HÜBRIIDSÕJA ARGIPÄEV: PEAME NÖGEMA NÄHTAMATUT JA VALMISTUMA TUNDMATUKS

HÜBRIIDSÕJA ARGIPÄEV: PEAME NÄGEMA NÄHTAMATUT JA VALMISTUMA TUNDMATUKS

Hübriidsõda on odav, mugav ja küllap ka parasjagu mõjus. Seepärast on autoritaarsed režiimid sellelt iidselt strateegialt tolmu maha kloppinud ja hoogsalt tegudele asunud. Ka Eesti lähistel. Põhjamaade ja lääneriikide huvi on ses kurjas kompotis ellu jääda. Kuidas, sellest alljärgnevalt.

Tekst: KADRI PAAS, sisejulgeoleku magister

Algatuseks loetlegem hübriidsõja osad (ei ole olulisuse järjekorras): sihtriigi vastu suunatud info- ja kognitiivne mõjutustegevus, diplomaatia, siseriiklike protestide ja miitingute korraldamine, irregulaarsete üksuste kasutamine, erioperatsioonid, elutähtsate objektide vastu suunatud küberrünnakud, majanduslik survestamine ja regulaarvägede kasutamine. Kooskõlastatult ja orkestreeritult kasutades väga ohtlik kompott.

Pärast seda, kui Kreml okupeeris 2014. aastal Krimmi ja alustas Ida-Ukrainas sõda, on kirjutatud loendamatult artikleid ja analüüse selle kohta, kui enneolematult uuenduslikult Kreml sealkandis toimetas. Tegelikult ei olnud armeekindral Valeri Gerassimovi plaanis midagi uut ega enneolematut. Juba 6.–5. sajandil e.m.a elanud Hiina kindral ja strateeg Sun Zi soovitas käituda niimoodi, nagu ei olekski agressoril olemas kindlakujulist taktikat ehk kuju. Nii ei oska sihtmärk taktikat valida ja seeläbi kannatab tema võitlusvõime. Hiinlane kirjeldas mitu tuhat aastat tagasi tänapäeval hübriidsõja nime all tuntud elemente, mida loominguliselt rakendades jõuab ründaja soovitud tulemuseni.

„Kujundades sõda on ülim jõuda selleni, et kuju ei olekski. Kui pole kuju, siis osavaimgi salakuulaja ei suuda midagi näha; kõige targemgi ei suuda teha plaane. Sellise kujuga saab võita hulki nii, et hulgad sellest arugi ei saa. Kõik saavad aru, mis kujul võit mulle tuli, aga keegi ei saa aru, mil viisil ma võidu kujundasin. Sellepärast ei tule kellegi lahingus ükski võit kunagi tagasi, kujundamisviisid on aga ammendamatud.“1

Kes valitseb ajalugu, kontrollib tulevikku: Eesti pehme jõu võimekus on kehvavõitu, kuigi üksikud säravamad sähvatused jäävad teinekord meelde ja pildile

Foto: Kadti Paas

Nõnda, kujutu kujundamisega vaenlast lüües, on kõigile näha, kes võitis ja mismoodi võitis, kuid saladuseks jäävad võiduni jõudmise teed ja vahendid. Ühtegi võitu aga ei saa korrata, see ei tule tagasi, sest iga kord jõutakse võiduni suuremal või vähemal määral erineva taktikaga, lähtuvalt konkreetsetest olukordadest ja tingimustest2 .

Niisiis, Kremli hübriidsetes mõjutusmeetodites ei ole 21. sajandil midagi uut. Nõukogude Liit praktiseeris kogu oma eksistentsi vältel läänes aktiivset mõjutustegevust3 . Nõukogude Liidu sõjateoreetik Svetšin (1878–1938) käsitles info-psühholoogilise mõjutustegevuse aspekte juba 1927. aastal ilmunud teoses „Strateegia“. Muu hulgas rõhutas Svetšin, et on vaja olla psühholoog, teada vastase rahva etnograafi lisi eripärasid, kõiki vastase sotsiaalseid grupeeringuid ja suunitlusi, teravalt hinnata väiksemaidki detaile, seejuures mitte kaotada silmist suuremat pilti – ja alles siis õnnestub kohandada otsust vaenlaste käitumisega4 .

