ДЯКУЮ ВАМ ЗА КАСКУ, SEE PÄÄSTIS MU VENNA ELU

ДЯКУЮ ВАМ ЗА КАСКУ, SEE PÄÄSTIS MU VENNA ELU

Vabatahtlik Raivo Olev on näinud ja kuulnud Ukraina sõda päris lähedalt. Ta on viibinud nii Izjumi all enne selle vabastamist kui ka Bahmutis enne selle langemist.Mitte küll relvakandjana, vaid abistajana – tema abil ja osalusel on rindejoonele jõudnud kiivreid, veste, vaatlusseadmeid ja muud sõja võitmiseks vajalikku. Palusime Raivol jagada Kaitse Kodu! lugejatega oma suurimaid katsumusi, ohte ja rõõme selles tegevuses. Raivo tegigi seda, alustades 2022. aasta märtsist, mil ta esimest korda Ukrainale abikäe ulatas. Toona läks tema sõber Martin Ukrainasse vabatahtlike üksusele OUN Eestist kogutud varustust ära viima1.

Tekst: RAIVO OLEV , vabatahtlik Ukraina abistaja

Sel ajal oli Ukraina kaitsjatel väga suur vajadus kuulivestide ja ballistiliste kiivrite järele, mida oli väga keeruline hankida, ja mitte ainult Ukrainas, vaid kogu Euroopas. 15. märtsil sain Ukrainast vestiplaadi mõõtmete joonise. Sellelt sai selgeks, millised need plaadid peaksid olema. Küll aga jäi küsimus, millest neid plaate teha.

Et töötasin metalliga tegelevas ettevõttes, tuli mul mõte testida erinevaid teraseid. Teadmata, kas on olemas terast, mis suudab peatada automaadi kuuli ja on samal ajal mõistliku kaalu piires, hakkasime erinevaid teraseid lasketiirus testima.

Päris kiiresti sai selgeks, et ainuke teras, millega on võimalik soovitud tulemust saavutada, on Hardox 500. Natuke veel testimist ja jõudsime järeldusele, et kõige mõistlikum oleks neid plaate teha 6 mm paksusest Hardox 500 terasest. Sellise 6 mm plaadi kaal on 3,5 kg ja kui rääkida kaitsetasemest, siis NIJ mõõteskaalal jääks 6 mm Hardox 500 umbes 3. tasemele ehk suudab peatada AK mõlemad kaliibrid, 5,45 ja 7,62, samuti Vene kuulipildujates laialt kasutatava 7,62 x 54r kuuli. Kuid mitte soomustläbistavaid kuule, milleks oleks vaja juba NIJ 4. taseme kaitsega plaate.

Arvestades, et ühe sellise plaadi hind koos lõikuse ja painutusega tuli 15 eurot olukorras, kus vajadus oli väga suur ja vahendid piiratud, tundus see väga hea lahendus. Muidugi oli väga suureks takistuseks sellise terase saadavus, sest sõja tõttu tekkis täielik terasekriis.

KÄSITÖÖRING GARAAŽIS

Järgmine probleem olid kuuli fragmendid, mis tekivad, kui kuul vastu plaati kildudeks lendab. Sellised killud, kui neid kuidagi kinni ei püüa, tekitavad kaela või käte piirkonda omajagu vigastusi. Üks võimalus oli kasutada Line-X pinnakattematerjali, aga see oli päris kallis. Umbes kolm korda kallim kui plaadi enda maksumus. Leidsime lahenduse transportöörlindi näol, mida lasime vesilõikuses lõigata ning teipisime plaadi ette ja taha. Lisaks veel lebomati materjalist pehmendus löögi pehmendamiseks. Selline killukaitse suutis kinni püüda 1–2 lasu killud ja maksis koos teibiga 3,5 eurot ehk oli üle 10 korra odavam kui Line-Xiga katmine.

Umbes pooleks aastaks tekkis meile garaaži kohalik käsitööring. Inimesed kogunesid pärast tööd ja panid plaate kokku. Rahvast käis palju – põhiliselt kohalikud, aga ka Ukraina naised, kaitseliitlased, naiskodukaitsjad, isegi üks riigikogu liige käis meil koos oma abikaasaga abis.

