Jalka (september 2022)

Kõik on uus septembrikuus

Foto: Jana Pipar

Teate ju küll seda vana ja kulunud klišeed?

Tänavune september tulebki aga jalgpalli mõttes hoopis teistmoodi ja erinevalt, kui oleme harjunud. Juba mitu aasta kümmet oleme harjunud rütmiga, kus kooliaasta algus toob meile kaasa meestekoondise esimesed sügisesed valikmän gud, kuu keskel alustatakse uue Meistrite liiga hooajaga ja uus koondisepaus ootab meid ees juba oktoobris. Aasta lõppu nihutatud tänavune MM-finaalturniir on selles plaanis teinud aga omad korrektiivid: kuna aasta lõpus haukavad koondised klubijalgpallilt niikuinii kuus nädalat endale, on septembrikui ne koondisepaus sel sügisel ainus – ning septembri alguse asemel toimub see hoopis septembri teises pooles. Nii tuleb ka Eesti meestekoondise mänge oodata tavapärasest natuke kauem – Rahvuste liiga mängud Maltaga (kodus) ja San Mari noga (võõrsil) toimuvad 23. ja 26. septembril.

Küll aga saab septembri alguses oma koondisevuti isu täis süüa Eesti naistekoondist jälgides: juba 2. septembril lähevad meie naised vastamisi äsja EM-finaalturniiril poolfinaali purjeta nud Prantsusmaaga ning see kohtumine annab sinisärkidele väga hea võimaluse oma võimeid maailma absoluutse tipuga võrrelda. Nende kohtumiste tulemused ei ole Eesti poolt vaadatuna sageli just väga ilusad, kuid need kohtumised näitavad meie mängijatele väga selgelt ära, mida tähendab maailma tipp ja millistes elemen tides oleks sinnapoole pürgides tarvis juurde panna.

Meistrite liiga suured lahingud algavad seekord samuti ta vapärasest varem ja toimuvad tiheda graafikuga: esimesed

kaks mänguvooru peetakse alagrupiturniiril juba 6.–7. ja 13.–14. septembril, nii et kõrgetasemelist vutti näeme septembris mõnusalt ohtrasti.

Käesolev Jalka number toob teieni lehekülgede kaupa põnevaid inimesi ja huvitavat lugemist. Oma 25 aasta tagust aega FC Floras meenutab Soome koondises üle saja mängu mänginud ründaja Jonatan Johansson, kellel on mõned de tailid meeles lausa piinliku täpsusega. Seda, et Olümpia ho tell asub Liivalaia tänaval, mäletas Johansson näiteks une pealt, olles Flora aja järel Tallinnasse sattunud väga harva!

Väga põhjaliku ja huvitava intervjuu andis Jalkale ka tipp kokk Peeter Pihel, kes tegeleb põhitöö kõrvalt Eesti koondise toitmisega. Milline on Piheli jalgpallitaust ja milliseid põhi mõtteid ta jalgpalluritele süüa tehes järgib? Söögitegemise ja restoranipidamisega on seotud ka persoonilugu, kus jalg palli mängimise ja eduka äri pidamise tasakaalust kõneleb JK Welco legend Mikk Valtna.

Hoopis teise nurga alt vaatame seekord otsa kahele tun tud jalgpallitegelasele: Mihkel Uibolehele ja Toomas Varale. Kas teadsid, et mõlemad on ühel või teisel moel päris tuge valt seotud ka võrkpalliga?

Loomulikult jätkub meie MM-finaalturniiride ajaloo sari, mis on sedapuhku jõudnud juba 2010. aasta turniiri juurde. Tänapäevani jõudmiseni ei ole enam palju jäänud ja see tä hendab vaid üht: kaugel ei ole ka tänavune MM!

Head lugemist ja ilusat sügist!

Vähesed teavad, et Eesti koondisele pakutava söögi eest vastutab tippkokk –värskelt Michelini rohelise tärniga pärjatud Fotografiska restorani chef Peeter Pihel. Jalka istus Piheliga sealsamas Fotografiskas maha, et rääkida Piheli tugevast jalgpallitaustast ning sellest, kuidas koondise koka töö välja näeb ja mida Pihel selle juures silmas peab.

