8 minute read
"MINU KOHUS" KAAMERA EES JA TAGA
"MINU KOHUS" KAAMERA EES JA TAGA
Naiskodukaitse liikmete Liis Lindmaa ja Irina Rozanova koostöös sündinud ETV dokumentaalfilm „Minu kohus“ heidab valgust naiste rollile riigikaitses. Lindmaa režissööritöö ja Rozanova lugu väljendavad pühendumust, väljakutseid ja saavutusi, mis täidavad Naiskodukaitse liikmete igapäevaelu.
Tekst: LISETTE LUIK , Naiskodukaitse Rakvere jaoskond
Mõlemad naised on Naiskodukaitsesse kuulunud kaks aastat. Irina tegutseb Tallinna ringkonna akadeemilises jaoskonnas ning kuna pärast Liisi liitumist loodi Vägeva jaoskond, andis tema oma panuse selle loomisesse ja sai Vägeva jaoskonna juhatuse liikmeks.
Intervjuu käigus koorus välja naiste ainulaadne side, mille kaudu nad üksteist toetavad ja inspireerivad, rõhudes mitmekesiste oskuste ja kogemuste tähtsusele.
Kuidas tutvusite?
Irina: „Tutvusime sõduri baasoskuste kursusel. Meist said paarilised ja hakkasime jutustama. Liis oli väga hea kuulaja ja orienteeruja. Ma ei jaga orienteerumisest mitte midagi ning tema tegi paugupealt kõik ära. Koordinaatide lugemine polnud üldse mu tugevus ja see näitabki, kui oluline on omada erinevaid oskusi. Temast sai mu kangelane.“
Kui kaua kestis töö filmiga?
Liis: „Kohe, kui ma 2022. aasta kevadel Naiskodukaitsega liitusin, oli mul tunne, et sellest peaks valmima dokumentaalfilm. Siis tutvusimegi Irinaga ja filmima hakkasime 2022. aasta augustis. Montaaž lõppes 2023. aasta sügisel. Kogu protsess kestis kokku poolteist aastat.“
Kuidas jõudis film ETV ekraanile?
Liis: „Igal aastal kuulutatakse „Eesti lugude“ raames välja konkurss ning esmakordselt oli mul tunne, et tahan seal osaleda. See oli mitu kuud kestev protsess, kuni sain sõnumi, et osutusin üheks kaheksast. Mul oli kindel teadmine, et tahan seda filmi teha, ja isegi kui ma poleks osutunud valituks, oleksin otsinud rahastust mujalt.“
Kellega pidi rääkima, et saada luba sellist filmi teha?
Liis: „Esmalt tuli saada nõusolek Irinalt ning loomulikult oli vaja nõusolekut ka Naiskodukaitselt ja Kaitseliidult. Neilt oli vaja luba igaks võttepäevaks, mistõttu esitasin iga kord võttemeeskonna liikmete isikukoodid, kõikidele tehti taustauuring ja niimoodi enne iga võttepäeva. Filmisime ka paraadil, kuhu oli kõige keerulisem luba saada. Samas olid kõik alati väga toetavad.“
Kui suur oli võttemeeskond?
Liis: „Pisike. Kolm inimest oli platsil –mina režissöörina, operaator Mattias Veermets ja helimees, kes vahetus. Alguses oli Indrek Soe, siis Kauri Lemberg ja Marko Sein.“
Irina oli tõenäoliselt kaameratega harjunud, aga kuidas teised võtetesse suhtusid?
Irina: „Ka minul oli alguses lavakramp. Alguses tundsin end väga ebamugavalt, eriti õigeusu koha pealt, sest ma pole see, kes iga pühapäev kirikus käib. Ma kartsin kohtumõistmist. Samas just see huvitaski Liisi – ta tahtis murda stereotüüpe ja peatada Eesti kogukonna lõhestumist. Mina seda alguses ei näinud, kuid nüüd tagantjärele mõistan, miks ta soovis seda filmida. Liis on meeletult hea ja turvaline koostööpartner, kes ei pane sind mitte kunagi tegema seda, milles sa ei tunne end mugavalt, ja see on väga oluline.
