Leiu Laar, Kirkke Reisberg

SOOJAVEEVANNI TOIME ÜLIÕPILASTE SÜDAME LÖÖGISAGEDUSELE, VERERÕHULE JA ENESETUNDELE

Th e Impact of Warm Water Immersion on Students’ Heart Rate, Blood Pressure and Self-Reliance

Leiu Laar, Kirkke Reisberg

Abstract

Th e purpose of the current study was to evaluate the impact of warm water immersion of diff erent durations on the cardiovascular system. Th e study was performed on 13 female volunteers, aged 20-25 years. Two warm water (38˚ C) bathing procedures of diff erent durations (15 min. and 30 min.) were performed on separate days. Heart rate, blood pressure and self-reliance were registered before and 10 minutes after the bathing procedure.

Based on the outcomes the following conclusions were made: 1. After warm water immersion procedures heart rate increased and blood pressure decreased signifi cantly. A long-term bathing procedure had a more pronounced eff ect on heart rate and systolic blood pressure compared to the eff ects of a short-term bathing procedure. Th e eff ects of water immersion procedures were mostly of short duration, although blood pressure values were sustained at a lower level compared to the initial values. 2. General self-reliance of subjects did not change signifi cantly after bathing. After short-term water immersion there was a signifi cant increase in dizziness and feeling of weakness compared to the initial values. After long-term water immersion there was a signifi cant increase in dizziness, feeling of weakness and heart beating compared to

the initial values, heart beating being signifi cantly more pronounced after long-term immersion.

Keywords: hydrotherapy, cardiovascular system, self-reliance.

Sissejuhatus

Hüdroteraapia ehk vesiravi on vee kasutamine tervise edendamise või ravi eesmärgil (Mooventhan ja Nivethitha 2014). Kirjanduses on vesiravi temaatikat küll käsitletud, ent vähe on uuritud, milline on südameveresoonkonna reaktsioon erineva kestusega soojale vannile. Seetõttu oli uuringu eesmärk selgitada erineva kestusega soojaveevanni mõju südameveresoonkonnale. Ülesanneteks seati uurida lühema ja pikema kestusega soojaveevanni mõju nooremaealiste naissoost Tartu Tervishoiu Kõrgkooli üliõpilaste vererõhule (RR), südame löögisagedusele (SLS) ning enesetundele.

Märksõnad: vesiravi, südame-veresoonkond, enesetunne.

Metoodika

Uuringus osales 13 Tartu Tervishoiu Kõrgkooli naissoost üliõpilast vanuses 20–25 aastat. Uuritavad viibisid kahel korral (vahelduvatel päevadel) erineva aja jooksul (15 min ja 30 min) õlgadeni soojaveevannis (38 °C) (joonis 1). SLS-i ja RR-i näitajad ning uuritavate enesetunne registreeriti enne ja pärast vanni (10-minutilise istumise järel). RR-i mõõtmiseks kasutati digitaalset aparaati (Riester, Saksamaa), SLS-i mõõdeti Polar SLS-i monitori m61 abil ning enesetunnet hinnati 10-pallisel Borgi skaalal. Uuringu korraldamiseks saadi nõusolek TÜ inimuuringute eetika komiteelt (protokolli number 150/17). Andmete töötlemiseks kasutati andmetöötlusprogrammi Microsoft Excel 2007, leiti tulemuste aritmeetiline keskmine ja standardviga (SE). Andmete statistiliste keskmiste võrdlusel kasutati t-testi (usaldusväärsuse nivoo p < 0,05).

Joonis 1. Uuritav õlgadeni soojaveevannis.

Tulemused

Muutused SLS-is ja RR-is: võrreldes algnäitajatega suurenes lühemat ja pikemat aega vannis viibimise järel SLS (vastavalt p < 0,01; p < 0,001) ning langesid nii süstoolne (RR süst) (vastavalt p < 0,01; p < 0,001) kui ka diastoolne vererõhk (RRdiast) (vastavalt p < 0,001; p < 0,001). Võrreldes lühemat aega kestnud protseduuriga olid SLS-i ja RR süst muutused pikemat aega vannis viibimise puhul ulatuslikumad (p < 0,05).

Muutused olid lühiajalised, naastes pärast 10-minutilist puhkust enamasti algnäitajate lähedale, kuigi pikema kestusega vannist taastumisel jäid nii RR süst kui ka RRdiast siiski algnäitajast madalamaks (p < 0,05).

