12
EESTI ELU reedel, 17. aprillil 2020 — Friday, April 17, 2020
kuid samuti väga töökas oma maailmaklassi teadusuuringute, hariduse ja tervisehoiuga, milles on väga huvitav osaleda. Boo nuseks on soe ilm, imeilus floora ja fauna ning ligipääs ookea nile, mis kõik kokku moodustab imeilusa elustiili, kuigi muidugi on raske olla eemal lähedastest.
Nädala portree Kanadast Austraaliasse siirdunud Tiiu Sildva: ,,Kuigi on väga tore teha jõulu-BBQ-d rannas, igatsen siiski ka valgeid jõule…“ Oled sündinud ja kasvanud Torontos, kuid õppinud, töötanud ja sidunud oma elu hoopis Austraaliaga. Palun räägi natuke oma tagapõhjast. Mida õppisid, kus koolis ja millise eriala oled valinud? Ma olen alati teadnud, et soovin töötada tervishoius. Mäletan, kui olin noor ja külas tasin kedagi haiglas – sellest ajast peale olen olnud väga motiveeritud aitamaks inimestel terveks saada. Pärast keskkooli lõpetamist läksin õppima õen dust Deakin Ülikooli Geelongis, Austraalias. Minu varased aastad õendu ses sütitasid minus huvi sot siaalsete tervist, epidemioloo giat ja tervisepoliitikat mõjuta vate tegurite vastu. See huvi juhtis mind saavutama magist rikraadi rahvatervises (Public Health) ja läbima internatuuri Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) juures. Siis ma kolisin Darwinisse, mis asub Austraalia Põhjaterritooriumil, et toetada terviseprogramme kohalikes Aboriginal ja Torres Strait Islander ühiskondades, kus pal jude kogukondade juurde pää seb ainult väikese lennukiga. Seal ma juhtisin projekti, mis tegeles krooniliste haiguste en
netamisega. See oli minu jaoks tõeline privileeg – õppida koha likku kultuuri ja keelt, ja ma loodan sinna ühel päeval tagasi minna. Seejärel lahkusin Austraaliast mõneks aastaks ja töötasin kliiniliste uuringute alal Cam bridge’i Ülikoolis Ühend kuningriikides ning viibisin ka Torontos, et aktiveerida oma õendusalane registratsioon. Sellel ajal töötasin nii õendu shariduse alal kui ka U fof T tea dustöös. See oli raske ja väga pingeline aeg, aga olen õnnelik, et seda tegin, sest minu eesmärk oli see, et saaksin praktiseerida mõlemas riigis. Ja selle prot sessi ajal kohtasin ka oma partnerit. Praeguseks naudin juhtivat kliinilist rolli Melbourne’is, koordineerides haigla pat sientidele koduhool dust, mis vähendab survet haig la voodikohtadele. Ma arvan, et niisugused programmid aitavad inimestel taassaavutada iseseis vust, olles ka olulised laiema ühiskonna tervise edendamisel. Kasvades Torontos osalesid Eesti koolis ning paljudes teistes eesti tegevustes. Mis suguse kogemustepagasi see Sulle andis? Oli väga tore käia eesti koo
olid Teise maailmasõja järgselt sattunud. Neil sündis neli tütart, elades Lõuna-Austraalias Ade laide’is, enne kui perekond kolis 1970.a. Torontosse. Mu ema Elle tundis alati, et Austraalia on tema kodu ja aas tal 2002 oli tal võimalus tema õpetajakarjääri kaudu sinna minna. Ta arvas ka, et see on väärtuslik kogemus minu õe ja minu jaoks. Olime Erikaga õnnelikud, et saime emaga seal olla – see pidi algselt olema üheaastane seiklus. Nüüd on ema seal õnnelikuna elanud pea kaks aastakümmet ja Austraalia on saanud ka minu teiseks ko duks, kus olen viibinud kokku 14 aastat alates sellest ajast, kui olin 16 aastat vana. Kuidas erineb Austraalia elustiil Kanada omast? Kas on midagi, millest väga puu dust tunned? Austraalia elustiil on rahulik,
pungil, rajad nii üle rahvastatud, et 2 + 2 reeglit raske järgida, Tallinnas manitsetakse jalutajaid juba droonide häälekõvenda jaist. Neile, kes ka eriolukorras end proovile panna tahavad, so bivad järjest populaarsemaks muutuvad virtuaalsed jooksud, orienteerumised ja rattasõidud. Kokku tulla ei tohi, aga saab ju mingi programmi telefoni laadi da, osavõtumaksu ära maksta, ja siis jääb vaid üle startides aeg käima ning lõpetades kinni va jutada. Saadad tõestuse, et jook su ära tegid, korraldajale ning varsti näed jooksu kodulehel oma tulemust ning ootad, millal osavõtjamedal postkasti potsa tab. Pole muidugi see emot sioon, mis sadade või tuhandete seas joosta, ka tuleb mõista, et virtuaalsport tugineb aususele, aga kindlasti on pool muna parem, kui mitte midagi.
