4 minute read
KUULIPILDURI MOONAKOTT: PAREM KUI VAREM
KUULIPILDURI MOONAKOTT: PAREM KUI VAREM
Kaks aastat tagasi oli kaitseliitlane Jaanus Rebane üks nendest, kes pälvis Kaitseliidu ülemalt aasta teo tunnustuse kuulipilduri seljakoti väljatöötamise eest. Uurimegi nüüd, kuidas on arendustööd sujunud ja millal võib loota, et kott tootmisse jõuab.
Tekst: JUKKO NOONI , Männiku malevkonna vabatahtlik teavituspealik
Lugejale meenutuseks, et 2020. aastal Hundil osaledes sai Rebane idee, et ka meie Kaitseväel ja Kaitseliidul võiks varustuses olla selline kott, kus lint jookseb seljakotist otse kuulipildujasse. Analoogsed kotid on olemas näiteks USA, Iisraeli ja Vene armee kuulipilduritel. Selline kott muudab kuulipilduri elu lahinguülesannete täitmisel mugavamaks, tagab relva parema toimimise ning vähendab tõrgete teket.
Koostöös Profline’i ja Tallinna Tehnikaülikooliga töötati välja esimesed prototüübid ja hakati arendama. Alguses oli plaanis, et kott võiks mahutada 600 padruniga linti, kuid praegu mahub kahe sahtliga kotti 1200 padrunit.
SKAUTIDE KÄES TESTITUD
Rebane rääkis, et oli alguses pisut optimistlikum, lootes, et arendustööd võtavad vähem aega ja kotti saab varem tootma hakata. „Tootearenduse valdkonnas kogenumad küll hoiatasid, et see on täiesti tavaline, kui esimestest prototüüpidest sellise versioonini, mida saab juba laiemalt kasutusele võtta, kulubki 4–5 aastat. Praegu siiski loodan, et ideaalis jõuame esimese tootmisküpse versioonini selle aasta lõpus,“ rääkis Rebane.
Visuaalselt pole seljakoti välimus muutunud, kuid viimased poolteistkaks aastat on läinud puhtalt detailide lihvimisele ja täiustamisele. Viimasele versioonile on lisatud seljapehmendused, lisakinnitused ja -rihmad, mis teevad kandmise mugavamaks. Samuti on need vajalikud, et kott istuks paremini seljas, sest varustusse on lisandunud erinevad killuplaadid, millega peab samuti arvestama, et kotti oleks mugav kasutada.
„Võrreldes esimese prototüübiga on praeguseks tehtud 15–20 muudatust, enamikust neist ei pruugi palja silmaga arugi saada. Eelkõige puudutavad täiendused „ussi“ ehk lindikatet, aga ka adaptereid, mis käivad nii relva kui ka koti külge,“ rääkis Rebane.
Koti peamised testijad on olnud skaudid. Rebase sõnul on tänu neile jõutud täiustamise ja parendustega väga kaugele, sest ta poleks üksinda jõudnud koti vastupidavust ja töökindlust maastikul sellises mahus proovida. „Katsetused võtavad aega, sest proovimiseks on vaja reaalseid olukordi, kui sõdur teeb oma tavapäraseid drille ja kott on üks varustuselementidest.“
Viimastel aastatel on arenenud ka 3Dprintimine. Pärast iga täiendust prinditakse lülid välja ja minnakse metsa proovima, kas läks paremaks või pigem vastupidi. „Niimoodi uuesti ja uuesti. Maastikul saab kõige paremini aru, kuidas „uss“ käitub. Enamik muudatusi tegi lindikatte paremaks, mõni mitte ja siis neist loobuti,“ märkis Rebane.
Rebase sõnul on testimise käigus välja tulnud ka hulgaliselt vigu, millega alguses arvestada ei osatud. „Vigade lihvimine on oluline, et ei tekiks uusi tõrkeid. Lindikatte esimesed versioonid võisid mõnikord moona raskuse all katkeda. Nüüd on „ussi“ lülid muutunud elastsemaks ja vastupidavamaks, ei pea enam kartma purunemist,“ kirjeldas mees katsetuste tulemusi.
„Viimasel ajal oleme tegelenud adapteri täiustamisega. Kui alguses oli adapter relva suhtes täisnurga all, siis tekkis mõnikord lindikattele liiga suur surve, mõni lüli võis puruneda ning sellest omakorda tekkis tõrge. Või poos lint teatud nurga all kinni. Siis leidsimegi, et on parem, kui adapter suunab lindi relvaavasse sujuvama nurga alt, mitte risti.“
Lisaks relva külge minevatele adapteritele on parandatud ka koti küljes oleva adapteri nurka ning nüüdseks on leitud ideaalseim variant, kust moon peale jookseb.
LÕPUNI VALMIS EI SAAGI
Arenduste käigus selgus, et Negev-NG7 adapteri lukustile sobivaid torsioonvedrusid ei ole võimalik igalt poolt saada. Jah lugesite õieti, Negev-NG7 ja moonakott on samuti juba ühendatud. „Õnneks leidsime Eestist tootja, kes teeb meile sobivaid vedrusid. Muidugi saaks tellida ka Hiinast, aga siis pole kindlust, kas see on ikka selline, nagu vaja, või võib suvalisel hetkel krõpsti puruks minna,“ selgitas Rebane.
Mis edasi? Kui esialgu oli kavas teha MG-3-le ja KSP-58-le sobiv kott, siis praeguseks on see ühendatud ka meie uue Negev-NG7-ga.
„Kui algne idee oli teha moonakott kahele relvale, siis nüüd on mul see ühendatud kolme kuulipildujaga. Kuulipildujaid, mis lasevad 7,62 NATO moonaga, on maailmas ju veel. Kott on tehtud nii universaalseks, et seda saaks vajadusel tulevikus ühendada ka mõne vastase relvaga. Vaja on ainult printida sobiv adapter. Seetõttu ei saa kott minu jaoks kunagi valmis,“ rääkis Rebane.