Kui Nõukogude Venemaa alustas 1918. aastal Eesti vastu sõda, üritas agressor jätta muljet, nagu käiks Eestis kodusõda. Kui Punaarmee vallutas 1918. aastal Narva linna, kuulutati seal välja Eesti Töörahva Kommuun. Kui bolševikud üritasid 1. detsembril 1924 haarata Eestis võimu, tehti seda taas Moskva toetusel.5

1944. aasta oktoobris oli Suurbritannia ajakirjandus üle ujutatud äsja „vabastatud“ Eestit puudutavate uudistega. Mitte üheski neist ei kaheldud vajaduses kehtestada Eestis uuesti nõukogude võim ja moodustada liiduvabariigid Nõukogude Liidu koosseisus, selle asemel et taastada iseseisvad riigid. Ajalehes The Times avaldati 17. oktoobril 1944 lootust, et Balti riikidest saavad NL-i näidisvabariigid6. „Kui käsitaksime seda kõike infosõjana Eesti ja NL-i vahel, oleks ilmne, et 1944. aasta sügiseks oli Eesti selle sõja kaotanud7“.

ORWELLIK KREML – SÕDA ON RAHU

Seega, armeekindral Valeri Gerassimov ei avastanud 2014. aastal Ukrainas uut ilmaimet, vaid kordas palju kordi varem kirja pandud ja omandatud võitlusviise. Asjaolu, et äkitselt tundus see lääne asjatundjatele millegi uuena, iseloomustas pigem lääne ekspertide piiratust.

Gerassimovi hinnangul on mittesõjalised hübriidsed meetodid paljudel juhtudel relvajõududest märksa tõhusamad. Sihtriigi vastu kasutatavate ründeviiside rõhuasetus nihkub poliitiliste, majanduslike, informatsiooniliste, humanitaarsete ja teiste mittesõjaliste meetodite poole, mida realiseeritakse rahvast meeleavaldustele kaasates. Kõike seda täiendatakse varjatud sõjaliste abinõudega, sealhulgas info- ja erioperatsioonidega. Avalikult kasutatakse jõudu sageli rahuvalve ja kriisilahendamise ettekäändel ainult mingil etapil, enamjaolt konfl iktis lõpliku edu saavutamiseks.8

Rahuajal toetab infosõda poliitilisi eesmärke ja nii suurendab Kreml riikliku julgeoleku tagamiseks poliitiliste, diplomaatiliste, majanduslike, juriidiliste ja sõjaliste vahendite tõhusust, mis on strateegilises heidutuses esmatähtis9. Seetõttu on vaja tihedat koostööd sõjaväe ja teiste infosõjaga tegelevate asutuste vahel. Kooskõlastamise vajadus kehtib nii sõja- kui rahuajal, ehkki eesmärgid on erinevad. See on teravas vastuolus lääne tõlgendusega, kus relvastatud võitluse puudumist tajutakse rahuna10 .