Augustis toimunud Eesti ja Soome legendide lahingul väisas kunagise koduklubi staadionit ka Soome koondises üle saja mängu pidanud ründaja Jonatan Johansson, kes on ilmselt kõige kõrgemalt lennanud Eestis mänginud välismaa jalgpallur – karjäär viis ta Florast otse Šoti suurklubisse Rangersisse ning hiljem käis Johansson platsil ka Inglismaa Premier League’is.

Kuidas soomlane ise üürikest aega Floras (kõigest pool aastat!) meenutab ja kuidas nii perspektiivikas talent üldse Eestisse mängima sattus?

2-kõne lk 14–18

Kolumn

12 Raul Ojassaar

Oleme sageli kuulnud ütlust: kõva töö viib alati sihile. Kas see peab ikka iga kord paika?

2 Persoonid & intervjuud

14 2-kõne: Jonatan Johansson

20 Koondis: Peeter Pihel

40 Mängija luubi all: Andreas Vaher

46 Persoon: Mikk Valtna Eduka restoraniäri kõrvalt jätkab kunagine kõrgliigatasemel jalg- ja korvpallur Mikk Valtna JK Welco treeningutel käimist ja on pärast jalaoperatsiooni pääsenud ka väljakule. 36aastase Valtna ellu kuulub ka kitarrimäng ansamblis Forest Kämp, reisimine ja palju muud.

Lõpulugu: Mihkel Uiboleht ja Toomas Vara Kuidas ometi on sattunud nii, et jalgpalliliidus kõrgel kohal töötav Mihkel Uiboleht aitab vedada võrkpallist rääkivat taskuhäälingut, volleliidu juhtkonda kuuluv Toomas Vara on aga tuttav hääl eelkõige just jalgpallifännidele?

FOTO:

TROSKA NR 9 (177) 2022

PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee

TOIMETAJA: ERKO LITVJAKOV

FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL

MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG

KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI VORP

REKLAAM: MADIS PERLI +372 5303 8296 madis@jalgpall.ee

KOLLEEGIUM: INDREK SCHWEDE (ESIMEES) LENNART KOMP SIIM KERA NEEME KORV AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS MIHKEL UIBOLEHT

VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE

TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960

EESTI JALGPALLI

AJAKIRI

Mäng, mis muutis Levadia kurssi

Valitsevale Eesti meistrile

FCI Levadiale osutus tänavuse hooaja eurosari suureks pettumuseks. Meistrite liiga eel-eelringis võeti Islandi tšempionilt Reykjavíki Víkingurilt vastu hävitav 1 : 6 kaotus ning kuigi seejärel saadi teekonda jätkata Konverentsiliigas, kus vastaseks sattus Malta meister Hibernians, ei käinud Eesti meistri jaks ka neist üle: pöörase lõpuga avamängu 3 : 2 võitnud maltalased tegid seejärel Tallinnas 1 : 1 viigi ja sammusid edasi järgmisesse ringi. Sealjuures jäi seesama Hibernians mullu FC Florale kahe mängu kokkuvõttes alla 0 : 5. Kohtumise järel otsustas Levadia oma ridades teha muudatusi ja suuremat rõhku panna noorematele mängijatele. Muu hulgas tähendas see tiimist lahkumist mitmele kogenud leegionärile, kelle asemele tõi klubi välismaalt juba uued nooremad mehed. Lembit Peegel käis pildistamas Levadia kodumängu Hiberniansiga, kus eurosarjast väljalangemine Levadiale selgeks sai.

Brasiilia ründajast Liliust ootas Levadia sel hooajal kindlasti enamat – eu

väljalangemise järel otsustas klubi tema teenetest sisuliselt loobuda, mis tähendab, et mäng Hiberniansiga jäi Liliule Levadia särgis kõigi eelduste kohaselt

Premium liigas sai 32aastane ründaja sel hooajal kirja 17 mängu ja

kuus väravat – aastatel 2017–19 lõi sama mees Nõmme Kalju ridades 67 mänguga lausa 56 kolli.

