FILMIARVUSTUS
TEEKOND LÕPEB SIIN Sõdadest kõnelevad filmid langevad tihtilugu klišeedesse ja stampidesse. I ilmasõda – psühholoogilise surve kujutamine; II – patriotism ja muud põnevad suured ideed; sõjad pärast suuri sõdu – mida rohkem action’it, seda ägedam. Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor
T
egelikult mängivad II maailmasõda kujutavad filmid veel ka mõttega sõja ja lõputu tapmise totrusest, kuid paljudesse neist hakkab sisse imbuma hilisematest konfliktidest pajatavate teoste küllalt lihtsakoeline mäkerdamine paleti punasema osaga. I maailmasõja filmid reeglina nii verekarva pole. Kuigi just sel ajajärgul sai selgeks, et paljudest inimestest korraga lahtisaamiseks on kuulipilduja üle keskmise tootlik riistapuu. Sellest hoolimata keskenduvad nimetatud ajastut kujutavad filmid siiski rohkem sõjameeste peast segimine-
88
5/2020
kule. Klaustrofoobilised kaevikud, kus teinekord passiti nädalate ja kuude kaupa, on selleks hea pinnas. Erand ei ole ka brittide 2017. aasta film „Journey’s End“. On aasta 1918. Läänerinne, Aisne. Noor leitnant Raleigh saabub rindele, et otsida üles kapten Stanhope. Kodumaal on Stanhope mehkeldanud Raleigh’ õega ning jätnud endast igati asjaliku ja ontliku mulje. Saadud muljete ajel otsib Raleigh Stanhope’i üles, et jätkata teenistust tema juhitavas üksuses. Laheda tüübi asemel leiab ta aga eest krussis närvidega
tegelase, kes kulistab pudelist, nagu oleks kaevul. Stanhope’il on närvid põhjalikult läbi, rahutu kapten käib närviliselt ringi, iriseb, sõimab. Siis jälle muutub sentimentaalseks, üritab meeleheitlikult soiguda lõputust ootamisest ja sellest, mis siis saab, kui viimaks tulebki rünnak. Igati ebastabiilse ohvitseriga jagavad punkrit äsja saabunud Raleigh, leitnant Osborne, leitnant Trotter ja leitnant Hibbert. See punt peab omavahel eesliinil kuidagiviisi läbi saama, ja ei teagi, kas hullem on ettearvamatult tegutsev kapten või vaenlase sõdurid.
