Eesti Elu / Estonian Life No. 21 | May 29, 2020

12

EESTI ELU reedel, 29. mail 2020 — Friday, May 29, 2020

Nr. 21

Ell Tabur, ettevõtlik laulja ja eesti kogukonna aktiivne liige (29.06.1943 – 30.04.2020) Kurbusega kuulsime kuu aega tagasi, et oli lahkunud meie armas laululind Ell Tabur.

Mäletame teda kui lihvitud häälega lauljat ja energilist eestlaskonna liiget. Alla­kir­ju­ tanule oli tema nii isiklik kui ka perekonna sõber.

Nähes ja kuuldes teda esi­ mest korda esinemas Lake­ woodis aastal 1960, imestasin tema kaunist ning sujuvat lau­ luhäält. Vaevalt 17-ne aastane, saatis ta end osavalt kitarril.

Järgmisel päeval, kui tegin te­ male komplimendi Beacon Beach“i mererannas, vastas te­ ma otsekoheselt: ,,Tänan väga, härra.“ Imetlesin tema enesekindlat viisakust.

Kuus aastat hiljem kohtusime Kanadas Kotkajärvel, kuhu olime kutsutud lõkkejuhtideks ,,Kaljuvalla“ suurlaagris. Paar aastat hiljem käisin oma õega tema perekonna talus New­ burghi lähedal (NY linnast põhja suunas). Ell oli alati uhke asja­ olu üle, et ta võis ennast esitada kui ,,talutüdruk“.

Sündinud oli tema küll lin­ nas, Eesti pealinnas, 29. juunil 1943, kusjuures perekondlikud juured ulatuvad isa Jaani kaudu Kabala-Kahalasse (Viljandi lähedal) ja ema Leili poolt Vana-Põltsamaale. Põgenikutee järgmisel aastal viis pere sõja­ põgenike keskusse Geislin­ geni, kus pisikestel olevat olnud palju tegevust ja lasteaias tal lastud laulda nii palju, kui tahtis. Ta mäletas veel, et tema isa laulis tenorina Roman Toi taktikepi all ja et kooridirigendi poeg Ants oli tema mängukaaslane.

Ta mainis minule, et ta imetles Roman Toi dirigeerimist, öel­ des: ,,Ma tahtsin olla nagu tema“.

Ell Tabur New Yorgis aastal 2018.

Foto: Andres Raudsepp

Ell Tabur oma sõiduvees, esine­ des Jyri Korgi mälestusõhtul Baltimore’i Eesti Majas aastal 2003.

Foto: AR

USAsse saabuti 1949. a. maikuus. Pärast mitut kolimist, kusjuures oldi vahepeal isegi Long Islandil, leidis pere end talus Fostertowni külas New­ burghi kõrval. Seal hakati pere­ kondlikult pidama kanafarmi.

Pärast kohalikku algkooli ja ,,junior high school“’i, kus al­ gasid tema etteasted, suundus Ell Newburghi keskkooli, kus ühines 16-liikmelise suurema koori eliitgrupiga, nimega ,,Madrigals“. Ta oli selleks ajaks alustanud mängimist akor­ dionil, mille ostis temale isa Jaan, kellele ta mängis veel ,,Vanaisa polkat“. Peatselt – noore teismelisena, tabas teda aga raske kaotus, tema isa surm. Perekonna sõber Eerik Purje, kes oli just saabunud Austraaliast, mäletab, et Ell ­olevat teda palunud kasuisaks.

Ell Taburi ladus eesti keel, põhineb tema väite kohaselt, perekonnast. Samas võiks mai­ nida, et perekonna piirkonnas (Newburgh-Poughkeepsie) oli neil ka ühendus eestlaste kogu­ konnaga, nimega Kesk-Hudsoni Rahvuskoondis. Käidi läbi rah­ vuskaaslastega Albanys ja Schenectadys. Juba keskkooli­ vanuses laulis Ell ka eestlastele.

Kui ema abiellus uuesti (Teedo Rink), koliti Pough­ keepsie’sse. Sel ajal lahkus Ell kodust ja astus kõrgkooli, nime­ ga Orange County Community College, asukohaga Middle­ town, NY, mille ta lõpetas aas­ tal 1963 diplomiga ,,Applied Associate of Science – AAS“.

Kursuste rõhk oli majandustea­ dusel.

Eesti ühiskonnas New Yorgis liitus Ell naiskorporatsiooniga Indla, mille juures ta tegutses pikemat aega ,,magister cantan­ dina“ (laulujuht). Samal ajal jõudis ta tantsida eesti rahva­ tantsurühmas ,,Saare Vikat“ ja ühineda väikese neidude koos­ seisus skaudina Viikingi lipkon­ naga. See viis teda pigem ­pesaemana hundipoegi õpetama ja sõpradele mainima, et selle tõttu ta pole kunagi gaid või ­gaidjuht olnud.