Tänu annetustele õnnestus meil lasta kõikidele plaatidele ümber õmmelda ka vestid ja lõpuks suutsime Ukrainasse viia peaaegu 1500 vesti koos plaatidega. Mingil hetkel aga terasplaatide vajadus vähenes, sest umbes poole aasta pärast tekkis juba võimalus hankida keraamilisi plaate. Tõsi, Ukraina riik jagab sõduritele endiselt terasplaate. Sõdurite keraamilised plaadid pärinevad enamasti kas vabatahtlikelt või on sõdur need endale ise ostnud.

PÄÄSTAVAD ELUSID, PÄRISELT

Järgmiseks tekkis võimalus koos rahvusvahelise organisatsiooniga Ukraine Aid Ops tellida Hiinast kiivreid. Esmalt tellisime ühe näidiskiivri ja testisime seda lasketiirus püstoliga. Tulemusega võis rahule jääda, need andsid välja NIJ taseme 3A. Seejärel tellisimegi koos Ukraine Aid Opsiga 380 kiivrit. Nemad 300 ja meil õnnestus kokku saada 80 kiivri raha.

Tänaseks teame juba kümneid inimesi, kelle elu on päästnud meie vestid ja kiivrid. Esimesed sellised teated saime Izjumi vabastamisel, aga enamik juhtumeid, millest teame, pärinevad Bahmutist.

Kõige kiirem tagasiside kiivri kohta tuli Azovi 3. ründebrigaadi meestelt, kui pärast nendega kohtumist ja 20 kiivri neile andmist kirjutas võitleja kutsungiga Tor nädala pärast „Дякую вам за каску вона врятувала житя мойому побратиму“(„Aitäh kiivri eest, see päästis mu venna elu“) ja saatis pildi killuga pihta saanud kiivrist. Tunnet, mis tekib sellist sõnumit saades, on väga keeruline seletada, aga ilmselt see ongi suurim tasu, mida vabatahtlik võib oma töö eest saada: teadmine, et inimene elab tänu sinu organiseeritud abile.

Lisaks kiivrite ja vestide Ukrainasse toimetamisele olen isiklikult olnud seotud veel mitme projekti ja algatusega. Näiteks medevac’ide, kiirabiautode, maasturite, droonide, generaatorite, öövaatlus- ja termoseadmete organiseerimisega. Tegelikult on see nimekiri nii pikk, et kõike ei jõuagi siin loetleda.

ABI OTSE RINDEJOONELE

Meie abistamine on alati põhinenud sellel, et viime asjad ise meesteni ja anname neile kätte. Selle käigus näed ja kuuled ka, millest on kõige suurem puudus, ja saad planeerida juba järgmist projekti.

Oleme päris palju pidanud viima asju rinde lähedale, näiteks Izjumi alla enne selle vabastamist. Umbes neli korda olen käinud Bahmutis ja kaks korda Hersonis. Kõik need kohad on olnud ohtlikud ja venelaste suurtükitule ulatuses.

Kõige hullem nendest on olnud kindlasti Bahmut, kus plahvatused olid pidevad ja nendevahelist aega sai mõõta sekundites, mitte minutites. Viimane kord seal olles olid ka automaadi- ja kuulipildujavalangud nii hästi kuulda, nagu tuleks need kõrvaltänavalt, ilmselt need väga kaugelt ei kostnudki.

Ühe korra sõitsime Bahmuti sisse ka öösel ja siis sai väga kiiresti selgeks, et seda tuleb teha ilma autolaternaid süütamata. Sel korral juhtus ka väga napp kohtumine Ukraina tankiga T-72, mis sõitis meile vastu ja tegi seda mingil põhjusel vastassuunavööndis, aga kuna meil olid tuled kustus, ei näinud tema meid ega meie teda. Sellest, et Ukraina tank oleks meist üle sõitnud, jäid lõpuks tõesti puudu vaid sentimeetrid.