Muutused uuritavate enesetundes: lühema kestusega vanni järel suurenesid oluliselt pearinglus ja nõrkustunne võrreldes algnäitajatega (p < 0,05). Pikema kestusega vanni järel suurenesid oluliselt pearinglus, nõrkustunne ja südamekloppimine (vastavalt p < 0,01; p < 0,001; p < 0,05) võrreldes algnäitajatega. Südamekloppimine oli oluliselt suurem (p < 0,05) kui pärast lühema kestusega vanni. Nii lühema kui ka pikema kestusega vanni eelne ja järgne üldine enesetunne oli uuritavatel suurepärane ega muutunud pärast protseduure.

Arutelu

Küsitledes erinevaid vesiravi protseduure pakkuvaid tervishoiuasutusi, selgus uuringu autoritele, et vannis viibimise kestus varieerub 15 minutist 30 minutini. Vannivee temperatuur oli enamasti 37 °C või 38 °C, mida peetakse soojaks vanniks (Miyao jt 1999). Meie hindasime muutusi SLS-i näitajates, mis suurenesid mõlema vanni järel oluliselt. Ka Westoni jt (1987) uuring kinnitab, et 39 °C juures suurenesid südame minutimaht, SLM ja SLS. Muutusi seostati perifeerse vastupanu ning n. vagus’e aktiivsuse vähenemisega. Jahedamas vees müokardi kontraktiilsus ja SLS pigem vähenevad (Park jt 1999). Näiteks oli SLS 30 ºC juures ja termoneutraalses vees vastavalt 63 ja 73 lööki minutis (Christensen jt 1983). Meie uuringus aga oli SLS enne vanni 74 lööki minutis, pärast lühiajalist ning pikemaajalist vanni aga vastavalt 83 ja 90 lööki minutis. Seega, mida pikemat aega uuritavad soojas vannis viibisid, seda kiiremaks muutus südametegevus. Hindasime ka vererõhu muutusi. Leidsime, et mõlema vanni järel vererõhk langes, kusjuures ulatuslikumalt langes vannide mõjul diastoolne vererõhk. Nagasawa jt (2001) on põhjendanud soojas vannis toimuvat vererõhu langust veresoonte laienemisega. Enesetunnet hindasime kahe modifi tseeritud Borgi skaala abil. Ühe skaala alusel hindasid uuritavad oma üldist enesetunnet ning teise abil nõrkustunnet, südamekloppimist, pearinglust ja hingeldust. Enne vanne ei esinenud uuritavatel pearinglust, hingeldust, südamekloppimist ega nõrkustunnet. Lühema kestusega vanni järel täheldasid uuritavad olulist pearingluse ja nõrkustunde suurenemist. Ka pikema kestusega vanniprotseduuri järel esines uuritavatel oluliselt tugevam pearinglus, nõrkustunne ja lisandunud kaebus oli südamekloppimine. Mõlema vanni eelne ja järgne üldine enesetunne uuritavate hinnangul oli suurepärane. Sarnaselt meie uuringuga ei täheldatud Tei jt (1994) uuringus soojaveevanni (41 ºC) toimel raske südamepuudulikkusega patsientidel sümptomite süvenemist. Kõigil patsientidel oli vannis olles hea enesetunne. Vasodilatatsioon soojuse toimel parandas inimeste elukvaliteeti, suurendas hakkamasaamist igapäevatoimingutega, parandas söögiisu, une kvaliteeti ja üldist heaolu.

Järeldused

1. Soojade vanniprotseduuride mõjul toimus oluline südame löögisageduse suurenemine ja vererõhu langus. Pikema kestusega vann tingis ulatuslikumad muutused südame löögisageduses ja süstoolses vererõhus võrreldes lühema protseduuriga. Vannide mõju oli enamasti lühiajaline, kestvamalt jäid algnäitajatest madalamaks vererõhu näitajad. 2. Soojade vannide järel ei muutunud uuritavate üldine enesetunne oluliselt. Lühema kestusega vanni järel suurenesid pearinglus ja nõrkustunne ning pikema kestusega vanni järel pearinglus, nõrkustunne ja südamekloppimine. Südamekloppimine oli oluliselt suurem ka pärast lühema kestusega vanni.