Seega peab Kreml peamiseks lahinguväljaks inimese mõistust. Agressori eesmärk on laostada vastase relvajõud ja elanikkond moraalselt ja psühholoogiliselt. Kineetilist jõudu kasutatakse minimaalselt. Küll aga mõjutatakse vastase sõjaväelasi ja tsiviilelanikke oma riigi ja valitsuse asemel toetama hoopis ründajat11. Kreml on vastavaid võtteid demonstreerinud mitmel pool maailmas. Info-psühholoogilise mõjutustegevuse eesmärk, mille käigus muuhulgas külvatakse inforuum üle vastuolulise info, pooltõdede ja täieliku valega, on tekitada sihtriigi elanikkonnas segadust ja hirmu, naeruvääristada sihtriigi valitsust ja institutsioone, kiskuda alla sihtmärgi usaldusväärsust oma liitlaste seas ja tekitada kunstlikke vastandusi elanikkonna hulgas. Kremli sekkumisest 2016. aasta USA presidendivalimistesse ühismeedia kanalite kaudu on palju kirjutatud. Vähem on ehk teada, et sama riik on tegelenud süstemaatiliselt juba enne COVIDitki vaktsiinivastaste tagant utsitamisega ja seeläbi USA riiklike institutsioonide usaldusväärsuse varjatud õõnestamisega12. Arvestades, et USA ja Eesti vaktsineerimismäär COVIDi vastu on enam-vähem sama madal, s.t alla 60%, ei imestaks, kui Kreml kasutaks ookeanitaguseid kogemusi ääri-veeri ka oma naabri inforuumis.

KUIDAS VASTASELT RÜNNAKUISU ÄRA VÕTTA?

On selge, et lääneriigid peavad Kremli hübriidrünnakutele vastama, ent mittekonventsionaalsetele rünnakutele ei ole mõistlik reageerida sõjaliselt. Ja kuigi näiteks USA presidendivalimistesse sekkumine omistati üheselt Kremlile, ei järgnenud sellele tegelikult mitte midagi. Putini režiim jätkas ka pärast 2016. aastat samalaadse käitumisega. Ning jätkuvalt tunneb NATO või EL „muret“, kuigi „muretsemine“ ei ole slaavlastest ründajaid kunagi ega kusagil morjendanud. Kremli jaoks on tähtis mängu ilu. Vastase seisukohast on eduka rünnaku eeldus üllatuslikkus ja ootamatus, mitte ootuspäraste ja õppustel korduvalt läbimängitud stsenaariumite rakendamine reaalsuses. Eesti jaoks seisneb moraal tõdemuses, et peame nägema nähtamatut ja valmistuma tundmatuks.

Soome välissuhete instituudi teadusdirektor Mikael Wigell (2021) pakub autoritaarsete riikide hübriidrünnakute vastu välja demokraatliku heidutuse strateegilise kontseptsiooni, mis koosneb viiest osast.

Esiteks, demokraatlik heidutus tugineb kogu ühiskonda hõlmavale lähenemisviisile, kuigi riigile peaks jääma koordineeriv roll. See seob era- ja avaliku sektori ning kogukonnad, et koondada ressursse ja kasutada täielikult ära ühiskondlikke tugevusi ning kultuurilist kapitali. Praegusel õõnestava poliitika ajastul, kus klassikaline Vestfaali dihhotoomia riigi sise- ja välisasjade vahel on hägustunud, on heidutust raskem saavutada ainult riiklike tegevustega. Hübriidsekkumiste ärahoidmine nõuab kogu ühiskonna reageerimist, mille käigus erinevad osalised kergitavad vastupanuvõimet, toetavad riiki kriisivalmiduse hoidmisel ja tagavad ühiskonna elutähtsate ülesannete ja varustusliinide toimimise.

Teiseks, demokraatlik heidutus kasutab pehmet jõudu (soft power). Pehme jõuga meelitatakse ja veendakse, hõlmatakse sõbralikult ja kaasahaaravalt. Oma poliitilised eesmärgid saavutatakse leebe, kaasava mõjutamise abil. Rahvusvahelises poliitikas tähendab pehme jõud väärtusi, mida organisatsioon või riik väljendab oma kultuuris, käitumises, mida ta seob oma sisemiste tavade ja poliitikaga, ning viisides, kuidas ta suhtleb teiste riikidega. Valitsustel on mõnikord keeruline pehmet jõudu kontrollida ja kasutada, kuid see ei vähenda selle tähtsust. Vastupidi, pehme jõu tähtsus üha kasvab.

