KAITSETAHE VÕI VÕIDUTAHE

KAITSETAHE VÕI VÕIDUTAHE

IUkraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi Eesti visiidi käigus kinkis peaminister Kaja Kallas talle pusa kirjaga „Kaitsetahe“. Muidugi lisas Kallas ka tõlke ja see pani suure sõnameistri Zelenskõi mõtted liikuma.

Tekst: TOOMAS ALATALU , politoloog

gal juhul oli tal paarkümmend minutit hiljem Riigikogu ette astudes uus pusa seljas ja mõttearendus esitamisküps: „Teie peaminister ütles, et sõna „kaitsetahe“ ühendas paljusid eestlasi, ja see on ka meie, paljude ukrainlaste, südames: soov kaitsta. Ma olen kindel, et kindlasti tuleb päev, mil me kõik saame ühineda veel ühe mõttega: võidutahe. Me tervitame üksteist võiduga, võiduga Venemaa üle selles sõjas, koos. Alati koos.“

Vahvalt ja võimsalt kukkus välja ning on teada, et Eestimaal oldi kärmed endalegi tellima pusasid kirjaga „Kaitsetahe“. Ent miks mitte kirjaga „Võidutahe“?

Väidan, et antud juhul näitas Zelenskõi seda, kuidas poliitikuna mõelda julgemalt ja suuremalt kui meie kõik – julgeoleku- ja kaitseküsimustes vaieldamatu autoriteet Kaja Kallas ja kõik teised NATO riikide liidrid. Samm teistest ees! Teisiti ei saaks ega tohikski.

KAS KAITSEST PIISAB?

Kontrast kahe sõna vahel on tohutu ja samas paratamatu. Pisutki järele mõeldes tuleb tunnistada, et „kollektiivse Lääne“ üks tunnussõnadest – kaitse, kaitsetahe jne – pandi paika külma sõja algaastail, mil loodi NATO ehk Põhja-Atlandi leppeorganisatsioon kui julgeoleku tagamise ühendus, mis kohustus ühiselt kaitsma kõiki oma liikmesmaid, kui neid keegi peaks ründama.

Tasub teadvustada toonaste põhisündmuste geograafilist ruumi –1949. aastal olid Atlandi lõunapoolsete veteni küündivad alad Kesk-Ameerikas ja Aafrikas, samuti suur osa Aasiast veel kolooniad. Seega peeti silmas eeskätt kaitset agressiivset kommunismi edendava Nõukogude Liidu eest.

Ohuala oli suurem kui täna, sest Nõukogude armee oli pärast Wehrmachti väljatõrjumist jäänud kohale enamikku Ida-Euroopa maadesse ja kohalikud komparteid olid esimestel sõjajärgsetel aastatel esindatud 14 Lääne-Euroopa ja Ladina-Ameerika riigi valitsustes.

NATO loomise ajaks olid valijad neile kõigis mainitud riikides selja pööranud, ent kogu Ida-Euroopas (v.a Jugoslaavia ja Albaania) olid pukki pandud Kremli-meelsed režiimid. Sestap oli rõhk „kaitsele“ igati arusaadav.

Peatselt vallandunud uute riikide teke (dekoloniseerimine) ja Moskva käitumine tema enda kontrollitavates riikides tõstatas aga küsimuse, kas omade, s.t NATO riikide kaitsmisest globaliseeruvas maailmas piisab?

ÄKKI HOOPIS VÕIDAKS?

Tänane suur sõda Ukraina pinnal toob NATO strateegia teatud hambutuse eriti teravalt esile. Vaba maailm on nõus, et vabaduse, demokraatia ja riikide enesekuuluvuse määratlemise õiguse nimel tuleb Ukrainat toetada, ent senine abi andmine on pigem olnud kaitsmiseks kui sõja võitmiseks.

Agressor räägib piiratud erioperatsioonist, ent pommitab ohvrit piirist piirini, ohvrile antakse aga üksnes relvi, mille tulejõud ulatub napilt üle Venemaa piiri. Mõistagi on end isegi kaitsta raske, ent pole kõlanud ka suurvõimude garantiid, et Ukraina võetakse pärast kannatusi NATOsse ehk ta pääseb kaitsealuste riikide perre.

Koguni Ukrainale toetuse andmist saatev lausung „nii kaua, kui vaja“ väldib ju võitmise otsemainimist. Rääkimata sellest, et detsembris kõlas USA president Bideni suust abi jätkumise kohta ka „nii kaua, kui võimalik“!?

On loogiline küsida: kui agressiooniohvriks langenud Ukrainal on selge võidutahe, siis miks ei peaks see olema ka kõigil teda toetavatel valitsustel, seda selgelt väljaöelduna ja tegudena kinnitatuna!? Ehk siis Ukrainale tuleb anda säärast sõjalist abi, mis tagab talle võidu lahinguväljal ja sunnib agressori Ukraina pinnalt lahkuma!

