SCOUTSRÄNNAK - PILGUHEIT ENDASSE

SCOUTSRÄNNAK - PILGUHEIT ENDASSE

Kui kõik läheb plaanipäraselt, toimub ka tänavu märtsikuu viimasel nädalal Kaitseväe keskpolügoonil legendaarne Scoutsrännak eesmärgiga tähistada Scoutspataljoni taasloomise aastapäeva, hoida alal traditsioone, lõimida jõustruktuuride ühtekuuluvust ja anda tsiviilisikutele võimalus tutvuda militaarse maailmaga.

Tekst: ADELE SISASK , NKK Tartu ringkond

lla(või üles-)kirjutanu osales sel rännakul aasta tagasi. Ei ta ei kuulu Scoutspataljoni. Ei peagi. Rännakust võivad osa võtta kõikide jõustruktuuride esindajad, välisesindajad ja tsiviilisikud. Osaleja vanus, auaste ega sugu pole oluline. Rännakul valib iga võistleja oma tempo ja liikumisviisi. Rännaku pikkus on umbes 30 km ja selle läbimiseks on aega kuni kaheksa tundi. Rännakul saab võistelda kahes kategoorias – vorm 1 on mõeldud jõustruktuuride esindajatele ja näeb ette, et osaleja kannab Kaitseväe välivormi, 10 kg raskust seljakotti ning teenistusrelva koos tühja salvega. Vorm 2 ei sea piiranguid riietele ega jalanõudele, ent näeb ette 15 kg raskusega seljakoti kandmist.

Ja veel on väljaspool võistlusarvestust vabavorm. Ilma kohustusliku lisaraskuseta. Tsiviilisikutele. Selleks, et anda neile võimalus arendada füüsist, panna end proovile rännaku jõukatsumisel, anda aimu rännaku raskustest. Näidata neile vennaskonna ühtekuuluvust ja jõustruktuuride sisemaailma, tutvustada Kaitseväe väärtusi.

KAHURIPAUGU KÕLA

Et Scoutsrännak on hea turvaline keskkond, kus ennast proovile panna, otsustasime lahingupaarilisega impulsi ajel osaleda, olgugi et varem meil sellise võistlusega kokkupuudet polnud. Puudulik oli lisaks teadmistele ka füüsiline vorm, mis suunas meid nii Tartu maleva jõusaali kui ka keskaegse rüütlivõitluse treeningutele.

Kuidas seostub mõõgavõitlus rännakuga, jäi meile endilegi segaseks, kuigi abi oli sellest nii võhma treenimisel kui ka relva kandmisel. Üllatusena tekkis meie selja taha terve meeskond naiskodukaitsjaid, kes kõik olid meie rännakuks valmistumisel rohkem kui abivalmid. Varem sama rännaku läbinud naiskodukaitsjad tegid üritusele ka vinget propagandat, hoolimata sellest, kas nad ise katkestasid või läksid võiduka lõpuni.

Ööl enne rännakut katsime ühe naiskodukaitsja elutoa põrandal varaste hommikutundideni jalgu ja eraldasime varbaid sporditeibiga. Magamiseks jäid kesised tunnid, ent ärevus ei lasknud niikuinii unel võimust võtta.

Hommikul algas sõit keskpolügooni poole. Minu seljakotti täitsid lisaks 10 kg savikotile mitmesugused snäkid. Lahingupaarilise seljakotist võis leida nii sokke kui ka hantleid. Enne rajale asumist seljakotte kaaludes selgus, et olime mõlemad 10 kg asemel kaasa pakkinud veidi üle 14 kg. See meid ei takistanud, enne starti otsustasime kõhud täis süüa, et seljakotti kergendada. Hiljem selgus, et see osutus õigeks otsuseks, sest söögiisu rännakul tegelikult ei tekkinud. Kell 10.15 anti Karl Gustavist uhke avapauk ning 1441 osalejat – ürituse ajaloo rekord – suundusid väravast välja. Tunne oli uhke ja ühtne, ilm rännakuks ideaalne ning polnud kahtlustki, et finiš juba ootab meid.

