Nr. 33
EESTI ELU reedel, 21. augustil 2020 — Friday, August 21, 2020
5
Kommentaarid ja arvamused
President Kersti Kaljulaid iseseisvuse taastamise 29. aastapäeval 20. augustil 2020 Kallid kokkutulnud, kallis Eesti rahvas! Te ei tea, kui hea meel mul on, et saame täna siiski siin koos olla. Küll ettevaatlikult, aga siiski. 20. august 1991 on päev, millest alates elame hirmuta maailmas. Saabus vabadus! 10. septembril 1991. aastal Moskvas, Eesti astumisel OSCE-sse, ütles Lennart Meri: Eestis vihati endisi võimukand jaid, kuid see viha ei olnud suu natud vene rahva ja kultuuri vastu, vaid totalitaarse võimu vastu. Niisugune oli meie arusaa mine vabadusest – et meid iial enam ei koheldaks valitsejate suva järgi! Selle hääletasime vaimustusega oma põhiseadu sesse; riigist pidi igaveseks saama õiglase kohtlemise ja võrdsete võimaluste tagaja. Muidugi olgu meil riik, mis hoiab ja kaitseb just meie keelt ja kultuuri ja sellepärast on armas oma kodanikele! Me ar mastame ju Eestit niikuinii, sunnita – vaba riigi vabad ko danikud! Eestist hakkas kasvama õigusriik. Tänavu tähistasime Eesti esi mese põhiseaduse 100. aasta päeva. Sel puhul arutasime Riigikogus, mis on meile õi gem. Kas riik kui võim oma kodanike üle, allumine ühisele suurele eesmärgile, mille kirjel davad valitsejad, toetudes või väites end toetuvat enamuse arvamusele. Või tõdemus, et vabadus on
nagu rõõm – jagades ei saa kunagi endale vähem, vaid alati rohkem. /.../ Riik ei ole kohelnud meid erineval moel, olgu me maail mavaade või isiklikud valikud millised tahes. Põhiseaduses antud vabadused on tulnud muude seadustega sisustada ja kirjeldada ning seda on järje pidevalt tehtud. Eestis saab inimene võita kohtus riiki, vaene rikast. Riik ei kujunda oma suhtumist kodanikku ega teistesse seadus likult siin viibijatesse selle jär gi, millist elu inimene soovib elada. Riigivõimu kandjad ei langeta otsuseid kitsalt nende huvides, kes on nad võimu juurde valinud. Riigi abi ja toetus pole re serveeritud ettevõtjatele, kes sõna või teoga parasjagu ametis olevat valitsust toetaksid. Praegu, 20. augustil aastal 2020, on aeg ausalt öelda – see poliitiline kultuur võib olla muutumas. Muutus pole enam ainult sõnaline, vaid sisuline – see puudutab riigi nimel teh tavaid otsuseid. Kes ei suuda, läheb ära, aga eks ametniku elukutse juurde kuulub ka poliitilise tahtega kaasa mine mine. Ma ei taha pisendada valit suse head tööd viiruskriisi oh jamisel. Tahan tunnustada neid ka ekspertide kaasamise eest. Tunnustan ka meedikuid ini meste elude päästmise eest, tun nustan kõiki Eesti inimesi selle ühise pingutuse eest. Aga mida nädal edasi, seda murelikum ma
olen. Olen kindel – valdav enamus meist siiski ei taha, et riik teeb oma otsused mitte me õigustest lähtuvalt, vaid kiusu ajades, toetades neid, kes on võimu meelest õiged ja jättes külma kätte need, kes seda pole. Kui keegi on riigi jaoks kuidagi õigem, siis ei tea me kunagi, kauaks seda soosingut jätkub. Valeks võib osutuda igaüks, oma püüdluste ja unistustega. Täna ühed, homme teised. Sedasi pole vabad ka need, kes arvavad end alati olevat soosingus. Selle soosingu hoid mise vajadus ise teeb mitteva baks. ••• Head sõbrad, kui te arvate, et ma ei tahaks sel kaunil päeval kõlada veidi muretumalt, siis te eksite. /…/ Me lihtsalt peame oma vaba duste kaitsmisest täna väga tõsi selt rääkima – juba sellepärast, et tänavu muutus meie noorte maailm samuti radikaalselt, nii nagu meie põlvkonnal 91. aas tal. Aga nende maailm muutus senisest heitlikumaks ja vähem vabaks. On väga tähtis, et noored – ja muidugi me kõik – tunnek sime siiski, et meie vabadusi miski muu peale viirusega seo tud paratamatuse ei piira. 2020 ei tohi olla aasta, mille kohta 30 aastat hiljem öeldakse – see oli hetk, mil hakkasime ilma jääma oma vabadustest. See oht on. Pandeemia algu ses oli suur segadus. See on arusaadav. Kuid segaduste, kii
