EKSPERIMENT MOLDOVA

EKSPERIMENT MOLDOVA

Seoses Krimmi vallutamise ja Ida-Ukrainas alanud sõdimistega on rahvusvaheline suhtlus 2014. aastast alates iga aastaga alla käinud, muutunud lärmakamaks ja järsemaks. Ent on üks riik, Moldova, millest võib saada normaalse dialoogi taastamise katsepolügoon.

Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

Eestist territooriumilt väiksem, Ukraina ja Rumeenia vahele surutud Moldova oli keskajal võimas vürstiriik. 1989. aastal tegi seal ilma kohalik rahvarinne, kes asendas vene keele rumeenia keelega, põrkus aga kohaliku interrinde vastutegevusele, kel oli käepärast toetus seal paiknenud Nõukogude 14. kaardiväearmee kujul.

Moldova alles tekkinud relvajõud said lüüa, Venemaa täna 1500meheline väeüksus on Moldova pinnal siiani ja seda ümbritseb Pridnestrovskaja Moldavskaja Respublika kui Moskva omapärane eelpost Kagu-Euroopa sees. Lisagem, et Pridnestrovje „enda“ armee on 3500 ja Moldova oma 7000 meest.

OSCE tippkohtumisel 1999. aastal lubas Venemaa president Jeltsin väeosa äraviimist, ent tema järglane Putin jättis selle lubaduse täitmata. Ja lääs – lääs leppis sellega.

Tasub mäletada, et oma võimu alguses oskas Putini meeskond veel kasutada seda, mis on tuntud kui pehme jõud – Nõukogude armee 1939. aasta Poolale kallaletungi kuupäeval ehk 17. septembril 2006 toimus Pridnestrovjes referendum, millel osalenuist 97% pooldas liitumist Venemaaga.

Sellele viitas ka Putin oma kuulsas Müncheni kõnes viis kuud hiljem, mil ta nõudis Venemaale väärilist kohta suurte ühislaua taga. Moskva kontrolli all olevast Moldova osast aga sai suure poliitika tööriist NATO ja Euroopa Liidu survestamisel.

Toonane seis oli Putinile soodne, sest Moldova presidendiks oli kommunist Voronin, kes sidus valimiskampaania SRÜ eesistujaks olemisega, mille tippkohtumine pidi toimuma novembris 2009 Moldova pealinnas, Chisinaus. Kohtumine toimuski, ainult et aprillis 2009 oli rahvarevolutsioon Voronini minema pühkinud ning Moldova pealinna saabunud president Dmitri

Medvedevil ja teistel SRÜ juhtidel tuli kuulata, et Moldova uued juhid näevad riigi kohta hoopis Euroopa Liidus!

GAGAUUSIA KAART VARRUKAS

Sõnum oli julge ja millegipärast tundub, et järgmisel aastal vallandunud suured rahavargused Moldova pankadest (kaduma läks miljard eurot) ning Venemaa rahapesu neis olid kõik kättemaks tõe teavitamise eest. Moldova rahvusvaheline maine kukkus kolinal, ent demokraatlike ja Euroopa-meelsete jõudude toetus valimistel püsis.

Moskva-meelsed suutsid aga pärast Euromaidani ja pööret Ukrainas saavutada 2016. aastal oma mehe Igor Dodoni valimise Moldova presidendiks. Too kuulutas soovi saada uuesti SRÜ eesistujamaaks.

Ent Ukraina lahkumine SRÜst ja kogu rahvusvahelise suhtluse punnseis tõid kaasa hoopis selle, et juunist novembrini 2019 oli Moldovas ametis Maia Sandu koalitsioonivalitsus, millel oli USA, Venemaa ja Euroopa Liidu konsensuslik toetus.

Tõeliselt unikaalne seis suurte omavahelistes suhetes, millele tegi lõpu Moskva valearvestus. Novembris 2020 toimunud presidendivalimised võitis igal juhul kindlalt Maia Sandu. Euroopa-meelsete võiduga lõppesid ka juulis 2021 toimunud parlamendivalimised.

Kreml pole siiski Moldova kaotamisega leppinud. Ja nüüd olgu meenutatud, et Pridnestrovje (4000 km2) kõrval on selle pisiriigi territooriumil teinegi mässuline piirkond – riigi lõunaosas asuv Gagauusia (2000 km2). See kuulutas end iseseisvaks veel 19. augustil 1990 ja täpselt aasta hiljem toetati tagurlaste putši Moskvas!