DIALOOGID JA MONOLOOGID

Esimestel kilomeetritel oli kõrge nii motivatsioon kui kaasteeliste pissipauside arv. Mu armas lahingupaariline jõudis rännaku esimestel meetritel arusaamisele, et kõige aluseks on õigesti istuvad saapad. Tema hirm villide pärast kasvatas minu missioonitunnet teda motiveerida. Lahingus ju kedagi maha ei jäeta – kalkuleerisin juba peas, mitu kilomeetrit suudaksin teda järel lohistada. Järgmised kilomeetrid möödusid kahekesi, aga mitmes monoloogis – tema pahandas saabastega, mina julgustasin teda tempot hoidma.

Neljanda kilomeetri poole peal suutsin ergutushüüete saatel oma jala välja väänata – pisar kippus silma ja korraks eeldasin, et olen sunnitud katkestama. Siis tekkis dialoog! Lahingupaariline avaldas pahameelt, et ma liikusin isegi väänatud jalaga temast kiiremini. Sel hetkel otsustasime, et tõmbame järgmises joogipunktis saapa kõvemini kinni ja lähen lõpuni välja. Enne uuesti teele asumist tegime Tallinna ringkonna naiskodukaitsjaga koos pilti – vinge oli teisi naisi rajal kohata!

Paarilise jätsin kaheteistkümnendal kilomeetril lõpuks seljataha, ta otsustas järgmises punktis katkestada, kuid sinnani liikuda omas tempos. Kohtusime siiski uuesti 13 km joogipunktis, kus mina olin alustanud üksusekaaslasele esmaabi andmist ning tema tuli ja selle lõpuni viis.

Lahingupaariline jagas selles punktis laiali kogu oma kaasa võetud tabletihulga: abivajajaid oli rohkem, kui korraldajad jõudsid teenindada. Sealt edasi liikus ta meditsiiniauto kastis staapi tagasi ja mina rühkisin, kõrvaklapid peas, „Tussisööjate“ podcast’i kuulates edasi. Selja- ja jalavalu aitas see igatahes kõrvale jätta, kuid „motivatsioonisirge“ läbimist ei kergendanud – selle lõigu läbimiseks oli vaja kõvasti eneseveenmist ja jonni.

TEE ENDALE TEENE

Meeskond, kes staabis ees ootas, hoidis minuga telefoniühendust ning ma ei jõudnud kordagi end rajal üksi tunda. Pärast 20 km läbimist sattusin uuesti kokku naiskodukaitsja ja tema jaokaaslasega, kellega olime rännaku varastel kilomeetritel tuttavaks saanud. Otsustasime jätkata viimaseid kilomeetreid kolmekesi. Neli kilomeetrit enne lõppu olin jalavalu tõttu peaaegu valmis katkestama, kuid nende motivatsioonikõne ja rohkete vigadega esitatud Terminaatori „Ajateenija“ veensid mind lõpuni minema. Neelasin rännaku esimesed valuvaigistid ning kilomeetrid vähenesid isuga.

Viimane kilomeeter oli kõige keerulisem, finišeerisin, kergenduspisarad silmis, ajaga 6 tundi ja 23 minutit. Tunne oli meeletult uhke, leppisime kokku lahingupaarilisega, kes mind finišis supiga ootas, et tahame järgmisel aastal uuesti osaleda, mis siis et väsimus võttis võimust. Ja nii igal aastal, sest emotsioon oli ülev!

Tee endale ja oma riigile teene: mine ja pane ennast proovile turvalises keskkonnas, kus sind ümbritseb meeskond. Seal on hea oma võimeid katsetada.

MIDA TEHA JA ARVESSE VÕTTA:

• hästi istuvad saapad on kõige alus;

• varvaste ja säärte teipimine on ülioluline;

• kompressioonipõlvikud peaksid kuuluma isiklikku põhivarustusse;

• varu plaastreid, sporditeipe, valuvaigisteid, magneesiumi ja söetablette – võta endale ja sõbrale;

• otsi välja podcast, mis tõmbab tähelepanu kilomeetritelt eemale, sest kogu tee jutustada nagunii ei jõua;

• pane ennast proovile ka siis, kui sa pole varem midagi sellist teinud;

• tempo hoidmine on võti ning seda toetab hea spordikell;

• leia sõber, kellega koos on julgem rännakut ette võtta (uued sõbrad leiab rajalt niikuinii);

• katkestada on okei, see ongi mõeldud enese proovile panekuks.