VAATENURK Heidi Vihma: „Keelemängud

Keelemängud toidu ümber

FOTO ERAKOGU

Alguses tulid võõrad sõnad prantsuse ja itaalia keelest, nüüd aga voolavad kokku kogu maailmast – carpaccio, tartar, bouillabaisse, mille feuille, orsotto, gyoza, poké bowl, yuzu. Nii mõnigi kokk on veendunud, et teisiti ei saa, et mousse ja espuma on täiesti eri asjad ja kindlasti ei saa nende kohta ütelda vaht. Coulis’d ei saa nimetada kastmeks ega püreeks, tartar võib olla hake vaid kohalikule köögile rõhuvas restoranis, gyoza pole pelmeen ega bisque supp.

IGAL KÖÖGIL OMA TERMINID Tänapäevane Euroopa köök põhineb valdavalt Prantsuse toidukultuuril ja -tehnoloogial ning õppigu noorkokad koolis või omal käel, prantsuskeelsetest terminitest ei saa üle ega ümber. Arusaadav on seegi, et koos Aasia köögiga jõuavad siia ka laenud jaapani, korea ja tai keelest. See on keelemängude ratsionaalne ehk tehniline pool.

Gastronoomilistel keelemängudel on aga teinegi, esteetiline ja emotsionaalne külg. Tõlkides lihtsa lõunasöögi võõrkeelde, lisame sellele tseremoniaalsust, teeme enda jaoks võõramaks, tõstame argipäevast kõrgemale ja anname endale võimaluse tajuda seda mitte ainult praktilise

TEKST Heidi Vihma

Restoranide menüüd on pikitud võõrkeelsete sõnadega. Kas eesti keeles pole piisavalt sõnu või teeb võõras keel toidu maitsvamaks?

kõhutäitena, vaid ka esteetilise objektina. Kooresed ahjukartulid praetud veiselihaga täidavad kõhu, gratin dauphinois ja tournedos aga rikastavad lisaks kõhutäitmisele ka fantaasiat, muudavad argipäeva pidulikuks ja teevad elu ilusamaks.

ARGIPÄEVAST KÕRGEMALE Võõrkeelsed toidunimed pole mitte ainult meie aja fenomen ega ka mitte väikese rahva (keele)alaväärtuskompleksist tingitud nähtus. Juri Lotman, semiootik, kirjandusteadlane ja kulturoloog, juhib Jelena Pogosjani raamatule „Suurilma lõunasöögid“ kirjutatud eessõnas tähelepanu, et samamoodi tembutati kulinaarse keelega ka 19. sajandi Venemaal. Kui Tolstoi „Anna Kareninas“ viis Anna vend Stiva oma sõbra Levini restorani, kasutas Stiva vestluses kelneriga vene keelt – see oli talle kui prantsuse keelele ja kultuurile orienteeritud aadliku jaoks võõram kui prantsuse keel. Tatarlane, lihtne mees, kes aastakümneid kelneriks olnud, jääb aga rõhutatult prantsuse keele juurde, hääldades sõnu oskuslikult ja tundes end kõrgseltskonna söögirituaali hoidjana. Keel on kummalgi oma, eesmärk aga sama: kumbki tõlgib lõunasöögi tseremoniaali keelde, mis on tema jaoks võõras ja mis annab seetõttu võimaluse seda lõunasööki esteetiliselt kogeda,

võtab Lotman nende keelemängu lühidalt kokku. Köögiviljasuppi printanière’iks nimetades annab kelner „argisele supijuurtega puljongile“ teistsuguse, rituaalse tähenduse. Stival aga käib see vastupidi – printanière on Stiva jaoks liiga argine, tema tõlgib selle vene keelde. Tänased restoranide menüükoostajad teevad sama – tõstavad võõrkeelseid toidunimesid kasutades restoranis einestamise argipäevast kõrgemale. Levin, kes romaanis sihilikult kõike aristokraatlikku lõhub, rõhutab aga, et tal on kõht tühi ja tema tahaks lihtsalt süüa. Midagi tavalist, putru või kapsasuppi. Ka Levinid pole pelgalt sajandite tagune nähtus. Peakokad räägivad lugusid jõukatest klientidest, kes lähevad restorani selleks, et menüüd ignoreerides lasta kokal oma lemmikpelmeene teha.

ROAD NAGU REGIVÄRSS Viimastel aastatel on nii mõnigi menüü teinud ootamatu pöörde ja keeranud kodustele radadele. Koos kohaliku tooraine ja traditsiooniliste toiduvalmistusviiside väärtustamisega on väärtust kogumas ka murdekeelsed toidunimetused. Saartelt pärit peakokad on juba tükk aega menüüsse poetanud tuhleid, äkist ja makki, Võrumaa restoraninädala ajal aga lasid Võru instituudil oma roogade nimed võru keelde tõlkida ka sellised restoranid, kus võro kiilt ei mõisteta. Ninnkapstapudro, tsiapähkna maiku keesist hämmatüs ja peedi-sokulaadikuuk kurõmaravatuga* kõlavad kui regivärss, toovad meelde hõllanduslikud vanaema pannkoogid ja teevad lihtsast kõhutäitmisest vägagi erilise, lausa eksootilise elamuse.

Kooresed ahjukartulid praetud veiselihaga täidavad kõhu, gratin daphinoise ja tournedos aga rikastavad ka fantaasiat ja teevad argipäeva pidulikuks.

Alguse juurde tagasi minnes – keel on paindlikum kui nii mõnigi meel. Ilu luues paindub see ühtviisi hästi nii kaugete rahvaste kui kodukandi poole. Tõlkida annab kõike, aga kas korrektsesse kirjakeelde tõlgitud toit maitseb sama hästi kui prantsus- või võrukeelne, selles pole ma päris kindel. T&T

* lillkapsarisotto, trühvlijuustukaste, šokolaadipeedikook jõhvikavahuga

Kerge ja õrn juust sobib kogu perele – nii täiskasvanutele kui lastele.

puhtast kitsepiimast valmistatud juust