Fotod: Lembit Peegel

Levadia ründemeestel polnud Hiberniansi vastu hea päev – skoori ei suutnud teha ka Robert Kirss, kellest saab Liliu lahkumise järel ilm selt Levadia selge esiründaja. Eelmisel hooajal Premium liigas 18 tabamust sepistanud pärnakas pole tänavu

kas hooaja lõpp toob pöörde? Samas on Levadia Kirsile konkurendiks toonud

Tadžikistani tormaja Rustam

Vides Tehnika Erawadee

Rannajalgpalli Läänemere liiga esimeseks tšempioniks krooniti Läti klubi Vides Tehnika Erawadee, kes alistas Pärnus toimunud finaalturniiri otsustavas mängus eest laste BSC Thunder Arvutitarga 9 : 6. Esimest korda peetud turniiril tuli kolmandaks Kopenhaagen, neljas koht läks Stockholmi Bemanniale.

Island

Tänavusel meeste Balti turniiril osaleb külalisvõistkonnana Islandi koondis. Loosi tahtel kohtub Eesti koondis poolfinaalis 16. novembril Riias Lätiga, Eesti teine kohtumine (kas finaal või kolmanda koha mäng) toimub kolm päeva hiljem Tallinnas. Balti turniiril on varem külalisvõistkonnana osalenud Soome, kes sai 2012. aastal teise ja 2014. aastal kolmanda koha.

Katar sai MMi mängugraafiku muudatuse pärast eelise

2022. aasta Katari MM-finaalturniir, mis erineb niigi oma toimumise aja poolest kõigist eelneva test oluliselt, oleks pidanud olema veel ühe asja poolest teistsugune: alagruppide loosimise järel paika pandud mängugraafik nägi ette, et turniiri avamängus ei olekski osalenud ei tiitlikaitsja ega korraldajamaa – esimest korda ajaloos. Vaid kolm kuud enne turniiri algust tehtud otsuse järgi tõsteti aga Katari koondise avamäng päeva võrra varasemaks ning seega jätkatakse alates 2006. aastast kehtivat traditsiooni, et turniiri avatsere moonia järel mängib esimese mängu korraldaja maa.

Esialgu ei olnud Katari kohtumist avamänguks pandud proosalisel põhjusel: kuna turniir on Kata ri väiksuse tõttu kompaktne, hakati mängugraa fikut ja mängude järjekorda paika panema alles pärast alagruppide loosi, võttes sealjuures arves se eri ajavööndeid. Just seetõttu oli esialgu 21. novembril kõige varasemaks mänguks pandud Senegali ja Hollandi kohtumine, et Katari kohtumi ne Ecuadoriga toimuks ajal, mil ka Ecuadoris on juba päevane aeg ja telepublikut seeläbi rohkem.

Kuigi selline kava kehtis mitu kuud, otsustas FIFA tõsta Katari–Ecuadori kohtumise päeva võrra varasemaks, et turniiri avalöögi saaksid siiski teha võõrustajad. Sellega anti sealjuures Katari mees konnale juhuslikult omapärane eelis!

Nimelt leidsid sporditeadlased Alex Krumer ja Michael Lechner 2017. aastal avaldatud artiklis, et jalgpalli suurturniiridel on oluline eelis meeskon dadel, kes mängivad alagrupiturniiril esimese ja teise vooru kohtumised (kolmanda vooru mängud toimuvad niikuinii ühe alagrupi sees ühel ajal) esimesena. Nende uurimus tõi välja, et võistkon dadel, kes saavad esimesena mängida nii esimese kui teise vooru alagrupimängu, võib olla lausa 23% suurem tõenäosus grupist edasi pääseda kui

7506

pealtvaatajat meelitas A. Le Coq Arenale Paide Linnameeskonna ja Brüsseli Ander lechti mäng Konverentsiliigas. Eesti klubide euromängudel on Eesti pinnal olnud suurem publikuarv varem vaid kahel korral – 2019. aastal jälgis FC Flora ja Frankfurdi Eintrachti matši 8537, 2006. aastal Levadia ja Newcast le Unitedi kohtumist 7917 silmapaari.

Tänavuse MMi ametlik mängupall Al Rihla. Foto: FIFA

neil, kel tuleb esimeses ja teises voorus mängida olukorras, kus nad teavad alagrupi sama vooru teise mängu tulemust. Uurimistöö võttis sealjuures arvesse võistkondade tasemeerinevust, asetusi, graafikust tulenevaid erinevusi tiimide puhkeajas ja reisitud distantsis.