Allik aloend

Christensen, N. J., Galbo, H. (1983). Sympathetic nervous activity during exercise.

Annual Review of Physiology, 45: 139−153. Miyao, M., Kuwajima, I., Uno, A., Kuramoto, K., Ozawa, T. (1994). Eff ect of warm bathing on short-term and 24-hour blood pressure in bedridden elderly patients.

Nippon Ronen Igakkai Zasshi, 31(11): 849−853. Mooventhan, A., Nivethitha L. (2014). Scientifi c evidence-based eff ects of hydrotherapy on various systems of the body. North American Journal of Medical Sciences, 6(5): 199–209. Nagasawa, Y., Komori, S., Sato, M., Tsuboi, Y., Umetani, K., Watanabe, Y., Tamura, K. (2001). Eff ects of hot bath immersion on autonomic activity and hemodynamics: comparison of the elderly patient and the healthy young. Japanese Circulation

Journal, 65(7): 587−592. Park, K. S., Choi, J. K., Park, Y. S. (1999). Cardiovascular regulation during water immersion. Applied Human Science, 18(6): 233−241. Tei, C., Toyama, Y., Horikiri, H., Tanaka, N., Minagoe, S. (1994). Eff ect of thermal vasodilation on coronary blood fl ow and myocardial metabolism. Journal of the

American College of Cardiology, 258A. Weston, C. F., O’Hare, J. P., Evans, J. M., Corrall, R. J. (1987). Haemodynamic changes in man during immersion in water at diff erent temperatures. Clinical Science, 73(6): 613−616.

NAISTE JA ÄMMAEMANDATE ARVAMUSED SEOSES SÜNNITUSKESKKONNA MÕJUGA SÜNNITUSE KULULE NING SÜNNITUSKOGEMUSELE

Opinions of midwives and women regarding the impact of birth environment factors on labour outcome and experience

Annika Leidur, Siiri Põllumaa

Abstract

Th e aim of the study was to describe the impact of diff erent environmental factors on birth as well as the opinions of midwives and women regarding the eff ect of environmental factors on labour outcome and experience.

Th is research study is a literature review. Th e study is based on scientifi c articles and clinical guidelines published in English and corresponding to the study objective and/or questions.

Th e study revealed that the birth environment is an important factor in regard to women’s birth experience and labour outcome, eff ecting the perception of pain, the duration of labour and its progress. Physical factors such as the design and architecture of the room, lighting, furniture layout, the range of equipment etc. have an impact on how comfortably and privately does one feel in the environment. Psychological and social factors such as fear, feeling of security, connection with the midwife or other health professionals and the involvement of support people all have an impact on normal physiological functioning and relaxation of labouring women.

Midwives considered the most important environmental factors that aff ect their work (positions, access to the woman, availability of seating etc.), management and coping mechanisms based on diff erent ideologies.

Keywords: birth environment, birth satisfaction, birth experience, birth territory.

Sissejuhatus

Rääkides naiste rahulolust sünnituse ja pakutud teenusega, jagunevad hindamiskriteeriumid kaheks: milline oli teenus meditsiinilisel ja professionaalsel tasemel ning milline on sünnitusest saadav emotsioon ja individuaalne kogemus. Arenenud maades on nõudmised tervishoiusüsteemile ja tervishoiutöötajatele niivõrd kõrged, et probleeme seoses professionaalse abi kvaliteedi ning kättesaadavusega esineb minimaalselt. Tervishoiutöötajate rutiinse käitumise ning sünnitusosakonnas pakutavate piiratud võimaluste tõttu jääb aga sageli tagaplaanile naiste isikliku kogemuse tähtsus ja rahulolu. Ämmaemandate julgustus, suhtlusviis (lahkus, emotsionaalne toetus, naise mõistmine), toimuva seletamine ja rahuliku, turvalisena tunduva keskkonna loomine mängivad siin tähtsat osa ning on naiste, eriti just esmasünnitajate silmis üks olulisemaid mõjutegureid (Cipollett jt 2011).

Üldiselt on siiski vähe teada, kuidas naised kogevad sünnituse jooksul keskkonnast tulenevaid füüsilisi, psühholoogilisi ja sotsiaalseid tegureid – kas need mängivad sünnitusprotsessis (kogemus, valu, raskus) naiste silmis tähtsat osa ja kui oluliseks peavad naised kontrolli nende üle (Newburn jt 2003).

