Venemaa hübriidsõda, mida käesolevas uuringus nimetatakse elanikkonnakeskseks sõjaks, kasutab elanikkonna jõudu ja protestipotentsiaali samamoodi nagu vägivallatud tsiviilvastupanuliikumised. See on jõud, mille tavapärane olek võib olla märkamatu ja „uinunud“ kuni sündmusteni, mis motiveerivad ärkamise. See on jõud, mida saab võimendada ja võimestada nii heatahtlikel kui ka alatutel eesmärkidel1 .

Tekst: dr MACIEJ BARTKOWSKI, Johns Hopkinsi ülikool

Ajaloost teame, et võimule tõustes kasutasid natsid vägivallatut lähenemist selleks, et organiseeruda ja mobiliseeruda massiaktsioonideks. Näitena võib tuua juudi ettevõtete boikoteerimise, kindlustamaks toetajate poolehoidu ja edendamaks vägivaldset ideoloogiat. Mõni aasta hiljem, keset Teist maailmasõda lähtus Taani elanikkond inimlikest väärtustest, ühendas jõupingutused ning organiseerus vägivallatuks vastupanuks, loobudes koostööst okupatsioonivägedega. Taanlased päästsid mitu tuhat juuti neid varjates ja hoides ära nende küüditamise.

Tsiviilvastupanuliikumised kasutavad altruistlikku energiat ja lähtuvad vägivallatust lähenemisest. Tsiviilvastupanu põhineb õigustel, kaasavatel, mittediskrimineerivatel ja elujaatavatel motiividel, mis on aluseks avatud ja tolerantsetele ühiskondadele ning elutervetele demokraatiatele. Nagu eelpool märgitud, üritab Kremli elanikkonnakeskne hübriidsõda läheneda sama moodi, kuid selle eesmärk on demokraatia lõhkumine. Elanikkonnakeskset hübriidsõda iseloomustavad elanikkonnale suunatud manipulatsioonid, et võimendada sotsiaalseid lõhesid, julgustada tõrjuvaid ja diskrimineerivaid tavasid ning edendada vägivaldse konfl ikti varjatud eesmärke. Samuti on selle eesmärgiks edendada ja toetada ideed tõhusast autoritaarsest valitsemissüsteemist, mida ei saa säilitada mitte mingil muul viisil kui valede, propaganda ja poliitilise vägivallaga.

Käesolev uuring keskendub küsimusele, kuidas saab vägivallatu vastupanu olla vastujõuks elanikkonnakesksele hübriidsõjale võitluses tõe, legitiimsuse, autentse esinduse ning demokraatliku riigi põhiõiguste ja põhimõtete eest. Selle analüüsi aluseks on eeldus, et tsiviilvastupanu pakub hübriidsõja vastu võitlemiseks vägivallatut kaitse- ja ründevõimete kogumit. Mõistmaks, miks on tsiviilvastupanu asjakohane ja tõhus reageering antidemokraatliku sõja vastu, on tarvis: uurida Venemaa poolt demokraatlike ühiskondade vastu peetava elanikkonnakeskse hübriidsõja päritolu, olemust ja ilminguid ning hinnata tsiviilvastupanu tunnuseid, mis on otseselt seotud ühiskondade vastupidavamaks ehk kerksemaks (kaitsestrateegia) ja proaktiivsemaks (ründestrateegia) muutmisega.

Uuring esitab väite, et tsiviilvastupanu ehk vägivallatu vastupanu on oma ühiskondlike ja poliitiliste omaduste tõttu sobiv ja tõhus vahend võitlemiseks elanikkonnakeskse sõja rünnakute vastu. Kreml on tunnistanud elanikkonnale suunatud sõjapidamise eeliseid oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Tõhusa vastuse sellele võivad anda sotsiaalsed lahendused, kus ühiskond organiseerub ühtseks tsiviilvastupanuliikumiseks.