Katar kuulub MMil ühte alagruppi peale Ecuadori Hollandi ja Senegaliga. Kihlveokontorid peavad võõrustajameeskonda hoolimata soodsast graafi kust autsaideriks.

Kolmes

linnas pidas Paide Linnameeskond juuli lõpus ja augusti alguses kolm järjesti kust kodumängu: Konverentsiliiga teise eelringi mängus võõrustati Jerevani Ararat-Armeniat Pärnus, seejärel Pre mium liiga kohtumises Tartu Tammekat Paides, viis päeva hiljem Anderlechti aga juba Tallinnas.

Kolm

väravat lõi Joonas Tamm juuli lõpus ja augusti algu ses uue koduklubi Bukaresti FCSB eest vaid nelja mängu ga. Kaks kolli sai Tamm kirja Rumeenia kõrgliigas, ühe Konverentsiliigas. Pole üldse paha, eriti keskkaitsja kohta!

Nii nad ütlesid

„Jalka on olnud suur osa mu elust –olen käinud nii FC Pirita jalkatrennis kui ka Tallinna Jalgpallikoolis. Seal mängis kõvemas grupis Tarmo Kink –kui sattusin nendega trenni tegema, siis oli selge, et on juba veidi hilja ja minust jalgpallurit ei saa. Ent kui ma praegu muusikaga ei tegele, käin ikka rulaga sõitmas ja taon ka veidi jalkat.“ Muusik Robert Linna

„Kolasime läbi igasugused trennid, sulgpallist-kergejõustikust jalgpallini. Viimase juurde jäin pikemaks, sest see köitis kõige rohkem.“

Näitleja Rasmus Kaljujärv poisipõl vest vennaga

„Valimiste-eelsed teledebatid, kus Martin on esinenud, löövad adrenaliini maksimaalselt üles. Isegi jalgpall pole sageli nii põnev.“

Eeva Helme poliitikust abikaasast Martin Helmest

„Ott Järvela on väravas! Temale lööme vist alla nurka? See värav läheb täis! Ta hakkab seal rahulikult (palle –toim.) välja noppima.“

Juutuuberid Andrei Zevakin ja Robin Valting ennustasid oma tähtede võist konnale spordiajakirjanike vastu 12 : 1 võitu, kuid said suuresti Ott Järvela hiilgemängu tõttu hoopis 0 : 2 lüüa „Ükskõik kui ebapopulaarselt see ka ei kõlaks, kuid me ei saa MMile jõudmise nimel jätta seljataha kümneid tuhandeid füüsiliselt või vaimselt purunenud lapsi.“ Ott Meerits noorte jalgpallurite aren damisest

„Ma ei ole elu jooksul ilmselt väga palju kübaratrikke löönud, aga see oli kindlas ti üks kõige lihtsamaid. Üks lähemalt kui teine, üks lihtsam kui teine, aga samas on väravalöömine ikkagi niivõrd raske asi, et see ei ole kunagi sada protsenti kindel, isegi kui pall on sul kandikul ees. See tuleb ikkagi sisse panna.“

Ats Purje lõi Tallinna Kalevi 5 : 2 võidumängus Narva Transi vastu kolm väravat

„Võibolla küll mitte kõiki alagrupimän ge, kus tasemevahe võib olla suurem, aga kui vastamisi on tippkoondised, siis vähemalt mina vaatan küll. Ja julgen soovitada ka, võin selles suhtes kasvõi oma pea pakule panna.“

Tarmo Kink naiste suurturniiridest

„Minusugustele valgetele heteromees tele tuleb seda veel ikka pikalt müüa, et ma sellele nii kaasa elama hakkaks.“

Toomas Vara naiste suurturniiridest

Millised klubid on suvisel üleminekuturul kõige rohkem priisanud?

Suvine periood on tippjalgpallis aeg, kus mängijatel on üldiselt võimalik pikast klubihooajast puhata. See aga ei tähenda, et klubides endis töö peatuks. Suvine üleminekuaken avaneb 10. juunil ja sulgub 1. septembri südaööl. See pakub klubidele suurepärase võimaluse leida asendusi või pakkuda konkurentsi tiimi liikmetele, et proovida parandada võistkonna tulemusi järgnevatel hooaegadel. Millised tiimid on seni üleminekuturul kõige rohkem kulutanud? Jalka toob välja viis suurimat kulutajat 2022. aasta suvisel üleminekuturul.