aerutaja Joosep Karlson, varus tust maha jättes, mitme lennuga, Sitsiiliast kodusesse Pärnu, kus sulges end kaheks nädalaks sõudebaasi karantiini. Nii tuli läbi seikluste, samuti Itaaliast nagu Karlsongi, olümpiale pür giv vibulaskur Reena Pärnat. Nii jõudsid varustust Austraa liasse ja Mallorcale jättes koju purjelaudur Ingrid Puusta ja teised purjetajad. Kõik siiski ei tulnud. Mara toonar Roman Fosti võeti Keenias treeningu ajal süüdis tusega, et joosti liiga tihedas pundis, seitsmeks tunniks polit seisse. Korvpallur Rain Veide mann tahtis Roomas hommi kusele jooksutiirule minna, aga politseinik lubas talle selle eest kohe 280 eurot trahvi teha. Tuppa, kust tohib väljuda vaid söögipoodi ja apteeki minekuks, on suletud Itaalias vehkleja Erika Kirpu, võrkpallurid Prant susmaal jt. Treenida saab prae gu eestlastest ilmselt vaid ujuja Kregor Zirk oma Türgi klubis, võistelda vaid Venemaa kõrglii ga käsipallur Dener Jaanimaa.
Tippsportlased põgenesid koju
Suurvõistlused lükati edasi
Suur osa kusagil laias maail mas treeninud või võistelnud Eesti spordiässadest kasutas viimaseid Eesti välisministee riumi loodud või ise enne pii ride lukku minekut leitud võimalusi koju tulla. Mis sel lest, et isolatsiooni sattuti, kodu on ikkagi kodu. Nii põgenes
Tokyo olümpiamängud lükati teatavasti edasi 2021. aasta suvesse. Sportlased suhtuvad sellesse fakti erinevalt. Näiteks Eesti mullune esisportlane, oda viskaja Magnus Kirt on rahul sellega, et Doha maailmameist rivõistluste saadud raske vigas tuse raviks ja endise vormi (oli
2019 maailma edetabeli juht, Teemantliiga võitja ja MMhõbe) taastamiseks on rohkem aega. Aerutaja Joosep Karlson arvas, et suudab 2021. aastaks muskli jämedamaks treenida; nagu Kirdil, on tõstja Mart Seimil nüüd rohkem aega ter vist turgutada. Samas on terve rida neid sportlasi, kes plaanisid oma pika võistlustee lõpetada just 2020. aasta olümpiaga. Eks osa neist nüüd pillid kotti ja ketsid varna ka paneb, sest suretada veel aasta jagu liha pole kerge. Siia tuleb lisada fakt, et kerge jõustiku MM nihutati koguni 2022. aastasse, mis teeb ker geatleetide silmapiiri veelgi kaugemaks. Öeldakse aga sedagi, et veri on see, mis rähnipoja puu otsa ajab, ja praeguses kontekstis rõhutaksin, et kes ikka sporti väga armastab, seda number passis ei mõjuta. Parim näide on kahekordne olümpiameda list, kokku kümnekordne EM, MM ja OM medalimees 40aas tane sõudja Tõnu Endrekson. Temagi plaanis oma veerand sajandi pikkuse suure spordi tee tänavu lõpetada, aga ütles nüüd, et paatkonnal on teda veel vaja, temal endal motivatsiooni jät kub, perekonnaga sai asi läbi arutatud ja kuidagi nadi oleks nii pika tee järel nüüd aer ma dalama võistluse kui olümpia järel seina najale asetada. Eel misel olümpial Rio de Janeiros
ENN HALLIK
Virtuaalsport ja metsas jalutamine Kogu maailma halvanud ja praeguseks juba enamiku riigi piire peaaegu õhukindlalt sulge nud koroonaviirus sunnib ka spordi valdkonda nentima, et maailm pole enam endine ja võib-olla ei saagi enam endi seks. Eestis on nakkuse leviku tõkestamiseks teadmata pikku sega eriolukorras suletud kõik spordibaasid ja keelatud nii treeningud kui võistlused. Erand on vaid sajakonnale tippatlee dile harjutamiseks lubatud Audentese spordikompleks Tallinnas ja Kalevi sõudebaas Pärnus. Kõigile teistele kehtib reegel 2 + 2, mis tähendab, et koos võib olla maksimaalselt kaks inimest ja nendegi vahel peab olema vähemalt kaks meet rit. Mis sporti sa sellistes tingimustes teed? Kui, siis kiri malet. Või siiski – 2 + 2 reeglit järgides värskes õhus viibimist ju soovitatakse! Ja nii võib Eestis praegu tõdeda vaba rahva (koolid ei tööta, paljud firmad seisavad või töötavad inimesed kodukontorites) enneolematut tungi kergliiklusteedele, metsaja matkaradadele. Parklad jook suradade alguses on autodest