Palju jääb harmoonilise sünnituskeskkonna loomisel naist ümbritsevate tervishoiutöötajate hooleks, kes ideaalis peaksid sobiva õhustiku tekitamisel lähtuma naise eelistusest ja loomusest, aga ka väljakujunenud tavadest ja põhimõtetest. Sünni ja sünnituse mõistmine jaguneb siin ämmaemandate ning günekoloogide vahel tihti kaheks, kus esile kerkib

pigem arstlik paradigma, mis hõlmab raseduse, sünnituse ja sünni seletamist ning põhjendamist kolme kõige tähtsama teguri põhjal – emaka kontraktsioonid, sünnitusteed, laps. Ämmaemandad seevastu näevad sünni toimumise ja juhtimise juures veel kümneid tegureid, mille hulgast üks olulisemaid on keskkond (Fahy jt 2008). Tähtis on uurida, milline on ämmaemandate silmis naist kõige paremini sünnitusel toetav keskkond, millistest teguritest see koosneb ning millist osa mängib keskkond tervikuna sünnitusprotsessis. See annaks meile tervikpildi ämmaemandate lähenemisest sünnituskeskkonna mudelile.

Antud teemat käsitlevat uurimistööd ei ole Eestis varem koostatud. Käesoleva lõputöö tulemused annavad kirjanduse põhjal ülevaate erinevate keskkonnategurite mõjust sünnituskeskkonnale, naiste sünnituskogemusele ja -protsessile ning sellele, kuidas näevad ja hindavad nende tähtsust naised ja ämmaemandad, avardades rasedate ning sünnitajatega tegelevate tervishoiutöötajate teadmistepagasit.

Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada erinevate keskkonnategurite mõju sünnitusele ning naiste ja ämmaemandate arvamusi seoses sünnituskeskkonna mõjuga sünnituse kulule ja sünnituskogemusele.

Eesmärgist tulenevalt püstitati järgmised uurimisküsimused: 1. Millised on sünnitust mõjutavad füüsilised, psühholoogilised ja sotsiaalsed keskkonnategurid? 2. Milline on naiste arvamus sünnituskeskkonnast ja selle mõjust sünnituse kulule ning sünnituskogemusele? 3. Milline on ämmaemandate arvamus sünnituskeskkonnast ja selle mõjust nende tegevusele, sünnituse kulule ning naiste sünnituskogemusele?

Märksõnad: sünnituskeskkond, rahulolu sünnitusega, sünnituskogemus, sünnitusruum.

Artikli aluseks olev lõputöö oli tõenduspõhise kirjanduse ülevaade. Töös kasutati aastatel 2005–2015 avaldatud teadusartikleid ja kliinilisi juhendeid. Töö koostamiseks kasutati 25 allikat.

Tulemused ja arutelu

Naise positiivne mälestus sünnitusest ja rahulolu saadud kogemusega on tugevasti seotud sünnituskeskkonnaga, mõjutades nii naiste kontrollitunnet toimuva üle kui ka turvatunde tekkimist ja tagasivaatavalt rahulolu toimunuga (Shin jt 2004; Newburn ja Singh 2005). Sünnituseks sobiva keskkonna märksõnad on privaatsus ja kodune ümbrus sügavatoonilise ja maheda värvilahendusega, tuba peaks võimaldama vabalt liikuda ning olema varustatud privaatse tualettruumi, sünnitusvanni ja dušiga. Olulised on mööbli liigutamisvõimalused ja abivahendite (padjad, oakotid, matid) rohkus ning toetusvõimalused erineva kõrgusega mööbli näol. Toas peaks saama kontrollida valgustugevust ja temperatuuri. Lõõgastumise kaasaaitamisele sobib loodustemaatika helide ja piltide näol, samuti akende olemasolu ning ideaalis väljapääs õue/loodusesse (Shin jt 2004, Forbes jt 2008, Jenkinson jt 2014). Ka naised ise on täheldanud just erinevate looduspiltide, -helide ja -lühifi lmide kasutamise positiivset mõju rahunemisele ja lõõgastumisele (Hodnett jt 2009).