rete otsuste ja ümberotsusta miste käigus on läbipaistvus ja otsustamise aluste selgus üliolu lised. Muidu kaob usk õigusriiki, inimestel tekib ebakindlus oma õiguste suhtes. Ja see on tõelise vabaduse lõpp. /.../ ••• Tänavune aasta on olnud me noortele kodanikuõpetuse kiir kursus. Igaühest on sõltunud ja sõltub Eesti käekäik. Tavalises ajaloo kulus saame alles palju hiljem aru, mis oli kellegi roll, et ajalugu ei läinud teisiti. Praegu sõltub Eesti lähitule vik igaühest ja otse – me võimet võtta vastutus kogu riigi ja rahva eest saab mõõta kahe nädala kaupa. Kui palju on Eestis kroonviirusesse haiges tunuid mõne nädala pärast, sõltub absoluutselt iga Eesti inimese isiklikest otsustest. Meie tulevik, turvaline või vähem, ongi kõikide meie ot suste summa. /.../ Meie noored on seisnud meiega koos ja kandnud seda eakohatut vastutust. Selline on kriisiaja põlvkondade saatus. Kriis on meid ühendanud – enam ammu pole kogukond ja naabruskond niimoodi ühte hoidnud nagu nüüd. Me peame neile vastu andma kindlustunde, et otsustades ju hindume põhiseadusest ja uni versaalsetest inimõigustest. /.../ Me ei saa kaotada kurja vii rust, aga õigusriigi ja demok raatlikud vabadused saame me noorte jaoks alles hoida. See loeb. Vabadus ongi kõige olulisem! Meie põhiseadus on kõige ilusam! Ja ta kehtib kogu Eestis ja kehtib kõigile, kes siin
Kanada päevikust
on olnud kaua majanduslikus kitsikuses, suletud. Hiljuti lep pis Toronto linnavalitsus omani kuga kokku hoonet üürides, eesmärgiks luua sinna kodutute varjupaik. Ilma kohaliku kogu konnaga konsulteerimata, ka heks aastaks. Hotell on juba kolmas selline varjupaik piirkonnas. Vähem kui kilomeetri kaugusel Peetri kirikust, Broadway tänaval asu vad kaks madalat korterimaja, mida kavatsetakse lammutada. Seniks aga on nr 55-65 Broadway kodutuile öömajaks. Päeval ei tohi nad hoonetes olla. Roehampton Hotel on 174 numbrikohaga. Broadway ma dalates majades on kokku 150 korterit. Niisiis päeviti 324 ko dutut – ja nende sõbrad – uita vad varem rahulikus linnajaos. Päevikupidaja kasvas üles selles piirkonnas. Saab kinnita da, et väga sobiv koht, kus lapsi kasvatada – head koolid, poed, pargid jalutuskäigu kauguses. Mis ime, et eestlasi sinna palju kolis, maju ostis. Ka sel sa jandil on nii – seal on lapsi pal ju, sama põhjuse tõttu. Lapsi ju südalinnas (kus on palju kodu tuid) ei kasvatata, pigem elavad seal vallalised.
Isegi Yonge’i ja Eglintoni tänavate ristmiku läheduses kõrghoonete ehitamisbuum, ühistranspordi uue väikese kiir rongiliini ehitamine, mis on hal vanud autoliiklust, jalakäijate vabadust, ei olnud muud kui liht salt nuhtluseks enne pan deemiat. Lisaks on ristmikul ja selle ümbruses on olnud aas taid, ka enne pandeemiat, kerju seid, 7-11 poe ees eriti agres siivsed ja selgelt mingi aine mõju all. Ent fakt on selline, et kodu tuid pole kusagile paigutada. Miks aga just sinna valiti – eriti Roehampton Hotelli, on jahma tamapanev. Hotelliparkla lõppeb põhja pool aiaga. Mille taga on lastesõim. Eelkooliealistele. Umbes 20 meetrit hotellist lõu na poole on Eglintoni algkool, kus ka allakirjutanu esimest korda pinki nühkis. Kõik kõn disid tollal kooli. Täna päeval seda küll ei julgeks. Peetri kiri ku vastas, Roehamptoni põhja poolsel küljel asub suur kesk kool – Northern Secondary. Broadway tänaval omakorda asub North Toronto keskkool, tasemel kolmikhüppajale vaid paar-kolm korda karata eel mainitud korterimajadeni, kus