Paraku on poliitika jätkuvalt üks suur sõnademäng, mille juures tuleks siiski rohkem kasutada mälu ja ajalugu. Ukraina pinnal peetavat sõda oma rahvale selgitades rõhub Kreml üha rohkem sellele, et tegu olla USA rünnakuga Venemaa vastu, milles ukrainlasi kasutatakse tööriistana. Seejuures tuletatakse meelde Washingtoni varasemaid patte – sõdu (alates 1964) Vietnamis, Afganistanis ja Iraagis. Õige jutt ja kuna kaks viimast kohta on tuttavad ka Eesti meestele (Afganistanis koguni kaks erinevat kogemust), on nendest rääkimine loomulik.

Samas – ja rõhudes sõnapaarile Põhja-Atlandi – ei saa loomulikuks pidada seda, et Kremli agressioonide nimekirja – Moldova (1992), Gruusia, Ukraina – mainimise juures ei tuletata meelde varasemaid Euroopas toimunud rünnakuid koos kogu riigi sõjalise okupeerimisega: Saksa DV 1953, Ungari 1956, Tšehhoslovakkia 1968, Poola 1981–1983. Viimasel juhul kehtestas sõjaseisukorra kohalik armee, ent see toimus Moskva korraldusel.

AGA JULGUST JAGUB?

Küsin – kas keegi on viimase 10 aasta jooksul märganud nende Nõukogude armee märatsemiste mainimist ja kõrvutamist täna Ukrainas toimuvaga?! Kremli 15. detsembril 2021 esitatud ultimaatum USAle ja NATOle tõmbuda tagasi 1997. aasta piiridesse ja mitte võtta Ukrainat NATOsse on ju piisavalt sarnane Molotovi-Ribbentropi 1939. aasta salalepinguga – need alad sulle ja need mulle. NSV Liidu põhialast on saanud küll Venemaa Föderatsioon, ent vastandumine – sedapuhku USAle – ja poliitika naabrite suhtes pole ju muutunud!

Teise maailmasõja ja külma sõja ainsana üle elanud impeerium käitub nii, nagu maailm polekski muutunud. Pealegi rünnatakse Ukrainat sama retoorika saatel nagu Teise maailmasõja päevil – sõditakse fašistide, natside ja nende toetajatega.

Agressori külma sõja aegsete kuritegude peaaegu olematu kajastamine NATO maades tuleneb ohust, et sünnivad paralleelid – me oleme juba nii käitunud! Toonased julged sakslased, ungarlased, tšehhid ja poolakad ikkagi ju lootsid, et neile tullakse Läänest/ NATOst appi. Ungari kuulutas isegi lahkumist Varssavi organisatsioonist, kuid ei mingit abi peale sõnade.

Pärast veresauna andis Moskva Ungarile õiguse teatud liberaalseteks reformideks ja suurema välissuhtlusvabaduse, kuid seal kehtis 30 aastat ka kokkulepe mitte arutleda 1956. aastal toimunu üle. On’s keegi meenutanud neid erisusi täna, kus NATOs ja Euroopa Liidus pidevalt pahandatakse Ungari käitumise üle? Samuti Tšehhi, Slovakkia ja Poola käitumise üle…

Oodata rahvastelt, keda on lähiminevikus rängalt ja kollektiivselt karistatud olukorras, kus saatusekaaslased ja teisedki lihtsalt vaatasid pealt totalitaarse suurvõimu märatsemist, kiiret nõustumist ükskõik millega, on selgelt liiga palju tahta.

Suurelt petta saanud rahvad üritavad täna lõpuni seista oma huvide eest ja on kergeks saagiks populistidest juhtidele, kes üritavad suurte poliitikas kaasa rääkida.

Tänase sõja peaparadoks on aga see, et nn ühist poliitikat dikteerivad poliitikute asemel suuresti ärihiiud! Just nende huvides viiakse kokkulepitut ellu vaid osaliselt ja suvaliselt. Säärase tausta juures kahvatuvad ka kõige osavamate poliitikute jutud väärtustest ja abist, rahvad aga on teadlikumad kui kunagi varem.

Hetke masendavaim tõik on see, et vaid 11 riiki NATO 31 liikmesmaast on täitnud kümme aastat tagasi antud lubaduse tõsta kaitsekulutused 2%-le SKTst. Nende hulka kuulub ka Eesti ja mõistagi võime uhkusega kanda pusa „Kaitsetahe“. NATO peasekretäri kinnitusel täidab vana lubaduse selle aasta lõpuks veel 7 riiki. Kuna see on juba organisatsiooni enamus, siis võtkem seda ka võidutahte tugevnemisena NATOs.