BTR – TARTU MALEVA JÕU KORDAJA

BTR – TARTU MALEVA JÕU KORDAJA

Kaitseliidu Tartu maleva soomustransportööride BTR-80 elulugu või täpsemalt väljendades taassünd sai alguse umbes kümmekond aastat tagasi, kui esimene nõukogudeaegne pärandsoomusvrakk meie maleva tagalahoovi lohistati.

Tekst: JANEK HAAR, Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik

Mõni aeg hiljem ilmus aga esimese kõrvale juba järgmine, esimesest mitte paremas seisukorras päevinäinud sõjamasin. Nii teenistujate kui ka vabatahtlike esmamuljed olid äärmiselt vastandlikud – kes soovis ruumipuudusel vanarauast kiiresti vabaneda, kes nägi nendes ideaalseid sihtmärke laskeväljadele, kes jäigi lõpuni õlgu kehitama. Aga oli ka väike grupp lootusrikkaid entusiaste, kes vaatasid saabunud võimalusi säravate silmadega.

NÕUTU ALGUS

Tegelikult puudusid Kaitseliidul nii varasem kogemus BTRidega kui ka võimalused kiireteks lahendusteks, sest ei riigikaitse arengukava ega ka eelarve näinud ühelgi kujul ette nende elluäratamist ja lahingustruktuurides kasutamist.

Ometi need masinavared sinna mingil eesmärgil ilmusid ja jäid suisa mitmeks aastaks tagala aia äärde oma saatust ootama. Oli teada, et päris mitmetele tehnikahuvilistele vabatahtlikele olid need vrakid magusaks ahvatluseks ja kauaoodatud proovikiviks. Aga taastamiseks vajaminevat tööde mahtu ning rahaliste vahendite vajadust prognoosides ei julgenud tükk aega keegi otsustavat sammu astuda. Toonase malevapealiku soosingul ja tublide vabatahtlike algatusel jõuti siiski kauaoodatud piduliku sündmuseni, kui esimene kaheksarattaline soomuselukas sootuks

värske väljanägemisega ja täiesti omal jõul jõudis tagasi oma vanale parkimiskohale Tartu malevas. Juba aasta pärast võttis esimese kõrval koha sisse järgmine täielikult taastatud maleva soomustransportöör. Nende märgiliste sündmustega oli Kaitseliidu Tartu malevale tekkinud päris esimene väike soomusvõime, mida nüüd oli vaja võimalikult ratsionaalselt rakendama hakata.

VANAD MASINAD – UUED VÕIMALUSED

Kunagi elasime ja tegutsesime kasinate võimalustega, kus näiteks soomukitevastane väljaõpe piirdus Kaitseliidus pelgalt imitatsiooniga või mängisid tankitõrjujatele sihtmärke kergveokid. Nüüd aga saime õppeprotsessi kaasata tõelist soomustehnikat. See võib olla primitiivne argument, aga kusagilt tuli ju alustada. Soomukid said siitpeale väljaõppes tihedat rakendust nii kodumalevas kui väljaspool seda.

Mitmeid kordi on käidud toetamas Kaitseliidu kooli tasemekursuste lõpuharjutusi, riigikaitselaagreid ja teiste malevate väljaõpet, aga ka Kaitseväe ja liitlaste ühisõppusi. Liitlastel on alati olnud kõrgendatud huvi nõukogudeaegse tehnika vastu ja Tartu malev oma soomukitega on korduvalt pakkunud neile võimalust seda huvi rahuldada. Ja muidugi on ühised tegevused andnud väga palju lisandväärtust ka meie kaitseliitlastele.

Uus võime nõudis omakorda ka malevalt lisapingutust, sest tekkis vajadus koolitada soomusmasinatele juhte, tagada masinatele regulaarne tehniline tugi ja hooldus ning õppida ja õpetada ka struktuuriüksustele tegutsemist soomuse toel. Õppematerjalid hangiti peamiselt Kaitseväest ning kaasati inimesi, kelle teadmised ja kogemused samade soomustransportööridega pärinesid veel Nõukogude armee päevilt.

EELIS LAHINGUVÄLJAL

Üsna kiiresti jõuti järeldusele, et kui anda masinad malevas üldisesse kasutusse, võib nende kestvus muutuda küsitavaks. Seega otsustati need allutada konkreetsele allüksusele kindlatel tingimustel ja vastutusel. Selle ülesande võttis Tartu malevas enda kanda Põhja-Tartumaa malevkond (endine üksikkompanii), mis hakkas tõsiselt panustama nende juhtide koolitusse ning ühtlasi tekitama võimalusi ja võimeid soomusmasinate laiapindseks kasutamiseks.