Paar inimest olid võtetega seoses pinges, eriti üks meesterahvas. Oli see stereotüüp, et „Ahh, naised, jälle tulete kangelast mängima!“ ning siis ma ütlesin Liisile, keda ei tohi kaadrisse jätta, ja sellest pidas ta lugu. Üks teine ütles aga vastupidi: „Mind võib alati filmida ja kaadrisse jätta.“ Inimesed reageerisid erinevalt, kuid üldiselt ikka väga toetavalt.“
Liis: „Eks see on ka normaalne. Näitlejana tean, et kaamera ees ongi ebamugav. Mida rohkem on inimesi ette valmistatud, seda mugavamaks see muutub. Seetõttu rääkisin näiteks filmis figureerinud Maret Valneri ja Annely Koolmanniga eelnevalt, mida võttepäev toob, sest inimestel tekib alati võtetega seoses küsimusi. Ettevalmistus tekitab turvalisema tunde ja mugavama olemise.“
Teleekraanilt ei paistnud üldse välja, et sul oli närv sees.
Irina: „Kusjuures kõik räägivad seda, aga see on väga hästi tehtud film. See on niivõrd õiges suunas, õigel ajal ja ma vist polekski usaldanud kedagi rohkem kui Liisi. Nähes lavastust „Sõda ja rahu“, kus Liis on laval, mõistsin, kui oluline on talle vene ja eesti kogukonna lõhestumise teema.“
Rääkige lavastusest „Sõda ja rahu“.
Liis: „See tuli välja sügisel Vaba Lava lavastusena. Lavastaja on poolakas Jakub Skrzywanek ja see oli huvitav protsess, sarnane teema – sõja kontekst ning kuidas me selleks valmistuma peame. Kuidas me relvastume, kuidas sõjapidamine ühiskonnale mõjub ja kas me tegeleme tagajärgedega.“
Irina: „Mind kõnetas see sõnumiga, et sõjast ei tulda iial tagasi – ole sa tsiviilisik või sõdur. Seal oli näha, kuidas sa võid saada tuge, ja tuge vajame kogu elu, kuid üksinda ei saa me hakkama. Me sõltume üksteisest – eriti kriisiolukordades. Kõik, kellega olen rääkinud, ütlevad, et nad teevad kõik endast sõltuva, et sõda ei tuleks, kuid see ei tähenda, et me ei peaks selleks valmistuma.“
Kas ettevalmistus võib aidata kaasa sõjast väljatulemisele?
Irina: „Jah, kindlasti! SOK (sõdurioskuste kursus) avas mu silmad. Mulle meeldib lasta ja olen just saanud ka laskespordis rahvusvaheliseks kohtunikuks, kuid kui läksin intensiiv-SOKile, mõistsin lahinguvarustust kandes, kui raske ja keeruline on sellega olla – ja sa pead ka kaitsma! Ettevalmistus aitab teadlikkust tõsta. Elu hindamiseks tuleb mõista, et oleme surelikud. Sul peavad alati olema toiduvarud, plaan erinevateks olukordadeks ja ravimid valmis. Ka lapsele ja kassile-koerale peab olema toit valmis. Tuleb teada, mida teha näiteks siis, kui pole elektrit. Ettevalmistus annab sulle enesekindlust ja turvatunnet.“
Millist tagasisidet olete saanud peale eetrisse minekut?
Irina: „Ma olen saanud väga palju head tagasisidet ja isegi inimestelt, kellelt poleks osanud seda oodata. See oli väga liigutav. Paar kommentaari oli ka vene kogukonnalt, kuigi ma tean, et nad kardavad oma arvamust avaldada. Nemad võtsid seda hoopis teisest vaatevinklist, kuid see ei heiduta mind üldse – tulebki teha omale selgeks, kes sa oled ja mida sa tahad. Ma küll armastan Venemaad ja mulle meeldib vene kultuur, kuid ma ei õigusta ebaõiglust ja agressiooni.“
Liis: „Ka mulle on tulnud positiivset tagasisidet väga erineva taustaga inimestelt. Mis vastukaja enim ühendab, on see, et see lugu jääb pikemaks ajaks inimeste mõtetesse. On öeldud, et nii mõnedki asjad filmis on vaja pikemalt läbi seedida, ja et see paneb mõtlema, mis on igaühe koht ja panus elus. Ja et mõjutas ka vaataja suhtumist eestlaste ja venelaste omavahelistesse suhetesse.“
Film oli väga hästi monteeritud – väga mõjuv oli üks koht, kus Irina ütles, et see on minu kohus, ning just siis lõi kiriku kell.
