mILITAARTURISm
HUNDIKOOBAS: BETOONI vALATUD RAEv
Me ei tea, kuidas sünnivad grandioossed mõtted hakata näiteks universumi direktoriks, maailma valitsejaks või muuks sellesarnaseks. Küll aga teame, kus näiteks Adolf Hitleril sellised mõtted on sündinud. Tema puhul siis Hundikoopas. Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja
H
undikoobas – just nõnda nimetas Hitler seda Kirde-Poola metsade ja rabade vahele rajatud terasest ja betoonist välistaapi, Natsi-Saksamaa sõjamasina kontrollkeskust, milles ta veetis ühtekokku 800 sõjapäeva. Plaane haududes, näpuga mööda kaarti vedades, miljoneid sõdureid veristesse lahingutesse paisates ja riigipiire nihutades. Muidugi, mitte ainult seda. Igal hommikul, tavaliselt kella üheksa ja kümne vahel, võis Hitlerit näha oma sekretärilt Martin Bormannilt kingiks saadud saksa lambakoera Blondiga jalutamas punkriga külgneval muruväljakul. Blondi pissitatud, töötas Saksa rahva juht läbi Hundikoopasse laekunud korrespondentsi. Sellele järgnes igapäevane nõupidamine relvajõudude ülemjuhataja Wilhelm Keiteli ning tema asetäitja Alfred Jodliga.
ASSO PUIDET
Seejärel, kella kahest, lõunasöök. Esiti tavatses Hitler lõunastada koos oma lähimate kindralite ja kaastöötajatega Hundikoopa kasiinos. Kuna talle aga ei meeldinud söögilauas tööasju arutada, hakkas ta hiljem sööma üksi oma punkris.
60
Üldiselt oli Hitleri kaaskond vaikimisi isegi rõõmus selle üle, et füürer 3/2019
enam nendega lõunalauda ei jaganud. Nimelt oli veganist Hitleril tobe komme pajatada oma lauakaaslastele võikaid lugusid tapamajas toimuvatest õudustest, püüdes neid nõnda, passiiv-agressiivsel moel, lihasöömisest heidutada. Võib ette kujutada, kuidas suur juht kätega elavalt žestikuleerides, sülge pritsides ning silmi punnitades kirjeldas õõnesnoa kasutamist seavere kogumiseks või külmunud lambarümpade konditustamise eripärasid. Vaatamata suurepärastele oraatorivõimetele ei kandnud Hitleri ponnistused siiski vilja – kõik olid tema lugudega juba harjunud ega lasknud end suuremat segada.
ADOLF, HEINZ, HANS JA JULIUS
Lõunasöögi järel võttis Hitler tavaliselt aja maha ja ajas isiklikke asju. Mõnikord näiteks jalutas. Aga mitte liiga tihti – üldiselt eelistas ta varjuda oma eluruumidesse, et seal näiteks grammofoniplaate kuulata. Sõltuvalt tujust kas mõnda Beethoveni sümfooniat või näiteks oma suurt lemmikut, Wagnerit. Tegelikult oli Hitleril üsna laia spektriga muusikaline maitse. Pärast sõda leiti tema punkrist plaadikogu, kus rassisobiliku muusika kõrval olid esindatud ka teosed Vene suurmeist-