Tema ettevõtlikkust muusika alal iseloomustas heliplaat, mida ta suutis üllitada aastal 1965. Plaadil ta kajastas paari lauluga varem populaarseks kujunenud Hille Ostrati ja ­ Ameerika kaasaegset sensat­ siooni Bob Dylanit Ilmar Mikiveri tõlkes. Laul kandis nime ,,Öine tuul“. Selle saavu­ tuse alusel, mida soodustas laul­ jatari kontakt helimeistri Kalju Meriga, kujunes Ell Taburist eesti ühiskonna laulev ,,staar“.

Aastail 1966-67 oli Ell aas­ taks õppimas laulu alal Hel­ singis Sibeliuse akadeemias, mida oli temale soovitanud tun­ tud sopran Ive Patrason. Sel aja­ vahemikul ta lõi sõprussidemeid soomlastega ja kohtus kodu­ eestlastega, kellel oli võimalik nõukogude ajal tulla Soome esinema, nagu lauljad RAMi ­ koosseisus. Ise ta veel Eestit ei külastanud, nii jäi temal ära võimalik kohtumine vanavane­ matega. Ta mainis, et soome

keel temale lihtsalt hakkas külge pärast kolme kuud ja paranes kogu aeg. Ta laulis taustalauljana soomlaste laulu­ ansamblis, kusjuures muusika kandus heliplaadini välja.

USAs leidis Ell töökohti mit­ mes lennufirmas ja peatselt hak­ kas töötama Air France’i juures, kuhu ta jäi 28 aastaks. See an­ dis temale võimaluse reisida ja esineda rohkem kui ühes kohas maailmas. Sünnimaale pääses Ell aastal 1979 ja järgmisel kor­ ral 1989, kui temal oli võimalus veeta aega suvel kodumaal kor­ raldatud Metsaülikoolis Kääri­ kul. Sündis veel võimalusi, eriti põnev raadiointervjuu, mida ­kirjeldame allpool.

Aastal 1968 võttis Ell osa Ilmar Mikiveri ja Jüri Mandre loodud suurepärasest laulumän­ gust ,,Nipernaadi teelahkmel“, mille peamine lavastus toimus New Yorgi linnas neljandatel Põhja-Ameerika Eesti Päevadel.

Minule mõjus tema esinemine lavastuse kõrgpunktina, olgugi et ta ei mänginud peaosa.

Haruldane esinemine nõudis, et Ell tantsiks hoogsalt ja samal ajal laulaks täishäälega. Ta tuli sellega toime, kuna ta polnud ainult haritud laulja, vaid ka ­vilunud rahvatantsija.

Aastal 1970 esines ta Torontos rahvusvahelise festi­ vali raames Eesti Majas ja aasta hiljem noorema põlvkonna koosseisus heliplaadil ,,Kaja­ kas“, millel temapoolne soome­ keelne lõbus pala ,,Halitulijal­ laa“, Jaak Pärna bändžo saatel, kostis haruldase professionaal­ susega. Aastal 1972 osales Ell veel Torontos paaril heliplaadil ,,Reindeer Records“ kaubamärgi all.

Aga peatselt üllitas Ell veel kaks kauamängivat (LP) isiklik­ ku heliplaati, kusjuures esimene – aastal 1970 – kandis lihtsalt nime ,,Ell“. Heliplaadi ümbrise esikülge kaunistab haruldane suurfoto, mis võetud New Yorgi Central Pargis.

Teise plaadi juures (1976), samuti ühesõnaliselt ,,Lepat­ riinu“, on väärt peatuda ja esile tuua esmakordselt laulja ja lau­ lude sõnastaja koostööd, eriti esimese Soome viisi juures, mille teksti kirjutas luuletaja Jyri Kork. Peale mainitud ,,Lepatriinu“ nimelist pala lei­ dub plaadil veel neli haruldast tõlget Jyri Korgilt. Siin aga üllatab Ell Tabur oma heli­ ­ loominguga keeleteadlase ja eesti rahva ärataja Mihkel Veske tuntud luuletusele ,,Päikesele“.

Kõigi kolme lauljanna heliplaa­ di juures on tugevaks jõuks tema sõber juba keskkoolist, ­kitarrist Debby Kooperman.

Ell Taburi loodud viis tuli kasutusele lõpulauluna aastal 1980, kui toimus eriline pop-kontsert Stockholmi Scala teatris, milles osalesid lauljad mitmelt mandrilt. Aga aasta hil­ jem oli Ell teel Austraaliasse, kuhu ta endaga kaasa kutsus ki­ tarristi ja laulja Urmas Kärneri.

Siinjuures ei tohiks unustada Ell Taburi etteastet Esto ‘84 avakontserdil, kus ta esitas

New Yorgi Central Pargis võetud fotot on kasutatud Ell Taburi ühe heliplaadi kaanekujunduses.

Foto: Pekka Sonne

võimalikult kõige haaravama Jyri Korgi tõlke ,,Kuldne leib“, laul mis kahjuks ei esine ühelgi heliplaadil.