Tiiu oma lemmikkohas – perefarmis Kawartha Lake’is, mille vanavanemad Erna ja Viktor Sildva üle 50 aasta tagasi ostsid. Foto: erakogu
lis, Jõekäärul ja Kotkajärvel, kui kasvasin üles. 2009.a. kohtusid paljud meist Tallinnas laulupeol ÜhesHingamine. Ma väga väärtustan, et olen osa eesti ühiskonnast ning saan eda si kanda meie unikaalseid tra ditsioone. Olen väga tänulik, et meie vanemad ja vanavanemad õpetasid meile kultuuri. Vaata mata sellele, et elan kaugel eemal paljudest sõpradest ja pereliikmetest, olen alati nen dega ühenduses ja vaatan rõõ muga, kuidas mu õe ja täditütre lapsed hakkavad Torontos eestialastest tegevustest osa võtma. Oleme uhked, et nad esindavad meie pere järgmist põlvkonda. Kuidas Sul üldse tekkis idee minna Austraaliasse? Kui kaua oled seal elanud ja mil lega tegeled? Mu emapoolsed vanavane mad Õnne ja Guido kohtusid 1948.a. Austraalias, kuhu nad
EESTI SPORDIS ON JUTUKS...
Nr. 15
Meie perekond on laiali mit mel pool maailmas. Lisaks pereliikmetest ja sõpradest puu dust tundmisele igatsen ka mõningaid unikaalseid Kanada suverituaale – nagu sõitmine põhja poole koos oma isa Harryga ja memme Ernaga, et saada kõrvitsapirukat ja pea tudes maaturgudel teel meie perefarmi. Esimesed lumesajud talvel on samuti imekaunid ning kuigi on väga tore teha jõu lu-BBQ-d rannas, igatsen siiski ka valgeid jõule koos tradit sioonilise eesti toiduga. Kas oled leidnud ka Austraalias eesti ühiskonna (sinna on viimasel ajal koli nud palju noori Eestist)? Olen veetnud aega Adelaide’i Eesti Majas, kuna mu sugulane on sellega seotud. Tean, et on olemas Eesti seltse Melbourne’is ning suvelaagreid Sydney ligi dal, aga pole veel nendega kokku jõudnud puutuda. Pole kindel, kas on olemas Eesti Maja Perthis, aga mu tädipoeg Mati elab seal oma naisega ja neile sündis hiljuti esimene tütar. On tore, et meil on mõned pereliikmed, keda eri linnades külastada. Küsis: KAIRE TENSUDA
S P ORT
Tour de France’i toimumine lükati suve lõppu Sel nädalal teatati, et korral dajad on otsustanud 27. juunis algama pidanud Prantsusmaa velotuuri uuteks kuu päeva deks ajavahemiku 29. augus tist kuni 20. septembrini, kin nitas rahvusvaheline jalgrat taliit (UCI). Maailma mainekaima jalgrat tasõidu toimumisaeg oli pikalt õhus, enne kui sel nädalal uued kuupäevad kinnitati. Rahvusvahelise alaliidu tea tel on ka teistele suurtuuridele – kevadele planeeritud Giro d’Ita lia ja augusti keskel algama pidanud Vueltale – otsitakse kalendris uut aega. Viimati jäi Tour de France ära 1946. aastal, mil Prantsus maa toibus Teisest maailmasõ jast. Samuti ei toimunud velo tuu ri Esimese maailmasõja päevil. (ERR/EE) oli Endrekson Eestile ainsa medali toonud neljapaadi moo tor, kindlasti annab ta endast Tokyoski rohkem kui sada protsenti ning on kõigile Eesti sportlastele, olgu nad algajad või praegu loobumisotsust vaagivad, suur eeskuju. ENN HALLIK
