IGAÜHEÕIGUS - TASUB SILMAS PIDADA KA ÕPPUSTEL

IGAÜHEÕIGUS - TASUB SILMAS PIDADA KA ÕPPUSTEL

Sun Zi soovitab mobiliseeritud sõjaväe viia võimalikult ruttu vastase territooriumile. Seda on tõlgendatud mitut moodi. Esiteks muutub deserteerumine sõduritele vaenulikus riigis raskemaks kui kodumaal. Teiseks hakkab armee elama vaenlase maa arvelt ning oma riigi ressursid jäävad puutumata. Kolmandaks säästetakse oma rahvast armee juuresolekuga paratamatult kaasas käivast tülinast: hinnatõus, reostus, nakkushaigused, distsipliiniprobleemid jms. Isegi kui tegemist on oma sõduritega, tekivad tahes-tahtmata probleemid nende ja tsiviilisikute vahel. Ja kuna toona oli CIMIC täiesti tundmatu üksus, siis selliste konfliktide ennetamiseks oli kõige lihtsam kiirkorras vastase maale marssida.

Tekst: INDREK SUITSO , Kaitseväe Akadeemia lektor

Meie siin Eestis oleme suhtelises heas seisus. Ühest küljest toimuvad õppused peamiselt väljaõppealadel või vähemalt riigimetsas. Teiseks on Kaitseväe ja Kaitseliidu maine kõrge ning kohalik rahvas lepib enamasti õppustega kaasas käivate ebamugavustega. Aga sellest hoolimata tuleb ette intsidente, mis heal juhul antakse andeks, halvemal nõutakse nende heastamist ning päris hulludel puhkudel jääb üles küsimus „Kas sellised meid siis kaitsevadki?“. Tuleb endale aru anda, et meie eesmärk on riiki ja rahvast kaitsta, mitte olla neile tüütuks koormaks nagu Sun Zi aegadel. On arusaadav, et tegijal juhtub nii mõndagi ning kõike ette näha pole võimalik. Ometi saame paljusid konflikte vältida sellega, et suhtume austusega teiste inimeste omandisse.

Enamasti ei pea õppusel osaleja pead murdma oma tegemiste õiguspärasuse üle. Väljaõppealadel kehtib oma kord ning RMK-ga on kokku lepitud keelatud ja lubatud tegevused. Kuidas aga käituda siis, kui neid õigusakte pole tutvustatud või pole päris kindel, kas asute ikka eelnevalt broneeritud aladel? Millest siis lähtuda? Kõige mõistlikum oleks lähtuda igaüheõigusest, sest siis võite igal juhul olla kindel, et ei eksi seaduste vastu. Ning teiseks on igaüheõiguse põhimõtted nõnda sügavalt Eesti ühiskonda juurdunud, et seda peetakse ka üldiselt aktsepteeritavaks käitumiseks.

Aga kõigepealt: mis on üldse igaüheõigus? Kõige lühemalt öeldes on see võimalus looduses viibida, ilma et peaks pead murdma maa omandivormi üle. See aga ei tähenda, et võib teha kõike, mis pähe tuleb; arvestada tuleb siiski nii omaniku, teiste inimeste kui ka loodusega. Või, nagu omal ajal ütles tuntud humorist Priit Aimla: „Tõeliselt vaba inimene teeb, mis tahab. Tahab aga seda, mis tohib!“ Igaüheõiguse kohta eraldi seadust pole. Selle põhimõtted on hajutatud üle mitmete õigusaktide: Asjaõigusseadus, Keskkonnaseadustiku üldosa seadus, Metsaseadus, kohalike omavalitsuste määrused jne. Ilmselt seetõttu ongi igaüheõiguse kohta liikvel palju eksiarvamusi, mille kummutamiseks tasuks see artikkel tähelepanelikult läbi lugeda.

IGAÜHEÕIGUS MAAL JA METSAS

Kõige suurem viga on eksiarvamus, et igale poole tohib vabalt minna. Ometi kinnitab Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 32 lõige 1, et teise isiku omandis oleval maatükil võib viibida ainult omaniku loal. Igaüheõiguse teeb võimalikuks aga sama paragrahvi teine lõige: luba eeldatakse olevat, kui omanik pole üheselt keelanud tema maatükil viibimist. See tähendab, et kui pole aeda, keelusilti ega suulist keeldu, siis eeldatakse vaikimisi, et omanikul pole midagi selle vastu, kui tema maal mõnda aega viibitakse. Vene vanasõna aga ütleb, et kutsumata külaline on hullem kui tatarlane. Seetõttu on võõral maal viibimise kohta mitmeid piiranguid.