Lõputöö autor nõustub eelmainitud soovitustega, olles oma praktika jooksul korduvalt täheldanud füüsiliste tegurite mõju naisele ja sünnitusprotsessile. Sünnitusosakondade puudulikud valguslahendused tubades, maheda valgusega kohtvalgustite puudumine ja sünnitustubade valge või külm roheline kujundus muudavad keskkonna kliiniliseks ning steriilseks ega tekita sünnituseks sobivat kodust ja mugavat õhkkonda. Olukorra leevendamiseks julgustati naisi võtma kaasa oma kohtvalgusteid (nt soolalamp) ja kodusust suurendavaid tuttavaid esemeid (oma padi, imetamispadi). Võimaluse korral välditi laetule kasutamist. Samuti on ämmaemandad püüdnud omal algatusel paigutada osakonda looduspilte ja värvilisi kardinaid keskkonna hubasemaks muutmiseks.

Teine suur miinus on autori arvates mööbli ja vahendite küllaltki jäik paigutus ning sünnitusvoodi domineerimine ruumis. Selline paigutus hoiab naist pidevas tähelepanu ja jälgimise keskpunktis, suurendades pingeseisundit ja takistades endasse süüvimist ning sünnitusprotsessile pühendumist. Uuringutest tulenevad naiste arvamused füüsilise keskkonna mõjutuste kohta näitavad sarnaseid tulemusi, pidades tähtsaks nii liigutatavat voodit, liikumisruumi olemasolu kui ka kogu sünnituse vältel samas toas viibimist ja toa puhtust. Liiga kliiniline keskkond, ere valgus ning piisavate vahendite ja toetusvõimaluste puudumine on naiste jaoks peamised miinused (Singh jt 2006). Niisuguste olukordade edaspidiseks vältimiseks on oluline kaasata sünnitusosakondade kujundamise protsessi alati ka sünnituse ja sünnitaja eripärasid mõistvaid inimesi ning arvestada osakonna töö ja sünnitajate eripäraga.

Sünnitusprotsessile keskendunud uuringute tulemused tõid välja sünnituse kestuse, sekkumiste sageduse/vajaduse, valuaistingu kogemise ja keskkonna tähtsuse. Selgus, et lõõgastumist soodustavas keskkonnas sünnitanud naistel on lühem sünnituse kogupikkus (Hodnett jt 2009, Manesh jt 2015) ja naised vajasid vähem intravenoosset oksütotsiini manustamist (Hodnett jt 2009). Ka valuaistingu tugevust hinnati uuringurühmas tunduvalt väiksemaks (Manesh jt 2015). Antud tulemused näitavad lõõgastumise ning keskkonnategurite mõju hirmule ja alateadvusele. Ägedale stressirohkele sündmusele reageerib inimese sümpaatiline närvisüsteem katehhoolamiinide paiskamisega organismi, mis omakorda pärsib oksütotsiini sekretsiooni (Stenglin jt 2013). Oksütotsiinil on tähtis osa nii sünnituse füsioloogilises protsessis kui ka hooliva ja turvalise suhte tekkimises (Hammond jt 2013). Siinkohal võib järeldada, et sünnituse edenemine, aktiivsus ja valuaistingu tajumine on otseselt seotud sünnituse ajal erituvate erinevate hormoonide sisaldusega. Selle teadmisega tuleb arvestada kogu sünnituse vältel. Veelgi enam, enne medikamentoosset sekkumist tuleks proovida kõrvaldada naise keha loomulikke protsesse pärssivaid tegureid, sh keskkondlikke.

Haiglate suutlikkuse, personali valmisoleku ja teadlikkuse muutmise või äraootava taktika rakendamise kohta keskkonnategurite tõttu võib siinkohal ainult oletusi teha.

Keskkonnateguritena on tähtis osa psühholoogilistel ja sotsiaalsetel teguritel. Kontroll endaga toimuva üle, valiku- ja otsustusvõimalus, võimestamine ning sisemise jõu rakendamine mõjutavad naise sünnitust, soodustades lõdvestumist ja kõikide jõuvarude eesmärgipärast kasutamist. Väline kontroll ja põhjendusteta või hirmupõhine teavitamine, mis ei arvesta naise arvamuse ega loomuomase rütmiga, loob ebakindlust ning õpitud abitust ja võib seetõttu viia meditsiinilise sekkumise ning negatiivse sünnituskogemuseni (Fahy jt 2011). Pidev füüsiline, emotsionaalne ja teavitav tugi loob turvalise ning pingevaba keskkonna kõigile asjaosalistele. See soodustab probleemivaba suhtlust, mis tekitab naises turvatunnet, annab kontrollitunde olukorra üle, aitab lõõgastuda, eemaldab hirmud ning mõjutab seeläbi sünnituskogemust ja protsessi (Green ja Hotelling 2014). Ämmaemanda, naistearsti, tugiisiku ja naise arusaam sünnituse olemusest mõjutab nende käitumist ning sünnitusprotsessile lähenemist. Meeskonnatööks on vajalik üksteisemõistmine ja ühine eesmärk. Naise teavitamine ja toimuvaga kursis hoidmine on esmane naise kaasamise meetod.