Uurimuse esimene osa tutvustab Venemaa poolt peetava elanikkonnakeskse sõjapidamise ühiskondlikku mõõdet dokumenteeritud juhtumite kaudu, esitab selle tunnused ning vaatleb arengut. Järgneb käsitlus tsiviilvastupanu tõhususest, olemusest ja strateegilistest lähenemistest.

VENEMAA ELANIKKONNAKESKSE SÕJA PÄRITOLU JA ESIMESED ILMINGUD

Värviliste revolutsioonide jada, esmalt Serbias (2000), seejärel Gruusias (2003), Ukrainas (2004) ja Kõrgõzstanis (2005), mis kulmineerusid Araabia kevadega (2011), ning seejärel taas Ukrainas (2013–2014), on motiveerinud Kremlit uurima viise, kuidas kasutada elanikonna protestipotentsiaali enda huvides ja tänapäevastes konfl iktilahendustes.

Olles veendunud, et protestiliikumised on kavandanud ja neid korraldavad välised jõud (täpsemalt lääneriigid), asus Venemaa valitsus oma protestiliikumisi välja töötama ja täiustama. Noorteliikumine Naši2 asutati 2005. aastal. Kremli juhtimisel korraldasid noored vastuproteste opositsiooni meeleavaldustele, ahistasid Venemaa inimõiguste kaitsjaid ja lääne diplomaate. Samal aastal moodustatud Molodaja Gvardija3, mis on seotud Kremli-meelse Ühtse Venemaa parteiga, suunab noortebrigaade opositsioonivastasteks meeleavaldusteks. Kremli lavastatud noorte mobiliseerimine 2017. aastal viidi läbi Junarmija4 formaadis. Selle organisatsiooni agressiivset eetost toidab Venemaa natsionalistlik haridussüsteem ning koolide, militaristlike ühenduste ja võitluskunstiklubide võrgustik, mida kureerib Venemaa kaitseministeerium. Need liikumised on leevendanud Kremli kartusi värviliste revolutsioonide ees ja tõestanud oma võimet kaasata noori, et moodustada elanikonnapõhine valitsusmeelne kaitseliin Venemaa enda ühiskonnast tõusta võivate ohtude vastu.

Ka Venemaa sõjavägi on asunud värviliste revolutsioonide õppetunde oma eesmärkidega kohandama. Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov mainis Venemaa elanikkonnakeskset lähenemist juba 2013. Venemaa elanikkonnakeskset lähenemist juba 2013. aasta talvel5. Ta märkis, et „mittesõjaliste vahendite roll poliitiliste ja strateegiliste eesmärkide saavutamisel on poliitiliste ja strateegiliste eesmärkide saavutamisel on kasvanud ning paljudel juhtudel on need oma tõhususelt kasvanud ning paljudel juhtudel on need oma tõhususelt ületanud relvastatud jõu võimsuse“ ja konfl ikt on nihkuületanud relvastatud jõu võimsuse“ ja konfl ikt on nihkunud „mittesõjaliste meetmete“ suunas, mida rakendatakse nud „mittesõjaliste meetmete“ suunas, mida rakendatakse kooskõlas elanikkonna protestipotentsiaaliga. Aasta hilkooskõlas elanikkonna protestipotentsiaaliga. Aasta hiljem, 23. mail 2014 Venemaa kaitseministeeriumi korraldajem, 23. mail 2014 Venemaa kaitseministeeriumi korraldatud Moskva rahvusvahelise julgeoleku konverentsil kordas tud Moskva rahvusvahelise julgeoleku konverentsil kordas Gerassimov, et vägivallatud revolutsioonid regioonis olid Gerassimov, et vägivallatud revolutsioonid regioonis olid tegelikkuses „väljaspoolt tulenev manipulatsioon elaniktegelikkuses „väljaspoolt tulenev manipulatsioon elanikkonna protestipotentsiaaliga“6 ja need „võimaldavad USAl ja Euroopal pidada odava hinnaga sõdu“ ilma sõjaväe l ja Euroopal pidada odava hinnaga sõdu“ ilma sõjaväe kasutamise vajaduseta, et tõhusalt ähvardada ja paljudel kasutamise vajaduseta, et tõhusalt ähvardada ja paljudel juhtudel kukutada Venemaa-sõbralikke valitsusi.