Eelkõige ei tohi omanikule teha kahju, see aga välistab automaatselt viibimise põllul, heinamaal, aias, istanduses, õuel ja muul kultuuristatud maal. Samuti on keelatud kodurahu rikkumine.

Kuid ka maaomanike poolel tuleb ette teadmatust. Eestis on levinud paha komme sulgeda erateid liikluseks, kuigi Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 33 lõige 1 ütleb: avalikult kasutatavaid teid ja erateid võib kasutada igaüks seadustes sätestatud ulatuses; ning lõige 3 täiendab: omanik ei või keelata eratee ega raja kasutamist jalgsi, jalgrattaga ega muul sellesarnasel viisil liikumiseks, kui kasutus põhineb väljakujunenud taval ega ole talle koormav. Loomulikult tuleb arvestada mõningate nüanssidega. Näiteks on keelatud võõral maatükil sõita mootorsõidukiga, kui just pole omaniku otsest luba. Selles osas vaikimisi nõusolekut ei eeldata. Isegi eravalduses oleval teel mootorsõidukiga liiklemine on ilma loata keelatud. Erandina lubab Metsaseaduse § 35 lõige 4 sõita sõidukiga metsamaal paiknevatel teedel. Tasub tähele panna, et lihaste jõul liikumisele piiranguid pole: jala, jalgrattaga ning isegi hobuse seljas tohib võõrale kinnistule minna. Kuid sellisel juhul tuleb arvestada, et õuemaal asuval erateel liikumise võib omanik ikkagi ära keelata. Aga kuna igaüheõiguse järgi nii või teisiti õuemaale minna ei tohi, on see ka arusaadav.

Üks huvitav soovitus nii Kaitseväes kui ka Kaitseliidus on teha puuduvad asjad käepärastest materjalidest. Kuidas see sobitub igaüheõigusega? Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 34 lubab korjata marju, seeni, pähkleid ja mahalangenud oksi. Taas kehtib põhimõte, et kui omanik pole otseselt keelanud, siis on ta vaikimisi juba loa andnud. Loomulikult eeldatakse, et selle käigus korilased ei sega ulukeid, kahjusta taimi, loobi maha prahti ega kahjusta mingil muul moel loodust. Aga piisab vaid suulisest korraldusest, aiast või keelumärgist ning kõik loodusannid jäävad omanikule. Või siis tuleb nende korjamise eest tasuda. Riigimetsas on kord pisut leebem: tasu loodusandide korjamise eest tohib küsida vaid siis, kui RMK on teinud nende saagikuse suurendamiseks mingeid pingutusi, näiteks rohinud, väetanud, kuivendanud vms.

Kuskilt on läinud liikvele kuuldus, et metsakuivi või maha murdunud puid tohib samuti igaüheõiguse raames kasutada. See ei vasta tõele. Metsaseaduse § 35 kohaselt tohib korjata ainult marju, seeni, pähkleid, ravimtaimi, dekoratiivtaimi ja -oksi. Puude langetamine ning isegi juba surnud puude omastamine ilma loata on keelatud. Isegi omanik ise ei tohi ilma raieloata oma metsas puid langetada. Erandina lubavad mõned kohalikud omavalitsused tiheasustusega piirkondades ilma raieloata maha võtta murdunud ja kuivanud puid, kui need kujutavad endast ohtu. Aga mitte igaüheõiguse alusel suvalisel möödujal, vaid ikkagi omanikul.

Ja üldse – milleks võõras metsas puid teha, kui neid kasutada ei tohi? Peamine põhjus metsakuiva raiumiseks on soov kütta telgiahju. Igaüheõigus lubab küll üheks ööks võõrale maale telgi üles panna, kuid tuld teha ei tohi. Selles osas vaikimisi nõusolekut ei eksisteeri. Igasuguse tule tegemiseks peab olema omaniku luba. Ning isegi sellisel juhul võib Päästeamet kuival ajal tule tegemise ikkagi ära keelata. Teine puude kasutamise eesmärk on nende abil positsioonide rajamine. Kuigi Metsaseaduse § 36 lubab riigikaitsealast tegevust metsas, siis eeldab see kooskõlastusi ning vastavate lubade hankimist. Igaüheõigus selleks õigust ei anna. Seega: hoolimata laialt levinud uskumusest tuleb õppuste ajal puud rahule jätta, olgu nad surnud, pikali või kasvõi poolenisti kõdunenud.