Vaadeldes sünnitust kui meeskonnatööd süvitsi, tuleb välja selle fundamentaalne osa positiivse sünnituskogemuse ja -protsessi saavutamises, mis usaldusliku ning koostöövalmi suhte korral tagab probleemide tekkimisel või naise vaimse väsimuse korral pidepunkti, kust edasi minna (Lundgren ja Berg 2007, Foureur jt 2010, Karlström jt 2015). Naise ja ämmaemanda suhte terviku moodustab kuus paari märksõnu: alistumine ja olemasolu, usaldus ja usalduse suurendamine, osalemine ja vastastikkus, üksindus ja ämmaemandlik kinnitus, erinevus ja unikaalsuse toetamine ning tähenduse loomine ja toetamine. Meeskonnatöösse lisab oma osa sünnitoetajate kaasamine (Karlström jt 2015) ja ämmaemandate omavaheline suhtlus, mis võimaldab probleeme arutada ja kogemusi jagada,

riske hinnata ja naiste individuaalseid sünnitusplaane ümber vaadata (Foureur jt 2010).

Ämmaemandad võtavad sünnituskeskkonna mõju vaadeldes arvesse nii personali kui ka naisi mõjutavaid tegureid. Ämmaemandate mugavus ja rahuolu oma töökeskkonnaga avaldavad mõju naiste sünnituskogemusele ning -protsessile. Kui ämmaemandad ei ole keskkonnaga rahul, tekitab see olukorra, kus häirivad tegurid viivad fookuse sünniprotsessilt ära ja seeläbi halveneb ämmaemandate abi/teenuse kvaliteet. Sünnitustoas olevate vahendite ja seadmete paigutus, toa sisekujundus, kirjatöö tegemise võimalused sünnitustoas ning vanni või duši ligipääsetavus on ühed olulisemad tegurid füüsilises disainis (Hammond jt 2014b). Psühholoogilisel tasandil mõjutab töökeskkond ka töötaja käitumist ja tunnetust – objektiivse hinnangu andmist, valmisolekut abi andmiseks, riski võtmist, loovust ning iseloomust tulenevaid reaktsioone erinevates olukordades (Hammond jt 2014a). Ämmaemandate teadlikkust nende käitumise mõjutatavusest tuleks seetõttu kindlasti parandada. Samuti tuleb pakkuda võimalusi, kuidas kaitsta ennast keskkonnamõjutuste eest või kuidas neid muuta ja hoiduda nii frustratsiooni ülekandumisest oma erialastesse otsustesse kui ka naisega suhtlemisse.

Sünnituskeskkonda näevad ämmaemandad kui väärtust, mis peaks ideaalis kuuluma sünnitavale naisele ja olema „midagi enamat“ kui lihtsalt füüsiline ala. Sinna kaasati nii füüsiline ümbrus, toetusmeeskond, naise nägemus sünnitusest ja ka personali nägemus sünnitusprotsessist (Seibold jt 2010). Ämmaemanda jaoks koosneb keskkond lisaks kahest erinevast ideoloogiast – meditsiiniliselt standardne sünnituse juhtimine ja naise keha ning loomuliku sünnituse individuaalsust arvestav lähene-mine. Antud kahe sünnifi losoofi a sobitamine tekitab ämmaemandates tihti segadust normi ja patoloogia vahel ning võib panna kahtlema oma kliinilises pädevuses (Blaaka ja Schauer 2008). Ämmaemanda ülesanne on siiski keskkonda naise jaoks kaitsta, rasedusaegsete visiitidega naise enesekindlust suurendada ja seeläbi valmistada naist ette sünnitus-keskkonna

„vallutamiseks“. Selline suunamine on tõhusam, kui naisega tegeleb nii raseduse kui ka sünnituse vältel sama ämmaemand (Seibold jt 2010).