Gagauusid olid türgi keelt kõnelev hõim, kes toodi Moldova aladele Balkanilt 19. sajandi esimesel poolel. Tsaari-Venemaa koloniaalpoliitika mõlemal pool Musta merd oli ühesugune – vastuhakanud rahvad kas hävitati või neil lubati lahkuda ja toodi uued kolonistid asemele.

Nii sündisidki Abhaasias tšerkesside aladel eestlaste külad Estonka, Salme, Sulev ja Linda, nogaide alad Bessaraabias võtsid aga üle gagauusid. Tänaseks on nad venestunud ja õigeusklikud, ent täidavad Moskva juhendite kõrval ka kõiki Türgi juhendeid.

Niisiis on tegu omapärase Vene-Türgi kaasmõju ja toetusega piirkonnaga, millel jagus oidu mitte sõdida Moldova keskvalitsusega ja mis tänu sellele sai ka autonoomia. See lubab Gagauusial omada oma politseid, autonoomia juht ehk baškan on aga ühtaegu Moldova valitsuse liige.

GOVORIM PORUSSKI

2. veebruaril 2014 ehk enne võtmesündmusi Ukrainas toimus ka Gagauusias referendum ja enamus eelistas Euroopa asemel liituda Venemaaga. Kuna samas vaimus on tegutsenud ka Dodoni liitlane baškan Irina Vlah, kärpis president Sandu viimase võimu sellega, et ei arvanud teda enam riigi julgeolekunõukogusse. Värskelt valitud parlament aga tühistas Dodoni-meelsete mulluse ebaseadusliku otsuse vene keele kuulutamisest riigikeeleks.

Pärast nende faktide meenutamist tõdegem, et 8. oktoobril kuulutati Moskvas SRÜ maade 2023. aasta kultuuripealinnaks Gagauusia keskus Comrat. Tava on mõistagi laenatud Euroopa Liidult ja me kõik teame, et 2024. aastal on Euroopa üheks kultuuripealinnaks Tartu, keda rahvusvaheline žürii eelistas Narvale.

SRÜs jagatakse samasugust tiitlit aastast 2012 ja siiani on valituiks osutunud ajaloolised ja rahvuslikud keskused. Comrat on aga puhas poliitiline valik, sest tegu on venekeelse ja -meelse linnaga ning SRÜ tippkohtumisel ühenduse loomise 30. aastapäevale pühendatud kõnes rõhutas Putin selgelt vajadust suurendada vene keele osakaalu maailma poliitikas.

Kultuuripealinn pole aga ühepäevane üritus – sellele eelneb terve aasta mitmesuguseid kampaaniaid, mis kõik saavad nii või teisiti olema Venemaa ja vene keele propaganda.

HEA JA KURJAGA

Selge see, et Moldova pandi sündiva fakti ette. Maia Sandu loobus tippkohtumisel osalemisest – teda asendas peaminister Natalia Gavrilitsa (on nagu presidentki õppinud Harvardi ülikoolis), kes toetas ka kohtumisel vastu võetud dokumente.

21. oktoobril aga paiskas Kreml ootamatult oma toore jõu Moldova vastu. Putin ise veenis sel päeval Sotšis maailma, et Vene gaasitarned Euroopasse ja Ukrainasse ei katke ja kasvavad.

Ometi just selle kõne varjus katkestas Moskva tarnekõnelused Moldovaga, nõudes koheselt Pridnestrovje tekitatud (!) gaasivõla tasumist ja nõustumist uue üüratu hinnaga. Venemaa parlamendi juht aga kuulutas esitatud ultimaatumi reageeringuks president Sandu osalemisele „Krimmi platvormis“ (40 riiki nõudsid Krimmi tagastamist Ukrainale). Nii et Moldova öelgu avalikult lahti Ukraina toetamisest! Ei mäleta viimase aja rahvusvahelistes suhetes teist säärast seisu, kus n-ö suurte ringis lubatakse üht ja samas nõutakse kõige väiksemalt jultunult vastupidist.

Toimunut rahulikult ja laiemas plaanis võttes peab aga suurvõimude vastasseis hakkama ju kusagil lahenema ja enamikule ebamugavas kohas asuva pisiriigi konfliktid võiksid just selleks hakatuseks olla. Seda enam, et suurvõimud juba korra, 2019. aastal, eksperimenteerisid Moldovaga.

Moskva tegi nüüd uued käigud nii pehme kui toore jõuga ja – tuleb tulemust oodata.