Selleks ajaks oli Kreml juba testinud oma kunstlikult looSelleks ajaks oli Kreml juba testinud oma kunstlikult loodud „protestipotentsiaali“ Ida-Ukrainas, kus 2014. aprilli dud „protestipotentsiaali“ Ida-Ukrainas, kus 2014. aprilli keskpaigas hõivasid näiliselt spontaanselt tekkinud ja keskpaigas hõivasid näiliselt spontaanselt tekkinud ja lokaalselt organiseeritud tsiviilisikute grupid mitmed riilokaalselt organiseeritud tsiviilisikute grupid mitmed riigi-, politsei- ja julgeolekuteenistuste hooned7. Kaks kuud varem organiseeriti Krimmis samasuguseid meeleavalduvarem organiseeriti Krimmis samasuguseid meeleavaldusi, mida juhtisid kümned ja sajad tsiviilisikud ning mille si, mida juhtisid kümned ja sajad tsiviilisikud ning mille käigus piirati ümber ja mõnel juhul võeti ka üle Ukraina käigus piirati ümber ja mõnel juhul võeti ka üle Ukraina sõjaväebaasid8. Samal ajal seisid „väikesed rohelised mehikesed“ (hiljem Putin kinnitas, et need olid Vene sõdurid) hikesed“ (hiljem Putin kinnitas, et need olid Vene sõdurid) tagapool ja olid valmis poolsaart oma kontrolli alla võtma. tagapool ja olid valmis poolsaart oma kontrolli alla võtma.

Putini lähedase nõuniku Sergei Glazjevi telefonikõnede Putini lähedase nõuniku Sergei Glazjevi telefonikõnede pealtkuulamine võimaldab aru saada, kuidas tsiviiljuhtipealtkuulamine võimaldab aru saada, kuidas tsiviiljuhtimisele allutatud protestid said Ukrainas Venemaa sõjalise misele allutatud protestid said Ukrainas Venemaa sõjalise strateegia oluliseks osaks. 2014. aasta veebruari lõpus ja strateegia oluliseks osaks. 2014. aasta veebruari lõpus ja märtsis juhendas Glazjev Ida-Ukraina partnereid linnamärtsis juhendas Glazjev Ida-Ukraina partnereid linnavalitsusi hõivama. Rahvast suunati tänavatele, selgitavalitsusi hõivama. Rahvast suunati tänavatele, selgitades: „Inimesed peavad kogunema väljakule ja hüüdma des: „Inimesed peavad kogunema väljakule ja hüüdma Venemaad appi ... rahvamass pöördub abipalvega otse Venemaad appi ... rahvamass pöördub abipalvega otse [Putini] poole ja taotleb [rahvale] kaitset“9. Samamoodi rõhutati 2014. aasta aprillis Vene luureohvitseri käskkirrõhutati 2014. aasta aprillis Vene luureohvitseri käskkirjades Ukraina venemeelsetele mässulistele10 relvastamata tsiviilisikute tähtsust Venemaa sõjalises kampaanias: tsiviilisikute tähtsust Venemaa sõjalises kampaanias: „Erilist tähelepanu tuleb pöörata naistele, eriti lastega „Erilist tähelepanu tuleb pöörata naistele, eriti lastega naistele, sest nemad on teie vabatahtlikud kaitsekilbid. naistele, sest nemad on teie vabatahtlikud kaitsekilbid. Need, kes tulevad teid jahtima, ei tulista naiste ega laste Need, kes tulevad teid jahtima, ei tulista naiste ega laste pihta.“ Venemaa president Vladimir Putin märkis oma 4. pihta.“ Venemaa president Vladimir Putin märkis oma 4. märtsil 2014 antud intervjuus11 sedasama, avaldades lakooniliselt uue Venemaa sõjalise strateegia, mille aluseks kooniliselt uue Venemaa sõjalise strateegia, mille aluseks on mobiliseeritud tsiviilisikute, sealhulgas naiste ja laste on mobiliseeritud tsiviilisikute, sealhulgas naiste ja laste protestipotentsiaal:

„Kuulake tähelepanelikult! Ma tahan, et te mõistaksite „Kuulake tähelepanelikult! Ma tahan, et te mõistaksite mind selgelt: kui me teeme selle otsuse [saata Venemaa mind selgelt: kui me teeme selle otsuse [saata Venemaa väed Ukrainasse], on see ainult Ukraina kodanike kaitseks. väed Ukrainasse], on see ainult Ukraina kodanike kaitseks. Ja vaatame, kas need [Ukraina] väed tulistavad oma iniJa vaatame, kas need [Ukraina] väed tulistavad oma inimesi, kui meie seisame nende selja taga – mitte ees, vaid mesi, kui meie seisame nende selja taga – mitte ees, vaid taga. Las nad vaid proovivad naiste ja laste pihta tulistataga. Las nad vaid proovivad naiste ja laste pihta tulistada! Tahaks näha neid, kes selle käsu Ukrainas annaksid.“ da! Tahaks näha neid, kes selle käsu Ukrainas annaksid.“

2014. aasta lõpuks sätestas Vene Föderatsiooni julgeolekunõukogu protestipotentsiaali Venemaa uues sõjalises doktriinis seaduslikult. Uue doktriini kohaselt keskenduvad konfl iktid tänapäeval „kaudsete ja asümmeetriliste tegevusviiside kasutamisele“ ja „mittesõjalistele meetmetele, mille rakendamiseks kasutatakse laialdaselt ära elanikkonna protestipotentsiaali, [sealhulgas] ... poliitilisi jõude ja ühiskondlikke liikumisi“12 .

On päevselge, et demokraatia areng ja laienemine ei ole kooskõlas Kremli autokraatliku maailmavaatega ega pikaajalise ellujäämisega. Kreml on õppinud kasutama relva, mida ta kõige rohkem kardab: mobiliseerunud elanikkonda. Tulemuseks on elanikkonna mobiliseerimispotentsiaali manipuleerimise kaudu toimiv strateegia, mille eesmärk on suurendada ühiskondlikke lõhesid ja lagundada vastast seestpoolt, ilma sõjalist vastasseisu tekitamata13 .

Kreml jätkab püüdlusi rakendada protestipotentsiaali demokraatlikes ühiskondades, sh Ameerika elanikkonna seas. 2018. aasta juulis avastati, et loodud on terve hulk funktsionaalseid Facebooki-lehekülgi, sealhulgas Vastupanijad (Resisters). Mainitud lehekülg algatas protestiürituse „No Unite the Right 2 – DC“ ja võimendas seda kui vastumeeleavaldust valgete ülemvõimu demonstreerivale kogunemisele „United the Right II“ Washington DC-s. Selleks ajaks, kui Facebook lehekülje sulges, oli ligikaudu 2600 kasutajat avaldanud huvi protestiürituse vastu ja 600 kasutajat märkis, et nad osalevad sellel14. Pettus ja manipulatsioon toimisid ning kuigi nende tegelik mõju oli antud juhul tühine, oli see siiski faktiline näide elanikkonnakesksest sõjapidamisest, mida Kreml avatud ühiskondade vastu pidada püüab.

Hübriidsõja püha graal on demokraatlike ühiskondade ja nende esindusinstitutsioonide halvustamine, lagundamine ja lõpuks hävitamine ning Kremli meele järele olevate režiimide kehtestamine. Selle eesmärgi saavutamiseks soovib Kreml murda demokraatia ühtsust, suurendades lõhet marginaalsete äärmuste vahel ja surudes kiilu mõõduka enamuse keskmesse.

MIKS TSIVIILVASTUPANU? SEE ON EFEKTIIVNE JA SOBIB KOKKU DEMOKRAATIAGA

Tsiviilvastupanu on võimas relv autoritaarsete režiimide vastu. Uuringud näitavad, et tsiviilvastupanu on repressiivsete vastaste vastu võitlemisel üle kahe korra tõhusam kui vägivald15, saavutab kolm korda kiiremini oma eesmärke kui vägivaldsed kampaaniad16 ja mobiliseerib vähemalt neli korda rohkem inimesi kui selle vägivaldsed alternatiivid17 .