Usalduslik suhe, teadlikkus erinevatest rasedusaegsetest probleemidest ja hirmudest, sünnitusplaani läbirääkimine jms mõjub sünnitusprotsessile positiivselt. Hetkel on Eesti haiglates võimalik sama ämmaemanda juurde pääseda vaid juhul, kui rasedust jälgiv ämmaemand palgatakse ka intranataalseks teenuseks. Ebapiisav rotatsioon erinevate osakondade vahel mitmetes haiglates võib pärssida ühes valdkonnas aktiivsete ämmaemandate valmisolekut hoolduse pakkumiseks. Süsteemi, mis võimaldaks, et kogu raseduse aja hoolitseb naise eest vaid üks ämmaemand, ei ole siiani rakendatud. Niisuguse teenuse võimalused vajaksid edasist uurimist.

Järeldused

Uurimistöö käigus jõudis autor järgmiste tulemusteni. 1. Sünnitusele mõju avaldavad keskkonnategurid olid nii füüsilist, psühholoogilist kui ka sotsiaalset laadi. Füüsiliste tegurite all uuriti toa kujundust ja arhitektuuri, valgustuse, temperatuuri, privaatse tualeti, duši ning vanni olemasolu, abivahendite valikuvõimlust ja rohkust ning liikumisvabaduse mõju sünnituse kulule ja kogemusele. Psühholoogilise keskkonna all vaadeldi teadmatusest, võõrast keskkonnast ja jälgimisest tulenevate aistingute ning tunnete (hirm ja turvatunne) mõju sünnituse loomulikule füsioloogilisele rütmile. Sotsiaalsetest teguritest keskenduti usaldusliku ämmaemanda-naise suhte rajamise, sünnitoetajate ja naise teavitamise ning kaasamise protsessile. 2. Enamik naisi tunneb, et füüsiline keskkond mõjutab seda, kui kergeks või raskeks kujuneb sünnituskogemus. Sünnituskeskkonna täiendamine rahustavate loodusmotiivide, helide ja valgusega ning sünnitusvoodi eemaldamine toa keskelt avaldab positiivset mõju sünnituse kestusele, progressile ja naise valuaistingu tajumisele. Ämmaemanda tuge, juhendamist, naise võimestamist ja usaldamist kogevad naised positiivse ning toetavana. Oluline on

kogu sünnituse vältel naise turvatunde suurendamine individuaalsetest vajadustest lähtuvalt. Ruumilise kindlustunde tekitamiseks võiks kasutada seotud või sidumata ruumi ja pühapaiga põhimõtteid. 3. Ämmaemandate silmis mõjutab keskkond sünnitust nende endi mugavuse ja rahulolu kaudu, mille korral häirivad tegurid (halb asend, ruumipuudus, toa ülesehitus, istekohad jms) võivad fookuse sünnitusprotsessilt kõrvale viia. Samuti mõjutab ümbritsev keskkond objektiivse hinnangu andmist, valmisolekut abi andmiseks ja iseloomust tulenevaid reaktsioone. Ämmaemandad näevad sünnituskeskkonda kui väärtust, mis peaks kuuluma naisele ning mis koosneb nii füüsilisest ümbrusest kui ka toetusmeeskonna ning naise sünnifi losoofi ast, personali suhtumisest sünniprotsessi ja omavahelistest sotsiaalsetest suhetest.

Allikaloend

Blaaka, G., Schauer Eri, T. (2008). Doing midwifery between diff erent belief systems.

Midwifery , 24: 344−352. Cipolletta, S., Balasso, S. (2011). When everything seems right: the fi rst birth experience of women in an Italian hospital. Journal of Reproductive and Infant Psychology, 29(4): 374−381. Coxon, K., Sandall, J., Fulop N. J. (2014). To what extent are women free to choose where to give birth? How discourses of risk, blame and responsibility infl uence birth place decisions. Health, Risk & Society, 16(1): 51−67. Fahy, K., Parratt, J., Foureur, M., Hastie, C. (2011). Birth Territory: A theory for midwifery practice. University of Newcastle: Newcastle. Forbes, I., Homer, C. S. E., Foureur, M., Leap, N. (2008). Birthing unit design: researching new principles. Design & Health Scientifi c Review, 1: 47–53. Foureur, M., Davids, D., Fenwick, J., Leap, N., Iedema, R., Forbes, I, Homer, C. (2010).

