HEA NUGA ON RÄTSEPATÖÖ

HEA NUGA ON RÄTSEPATÖÖ

Kaitseliidu Tartu maleva pealik kolonelleitnant Kaido Tiitus on tagasihoidlikkus ise, kui keelab enda kohta kasutada sõna noameister, sest ta olevat pelgalt hobi korras nugade meisterdaja. Nii või teisiti – Kaido Tiitust teatakse tema lähikonnas kui noameistrit, kes juba kümmekond aastat on valmistanud erinevaid terariistu.

Tekst: SANDER SILM, vabatahtlik autor

Kolonelleitnant Tiitus on veendunud, et tööriist on hea, kui sellega tehakse eesmärgipärast tööd. See kehtib ka nugade kohta. Kuna malevapealik on terariistade hingeellu süvenenud juba pikemat aega, on just temalt paslik küsida, milline peab olema üks hea nuga.

MIS TEEB NOAST HEA NOA?

„Tänapäeval võib leida nuge, mis on kujundatud ääretult erinevateks ülesanneteks: puutööks, lihunikutööks, kartulikoorimiseks, oksaraiumiseks, kala fi leerimiseks jne. Vahest olulisim, mis kõiki neid erinevaid nuge ühendab, on võimalikult kaua teravana püsiv noatera, mis vajadusel on lihtsalt teritatav. Edasi tulevad juba ergonoomika ja kasutusmugavus. Teatud mõttes võib nuga võtta kui rätsepatööd, kus soovija ütleb, mis töö jaoks on tal nuga vaja, ja täpselt sellise noa ta ka saab.“

MIDA PEAKS NOA SOETAMISEL ARVESTAMA?

„Esiteks kindlasti seda, milleks nuga vajatakse ja millistes tingimustes see tööle hakkab. Nugade tootjaid on sadu ja mudeleid tuhandeid. Ega see valik väga kerge olegi. Noatera materjali omadusi arvestades vaadatakse tavaliselt nelja aspekti.

Tera hoidmine – kui kaua püsib nuga töö käigus terav. Üsna selgelt on see seotud materjali kõvadusega.

Tera tugevus – tugeva teraga nuga talub lööke ja väänamist. Kohtades, kus tavaline teras murduks, suudavad need noad vastu panna intensiivsele kasutamisele. Sellised noad on ideaalsed üleelamiseks.

Korrosioonikindlus – korralikul süsinikterasest noal on üks häda, see kipub roostetama. Tänapäevase noaterase disainimisel on terase koostisse lisatud komponente, mis takistavad korrodeerumist. See on oluline tegur, kui nuga kasutatakse palju välitingimustes. töötavad üksteisele vastu. Oled leidnud hästi tera hoidva noa, aga kuna materjal on ülikõva, siis on seda raske teritada. See asjaolu tuleb eriti esile tingimustes, kus professionaalseid teritusvahendeid pole käepärast ja kasutada tuleb taskus olevat luisku või metsa alt leitud kivi. Nuga aga täidab eesmärki siis, kui see on terav.

Teritamise lihtsus – vahel võib juhtuda, et noa omadused töötavad üksteisele vastu. Oled leidnud hästi tera hoidva noa, aga kuna materjal on ülikõva, siis on seda raske teritada. See asjaolu tuleb eriti esile tingimustes, kus professionaalseid teritusvahendeid pole käepärast ja kasutada tuleb taskus olevat luisku või metsa alt leitud kivi. Nuga aga täidab eesmärki siis, kui see on terav. Teritamise lihtsus peaks olema tagatud kõigis tingimustes.“

MILLINE NUGA PEAKS OLEMA AGA NÄITEKS KAITSELIITLASE RAKMETE VAHEL?

„Mina soovitaksin kaitseliitlasele n-ö klassikalist üleelamisnuga. Sellised kannatavad tihti ka karmimat kohtlemist, aga võimaldavad toime tulla kõigi vajalike töödega looma nülgimisest kuni onni ehitamiseni. Kui peaks aga näpuga näitama, et vot see, siis ega see nii lihtne ei olegi. Kõik sõltub soovidest ja võimalustest. Lihtsaima vastupanu tee on lihtne töömehenuga ehituspoest. Mora fi rma süsinikterasest töönoad on tuntud hea tera poolest ja neid võib julgelt soovitada. Hind on ka selline, et kaotamise korral ei ole kahju suur.“

Nugade valmistaja Kaido Tiitus – Üks ei jää ilma teiseta

„Minu kasvamine jäi sellesse ajajärku, kus igal poisiklutil oli oma taskunuga kogu aeg ühes ja pidevalt käis mingitest puutükkidest millegi meisterdamine. Nuga oli elementaarne kaaslane ja pidevalt käepärast olev tööriist.

Praegu mäletan küll nii, et rauasae lehest tehtud teraga ja isoleerpaelast käepidemega noakesed olid vast isegi juba varem kasutusel, aga ise tegin esimese noa moodi noa siis, kui juba kutsekoolis õppisin ja praktika ajal kolhoosi töökojas tööpinkidele ligi pääsesin. See nuga on mul praegugi veel alles ja ilmselgelt on selle stiili mõjutanud ajastukohased filmid, milles mängisid peamisi rolle tänaseks soliidsesse ikka jõudnud härrasmehed Sylvester ja Arnold.

Uuesti otsustasin noa meisterdamise juurde asuda siis, kui olin 2012. aastal missioonil ISAF. Kange tahtmine oli soetada endale mingi asjalik väits ameeriklaste PX-ist, kus väidetavalt pidi häid nuge heade hindadega olema sellises valikus, et võtab silme eest kirjuks. Aga reaalsus oli muidugi teine. Ei leidnud ma omale sealt nuga. Koju puhkusele tulles võtsin siis ise asja käsile. Otsustasin tera materjaliks kasutada vana nõukogudeaegset viili, käepideme ja tupe tegin nahast. Sai selline nagu sai, aga kandsin uhkusega. Lõpuks kinkisin missioonil olles oma koostööpartnerist ameeriklasele. Igatahes sain indu juurde ja jätkasin vaikselt tärkava hobiga. Nagu öeldakse, üks ei jäänud ilma teiseta ja tuli neid juurde veelgi.

Algul sepistasin ise ka terasid, kuid kuna ei olnud häid võimalusi, siis ma sellega väga kaugele ei jõudnud. Nüüd olen terad ostnud kas siis Soome netipoodidest või tuntud vene seppade käest, kelleni olen jõudnud oma suurima õpetaja, Youtube’i abiga.“

Video: https://youtu.be/n7aTu7p4fOw