Vägivallatu kampaania õnnestumise tõenäosus suureneb märkimisväärselt, kui inimesed kasutavad mitmesuguse eesmärgi ja vormiga vägivallatuid meetodeid. Juba 1973. aastal tuvastas Gene Sharp 198 vägivallatu vastupanu(võitluse) meetodit, mida on ajaloos repressioonidevastases võitluses kasutatud18. Ta rühmitas need meetodid kolme suurde kategooriasse: protest, meeleavaldus, koostööst keeldumine ja vägivallatu sekkumine. Sellest ajast alates on dokumenteeritud rohkem kui 100 uut vastupanumeetodit19 .

Tsiviilvastupanus on võimalik saavutada vastase ees strateegiline eelis, kui rakendada toimingute tegemist, tegemata jätmist või mõlemat vormi kombineerida20 . Toimingute tegemise all mõistetakse selliste tegevuste elluviimist, mida vastane ei soovi, et tehtaks. Näiteks streigid, meeleavaldused, protestid, alternatiivsete organisatsioonide ja institutsioonide loomine. Toimingute tegematajätmine tähendab millegi sellise tegemata jätmist, mille tegemist vastane soovib. Näiteks osalemine majanduslikes, sotsiaalsetes ja poliitilistes boikottides. Toimingute tegemise ja tegematajätmise kombinee- rimine oleks näiteks laste äravõtmine riigikoolist, et protesteerida riikliku õppekava vastu (tegematajätmine) ja alternatiivse koduõppe programmi loomine (toimingu tegemine).

Repressiooniohu maandamiseks ja riskide vähendamiseks võivad aktivistid varieerida koondatud (nt meeleavaldajate kokkukutsumine dramaatiliseks võimunäitamiseks) ja hajutatud (nt inimestel palutakse püsida kodus ja mitte minna tööle, et näidata võimu vähem nähtaval, kuid siiski jõulisel viisil) tegevuste vahel21 .

Tsiviilvastupanu tõhusust võimaldavad mitmed vastupanule omased põhimõtted. Eduka tsiviilvastupanu peamised strateegilised põhimõtted22 on järgmised: 1) ühtsus eesmärkides (kokkulepe, mida vastupanuliikumine saavutada soovib), meetodites (kokkulepe, milliseid vägivallatuid meetodeid kasutada), ja juhtimises (kokkulepe, kes liikumist esindab ja selle tegevust koordineerib); 2) võime läbi viia strateegilist planeerimist – oluline erinevate tegevusmeetodite rakendamiseks nii, et need on hästi ajastatud, strateegiliselt järjestatud ja vahelduvad (sealhulgas toimingute tegemata jätmine, tegemine, hajutamine ja koondumine); 3) vägivallatu distsipliin – hoiab vägivaldse vastase tasakaalust väljas, samal ajal kui tsiviilvastupanu esitab talle vägivallatu väljakutse tema suhteliselt nõrgimas kohas, milleks on autoritaarse režiimi legitiimsus ja elanikonna vabatahtlik toetus valitsemisele; 4) massiline vabatahtlik osalemine – saavutatav siis, kui elanikkond peab tsiviilvastupanu nõudeid legitiimseteks ning mitmekülgsed ja vägivallatud tegevused pakuvad kaasumiseks võimalusi, mis sobivad kokku paljude pragmaatiliste ja moraalsete vaadetega ning riskide võtmise tasemega; 5) poolte vahetus, kui tsiviilvastupanu inspireerib neutraalseid osapooli ja kutsub esile lojaalsuse muutust ka vastase toetajate seas; 6) repressiooni tõhus võimendamine – suurendab tõenäosust, et autoritaarsed meetmed annavad tagasilöögi23. Tsiviilvastupanu alistamise asemel kahjustatakse represseerijaid endid ja suurendatakse elanikonna toetust vastupanule, andes hoogu vägivallatutele jätkutegevustele.

