AJALUGU
1986 ja 1990:
Jumala käsi ja maagiline Milla Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga: aasta lõpus Kataris toimuva MM-finaalturniiri eel võtame igas numbris vaatluse alla ühe või kaks varasemat turniiri. Liigume kronoloogilises järjekorras: seekord on luubi all 1986. ja 1990. aasta turniir. Seni viimase, 2018. aasta MMini jõuame novembris, kui Kataris tänavuse aasta turniiril pall mängu pannakse! Tekst: Raul Ojassaar
MM 1986: Maradona tõuseb kõigi aegade vägevamate sekka 1974. aastal valiti selle turniiri võõrustajariigiks Kolumbia, kuid 12 aasta jooksul jõudsid asjaolud oluliselt muutuda. Juba 1982. aasta turniiril lubas FIFA osalema varasema 16 asemel 24 riiki – sellega polnud kolumblased arvestanud ning 1982. aasta lõpus teatasid nad ametlikult, et ei suuda MM-finaalturniiri siiski võõrustada. Peale suurenenud turniiriga kaasnenud vajaduse rohkemate staadionite järele painas kolumblasi ka majanduslangus. Kiirkorras korraldatud uuel konkursil tundis turniiri korraldamise vastu huvi neli riiki: Brasiilia, USA, Mehhiko ja Kanada. Brasiillased langesid kehva finantsseisu tõttu kiirelt ära, ülejäänud kolme vahel käis võitlus edasi. FIFA täitevkomitee otsustas aga Kanada ja USA kurvastuseks, et kaalub vaid Mehhiko kandidatuuri – väidetavalt olid USA ja Kanada FIFA poolt ette antud kriteeriumidest väljunud. Valimistest kumas läbi korruptsiooni: Mehhiko 14 staadionist vaid kuus olid sel hetkel nõutud mahutavusega, pealegi tuli hiljem välja, et FIFA president João Havelange oli varem salaja lubanud MMi teleõigused Mehhiko telekompaniile, millega ta ka ise seotud oli. Igatahes sai Mehhikost esimene riik, kes on MMi korraldanud kahel korral – esimest korda peeti turniir Mehhikos 1970. aastal. Valikturniiril mängis vähemalt ühe kohtumise 110 riiki, õige pisut muudeti ka finaalturniiri kohtade jaotust: Euroopale anti varasema 14 koha asemel 13,5, kusjuures automaatselt pääsme saanud tiitlikaitsja Itaalia kuulus juba nende sekka.
50
JALKA APRILL 2022
Kanada oli oma MM-debüütmängus lähedal suurüllatusele, kui valitseva Euroopa meistri Prantsusmaaga pikalt viigiseisu hoiti. Jean-Pierre Papini (vasakul) 79. minuti värav tõi 1 : 0 võidu siiski soosikutele. Foto: imago images / Sportfoto Rudel / Scanpix
Kui neli aastat varem oli kaks kohta jagatud Aasia ja Okeaania peale, siis nüüd anti Aasiale kaks kindlat kohta, Okeaania (mille riikide seas mängisid ka Iisrael ja Hiina Taipei) parim läks otsustavas lahingus vastamisi Euroopa 14. tiimiga. Kuigi eelmise turniiri 24 osalejast naasis vaid 14, ei olnud valiksarjas väga palju suuri põrujaid – välja võib tuua otsustavas lahingus naabrile Belgiale alla jäänud Hollandi, samuti Jugoslaavia. Esimest korda pääsesid finaalturniirile Taani, Kanada ja Iraak, 32aastase pausi järel naasis Lõuna-Korea. Taani sõitis turniirile sealjuures ühena soosikutest. Oluline muudatus viidi sisse võistlussüsteemi: vahegrupid kaotati ning playoff’idega alustati juba 16 parema seas. Peale iga alagrupi esimese kahe meeskonna pääses kaheksandikfinaali ka kõikide rühmade neli paremat kolmanda koha tiimi.
Aafrika üllatab taas
Nagu juba tavaks oli saanud, algas turniir tagasihoidlikult: tiitlikaitsja Itaalia leppis avamängus Bulgaariaga 1 : 1 viiki, ent ei lasknud end sellest suurt häirida, sammudes alagrupist lõpuks kindlalt edasi. Kahe suure, Itaalia ja Argentina vahelises kohtumises lepiti sõbraliku 1 : 1 viigiga, kusjuures argentiinlaste suurim staar Diego Maradona sai just selles mängus ehk kogu turniiri kõige kergema õhtu: kui teised meeskonnad üritasid toorutsedes teda mängust välja võtta, siis Itaalia koondises tegutses tema vastu Napoli klubikaaslane Salvatore Bagni, kes käitus kamraadiga viisakalt. Kahest viigist piisas kaheksandikfinaali pääsuks ka Bulgaariale.