Veenmisel ja peibutamisel põhineva poliitikategemise tava ulatub lääne demokraatias Teise maailmasõja eelsesse aega. Diplomaat Edward H. Carr jagas 1939. aastal võimu kolmeks komponendiks: sõjaline võim, majanduslik võim ja suutlikkus mõjutada avalikku arvamust. USA president Woodrow Wilson, samuti tema järglased Franklin Roosevelt ja John F. Kennedy pidasid pehme jõu abil avaliku arvamuse mõjutamist võimu üheks olulisemaks osaks.13

Pehme jõu rakendamise tulemuslikkus ei sõltu riigi sõjalisest jõust. Kuigi Jossif Stalin küsis nörritavalt, mitu diviisi on paavstil, valitseb paavst just kultuurilistele, usulistele ja diplomaatilistele tõekspidamistele toetudes. Nõukogude Liidul oli Teise maailmasõja järel palju pehmet jõudu, ent Tšehhoslovakkia ja Ungari sündmused õõnestasid selle olematuks. Ainult Soomes suutis NL tugevdada oma mõjusfääri pehme jõu toel.14

Külma sõja eel ei müünud USA ettevõtted ja Hollywood ülejäänud maailmale mitte ainult oma tooteid, vaid nendega koos ka Ameerika kultuuri ja väärtusi. Kuvandit riigist, mis on võimas, põnev, moodne ja trendeloov, kus kõik on võimalik ja ajalehepoisist võib saada miljonär.15

BBC oli külma sõja ajal Suurbritannia jaoks oluline pehme jõu rakendaja Ida-Euroopas. Kommunistlike režiimide hääbumisele Ida-Euroopas aitas kaasa USA eestvõttel asutatud raadiojaam Vaba Euroopa. Infoajastul, mil sotsiaalsed võrgustikud on muutunud olulisemaks, ei ole pehme jõud ainult riikide asi. Pehme jõu loomisel on olulised ka valitsustevahelised ja valitsusvälised organisatsioonid, teadusasutused ja eraettevõtted.

Kolmandaks, demokraatlik heidutus toetub läbipaistvusele, õigusriigile ja kodanikuühiskonnale. Hübriidrünnakute ettevalmistajad ja korraldajad tegutsevad alati varjatult ja maskeerunult. Seega on läbipaistvus vaenulike rünnakute ärahoidmiseks esmatähtis. Samuti suudab tugev õigusriik hakkama saada korruptsiooniga, mille kaudu oleks ründajal võimalik sihtriigi ühiskonda destabiliseerida ja lõhestada.

Neljandaks, asümmeetria on osa demokraatlikust heidutusest. Selleks saab kasutada eelpool kirjeldatud pehme jõu võtteid, mis on end tõestanud piisavalt tõhusate ja mitmekesistena. Nii saab hübriidset sekkumist ära hoida, ilma et see kahjustaks normatiivset legitiimsust.

Lõpuks, kui traditsioonilise heidutuse eesmärk on täielikult ära hoida agressioon, siis demokraatliku heidutuse käigus mööndakse, et kõiki rünnakuid ei ole võimalik ära hoida. Sisuliselt on hübriidrünnakute vastane heidutus kuritegevuse ennetamine – ka kuritegevust ei saa nulli keerata. Samas ei kujuta ka kõik kuriteod ohtu riiklikule julgeolekule. Eesmärk on rünnakute mõju leevendada ja vähendada.