Nendele strateegilistele põhimõtetele viidatakse kogu järgnevas tekstis, et tuua esile tsiviilvastupanu elemente, mis on olulised tõhusaks siseriiklikuks mobilisatsiooniks ja kaitsevalmiduseks ning ühtlasi piiriülese, oponendi ühiskonda kõnetava ja hübriidsõja ohtu vähendava tegevuse aluseks.

Tsiviilvastupanu ei kasutata mitte ainult selle tõhusust määratlevate kaalutluste ja omaduste tõttu. See vastupanuvorm on kooskõlas demokraatlike normidega ja pakub proportsionaalset vastust vastase mittesõjalistele kahjustavatele tegudele.

Tsiviilvastupanu rakendamine ei kaldu kõrvale demokraatlikest normidest, sest demokraatia edendamine ongi vastupanu eesmärgiks. Tsiviilvastupanu vahendite (vägivallatud meetodid) ja eesmärkide (demokraatia ja inimõigused) ühilduvus on kogu võitluse alus ja legitiimsuse vältimatu tingimus. See tähendab seda, et põhivabaduste, -õiguste ja õigusriigi kaitsmise viis, eriti mittesõjaliste ohtude eest, ei saa olla vägivaldne, reetlik ega pahatahtlik. Tsiviilvastupanu meetmed ei peaks olema mitte ainult ohuga kooskõlas, vaid ideaalis ka tugevdama positiivseid ühiskondlikke väärtusi nagu solidaarsus, empaatia, õiglus, võrdsus, sallivus, mittediskrimineerimine ja mitterepresseerimine.

Vastus elanikkonnakesksele hübriidsõjale toetub vägivallatutele meetoditele ja distsipliinile, mis on rohujuuretasandilt algava ja elanikkonda koondava mobilisatsiooni läbiviimise oluliseks osisteks. Selline on vägivallatu vastupanu vastus ning proportsionaalne reageering mittesõjalistele hübriidrünnakutele. See on võitlus, mille eesmärgiks on tugevdada demokraatiat, luua kaasav kodanikuühiskond ning edendada põhilisi kodaniku- ja poliitilisi õigusi.

Jäädes vägivallatuks, jääme ka demokraatliku ühiskonna aluspõhimõtetega ühilduvaks. Tsiviilvastupanu organiseeritud läbiviimine tugevdab ühiskonna vastupanuvõimet e kerksust, võimaldades kaitset desinformatsiooni, polariseerumise ja välise manipuleerimise vastu.

Vastuseis agressiivsele elanikkonnakesksele hübriidsõjale tähendab töömahukat ja laiapindset lähenemine demokraatia elluviimisele igas võimalikus olukorras. Gandhit parafraseerides: „Demokraatiani pole teed. Demokraatia on see tee.“

LISATEAVE

Selles analüüsis käsitletakse TSIVIILVASTUPANU võitlusviisina, mis kasutab erinevaid vägivallatuid, tavainimeste juhitud institutsioonideüleseid meetodeid (nt koostööst keeldumine, meeleavaldused, boikotid) ning toetub tsiviilisikute mobiliseerumisele alt üles (isemobiliseerumine) eesmärgiga saavutada võimutasakaal ja konkreetse võitluse poliitilised eesmärgid. Tsiviilvastupanu erinevad vormid rakenduvad vaatamata sellele, milliseid repressiivseid karistusmeetmeid vastane kasutab.

ELANIKKONNAKESKSE SÕJA all mõistetakse sellist tüüpi hübriidsõda, mille käigus kasutatakse laialdaselt mittesõjalisi meetodeid ja vahendeid, mis on suunatud vastase ühiskonnale ja manipuleerivad selle protestipotentsiaaliga. Eesmärk on külvata rahulolematust, laiendada eelarvamusi ja süvendada ühiskondlikke lõhesid. Sageli tuuakse inimesi tänavatele ja tekitatakse proteste erimeelsustele toetuvate probleemide ümber. Sellised ühiskonnale suunatud mittesõjalised ohud ja rünnakud muudavad sõjalised vastumeetmed ebaoluliseks.