Th e relationship between birth unit design and safe satisfying birth: Developing a hypothetical model. Midwifery, 26: 520−525. Gedey, S. (2014). Labor-delivery-recovery room design that facilitates non-pharmacological reducation of labor pain. Perkins&Will Research Jounal, 6(1): 127−139.

Green, J., Hotelling, B. (2014). Healty Birth Practice #3: Bring a Loved One, Friend or

Doula for Continuous Support. Th e Journal of Perinatal Education, 23(4): 194−197. Hammond, A., Foureur, M., Homer, C. S. E. (2014a). Messages from Space: An Exploration of the Relation between Hospital Birth Environment and Midwifery Practice.

Health Environments Research & Deisgn Journal, 7(4): 81−95. Hammond, A., Foureur, M., Homer, C. S. E. (2014b). Th e hardware and software implications of hospital birth room design: A midwifery perspective. Midwifery, 30: 825−830. Hammond, A., Foureur, M., Homer, C. S. E., Deborah, D. (2013). Space, place and the midwife: Exploring the relationship between the birth environment, neurobiology and midwifery practice. Women and Birth, 26: 277−281. Hendrix, M., Van Horck, M., Moreta, D., Nieman, F., Nieuwenhuijze, M., Severens, J. (2009). Why women do not accept randomization for place of birth: feasibility of a RCT in the Netherlands. An International Journal of Obstetrics and Gynaecology, 116(4): 537−544. Hodnett, E., Downe, S., Walsch, D., Weston, J. (2010). Alternative versus conventional institutional settings for birth. Th e Cochrane Library, 9. Hodnett, E., Stremler, R., Weston, J., McKeever, P. (2009). Re-Conceptualizing the

Hospital Labor Room: Th e PLACE (Pregnant and Laboring in an Ambient Clinical

Environment) Pilot Trial. BIRTH, 36(2): 159−166. Jenkinson, B., Josey, N., Kruske, S. (2014). BirthSpace: An evidence-based guide to birth environment design. Th e University of Queensland. Karlström, A., Nystedt, A., Hildingsson, I. (2015). Th e meaning of a very positive birth experience: focus groups discussions with women. BMC Pregnancy and Childbirth, 15(251): 1−8. Kennedy, H.P., Shannon, M.T. (2004). Keeping Birth Normal: Research Findings on

Midwifery Care During Childbirth. Journal of Obstetric, Gynecologic & Neonatal

Nursing 33(5): 554−560. Lundgren, I., Berg, M. (2007). Central concepts in the midwife-woman relationship.

Nordic College of Caring Science, 21: 220−228. Manesh, M., Kalati, M., Hosseini, F. (2015). Snoezelen Room and Childbirth Outcome:

A Randomized Clinical Trial. Iran red Crescent Medical Journal, 17(5): 1−6.

Newburn, M., Singh, D. (2003). Creating a Better Birth Environment. Women’s views about the design and facilities in maternity units: a national survey. Th e National

Childbirth Trust: London. Page, L. (2006). An ideal birth environment? Th e right facilities and support for women.

British Journal of Midwifery, 14(1): 46. Seibold, C., Licqurish, S., Rolls, C., Hopkins, F. (2010). ‘Lending the space’: Midwives perceptions of birth space and clinical risk management. Midwifery, 26: 526−531. Shin, J., Maxwell, L. (2004). Hospital Birthing Room Design: A Study of Mothers’

Perception of Hominess. Journal of Interior Design, 30(2): 23−36. Singh, D., Newburn, M. (2006). Feathering the nest: what women want from the birth environment. Th e offi cial Journal of the Royal College of Midwives, 9(7): 266−269. Stenglin, M., Foureur, M. (2013). Designing out the Fear Cascade to increase the likelihood of normal birth. Midwifery, 29: 819−825. Symon, A., Paul, J., Butchart, M., Carr, V., Duagrd, P. (2008). Maternity unit design study part 3: environmental comfort and control. British Journal of Midwifery, 16(3): 167−171. Tingstig, C., Gottval, K., Grunewald, C., Waldenström, U. (2012). Satisfaction with a

Modifi ed Form of In-Hospital Birth Center Care Compared with Standard Maternity

Care. BIRTH, 39(2): 106−114.