Alustame tagantpoolt – viiendal kohal on Saksa jalgpallihiid Müncheni Bayern, kes on magama pannud 137,5 miljonit eurot. Bayern on sel suvel toonud oma ridadesse eri positsioonide mängijaid, kõige nimekamad neist on keskkaits ja Matthijs de Ligt (67 miljonit) ja ääreründaja Sadio Mané (32 miljonit).

Neljandale kohale platseerub Inglismaa jalgpalli kõrgliigaklubi Manchester United. Inglise jalgpalliajaloos kõige rohkem trofeesid võitnud Unitedis pole ükski peatreener suutnud veel täita ülieduka Sir Alex Fergusoni kohta, kuid Erik ten Hagist loodetakse seda. Ten Hagi selle suve kulutamine lisab sellele kindlasti potentsiaali. United on sel suvel kulutanud 143 miljonit eurot. Selle eest on endale muretsetud endine Real Madridi kaitsev poolkaitsja Casemiro (70 mil jonit), argentiinlasest keskkaitsja Lisandro Martínez (57 miljonit), noor Hollandi vasakkaitsja Tyrell Malacia (15 miljonit) ja keskväljamaestro Christian Eriksen (tasuta üleminek).

Kolmas koht on kindlasti paljudele üllatus, kuid tervelt 148 miljonit eurot on kulutanud uueks hooajaks Inglise kõrgliigasse tõusnud Nottingham Forest. Ükski Foresti ost ei ületa eraldi võetuna 30 miljonit, kuid nende arv (25) pa neb mõtlema, kas Forest soovib kokku panna täiesti uut tiimi. Põhiliselt toodi mehi sisse Inglismaa klubidest (Jesse Lingard ja Dean Henderson Manchester Unitedist, Neco Williams Liverpoolist ja Morgan Gibbs-White Wolvesist), kuid ostlemas käidi jõuliselt ka Mandri-Euroopas. Oma ridadesse meelitati näiteks Atalanta kapten Remo Freuler, Müncheni Bayerni vasakkaitsja Omar Richards ja Berliini Unioni ründaja Taiwo Awoniyi, kes lõi möödunud hooajal Bundesligas 31 mänguga 15 väravat.

Teisel kohal on „finantsraskustes“ FC Barcelona, kes on sel suvel kulutanud 153 miljonit eurot. Paljud jalgpallisõbrad ei mõista, kuidas on Barcelonal prae guses seisus võimalik nii palju kulutada, kuid kavalate tehingute toel on oma ridadesse suudetud tuua mitu talenti ja ka kogenud veterani. Ründeliini toodi tugevdama Robert Lewandowski (45 miljonit) ja Raphinha (58 miljonit) ning kaitset betoneerima Jules Koundé (50 miljonit) ja Andreas Christensen (tasuta üleminek).

Esikohal on pika puuga Chelsea FC, kes on uute omanike abiga sel suvel kulutanud 201,5 miljonit eurot. Chelsea kõige kallim ost on olnud liigarivaalilt Brightonilt soetatud vasakkaitsja Marc Cucurella, keda jahtis ka Manchester City (65,3 miljonit). Samuti osteti Raheem Sterling (56,2 miljonit) ja Kalidou Koulibaly (38 miljonit).

*Artikli jaoks on andmed transfermarkt.com-i lehelt võetud 23. augusti seisuga

ERKO LITVJAKOV

Chelsea on sel suvel olnud üleminekuturul suurim kulutaja. Sakslasest ründaja Timo Werner oli aga üks neist, kes meeskonnast lahkus.

Foto: Matthew Lewis, UEFA via Getty Images

Premium liiga raudmees

Anier: väga kihvt kogemus!

Tallinna Ironmani triatlonil sai näha tavatut vaatepilti: keset jalgpallihooaega osales poolpikal distantsil (1,9 km ujumist, 90 km rattasõitu, 21,1 km jooksu) Premium liiga jalgpallur! Karmi katsumuse tegi läbi Tallinna Kalevi ründaja Hannes Anier, kes läbis distantsi ajaga 5.33.17 (ujumine 41.56, rattasõit 2.49.56, jooks 1.54.45) ja sai üldarvestuses 401. koha.