Aga peatselt algasid põnevad sündmused Eestis ja mujal ida-Euroopas, mis tõid kodu­ maal kaasa öölaulupeod ja Eesti Kongressid, mille istungitest võttis igal korral osa Jyri Kork, kes jäi mõnekski aastaks Eestisse kindral Einselni staapi.

Olles tagasi USAs, ta varsti suri aasta 2001. augustis.

Eelnevat oli põhjus nimetada, kuna sajandi algul astus Ell taas lavale seoses kolme lauluõhtuga Jyri mälestuseks. Need toimusid Baltimore’is, New Yorgi Eesti Majas ja Torontos Tartu Col­ lege’is, koostöös Urmas Kärneri ja allakirjutanuga. Osa võttis ka Jyri poeg Mauno. Kontsertidel esitati veel Jyri luulet.

Vahepeal, aastal 1996 Toron­ tos ja Stockolmis, oli Ell veel kaasa löönud Kanada eesti muusikutega nagu Avo Kittask, Rosemarie Lindau, Charles Kipper, jt. laululavastuses ,,Esto Kaja“, mis kandis esile pagulu­ ses loodud eesti laule ja popu­ laarsemaid tõlkeid.

Eesti Raadios salvestati 2001. aastal tunnipikkune ha­ ruldane intervjuu Ell Taburiga.

See toimus tuntud raadiomeeste Valter ja Jaak Ojakääruga, kus­ juures viimane oli saatejuht.

Võiks öelda, et Ell juhtis seda vestlust oma osavate sõna­ võttude ja vahva huumoriga.

Saade, mis on selgitanud paar pisiasja käesolevas artiklis, on veel kuulatav interneti kaudu.

Tollel ajal oli Ell New Yorgi Eesti Maja mänedžer ehk büroo juhataja ja lõi hoogsalt kaasa EV aastapäeva aktuste eeska­ vade juures. Siinjuures ei tohi unustada tema sõprust USAsse õppima tulnud ja hiljem tuntuks saanud Hanna-Liina Võsaga, keda ta toetas ja kellega koos ta paaril korral esines kohaliku publiku ees.

Lisaks esinemistele Austraa­ lias ja Rootsis oleks õige maini­ da teisi eesti kogukondi, kuhu Ell oli kutsutud esinema. Hak­ kaksime peale vana hea Lakewoodiga ja siis kanname ette nimekirja: Albany, Boston, Baltimore, Buffalo, Chicago, Cleveland, Connecticut, Los Angeles, San Francisco ja Toronto.

Lubage, kallid lugejad, ka mainida meie perekondlikku ühendust. Ell, kes oli varem New Yorgis sõbraks saanud ka

minu tulevase abikaasaga, oli solist meie kiriklikul laulatusel Long Islandil aastal 1972, olles ka hiljem valmis olema meie vanima lapse ristiema.

Ell Taburi sõbrad – ja sugu­ lased, kes elavad Kanadas – on olnud teadlikud tema tervise rasketest olukordadest viimase kümne aasta jooksul, kusjuures ta pidi veel hakkama külastama kliinikut kolm korda nädalas.

Tema lohutuseks oli tema ühen­ dus kallimaga, kellega ta sai ae­ gajalt kokku. Võisime imestada tema vastupidavust ja kindlat meelt, kusjuures ta ei lasknud meeleolul langeda.

Küllap on siin veel nimeta­ mata jäänud mitmedki laulmi­ sed. Laseme neil jääda helisema kunagiste kuulajate südameis.

Loodame tulevikus tulla, et teda mälestada – ikka lauluga.

Puhka rahus, kallis Ell! ANDRES RAUDSEPP

(Andmete aluseks on pikem jutuajamine Ell Taburi ja alla­ kirjutanu vahel kaheksa aastat tagasi, artiklis mainitud raadio­intervjuu, korporatsioon Indla järelehüüe ja allakirjutanu oma isiklikud teadmised.)

Küberjulgeoleku…

(Algus lk. 1)

parim ja usaldusväärseim viis edendada küberruumi turvali­ sust.

Valdav osa riikidest mainisid olulist panust, mida on andnud ÜRO küberekspertide töörühm (UN Group of Governmental Experts) ja kuhu Eesti kuulub. ÜRO desarmeerimisküsimuste kõrge esindaja Izumi Nakamitsu sõnul on rühm saavutanud edu jõudes üksmeelele, et rahvus­ vaheline õigus kehtib küber­ ruumis. Samuti toodi välja arutelud parasjagu kooskäivas ÜRO avatud töörühmas, kus Eesti samuti osaleb. Singapuri küberturbeagentuuri juhi David Kohi sõnul on järjepidav koostöö nendes ja teistes rah­ vusvahelistes formaatides vaja­ lik, et tõhustada kübervõimete arengut ja tõhustada riikideva­ helist usaldust.

Kohtumise kaaskorraldajad olid Julgeolekunõukogu liikmed Belgia, Dominikaani Vabariik ja Indoneesia ning Keenia. Koh­ tumine toimus Eestis arendatud virtuaalürituste platvormil Hy­ bridity. (VMPT/EE)