Liis: „Üks inimene kirjutas, et talle oli õigeusu teema kõige huvitavam, sest varem seostus õigeusk talle Vene maffiaga, kuid selles filmis nägi ta õigeusu ilu. Kirikus oldi väga vastutulelikud, olen tänulik, et meid avasüli vastu võeti. Ma ei teadnud varem, et see kellamäng on nii pikk ja ilus, kuid kui seda kuulsin, teadsin kohe, et tahan seda läbivalt filmis kasutada.“
Kas teie hinnangul peaks ETV näitama rohkem riigikaitse teemalisi saateid?
Liis: „Neid on tegelikult piisavalt ja ma arvan, et seda peabki doseerima õigesti, et ei tekiks üleküllastust.“
Irina: „Ja „Ussisõdalased“ on ka praegu eetris! Samas arvan minagi, et seda tuleb õigesti doseerida.
Teine oluline aspekt on see, et kui inimesed näevad rohelist vormi, assotsieerub see koheselt sõjaga. Mu emale on näiteks normaalne, et mu vend ja poeg seda kannavad, aga minu seljas tekitas see kuidagi vastakaid tundeid. Ütlesin talle, et ma polegi võimeline tegutsema nagu need, kes on läbinud 11-kuulise väljaõppe, aga mul on baasoskused söögi tegemises ja haavatute abistamises. Kui nemad on haavatud ja relvitud, pean olema mina võimeline neid kaitsma.
Riiki ei kaitsta ainult relvaga. Nagu endine Kaitseliidu ülem kindralmajor Riho Ühtegi ütles: meil on võitlejad, võimaldajad ja võimendajad. Sa ei peagi olema võitleja, sa võid olla võimaldaja või võimendaja. Sa võid tõsta teadlikkust ja aidata inimestel tekitada toiduvarusid, hoolitseda oma kodu eest ja veenduda, et su lähedased kasvavad üles turvalises keskkonnas – ka see on riigikaitse.“
Mida soovitate neile naistele või meestele, kes on mõelnud Naiskodukaitse või Kaitseliiduga liitumisest, kuid pole seda veel teinud?
Irina: „Ma soovitaksin küsida endalt, miks sa sellele mõtled ja mis on sinu eesmärk. Mina näiteks ei soovinud saada sõduriks ja mul ausalt öeldes oli suur surmahirm, kuid veel ohtlikum on mitte teada, kuidas käituda kriisiolukorras. Meile, naistele, on see õnneks vabatahtlik, kuid ma leian, et kõik võiksid baasväljaõppe läbida –kes 11 kuud nädalavahetuseti, kes intensiivsemalt. Intensiivkursus annab loomulikult parema pildi. Kriisiajal halastust ei anta. Parem on selleks varem valmistuda. Teadmised tulevad alati kasuks.“
Liis: „Kohe alguses ütles keegi baasväljaõppel: „Kui tekib kriisiolukord, on sul kaks varianti – kas sa oled ohver, kes ootab, et keegi tuleks sind päästma, või sul on baasteadmised ja sa oled see, kes aitab nii ennast kui teisi.“ Kui sul on vähegi soov mitte olla ohver, tasub liituda.“
Mis on kõige kasulikumad oskused, mis te olete Naiskodukaitses omandanud?
Liis: „Esmaabikoolitus annab enim kindlustunnet.“
Irina: „Nõustun. Samuti on suurimaks õppetunniks kodus veevarude, toidu ja sularaha hoidmine. Mulle on väga mugav teha kõiki ülekandeid neti teel, kuid kui sul netti pole, saab teha sularahaga kõiki tehinguid.
„Ole valmis!“ äpp on suurepärane võimalus. Seal on kõik vajalikud telefoninumbrid ja varjumiskohad olemas. See töötab isegi siis, kui elektrit pole. Sain sealt hea soovituse panna kirja kõikide lähedaste telefoninumbrid, ja olen selle eest tohutult tänulik. Mul on nüüd märkmikus kirjas 20 numbrit ja kui midagi juhtub, võtan selle paberi kaasa, et saaksin helistada, kui mu enda telefoni aku on tühi.“
2023. aastal valminud dokumentaalfilmi vene juurtega Eesti naisest Irinast, kes liitub Naiskodukaitsega, et õppida sõduriks, saab järelvaadata Eesti Rahvusringhäälingu tasuta veebikanalis Jupiter.
