2021: KUI IDAPIIRIST SAI TAAS RINDEJOON

2021: KUI IDAPIIRIST SAI TAAS RINDEJOON

Arvatavalt mäletavad paljud maailma võimuladvikute ühist kergendusohet, kui saadi lahti Donald Trumpist ja oldi kindlad, et Ameerika on tagasi, nagu lubas USA presidendiks valitud Joe Biden. Täna aga on ebakindlus suurem kui ükskõik millisel Trumpiga koos veedetud aastal.

Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

Maailm on teisem ja tervikuna rohkem sassis kui kunagi varem. Eesti seisukohalt on peamuutus see, et kui seni saatsime oma sõjamehi ühismissioonidega Afganistani, Iraaki ja Malisse, siis oktoobris 2021 hoopis Leetu ja Poola, et Euroopa Liidu idarinne peaks. Seejärel tuli aga Moskvast-Minskist teele saadetud sissetungijaid püüda juba Eesti enda pinnal. Teadu olid esimeste illegaalide hulgas kaks kuubalast ehk siis USA naabrid, kes üritavad nüüd siitkaudu USAsse minna, et paremini elada. Midagi on selles maailmas ikka tõesti muutunud, kui Ameerika kõrvalt tuleb Ameerikasse minna idast salaja Eestisse pugedes!?

UUS SURVE PIIRIDELE

Maailmapoliitika kodutanumale toomine käis kähku. Eelmine suurem sissemurdmine Euroopa Liitu toimus aastail 2015-2016, mil ületati jõuga Euroopa Liidu kagupiir või tuldi meritsi Põhja-Aafrikast.

Selle rände põhjustasid viis aastat varem alanud revolutsioonid ja kodusõjad, ent ka kõigile teiseusulistele sõja kuulutanud Islami kalifaadi teke kui reageering lääneriikide sekkumisele sündmustesse Afganistanis, Iraagis ja mujal moslemimaailmas.

USA uus president Biden lõpetas vägesid ära tuues sõjad Afganistanis (aprill 2021) ja Iraagis (juuli). Paraku polnud ameeriklastel üldiseks hämminguks Afganistani kedagi enda asemele jätta – nende koolitet 130 000meheline armee ja 80 000 politseinikku jooksid lihtsalt laiali.

Võim selles Ukrainast pindalalt pisut suuremas riigis läks aga keskaegseid kombeid järgivatele talibitele. Selle uskumatuna tunduva pöörde teokssaamine vallandaski uue rändelaine kui äramineku keskajast, pühasõjast ja näljast – ja seda ikka Saksamaale, kuhu moslemeid oli eelmise ränderünnaku ajal koguni kutsutud.

Kõigile ootamatult sekkusid uude minekusse Venemaa ja Valgevene valitsejad, kellest esimest olid lääneriikide sanktsioonid tabanud pärast 2014. aasta agressiooni Ukraina vastu, teist aga karistati presidendivalimiste võltsimise ja repressioonide eest 2020. aastal.

Silmas pidades Euroopa Liidu ladviku saamatust oma piiride ja kodanike huvide kaitsmisel, küpses kahel kurikaelal plaan seada EL uue katsumuse ette – Afganistanis, Iraagis ja mujal liikvele läinud mass koondati Valgevene-Poola piirile ning alustati sealt sissemurdmist Euroopa Liidu pinnale.

PIIRID PIDAMA

End inimõiguste kaitsjatena esitlenud Moskva ja Minsk lootsid, et ootamatult tabatud EL astubki nendega kõnelustesse, tühistab sanktsioonid ja võtab piiriründajad vastu.

Nagu teada, läks see arvestus esimestest tundidest peale vett vedama – Poolast Balti mereni ulatuv piir muudeti kiirelt reaalseks tõkkeks. Ehk sama toimivaks kui viis aastat varem Ungari ja Horvaatia ehitatud piiritarad. Kui lisada neile veel Kreeka ja Bulgaaria piiritõkked, jääb üle tõdeda – Euroopa Liidul on nüüd reaalselt toimiv, Balti merest Musta mereni ulatuv välispiir, mida võib ka rindeks pidada, sest seda üritatakse pidevalt ebaseaduslikult ja jõuga ületada.

Et seis on säärane ka idapiiri põhjapoolses osas, ei osanud suvel keegi ette kujutada. Enamgi veel – viimased 14 aastat räägiti üksnes Euroopa Liidu välispiirist, sest liikmesmaade endi vahelised maismaapiirid kadusid inimeste ja kaupade vaba liikumise loosungite saatel. Täna jääb üle tõdeda, et see ei olnud piisavalt läbimõeldud otsus, õigemini oma piiride kiire laiendamine mitte (1985 lõid Prantsusmaa, Saksamaa ja Beneluxi riigid Schengeni tsooni, 2007 laienes see korraga veel üheksale riigile jne), sest kontrolli kadumine soosis relvade ja narkootikumide vedu, salakaubandust jmt. Täielikult unustati aga nakkushaiguste levik ja ka COVID-19 sai kivistunud mõtlemisest jagu – selle aasta lõpuks on riigid oma maismaapiiridel kontrolli taastanud, sest teisiti pole võimalik pandeemiaga võidelda. Ehk siis – 2021. aasta on ka riigipiiride tagasituleku aasta seal, kus nad vahepeal kaotati, ja raske on uskuda, et Euroopa teist korda samale rehale astuks.