Masinad andsid võitlejatele sootuks uue hingamise ning ka maleva õppused said varasemast mitmekesisema ja kvaliteetsema sisu. Manöövrivõime suurenes olulisel määral, sest nüüd oli võimalik üksusi kiiresti liigutada raskel või pehmel maastikul, kus senised transpordiühikud liikuda ei saanud. Need eelised on pikkade aastate jooksul õppuste käigus selgelt välja tulnud ning andnud meile vastasüksuste ees olulise eelise.

Soomustransportööridest rääkides ei saa mainimata jätta ka nende iseseisvalt veekogu ületamise võimet, mida me aga puhtratsionaalsetel põhjustel pole veel katsetada jõudnud.

Eesmärk, et soomusjõudu saaks Tartu maleva lahinguüksuste manööverstruktuuris rakendada eraldiseisva rühmana, tekitas kriitilise vajaduse juba kolmanda masina järele. Selles tuli Tartule appi Viru jalaväepataljon, mis pikkade läbirääkimiste tulemusena eraldas malevale kaua kasutuses olnud, aga selleks ajaks juba pensioniootel kolmanda sama tüüpi soomusmasina. Ka kolmas malevasse jõudnud soomuk sai pisut tehnilist ja kosmeetilist töötlust ning Tartu malevas oligi moodustunud potentsiaalne soomusüksus.

LAI KASUTUSVALDKOND

Tuleb lisada, et Kaitseväest maha kantud soomustransportööride BTR-80 vrakke jagati teadaolevalt teistelegi Kaitseliidu malevatele ning neid on taastatud veel mitmel pool. Aga Põhja-Tartumaa malevkonna eripära seisnes nüüd selles, et kolmest ühikust moodustus omaette orgaaniline üksus, mida oleks olnud võimalik liita toimivasse lahingustruktuuri. Põhimõtteliselt oli ja on kompanii raames võimalik soomusmanöövrisse jagude kaupa panna üks jalaväerühm või allutada igale jalaväerühmale kergveokitele tugevduseks üks soomustransportöör vastavalt ülesande iseloomule ja vajadusele. Tõsi, moodsa nutirelvastuse ajastul ei ole nõukogudeaegsetel masinatel lahinguruumis eriti suurt efekti, kuid sõjapidamise teatud etappides või ülesannetes tagavad need isikukoosseisule siiski esmase kuuli- ja killukaitstuse seal, kus kergveokid jääksid ülimalt haavatavaks.

Ka õppuste käigus korduvalt läbi mängitud haavatute evakuatsiooni lahinguväljalt oleks personalil reaalolukorras soomuskaitse all tunduvalt ohutum läbi viia. Vähetähtsaks ei saa pidada ka heidutust või muid mittekonventsionaalse ja hübriidse sõjapidamise aspekte, kus masinatel oleks kindlasti laialdane rakendus.

PALJULUBAV PLATVORM

Masinatele kinnitatud meeskonnad, maleva staap ja struktuuri juhtkond hakkasid soomusvõime saavutamisest alates intensiivselt edasi arendama sellega seotud ideid. Mõeldi vaatlus- ja sidevõime täiendustele, aga ka võimalikule statsionaarsele pardarelvastusele. Alustati soomusmasinate tornide ümberehitamist, et sinna kinnitada Kaitseväes ja Kaitseliidus kasutatavad 12,7 mm raskekuulipildujad Browning M2. Sellega oleks lisaks kuuli- ja killukaitsele tagatud masinate oluline tulejõud, et allüksuste manöövreid toetada või vastast pikemalt distantsilt mõjutada. Samamoodi oleks võimalik kinnitada soomukitele suitsukatteseadmeid või muid elemente, mis lahinguülesannetes nende efektiivsust veelgi suurendaksid, seda kuni ühekordsete tankitõrjelaskudeni välja.

Tehniliste nüanssidega kursis olevad isikud on kinnitanud, et soomustransportööride varuosad on tunduvalt soodsamast hinnaklassist kui näiteks Kaitseliidu üksustes kasutatavate teiste transpordivahendite omad ja võitlejad oleksid valmis mõnedest struktuurijärgsetest masinatest ka loobuma, et kindlustada soomukitele teiste rivimasinatega võrdne stabiilne tehniline tugi riigilt.

Siiani on kõigega kuidagi hakkama saadud ning masinad toimetavad tublilt, aga jätkusuutlikkuse kompromissitu tagamine nõuab siiski kõrgema otsustustaseme abi ja sekkumist. Sellest tulenevalt on praegu väga piiratud ka taktikaliste lisaseadmete hankimine soomukitele, et täiendada näiteks masinate side- ja seiresüsteeme või tellida isegi mõningaid varuosi.

MASIN NAGU VISIITKAART

Vabatahtlikku riigikaitseorganisatsiooni toidab inimressursiga peamiselt aktiivne värbamine. Ahvatlusi täis maailmas on sõjaliste huvide väljaelamiseks tekkinud Kaitseliidule palju alternatiive, millega tuleb tihedalt konkureerida.

