VAATENURK
Keele mängud toidu ümber TEKST
U FOTO ERAKOG
A
lguses tulid võõrad sõnad prantsuse ja itaalia keelest, nüüd aga voolavad kokku kogu maailmast – carpaccio, tartar, bouillabaisse, mille feuille, orsotto, gyoza, poké bowl, yuzu. Nii mõnigi kokk on veendunud, et teisiti ei saa, et mousse ja espuma on täiesti eri asjad ja kindlasti ei saa nende kohta ütelda vaht. Coulis’d ei saa nimetada kastmeks ega püreeks, tartar võib olla hake vaid kohalikule köögile rõhuvas restoranis, gyoza pole pelmeen ega bisque supp.
IGAL KÖÖGIL OMA TERMINID
Tänapäevane Euroopa köök põhineb valdavalt Prantsuse toidukultuuril ja -tehnoloogial ning õppigu noorkokad koolis või omal käel, prantsuskeelsetest terminitest ei saa üle ega ümber. Arusaadav on seegi, et koos Aasia köögiga jõuavad siia ka laenud jaapani, korea ja tai keelest. See on keelemängude ratsionaalne ehk tehniline pool. Gastronoomilistel keelemängudel on aga teinegi, esteetiline ja emotsionaalne külg. Tõlkides lihtsa lõunasöögi võõrkeelde, lisame sellele tseremoniaalsust, teeme enda jaoks võõramaks, tõstame argipäevast kõrgemale ja anname endale võimaluse tajuda seda mitte ainult praktilise
16 Toit & Trend
Heidi Vihma
Restoranide menüüd on pikitud võõrkeelsete sõnadega. Kas eesti keeles pole piisavalt sõnu või teeb võõras keel toidu maitsvamaks? kõhutäitena, vaid ka esteetilise objektina. Kooresed ahjukartulid praetud veiselihaga täidavad kõhu, gratin dauphinois ja tournedos aga rikastavad lisaks kõhutäitmisele ka fantaasiat, muudavad argipäeva pidulikuks ja teevad elu ilusamaks.
ARGIPÄEVAST KÕRGEMALE
Võõrkeelsed toidunimed pole mitte ainult meie aja fenomen ega ka mitte väikese rahva (keele)alaväärtuskompleksist tingitud nähtus. Juri Lotman, semiootik, kirjandusteadlane ja kulturoloog, juhib Jelena Pogosjani raamatule „Suurilma lõunasöögid“ kirjutatud eessõnas tähelepanu, et samamoodi tembutati kulinaarse keelega ka 19. sajandi Venemaal. Kui Tolstoi „Anna Kareninas“ viis Anna vend Stiva oma sõbra Levini restorani, kasutas Stiva vestluses kelneriga vene keelt – see oli talle kui prantsuse keelele ja kultuurile orienteeritud aadliku jaoks võõram kui prantsuse keel. Tatarlane, lihtne mees, kes aastakümneid kelneriks olnud, jääb aga rõhutatult prantsuse keele juurde, hääldades sõnu oskuslikult ja tundes end kõrgseltskonna söögirituaali hoidjana. Keel on kummalgi oma, eesmärk aga sama: kumbki tõlgib lõunasöögi tseremoniaali keelde, mis on tema jaoks võõras ja mis annab seetõttu võimaluse seda lõunasööki esteetiliselt kogeda,