SÕJAVÄGI OLI, ON JA JÄÄB

Demokraatlik heidutus ei tähenda, et sõjaline heidutus oleks lootusetult iganenud. Vastupidi, sõjaline heidutus on endiselt tähtis relvastatud agressiooni ja sabotaaži ärahoidmiseks. Traditsiooniline sõjaline heidutuspoliitika tuleb kindlasti säilitada ja seda ehk isegi tugevdada. Ent demokraatliku heidutuskontseptsiooni iva seisneb just hübriidrünnakutega tegelemises, sest traditsioonilised, st sõjalised heidutusmeetmed ei suuda mõjusalt tegeleda hübriidrünnakute ja -ohtudega. Demokraatliku heidutuse eesmärk on teha teise riigi siseasjadesse sekkumine ründaja jaoks nii ebameeldivaks ja kalliks, et agressor kaaluks enne pikalt ja põhjalikult, kas võtta operatsioon ette või mitte. Ja mis peamine: hoida ära otsene sõjaline konfl ikt, kasutades seejuures ära demokraatiatele omaseid jooni – avatus, kaasatus, pluralism, kodanikuühiskond – ja tugevdades neid heidutuse käigus veelgi.

Mida venelased päriselt kardavad?

Kremli kord paremini, kord halvemini kokku seatud narratiividel on kaugele Venemaa ajalukku ulatuv kultuurisemiootiline taust. Vene kultuuris on ruum ja maa identiteedi tähtsaimaks aluseks. Seega on nt Nõukogude Liidu lagunemine üheselt seotud identiteedikaotusega. Venemaa ruumi määrab Ida- Lääne suund, Lõunat pole üldse: Venemaa ― see on põhjamaa. Lääs tähendab pidevalt varitsevat ohtu. On vaja valvsust, et mitte sinna sattuda. Selline ruumimudel on fundamentaalne ja erakordselt püsiv. 16

Identiteedihirmud on samuti seotud ennekõike ruumiga. Neid on kahte tüüpi: esiteks hirmud, mis seisnevad selles, et „meie“ kaome ära määramatusse ruumi, ning teiseks selles, et võõrad tungivad nimetatud ruumi. Identiteedikriis ägenes pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, sest identiteedi läte sattus väljapoole Venemaa piire: põhiosa nn Kiievi-Venemaast asub Ukrainas. Ukraina küsimus on Venemaal nii terav vähemalt osalt seepärast, et Ukraina olemasolu õõnestab vene rahvuslikku identiteeti 17 .

Ent on olemas ka teisi identiteediga seotud hirme. Suurel määral rajanevad nad opositsioonil „omavõõras“, kusjuures kõige ohtlikumad pole mitte avalikud võõrad, vaid salajased, need, kes näivad omana. Vaenlane ei ole vaenlane oma ohtlikkuse tõttu, vaid ennekõike sellepärast, et temas saab ära tunda igipõlist vaenlast või omistada talle selle omadusi. Samuti peab kultuuris olema tungiv vajadus vaenlase järele. Kirjeldatud hirmukompleksi jagavad nii võimud kui lihtrahvas, vaenlasi otsivad kõik ja neid leidubki igal pool. Hirm liidab ühiskonda. Vaenlane on tulnukas, võõras, selleks võib osutada naaber, keda tuntakse aastaid; valitsus ise on vaenlasi täis ja isegi karistusorganid kubisevad vaenlastest 18 .

VIITED

1 Zi & Bin, 2001, lk 164.

2 Samas.

3 Juurvee, 2018a; Juurvee, 2018b; Sinisalu, 2008

4 Svetšin, 1927, lk 244.

5 Walter, 1999; Zubkova, 2009

6 Piirimäe, 2014, lk 3.

7 Samas, lk 4.

8 Gerassimov, 2013.

9 Saifetdinov, 2014, p. 40; Jonsson & Seely, 2015, p. 2.

10 Saifetdinov, 2014, p. 40; Jonsson & Seely, 2015, p. 6.

11 Berzinš, 2016, p. 5.

12 Broniatowski, et al., 2018.

13 Vedrine & Moïsi, 2001, p. 3; Haefele, 2001, p. 66.

14 Nye, 2004, p. 9; Vloyantes, 1975

15 Pells, 1997, p. 33; Rosendorf, 2000.

16 Lotman, 2009, lk 441, 443.

17 Lotman, 2009, lk 1226–1227.

18 Samas, lk 1226–1228.

KASUTATUD KIRJANDUS

• Berzin, J., 2014. Russian New Generation Warfare in Ukraine: Implications for Latvian Defense Policy. Latvia: Nation Defence Academy of Latvia.