Tekst ilmus esmakordselt 2018. aastal Washingtonis pealkirja all „The Case For Civil Resistance to Russia’s PopyulaceCentric Warfare. How Democratic Societies Can Fight Agains Authoritarian Hybrid Onslaught“.

ALLIKAD:

1. Maciej Bartkowski, „Why Do Some Movements Fail to Bring Positive Outcomes, and How Can This Be Changed?“, ICNC Minds of the Movement, October 5 2017.

2. Steven Lee Myers, „Youth Groups Created by Kremlin Serve Putin’s Cause“, The New York Times, July 8 2017.

3. „A Kremlin Youth Group Says it Will Field ‘Brigades’ to Push Back Against Opposition Rallies“, Meduza, April 18 2018.

4. More than 8,5 thousands youth people have enrolled for „Youth Army“ in the North- West Federal District of Russia, Ministry of Defense of Russia, July 27 2017.

5. Valery Gerasimov, „Merit“, VPK News, Issue #8 (476), February 27 2013.

6. Anthony H. Cordesman, „Russia and the „Color Revolution. A Russian Military View of a World Destabilized by the US and the West“, CSIS, May 28 2014.

7. „Armed Separatists Assault, Capture Police Station In Kramatorsk, Ukraine“, RFL/ RL, April 13 2014.

8. „Protesters Storm Ukraine Military Base in West Crimea“, Tolo News, March 23 2014.

9. Andreas Umland, „The Glazyev Tapes: Getting to the root of the conflict in Ukraine“, European Council on Foreign Relations, November 2016.

10. „Excerpt from the instructional directive for „green men““, Ostrov, April 13 2014.

11. „Vladimir Putin answered journalists’ questions on the situation in Ukraine“, Administration of the President of Russia, March 4 2014.

12. „Military Doctrine of the Russian Federation”, December 25 2014.

13. Nicole Einbinder, „The Election Is Over, But Russian Disinformation Hasn’t Gone Away“, PBS, November 1 2017.

14. Nathaniel Gleicher, „What We’ve Found So Far”, Facebook, July 31 2018.

15. Erica Chenoweth and Maria J. Stephan, Why Civil Resistance Works. The Strategic Logic of Nonviolent Conflict, Columbia University Press, 2011.

16. Erica Chenoweth and Maria Stephan, „Drop Your Weapon. When and Why Civil Resistance Works,“ Foreign Affairs, July-August, 2014.

17. Max Fisher, „Peaceful Protest is Much More Effective than Violence for Toppling Dictators“, Washington Post, November 5, 2013.

18. „198 Methods of Nonviolent Action“, Albert Einstein Institution.

19. Michael Beer, Revisiting the Methods of Nonviolent Action, forthcoming ICNC Monograph, 2019.

20. Kurt Schock,Unarmed Insurrections: People Power Movements in Nondemocracies, University of Minnesota Press, 2005.

21. Robert J. Burrowes, Strategy of Nonviolent Defense, A Gandhian Approach, SUNY Press, 1997.

22. Peter Ackerman & Hardy Merriman, „The Checklist for Ending Tyranny“ in Matthew Burrows and Maria Stephan, eds., Is Authoritarianism Staging a Comeback?, Atlantic Council, 2015.

23. Brian Martin, Backfire Manual: Tactics against Injustice, Sparsnäs, Sweden: Irene Publishing, 2012.

AUTORIST:

Dr Maciej Bartkowski on tsiviilvastupanu ekspert ja dotsent Johns Hopkinsi ülikoolis, kus ta õpetab strateegilist vägivallatut vastupanu. Ta on kirjutanud raamatu „Recovering Nonviolent History. Civil Resistance in Independence Struggles“ (Lynne Rienner, 2013) ja lühiuurimuse „Nonviolent Civilian Defense to Counter Russia Hybrid Warfare“ (Johns Hopkins Kriegeri School, 2015).