EESTI EEST JA KUNI SURMANI

EESTI EEST JA KUNI SURMANI

Kaitseliidu liikmetele pole ülemist vanusepiiri. Paremal juhul teenib kaitseliitlane Eestit surmani, nagu rõhutab ka meie tunnuslause. Surm ei küsi vanust, auastet ega positsiooni. Nii on ka inimlik pöörata tähelepanu sellele, kuidas Kaitseliidus käituda organisatsiooni, üksuse ja üksikliikmena, kui keegi meie hulgast sureb.

Tekst: PEETER PAENURM , Kaitseliidu peakaplan

Igal aastal kustutatakse Kaitseliidu nimekirjast kuni 100 liiget, kes on lahkunud surma läbi – kõrges eas pärast pikka teenistust, raske haiguse tagajärjel, ootamatu terviserikke või õnnetuse tõttu.

Vanas Kaitseliidu kodukorras (1934) oli peatükk „Kaitseliitlaste matmise kord“ (V.14), kus üsna detailselt öeldi, kes ja kuidas matuseid korraldab ning millised on auavaldused. Kaitseliidu ja Kaitseväe matmise korras oli palju ühist, aga ka teatavaid erinevusi. Kaitseliidu puhul oli märgata suuremat ühisosa korporatsioonide ja seltside traditsioonidega.

Tänapäeval on paljud võimalused ja kombed sõjaeelse ajaga võrreldes muutunud. Kaitseliitlaste matuste puhul juhindutakse nii vanast kodukorrast kui ka Kaitseväe matusejuhendist, samuti kohalikest oludest, korraldajate kogemustest ja arusaamadest.

Veebruaris võttis Kaitseliidu keskjuhatus vastu Kaitseliidu matusejuhendi. Selle eesmärk on ühtlustada senist praktikat ja anda juhised tegevusteks seoses Kaitseliidu (sh allorganisatsioonide) liikme surma ja matusega, aga ka mälestuse hoidmisega.

Püüan mahukat lisadega dokumenti lühidalt tutvustada ja välja tuua olulised asjad, mida Kaitseliidu liikmed võiksid teada ja rakendada.

TOETAMINE LEINAS

Juhtub, et pealik või kamraadid saavad allüksuse liikme surmast teada alles siis, kui ta on juba maha maetud. Kui üksuse omavaheline side toimib, jõuab ka info haigusest või õnnetusest ja matusest õigeaegselt kohale. Aga kindlasti peaks iga Kaitseliidu liige omalt poolt tagama, et perel on koduüksuse pealiku või lähima kaasvõitleja kontakt, kellele kurva teate puhul helistada.

Keskne teema on kaastunde avaldamine ja matusel osalemine. Surm puudutab nii lahkunu lähedasi kui ka sõpru ja kamraade. Üksuse aukohus on avaldada Kaitseliidu nimel kaastunnet lahkunu omastele ja osaleda suuremaväiksema esindusega matusel, väljendamaks tänu ja austust selle eest, et inimene pühendus oma heast tahtest meie riigi kaitsele ning tegutses Eesti eest surmani.

Üksusekaaslaste osalemine matusel tugevdab ka ühtsustunnet ja võib olla kamraadidele toeks nende leinas.

Kaastunde avaldamise ja matustel osalemisega seotud otsused teeb malevkonna pealik, tema esmasteks nõuandjateks ja abilisteks on kaplan, veebel ja personalispetsialist.

KAITSELIITLASE MATUS

Lahkunu matuse korraldamine on Eestis omaste õigus ja kohus. Kaitseliidu liikme matuse puhul on korrektne omastega kokku leppida, kuidas koduüksus saab osaleda ja toetada. Matusel võiksid osaleda konkreetse allüksuse liikmed või vähemalt kaheliikmeline esindus, vorm seljas ja käelint varrukal.

See ei nõua üksuselt suuri pingutusi ega kulutusi – pärg või mälestuskimp, kaastundekiri ja osalejate sõidukulud, lisaks muidugi nende aukohuse täitmiseks kasutatud aeg. Kui on soovi, inimesi ja võimalusi, saab matusel kasutada ka teisi sõjaväelisi auavaldusi, nt korraldada auvalvet, kanda sarka, tuua tseremooniale Eesti lipp.

