naiskodukaitse
AIRI TOOMING, SUURE HAARDEGA VÄIKE NAINE
Ta näeb välja nagu üsna nääpsuke tagasihoidlik tütarlaps. Kui ta võõrale tänaval erariietes vastu kõnniks, siis ei tuleks too arvatavasti iialgi selle peale, et tegemist on naisega, kes juhib 2700 liikmega suurt ja mõjukat organisatsiooni.
A
iri Tooming on vedanud Naiskodukaitse esinaise vankrit juba 15 aastat. Ta on ehe näide sellest, kui suure haarde ja mõjuvõimuga võib olla üks pealtnäha väike ja habras naine.
Mis on peamised põhjused, et oled jäänud nii kauaks Naiskodukaitset juhtima? Mis on sind motiveerinud ja mis toeks olnud? „Ilmselt olen loomu poolest hästi eesmärgile suunatud. Tahan, et asi kogu aeg edasi läheks. Energiat annabki see, et sead mingi eesmärgi ja näed, et see juhtub päriselt – ilmselt küll umbes viis korda aeglasemalt kui lootsid, aga ikkagi juhtub. Ja Naiskodukaitses on kogu aeg edasi mindud, vist tänu sellele, et meil on õnnestunud üsna palju ise välja mõelda, mida me teeme ja millal teeme – ei ole olnud väga palju välist survet.“
Kas pead oluliseks oma pere tuge? Kuidas ühildad niisuguse suure organisatsiooni juhtimist pereema olemisega? „Jah, no siin ei ole mingit küsimustki. Loomulikult on abiks, et abikaasa on ka süsteemi liige ja isikuomadustelt igas mõttes väga toetav. Ma tõesti olen saanud väga väikeste laste kõrvalt igal pool füüsiliselt kohal käia. Abikaasa on kõik enda kanda võtnud. Lapsed on olnud muidugi ka palju kaasatud ... Ja meil on töö kogu aeg 68
1/2022
Tekst: ELINA ASLETT, vabatahtlik autor
kodus kaasas. Kui algusaegadel oli rohkem vaidlusi ja võib-olla ka liiga intensiivset diskuteerimist selle üle, mis on õige, kuidas peaks asjad olema Naiskodukaitses ja kuidas suhestuda Kaitseliiduga, siis täna on need vestlused hästi konstruktiivsed, üksteist toetavad ja nõu andvad. Mina õpetan natuke, kuidas Rapla malevat juhtida, ja Rapla maleva pealik õpetab natuke, kuidas Naiskodukaitset juhtida – sellises positiivses võtmes.“
Kui sa 2000. aastal liitusid, siis õppisid alles Tartu Ülikoolis semiootikat ja kulturoloogiat. Kuidas see üldse juhtus, et Naiskodukaitsesse astusid? „Ilmselt oli mul juba gümnaasiumi ajal huvi ajaloo ja ühiskonnaõpetuse vastu, tahe kaasa rääkida ühiskondlikel ja poliitilistel teemadel. Käisin Treffneri gümnaasiumis, kus oli koos sarnaselt mõtlevaid inimesi, mu klassivennad olid Kaitseliidus. Juba siis oli mul selline abstraktne riigiarmastus või suur huvi ühiskonnas toimuva vastu. Mingil hetkel nägingi täitsa neutraalset ajalehenupukest, et Naiskodukaitses on lahtiste uste päev. Mul ei olnud seal ühtegi tuttavat, ma ei teadnud sellest organisatsioonist midagi – läksin lihtsalt kohale ja liitusin ja nii oligi.“
Aga kuidas sai sinust suhteliselt lühikese ajaga – 6 aastaga – organisatsiooni juht?
„Nojah, siis oli organisatsioon natuke teistsugune, inimesi oli ju vähem ja võib-olla oli ka esile kerkida lihtsam, kui täna oleks. Tartus, kuhu mina astusin, oli 30–40 liiget. Väga aktiivne kamp, palju noori mõtlevaid inimesi. Tol ajal oli üheks võtmeisikuks Riina Nemvalts (nüüd Riina Kütt), kes on läbi aastate olnud üks Naiskodukaitse ideolooge. Temalt saadud inspiratsioon ärgitas meid. Tegime ümarlaudu ja arutasime Naiskodukaitse visiooni – kuhu peaks arenema. Mingil hetkel kutsus tollane Naiskodukaitse juht Dagmar Mattiisen meid esinema ühele konverentsile. Küllap see võis tol ajal paista isegi natuke revolutsiooni moodi välja, et oh, kuidas me teeme nüüd selle Naiskodukaitse uueks ja teistsuguseks.“
Kas see, et sinust sai Naiskodukaitse juht, oligi revolutsioon või asjade loomulik käik? „Hästi loomulik, jaa. Kõigepealt tegutsesin vabatahtlikuna. Olin akadeemilise jaoskonna eesotsas, siis korraks Tartu ringkonna eesotsas, jõudsin vist olla valitud ka keskjuhatuse liikmeks – kõike seda 2–3 aasta jooksul. Ju ma siis rääkisin kaasa ja pühendasin Naiskodukaitsele tõesti väga palju aega. Ülikool jäi tol ajal soiku. Iga päev istusime Tartu malevas, muudkui tegime plaane, korraldasime üritusi …