UUED LIIDUD

2021. aasta läheb ajalukku ka suure poliitika lõpliku nihkumisega Euroopast Aasiasse. Mõistagi Ameerika Ühendriikide eestvedamisel ja selle sõna otseses tähenduses. Lõppev aasta andis uue julgeolekuorganisatsiooni AUKUS (Austraalia, Ühendkuningriik, USA), mille tekkest kuulutati kolme riigijuhi ühisel videokonverentsil 15. septembril Washingtonis.

Otsus tegi päevapealt rumalaks neljanda suurriigi Prantsusmaa, kes teadis, et tema ja mitte teised ehitavad Austraaliale tuumaallveelaevad. Pariis kuulutas toimunu „noahoobiks selga“ ja kutsus oma suursaadikud koju. Tegu on kindlasti suurima tüliga lääneliitlaste vahel sel sajandil, mis muutis Prantsusmaa globaalset seisundit ja avab võimalused suurvõimude ümberrivistumiseks Euroopas.

Hiina aga võtab AUKUSt enda ohjamiseks tehtud kooslusena ja teise väljakutsena sel aastal, sest 21. märtsil 2021 teatasid USA, Austraalia, Jaapani ja India liidrid neljapoolse julgeolekudialoogi (QUAD) taaskäivitamisest laevaliikluse ja -ohutuse tagamiseks India ja Vaikse ookeani piirkonnas.

Tegemist oli novembris 2017 Donald Trumpi algatatu ülekäimisega, ent sedapuhku ka Uus-Meremaa, Lõuna-Korea ja Vietnami liidrite toetuse saatel. Kui lisada, et USA välispoliitika nihutamist Aasiasse alustasid juba presidendid George W. Bush ja Barack Obama, siis vaevalt et kaks värsket institutsiooni rakendust ei leia.

HIINA TÕUS

Ajal, mil Venemaa korraldas Euroopas ühe agressiooni teise järel ja hoidis sellega lääneriikide tähelepanu endal, kasvas Hiina majanduslikult ja sõjaliselt ning on selgelt tõusnud USA peamiseks konkurendiks.

2013. aastal Hiina liidriks tõusnud Xi Jinping alustas oma välispoliitikat, sõlmides Venemaaga 30aastase gaasiostulepingu, mis lubas viimasel ehitada Siberit läbiva gaasitoru Vladivostokki. Samaaegselt käivitati „Tee ja vöö“ (Road and Belt) programm ehk toimivad transpordiliinid Hiinast läbi Venemaa ja Kesk-Aasia Euroopasse ning Aasia ja Aafrika sadamate võrk, mis koos Hiina investeeringute ja laenudega tagasid tema mõju kiire kasvu mainitud piirkondades.

Hiina lõi ka erisuhted (17+1) Euroopa Liidu idapoolsete ja Balkani riikidega, mida saatvad poliitilised nõuded tekitasid 2021. aastal protesti ja viisid Leedu lahkumisele sellest koos suhete loomisega Taiwaniga. See juhtus novembris ehk Valgevene-Poola / Euroopa Liidu kriisi haripunktis ja langes ajaliselt kokku Brüsselis teatavaks tehtud nn globaalväravate investeeringutega samades „Tee ja vöö“ riikides, kus toimetab Hiina. Tegu on selgelt vastuprogrammiga, ent mööngem – Euroopa Liit suutis selle kokku panna alles 3000 päeva pärast hiinlaste tegutsema hakkamist! Sealjuures ületasid hiinlased Xi Jinpingi sõnul alles sel aastal „täielikult äärmusliku vaesuse“ ja asusid „mõõdukalt õitseva ühiskonna“ loomisele.

POLIITMÄNGUD IDA-EUROOPAS

Igal juhul sai väikeriikidest koosnevast Ida-Euroopast lõppeval aastal tanner, kus maailma vägevaimad – nii demokraatlikud kui autoritaarsed – üritavad üksteist üle trumbata. Väikeriigid aga näitavad, et peavad silma peal inimõiguste olukorral ja demokraatia arengul Venemaal ja Hiinas.

Mõistagi on kaugel Hiinas toimuvat raskem hoomata ja keeruline kritiseerida, sest sealne sotsialism ja kapitalism erineb selgelt Venemaal olnust ja olevast ning areneb oma reeglite alusel.

Nende ja meie ümber vohava suure poliitika selgeks saamine peaks aga pakkuma võimalust Ida-Euroopa enda esiletõusuks kasvõi selleks, et teha lõpp suurriikide lõpututele mängudele ja öelda üheselt: Balkani maad ja idapartnerluse riigid kuuluvad Euroopasse.