Sellegipoolest pärineb minu ilmselt kõige ebameeldivam kogemus Kiievist, ja mitte 2022. aasta kevadest, vaid hoopis 2023. aasta 16. mai varahommikust. Nimelt suutsin koos ühe USA vabatahtlikuga võtta meile hotellitoa mitte kaugel meie Patriot-õhutõrjesüsteemist, mida venelased otsustasid sel ööl rünnata rakettidega Kinžal.

Varahommikul kell 3 selliste plahvatuste peale üles ärgata oli päris ebameeldiv, sest oled veel pooleldi unes ega saa aru, mis järsku ümberringi toimuma hakkas. See paneb mõtlema kõigi nende Ukraina laste peale, kes peavad nii mõnelgi ööl sama kogema ja ikkagi järgmisel päeval kooli minema, olles ehk öö veetnud vannis magades.

Kõige huvitavam selle kogemuse juures oli see, et pidime just hommikul Kiievi õhutõrje meestega kohtuma, et viia neile suur droon, mida nad tänaseni radarite seadistamise juures kasutavad. Kiievi õhutõrjemajor saatis mulle umbes kell 3.10 ka sõnumi, et kas näed, kuidas me tööd teeme, ja õnneks tegid nad oma tööd hästi.

Kusjuures seesama major elas enne sõda kolm aastat Eestis. Mina saingi temaga tuttavaks Eestis, aga mees läks kohe, kui venelased tema kodu ründasid, tagasi kodumaad kaitsma, sest tegemist oli ikkagi elukutselise sõjaväelasega.

MORAALNE TUGI LOEB

Sõpru on sõjaväelaste seas selle kahe aasta jooksul tekkinud päris mitmeid. Kahjuks on osa neist ka langenud. Üks, kellega väga hästi läbi saime, sattus pärast venelaste lennukite edukat hävitamist Venemaal sõjavangi. Kahjuks oli meeskonnas ka hukkunuid. Väga loodan teda veel kunagi näha, tema langenud kaaslane sai hiljuti selle missiooni eest Ukraina kõrgeima ordeni, Ukraina kangelase Kuldse Tähe. Muide, neilgi olid kaasas minu organiseeritud termoseadmed, mis olid neid aidanud juba mitmel eelmiselgi missioonil.

Nii et abi, mida vabatahtlikud on suutnud Ukraina sõduritele anda, ei tasu absoluutselt alahinnata. See on hämmastav, mida inimesed on suutnud teha, ja mitte ainult vabatahtlikud, vaid ka annetajad, tänu kellele seda üldse võimalik teha on.

Ukrainas ringi liikudes ja sõduritega suheldes näen, et tänulikkus on tõesti suur. Korduvalt on öeldud, et ilma Lääne sõjalise abita ja kogu maailma vabatahtlike abita ei oleks me vastu pidanud. Näiteks see, kui mõni pensionär koob meestele kahe tuhande kilomeetri kaugusel sokke, annab sõduritele moraalselt isegi rohkem, kui sokid sooja annavad – neile on oluline ainuüksi teadmine, et nad ei ole selles kohutavas sõjas üksi.

Aga teadmine ei tapa veel vaenlast ega too droone taevast alla. Nii andsimegi veebruari lõpus Hersoni õhutõrjele üle esimese Shahedide allalaskmiseks mõeldud laser-termosihitaja. Tagasiside oli väga positiivne, mehed olid äärmiselt õnnelikud ja ütlesid, et tulemusi ei pea kaua ootama, sest nende juures lendab pidevalt nii Shahede, luuredroone kui ka kamikaze-droone. Kuna huvi seadmete vastu on suur, proovime neid õhutõrjemeestele veel viia!

Kes tunneb, et tahab aidata, saab anda oma panuse kontole EE72 1010 0119 6392 4228, Raivo Olev.

VIIDE:

1. OUN on 2014. aastal taaselustatud vabatahtlik organisatsioon, mille liikmed osalesid nii Maidanil kui ka lahingutes Venemaa vastu Ida-Ukrainas. 1928. aastal loodud OUN, mille üht tiiba juhtis Stepan Bandera, oli vastupanuliikumine Nõukogude Liidu okupatsioonile.