MALEVLASEST REAMEHEKS - ME JÕUDSIME SELLENI

MALEVLASEST REAMEHEKS - ME JÕUDSIME SELLENI

Nii, nagu sõda Ukrainas tõi riigikaitsesse juurde mehi, tõi see Naiskodukaitsesse juurde ka naisi, kes on nüüd hakanud jõulisemalt avaldama sõjaliste oskuste omandamise soovi. Nende hulgas on ka Tallinna ringkonna naised.

Tekst: MARI­-LEEN KIIREND , Naiskodukaitse Tallinna ringkonna instruktor, Toompea jaoskond

Sõduriks saamise teekonna alustamiseks ei olnud Tallinna maleva tagalasse kunagi varem kogunenud nii palju Naiskodukaitse naisi. Kõigist 51st SOK-13 kursusele arvatust oli neid lausa 16. Varasematel malevapõhistel kursustel olid siiani osalenud enamjaolt Kaitseliidu liikmed, kellest omakorda enamik olid mehed.

UUED KAASLASED

Me keegi ei teadnud täpselt, mis meid ees ootamas oli. Kuid olime eelnevalt tutvunud ajakavaga, mis reetis, et esimese nädalavahetuse teemad pidid hõlmama kursuse ülema tutvustavat tundi, riviõpet, organisatsioonitutvustust, mõisteid, julgeolekureegleid, rahvusvahelist sõjaõigust jmt. Kõik see esimese laupäeva ja pühapäeva sisse mahtuski. Koos erinevate tunnete, muljete ja mingisuguse seletamatult mõnusa ühtekuuluvustundega, mis vähemalt mind isiklikult saatis juba esimesest konteinerklassis veedetud õppepäevast alates.

Kui esimesel nädalavahetusel kogunesime erariietes, siis järgmiseks kohtumiseks märtsis oli enamik meist saanud endale laost vajaliku varustuse, mida õppisime õigesti kasutama ja pakkima. Varustus oli ka teise õppenädalavahetuse üks teemasid. Arvatavasti ei ole kursusekaaslast, kelle näpud ei mäletaks rakmete kokkupanemist. Teine suur valdkond oli seekord meditsiiniõpe. Märksõnadega žgutt, side, kolmnurkrätik, CABCDE, MIST ettekanne.

Edaspidistel õpetel olimegi varustuses ning aprilli alguses saime kõik endale kaaslaseks ka omanimelise automaatrelva AK-4. Uue kaaslasega käisime laskmas ja tegime Test 1-te.

KOKKU KASVAMINE

Järgmistel õppenädalavahetustel aprilli lõpus, mais, juulis, septembris ja oktoobris tegime läbi pioneeriõppe teooria ja praktika osa ehk õppisime ja katsetasime lõhkamisega seonduvat. Seejärel läbisime jalaväelase oskuste õppe koos väliööbimisega, kus saime selgeks jaoformatsioonid ja käemärgid ning püstitasime telklaagri. Veel ootas meid ees topograafia- ehk kaardiõpe, väike proovirännak, laskmised nii Klooga kui Männiku harjutusväljal ning side- ja vastaseõpe, kus õppisime tundma vastase tehnikat ehk siis erinevaid sõidu- ja sõjapidamisvahendeid. Teemad, mis paberilt lugedes tundusid võõrad ja hoomamatud, saime fantastiliste instruktorite käe all kergelt selgeks. Harjutusväljadele jõudmiseks kasutasime Unimoge, mille juhtideks koolitati meie endi tublid kaaslased.

Õppeteemade ja tegevuste vahel sõime olenevalt nädalavahetuse ülesehitusest nii kuivtoitu kui ka Naiskodukaitse toitlustusgrupi valmistatud häid roogi.

Iga kogunemise järel oli tunda, kuidas jaanuaris veel võhivõõrad inimesed olid koostegemise käigus muutunud kokkuhoidvateks, lõbusateks ja üksteist toetavateks. Innustatult sellest ühtekuuluvustundest oli peagi jäänud läbida veel üksainus õppe osa ehk lõpurännak. Veel mõned päevad enne lõppakordi, teadmata, mis ootab ees, oli minule selge, et nii õigete kaaslastega on kõik võimalik.

MALEVLASEST REAMEHEKS

Lõpurännakuks kogunesime varustuses jällegi Plangu tänava tagalas. Teadsime, et rännaku pikkuseks on kavandatud 25 kilomeetrit ning selle läbimise käigus peame oma teadmisi ja oskusi meelde tuletama ning proovile panema.

Väiksemateks gruppideks jagatuna sõitsime Männikule, kus alustasime loositud järjekorras oma rännakut. Toona me veel ei teadnud, et rajale üles seatud kuus kontrollpunkti sisaldasid järgmisi teemasid: laskmine – ohutu relva käsitsemise põhireeglid; meditsiin – ala julgestamine, bloodswipe, CABCADE valem, rõhksideme paigaldamine jm; jaoformatsioonid ja käemärgid, sidepidamise reeglid ja ettekannete edastamine, vastase tehnika tundmine ning miinide tundmine ja kokkupanek. Kõik see, mida me olime terve kursuse vältel õppinud.

Rampväsinuna, kuid õnnelikena lõpppunkti jõudes saime peagi teada, et metsas ööbimise asemel ootavad meid Plangu õppeklassi põrand ja saun – täielik õnnistus. Järgmisel päeval ootas veel varem tegemata jäänud granaadiheide ning lõpetuseks rivistus, kus saime kõik kursuse ülematelt ja staabiveeblilt edasisse ellu kaasa kiitvad sõnad ning kursuse märgi vormile lisamiseks.

Nagu meie instruktor alguses oli lubanud: „Me jõuame selleni!“.

Ja jõudsime tõesti. Üksteist koosveedetud kuud oli saanud punkti.