• Broniatowski, A. D.; Jamison, M. A.; Qi S.; AlKulaib L.; Chen, T.; Benton, A.; Quinn, C. S.; Dredze, M. 2018. Weaponized Health Communication: Twitter Bots and Russian Trolls Amplify the Vaccine Debate. American Journal of Public Health, 108(10), pp. 1378–1384.

• Gerassimov. V., 2013. Ценность науки в предвидении. Военно-промышленный Курьер, 8(476), стр. 1–3.

• Haefele, M., 2001. John F. Kennedy, USIA, and World Public Opinion. Diplomatic History, 25(1), pp. 63–84.

• Jonsson, O., Seely, R., 2015. Russian Full-Spectrum Conflict: An Appraisal After Ukraine. The Journal of Slavic Military Studies, 28 (1), pp. 1-2.

• Juurvee, I., 2018. Venemaa eriteenistuste rollist informatsioonilises mõjutustegevuses: mis on teada, mida on alust arvata ja mida võib oletada? Sõjateadlane, nr 8, lk 86–102.

• Juurvee, I., 2018. KGB aktiivmeetmete kasutamisest. Tuna, nr 3, lk 90–101.

• Lotman, M., 2009. Hirmusemiootika ja vene kultuuri tüpoloogia. I: Kultuurisemiootika ja hirmu fenomenoloogia. Akadeemia, nr 1, lk 191-215.

• Lotman, M., 2009. Hirmu semiootika ja Vene kultuuri tüpoloogia. IV: Hirm ja selle kognitiivsed mudelid: Eesti hirm saksa ja vene mudeli taustal. Akadeemia, nr 5, lk 1035–1064.

• Nye, S. J., 2004. Soft power: the means to success in world politics. New York: Public Affairs.

• Pells, R., 1997. Not Like Us or More Like Us: America and Europe. New York: Basic Books.

• Piirimäe, K., 2014. Infosõda läänes. Eesti, Balti küsimus ja võitlus Inglismaa avaliku arvamuse pärast aastatel 1941-1944. Akadeemia, nr 1, lk 3–34.

• Rosendorf, N., 2000. Social and Cultural Globalization: Concepts, History, and America’s Role. In J. S. Nye & J. D. Donahue, eds. Governance in a Globalizing World. Washington D.C.: Brookings Institution Press, pp. 109–134.

• Saifetdinov, K. I., 2014. Information warfare in the military realm. Military Thought, 7, pp. 38–41.

• Sinisalu, A., 2008. Propaganda, Information War and the Estonian-Russian Treaty Relations: Some Aspects of International Law. Juridica International, XV, pp. 154–162.

• Svetšin, А., 1927. Стратегия. Военные вестник. Москва.

• Vedrine, H., Moïsi, D., 2001. France in an Age of Globalization. Washington: Brookings Institution Press.

• Vloyantes, J. P., 1975. Silk Glove Hegemony: Finnish-Soviet Relations, 1944–1974. Ohio: Kent State University Press.

• Walter, H., 1999. Uprising of December 1, 1924. Baltic Defence Review, 2, pp. 129–140.

• Wigell, M., 2021. Democratic Deterrence: How to Dissuade Hybrid Interference. The Washington Quarterly, (44)1, pp. 49–67.

• Zi, S. & Bin, S., 2001. Sõja seadused. Tartu, Tallinn: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused ja Eesti Keele Sihtasutus.

• Zubkova, J., 2009. Baltimaad ja Kreml 1940–1953. Tallinn: Varrak.