NUGATÄÄK – AEGUNUD RELV VÕI TAPPEV TÖÖRIIST

NUGATÄÄK – AEGUNUD RELV VÕI TAPPEV TÖÖRIIST

Tänapäeval vaatab enamik inimesi suurt ja mitmeks-setmeks toiminguks sobivat nugatääki erilise aukartusega. Raske raudese võtab relvitu kõrvalseisja tõsiseks. Mis mõtted võivad olla väitsa omanikul, kas ta võib sellega endale või kellelegi teisele viga teha? Kas nugatäägist on rohkem kasu või kahju?

Tekst: HELJA KAPTEIN, vabatahtlik autor

Naiselik mõte liigub ka sajand või rohkemgi tagasi. Siis käis Eesti naise rõivaste juurde nahkses tupes puss. See oli igapäevaelus tarviline riist: okste lõikamiseks, looma nülgimiseks või liha ja leiva lõikamiseks. Ka enesekaitse ei olnud siis kellegi teise kui su enda asi ja metsloomi, kes uitavaid marjulisi või karja kimbutasid, jagus küllaga.

Mehed on aegade algusest kokku puutunud raudotsaga noolte, tääkide või suisa mõõgaga. Need on küttimiseks, enesekaitseks, sõjapidamiseks järjest raskemad, teravamad ja tõhusamad. Edasi saavutati juba kergemad ja käepärasemad, mitmeks-setmeks tööks sobilikud terariistad.

Otsisin kirjandusest teavet ja leidsin, et nugatääk on rauasuudme peale kinnitatav torkerelv. Kinnitatuna relva külge, kasutatakse nugatääki lähivõitluses vastase elavjõu hävitamiseks. Automaatrelva küljest eraldatuna saab nugatääki kasutada nagu tavalist nuga, sest selle käepide on kujundatud nii, et sellest on mugav kinni hoida.

Nugatäägi tuppe kantakse tavaliselt rakmetel selleks ette nähtud metallkinnituse abil või vöö küljes. Nugatäägi tupe nööri abil seotakse tupp mugavamasse kandeasendisse.

Lääne maleva Hiiumaa malevkonna instruktor-kompaniiülem Sven Luik rääkis, et tema on kasutanud seda külmrelva vaid väljaõppes. „Nugatääki pole mõtet välja andagi, sest selle asemel saab õppusel ja rännakul kasutada tavalist nuga,“ ütles ta. Luik lisas, et sakilise noaselja tõttu on see pigem tapariist.

Vanemseersant Mihkel Kobin Lääne malevast rääkis, et nugatääki tavaelus ei kasutata, aga täägilaadsed tooted on põhiliselt tööriistad, millega saab pakust pilpaid teha või nööri lõigata. Kobin ise kasutab Glocki tääki. „See on väga vajalik ja ilma noata ei lähe ma kunagi õppusele,“ lisas ta.

Kobin rääkis, et ka ajateenijatele antakse minimaalne õpe, kuidas tääki kasutada. „Kätte neid ei jagata, varustuses pole.“ Tema sõnul nugatääki sihtotstarbeliselt ei kasutata ja tänapäeval pole ka mõeldav, et kaevikusõjas oleks tarvis hurraa! hüüdes paarkümmend meetrit edasi tormata vastast täägiga torkama. Viimati tuligi see nuga ilmselt püssi otsa panna Teises maailmasõjas. „Tänapäeval ei kujuta ettegi, mis olukorras võiks tääki sihtotstarbeliselt kasutada,” nentis Kobin. Ta tõi näite, et see on sama, nagu Rootsi armees turistide meeleheaks ja vanade tavade meenutamiseks peetavad hobused. Stockholmi kuningalossi vahtkonnavahetus, millele lisandub ka ratsaparaad, on ju uhke vaatepilt, aga sõjas suksusid enam ei vajata. Tänapäeval on ratsaväge väheste riikide relvajõududes, seda kasutatakse auvahtkonnas ja paraadväeosas.

Tääkki oli kunagi relva osa ja omas otstarvet. Meil siin Eestis kasutab Kadrioru lossi auvahtkond Vahipataljonis relva, millel on küljes ka läikima hõõrutud tääk. Eks seegi ole killuke ajaloopärandit.

Kaitseväe veteran Tanel Kapper rääkis, et kui kellelgi nugatääk on, siis kasutab ta seda noa asemel. Nimelisi hoitakse ilmselt kapis. „Need pole tavalised noad, nad on ikka kallimad ja hinnalisemad, haruldasemad,“ nentis ta. „Täägi põhiomadus on, et teda saab relva külge kinnitada.“

Kapper lisas, et tema on nugatääki nii käes hoidnud kui kasutanud. „Kodus seda pole, see on AK 47-74 relv, Vene oma. Sellega saab lisaks torkimisele ka traati lõigata, saagida ja konserve avada.“ Tema kasutas seda piirivalves ja kaitseväe algusaastatel, kui kalašnikovid olid relvastuses.

LISAINFO:

Tääk ehk püssitikk ehk bajonett on tulirelva toru otsa lisatav ja lähivõitluses kasutatav torkerelv. Uuemad täägid võivad olla mitmeotstarbelised ja noakujulised.

Tääke hakati kasutama 17. sajandi keskpaiku Prantsusmaal, kust need levisid hiljem enamiku Euroopa riikide armeedesse. Esimesed täägid suruti musketi toru otsa nii, et tääki kasutades ei olnud võimalik relvast tulistada. Hiljem on see aga kinnitatud toru kõrvale nii, et musketist oli võimalik ka tulistada ja relva eestpoolt laadida. Kuju poolest olid 17.–18. sajandi täägid ligikaudu 40 cm pikad ja kolme- või neljakandilise teraga.

19. sajandiks olid osad Prantsuse täägid isegi kuni 60 cm pikad. Hiljem on aga tehtud järjest lühemaid tääke ja Esimese maailmasõja ajaks jõudis tääkide pikkus 50 sentimeetrini.

Foto: Asso Puidet