Seega on järjest olulisem teha Kaitseliitu ühiskonnas nähtavamaks, meie vajalikkust ja usaldusväärsust tõestada ning nendel eesmärkidel panustada ka värbamisvahenditesse. Värbamiste ajal on soomustransportööridel oluline roll, paratamatult on need avalikel üritustel või linnapildis pilkupüüdvad rekvisiidid, tänu millele meid sageli kõnetama tullakse.

Oleme oma Põhja-Tartumaa malevkonnaga Tartu malevat esindades saavutanud värbamisüritustel korraliku usalduskrediidi, üha suureneva huvi tõttu peame mõnedest pakkumistest isegi loobuma või andma võimalusi teistele allüksustele. Hea meel on näha, et meie värbamisformaate on üle võetud, oleme nendes tegevustes olnud teistele eeskujuks ja andnud mitmetele allüksustele üle oma toimivaid värbamisplatvorme.

Vajadusel oleme soomukitega appi läinud ka teistele üksustele, et nende vahendeid mitmekesistada. Seega ei ole igasugused rahuaegsed koostööüritused soomukitele sugugi vähem tähtsad, nendest masinatest on kohati isegi saanud meie malevkonna visiitkaardid. Tõsisematest koostöövormidest rääkides ei saa mainimata jätta ühisõppusi politsei- ja piirivalveametiga, et vajadusel kaasata soomusmasinaid korrakaitsesse ja erioperatsioonidesse, kus märksõnadeks on heidutus või näiteks kriminaalse elemendi vastu suunatud tugevdatud jõukasutus. Kindlasti soovime tulevikus ka seda koostöövormi arendada.

TEENISTUS JÄTKUB

Soomustransportööride kasutamine Kaitseliidus nii sõja- kui ka rahuaegsetes ülesannetes pole absoluutne ega vältimatu vajadus, aga see laiendab olulisel määral meie tegevusvõimalusi. Jutt ei puuduta vaid kõnealuseid soomukeid, vaid ka teisi vabatahtlike initsiatiivil ellu kutsutud lisavõimeid, mis sageli loovadki Kaitseliidust tema identiteedi ning tummise peavalu agressiivsele vastasele.

Raske on alahinnata vabatahtlike panust nende masinate taastamisel ja töös hoidmisel. Nad kõik on töötanud parimas usus, et annavad omalt poolt midagi riigikaitsesse. Paljud sellega seotud inimesed on nüüd küll juba uute väljakutsetega hõivatud või loobunud masinatega tegelemisest, aga soomukitega seotud võitlejad tunneb alati teiste kaitseliitlaste seast ära kas õliste näppude või nendega kaasas käiva diisliaroomi järgi. Seni, kuni Tartu malev võimaldab ja inimestel on suutlikkust lisakoormust võtta, jätkab ka Põhja-Tartumaa malevkond selle loo põhitegelastest soomustransportööride aktiivset kasutamist. Need võtavad edaspidigi osa väljaõppest ning neid saab kohata ja katsuda värbamisüritustel. Kindlasti tekivad ükskord Kaitseliitu veelgi paremad vahendid ja siis saavad meie sõjamasinatest muuseumieksponaadid või peatükid Kaitseliidu ajalooraamatus, illustratsioonideks lugematud põnevad jäädvustused maleva, Kaitseväe, paljude liitlasüksuste ja koostööpartnerite fotogaleriides.

BTR – tugevus, mitte nõrkus

Tartu maleva pealik kolonelleitnant KAIDO TIITUS:

„Kaitseliit on tihti silma paistnud sellega, et asju tehakse eimillestki ja puhtalt vabatahtliku initsiatiivi pealt. Eks selle näiteks ole ka Tartu maleva Põhja-Tartumaa malevkonna käsutuses olevad soomustransportöörid, mille Kaitsevägi oli omal ajal väärtuse kaotanutena kõrvale heitnud, kaitseliitlased aga korjasid nad üles ja puhusid neile uuesti eluvaimu sisse.

Võime ju täna heietada, et mis selle vana rämpsuga jamada ja sellesse mõttetult raha matta, aga üks on selge, need sõidukid suurendavad täna selle üksuse kaitseliitlaste enesekindlust ja võitlusvõimet. Võitlusvõime tõstmisel ei peagi ma nii väga silmas seda, et need vahendid oluliselt mõjutaksid põhiülesande täitmist, vaid pigem seda, et need aitavad mingil müstilisel moel tugevdada üksuse identiteeti ja sisemist tugevust.

Ja loomulikult näeb ratsanik uhkel ratsul ka parem välja ja tekitab paljudes soovi temaga samastuda või temasuguseks saada.“

Video: https://youtu.be/oH5Ug0DyC3o