IGAÜHEÕIGUS VEEKOGUDEL

Kuigi veekogude kasutamine õppuste käigus on pigem erand, vaatame siiski nendega seotud igaüheõiguse võimalusi. Need on leitavad Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse 37.–39. paragrahvist. Avalikult kasutatavas veekogus võib supelda, sportida, kala püüda, vett võtta ning veel ja jääl liikuda. Sealjuures mootorsõidukiga veekogule minna ei tohi. Eraomanduses oleva veekogu puhul eeldatakse vaikimisi, et omanikul pole midagi selle vastu, kui seda samal moel kasutatakse. On aga veekogu piiratud või keelavate siltidega tähistatud, tuleb omanikult eelnevalt luba küsida. Ainult sellisel juhul, kui umbjärv asub ühe kinnistu piires, on maaomanikul õigus keelata selle avalikku kasutamist. Kui kala püüdmiseks eraldi püügiõigust ei vormistata, siis tohib seda teha ühe lihtkäsiõngega. Vee võtmisel tuleb lähtuda Veeseaduse 187. paragrahvist, ehk ööpäevas mitte üle 30 kuupmeetri; selle mahu ületamisel on vaja juba vee erikasutusluba.

Lisaks veekogule tohib kasutada ka selle kallasrada. Erinevalt maast ning veekogust ei ole omanikul õigust keelata kallasrajal liikumist. Ainult mõjuvatel põhjustel tohib kalda omanik kallasraja sulgeda. Näiteks loomade karjatamiseks, kuid siis tuleb tara varustada väravatega, et soovijad ikkagi veekoguni saaksid. Kaldale ehitatud purdeid, paadisildu ega muid rajatisi ei peeta kallasraja osaks ning nende kasutamine ilma omaniku loata on keelatud. Aga taas kehtib põhimõte, et kui pole otsest keeldu piirde või keelusildi näol, on omanik vaikimisi nõus. Kallasrada puudub sadamas, hüdroelektrijaamas, kalakasvanduses ja joogivee veehaardel. Nendes kohtades igaüheõigus ei kehti ning pole mõtet oma olematut läbipääsuõigust nõutama minna.

Mujal maailmas on igaüheõigus suhteliselt haruldane. Meie siin Eestis oleme aga harjunud, et kuigi omanikel on õigus oma vara vallata, on nad siiski enamasti nõus, kui ka teised nende maad mõistlikul määral kasutavad. Oleme sellega nõnda harjunud, et peame seda iseenesestmõistetavaks. Aga kui me ei oska võõrast vara mõistlikult kasutada, vaid teeme põua ajal turbarabasse lõkke, pähklite kättesaamiseks murrame sarapuud maha, driftime ATV-ga kuivenduskraavid umbe, kisume kombainiga marjapuhmad puruks või toome koormate kaupa prahti metsa … kui kauaks siis maaomanikel heasoovlikkust jätkub? Õnneks enamik inimesi nõnda ei käitu, kuid isegi üks tõrvatilk rikub tünnitäie mett. Ei maksa unustada, et piisab vaid tara ehitamisest või keelusildi paigutamisest ning igaüheõigus enam ei kehti; ei lagastajate ega korralike inimeste suhtes. Kaitseliitlastena peame endid maa ja rahva kaitsjateks; käitugem siis õppustel nende suhtes lugupidavalt!

KASUTATUD KIRJANDUS

• Asjaõigusseadus, https://www.riigiteataja.ee/akt/117032023057

• Keskkonnaseadustiku üldosa seadus, https://www.riigiteataja.ee/akt/117032023031

• Metsaseadus, https://www.riigiteataja.ee/akt/122092023003

• Puude raieks loa andmise tingimused ja kord Tartu vallas, https://www.riigiteataja.ee/ akt/401062018013

• Sun Zi, Sun Bin. Sõja seadused. Tartu, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, 2001.

• Veeseadus, https://www.riigiteataja.ee/akt/130062023100