Kaitseliidus kasutatavate auavalduste loetelu (vt juuresolevat tutvustust) kirjeldab traditsioone ja seab nende kasutamisele oma põhimõtted. Ei ole kohustust ega vajadust alati kõiki rituaale läbi teha, et mida rohkem, seda uhkem.

Kindlasti tuleb auavaldused eelnevalt kokku leppida omastega, et midagi ei tehtaks nende soove arvestamata. Samuti ei saa omaksed nõuda üksusele üle võimete käivaid rituaale. Auavalduste, ka lihtsate, väärtus on eelkõige selles, et neid tehakse heast tahtest, siira austuse ja üksmeelega.

Ilus traditsioon on aasta jooksul surma läbi lahkunuid malevkonna aastakoosolekul nimepidi nimetada ja mälestada. Kaitseliidu aukohus on hoida oma juhtide ja sõjasangarite mälestust, sh hoolitseda nende haudade säilimise ja korrashoiu eest. Kui omaksed soovivad, on võimalik küsida malevast luba ja raiuda Kaitseliidu sümbol kaitseliitlase hauakivile. Kõik see väljendab kaitseliitlaste ühtekuuluvust ja väärtusi.

AUAVALDUSED

1. Sümbolesemed. Vana kombe järgi asetatakse matusetseremoonia ajaks sarga kaanele vormimüts ja käelint (ja lahkunu isiklik mõõk). Tänapäeval on lisandunud ka tava katta sarga kaas Eesti lipuga.

2. Üksuse pärg. Lindile kirjutatud pühendusega pärja või mälestuskimbu toomine on kõige levinum auavaldus.

3. Teenetemärgid. Kui lahkunule on omistatud riiklikke, Kaitseliidu, riigiasutuste või organisatsioonide teenetemärke, sobib need matusetseremoonia ajaks panna väärikale alusele sarga jalutsisse. Ordeneid võib kanda ka matusekolonnis sarga ees.

4. Lipud. Eesti lipp sobib iga Kaitseliidu liikme matusele. Kaitseliidu lippude kasutamine toimub oma reeglite järgi ja vastavalt pealiku otsusele. Matusel kinnitatakse lippude külge leinalindid. Tseremooniaruumis seisab lipp alusel või liputoimkonna käes. Sargaga liikudes on lipu koht matusekolonni peas ja saateüksuse juures.

5. Sargameeskond. On vana ja ilus traditsioon, et kamraadid kannavad sarka tseremooniaruumi ja sealt välja sargaauto juurde või hauale.

6. Auvalve. Auvalvet korraldatakse tavaliselt matuseliste kogunemise ajal kuni tseremoonia alguseni. Vahetuses võib olla 2, 4 või 6 auvahti – vastavalt võimalustele.

7. Saateüksus. Vanas kodukorras oli saateüksuse suurus määratud kaitseliitlase ametikoha alusel. Uue juhendi järgi otsustab saateüksuse moodustamise ja selle suuruse vastutav pealik. Saateüksus, olgu suurem või väiksem, rivistub pärast matusetseremooniat välisukse juurde ja sark kantakse auavalduse saatel üksuse eest läbi. Saateüksus võib sarka saata ka kalmistul ja teha auavalduse haua juures.

8. Mälestussignaal. Trompetist mängib tseremoonia lõpus signaali „Head ööd!“, seejärel on vaikushetk ja siis signaal „Äratus!“. Pillimängu ja vaikuse ajal annavad vormikandjad au. Seda mälestussignaali kasutatakse tänapäeval sageli ka mälestustseremooniatel.

9. Aupaugud. Aupauke lastakse, kui matusel osaleb ka saateüksus. Traditsiooniliselt antakse kolm aupauku sarga haudalaskmisel. Kui lahkunu viiakse krematooriumi, lastakse aupauke sarga tõstmisel autole.