kodutute oaas. Kaalume arve. Algkoolis umbes 600 õpilast. Northernis 1 800, North Torontos 1 200. Kokku 3 600 noort. Kes, kui kooliaasta algamas ei tea, mis vormis õppetöö toimub, peavad nüüd arvestama kooli mine kuga, kus võimalikud kokku puutumised kodututega. Kuigi väidetakse, et sõltlasi on seal vähe, leiavad kohalikud vastu pidiselt. Redditt on veebisait (ka eestikeelsena olemas), po pulaarne eriti nende hulgas, kes demograafiliselt sealses piirkon nas elavad, olles kombineeritud uudiste- ja sotsiaalvõrgustik. Seal kommenteeritakse uudiste kohta tihti. Niisiis, mõnes mõt tes sõrm ühiskonna tuiksoonel. Möödunud nädalal oli pärast seda, kui Globe & Mail avali kustas ajalehes Roehamptoni Hotelli kokkulepet, juba selle teema kohta enam kui tuhat kommentaari. Kuidas mustust on kõikjal. Parklates, parkides süstlaid. Inimväljaheiteid era mute murudel. Avaliku urinat siooni nähtud. Fotodega kinni tatud. Usaldatavam kui pea voolumeedia. Mõju avaldas mitmete tähe lepanek, et hotelli parklas on
Kodutute kriis Olgem ausad. Valdav enamus neist, kes elavad tänavatel, ei ole seal selle tõttu, et neil on elus olnud ootamatuid majan duslikke üllatusi või lihtsalt pole elu loteriis vedanud. Neid muidugi on, kahtlemata vähe muses. Kuna peamiselt on tegemist kas vaimse tervisega võitlemisega või alkoholi, nar kootikumitega. Tihti nii esimese kui teisega, viimane valitakse lühiajalise pääsemisena realitee dist. Pahatihti viib see sõltluse ni. Vaimsed häired on tõsi sed asjad. Statistiliselt on leitud, et üks viiest kanadalasest kannatab mingi sellise all, ängist tõsise mate muredeni välja. Praeguse pandeemia käigus, mil tuleb distantsi hoida ja pa lutakse nii palju kui võimalik kodus olla, on Torontos tõsised mured kodututega, kelle arv paistab aina kasvavat. Nüüd on olukord eriti terav piirkonnas meie Peetri kiriku lähistel. Sõna tõsises mõttes. Otse üle tee kiri ku lõunapoolsest parklast Mt. Pleasanti tänaval asub Roe hampton Hotelli parkla. Hotell
on – kodus või külas. ••• 13 aastat on 20. augustil, meie iseseisvuse taastamise päeval, antud Eesti vabaduse eest võitlemise, tema hoidmise ja kindlustamise tunnustähisena üle tükk meie iseseisvuse taas tamise eelsetel ärevatel päevadel Toompea kaitseks veeretatud rahnust. /.../ 2020. aasta kivi kuulub Eesti teadlaskonnale. Mitmel põhju sel. Esmalt on nemad need, kes kannavad kroonviirusega võit lemisel vastutust selle eest, et poliitilised otsustajad oleks häs ti kursis, millest tõesti on abi ja millest mitte. Nii seisavad nad oma tead mistega meie vabaduse eest. Teiseks – meie põhiseaduse vaimus kasvanud noored, ka akadeemilised noored, on meie vabaduste tulevik ja nemad hoiavad Eestit rajal, millel oleme 30 aastat astunud. Nende rahvusvaheline ja avatud mõtle mine seisab vastu minevikuiha lusele ja suletusele meie poliiti kas. Nii panustavad noored tead lased meie vabadusse. /.../ Õigusriik, sõnapidaja riik, meie põhiseaduse vaimus toi metav riik, on me noortele tead lastele – ja kogu põhiseaduse vaimus kasvanud põlvkonnale – midagi, mille eest nad on val mis seisma. Ka sellepärast läheb kivitükk täna Eesti teadlaskonnale, selle võtavad vastu Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere koos Eesti Noorte Teaduste Akadeemia presidendi Mario Kadastikuga. (www.president.ee, lüh.)
hilisõhtuti, öösel luksusautod. Narkootikumite diilerid kun dedele ukse taha kaupa toomas. Politseid ei kuskil. Kõige selle taustal toimus möödunud lau päeval rahulik aga nördinud meeleavaldus murelike laste vanemate poolt. Ning nagu tänapäeval kombeks, vas tasleeris seisid need, kes kaitse sid kodutuid – et vaesus ei hüüa tulles. Muidugi. Aga ei usu, et vaene inimene, kes tõesti pan deemia tõttu või varemgi töö koha, elupaiga kaotas, kaalukski niisuguses kohas ööbida. Mitte enne seda, kui kõik teised vari andid on kadunud. Redditi foorumis kirjutas üks noor teismeline neiu, kel on õnn sel suvel tööl käia. Vahetus sel line, et lõppeb kell 23.00. Ning ta ei julge enam koju kõndida. Esimest korda elus kardab oma kodu lähedal pimedas kõnniteel olekut. Sissemurdmiseid kõik jal. Üks hea hommikusöögile spetsialiseeruv restoran, kus ka siinne skribent on einetanud, on olnud sama perekonna valduses juba 72 aastat. Nüüd esimest korda selle pika aja jooksul murti sinna sisse. Varastati kõik (Järgneb lk. 13)