Triatlonirajale jõudis Anier isa Teedu mõjutusel. Kuna Teet Anier sai hiljuti 60aas taseks ja Hannes tähistab uue aasta algul 30. sünnipäeva, leiti, et ühiselt triatloni läbitegemine oleks lahe mälestus. „Isa oli kunagi väga ammu teinud, aga mitte viimasel ajal – mina aga polnud varem kordagi triatloni teinud. Mõlemad läksime lihtsalt kogemust saama ja nautima. Kunagi aasta alguses rääkisime, et võiks teha, aga mõte jäi kuidagi soiku. Umbes kuu aega enne võistlust isa uuesti ärkas, et tema ikkagi teeb – ja mõtlesin, et teen siis ikkagi ka!“ meenutab Anier

Kuna kindel plaan sai paika umbes kuu enne starti, ei olnudki võimalik väga põh jalikku spetsiifilist ettevalmistust teha – nii isa kui poeg toetusid peamiselt sellele, et on mõlemad kogu elu sporti teinud ja heas füüsilises vormis. „Nii väikese etteval mistuse pealt ei ole kindlasti soovitatav starti minna ja kellelegi teisele ma seda ei soovitaks, aga tean ise hästi, kuidas tuleks raskes olukorras oma keha kuulata. Isa on mul väga sportlik – jookseb, sõidab rattaga ja ujub hommikuti iseenda jaoks, aga spetsiifilist triatlonitrenni ei jõudnud ka tema väga teha. Ma ise tegin enne kaks 50kilomeetrist rattatrenni ja käisin Männiku karjääris kaks korda kalipsoga ujumist proovimas, lisaks veel ühe korra ujumistreeneriga poide vaatamist õppimas.“

Alade vahetust harjutas Anier ühel liigamänguvabal nädalavahetusel, kui tegi läbi triatloni olümpiadistantsi (1,5 km ujumist, 40 km rattasõitu ja 10 km jooksu). Ironmani võistlus sattus aga pühapäevale, millele eelnes Tallinna Kalevi kohtumi ne Nõmme Kaljuga, kust lubati Anieril puududa. Ilmselt aitas kaasa see, et ta ei ole Kalevis täisprofimängija ja käib paralleelselt jalgpallile täiskohaga igapäeva tööl. Suure ettevõtmise tõttu puudus ta vaid paarist üksikust trennist.

„Kohe kui isaga minna otsustasime, rääkisin meeskonna peatreeneritega ja nad tulid mulle vastu – selgitasin, et see on perekondlik asi ja sooviksin ühelt mängult puududa. Olen neile väga tänulik! Neljapäevasest trennist puudusin töökohustuste tõttu, reedeses mängueelses trennis rääkisin treeneritega läbi, et ma seal üle ei pingutaks – mänguosa ma kaasa ei teinud. Esmaspäeval tegin taastava trenni, teisipäeval võtsin puhkepäeva, aga kolmapäevast alates tegin juba meeskonnaga kõike kaasa. Peamine eesmärk oli terveks jääda, teha targalt ja nautida protsessi – leppisime isaga kokku, et me ei pane isegi pulsivööd peale, vaid käitume täpselt nii, nagu keha ütleb ja lubab. Väga kihvt kogemus!“

Kui pikkadel triatlonidel on sportlastel tavaliselt mitu surnud punkti, siis Anier nautis enda sõnul pingutust algusest lõpuni. „Mulle õudselt meeldis! Jooksuaja ga ei jäänud ma küll päris rahule – jooksin küll okei aja, aga tundsin, et tegelikult jäi veel kõvasti sisse. Esimene selline kogemus oli minu jaoks aga rattasõit, sest 90 kilomeetrit järjest polnud ma varem sõitnud ja see võttis reied päris täis. Kui pärast seda jooksurajale läksin, siis esimene kilomeeter oli küll tunne, et opadii, jalad on nüüd sellised. Sellest sain õnneks kiirelt välja ja oma tempo kätte.“

Läbitud katsumus süstis Anieri kõva doo si triatlonipisikut ja mõtted hakkasid vaikselt liikuma ka täispika distantsi poole. Iseäranis võlus teda rattasõit. „Hakkasin seda tõeliselt nautima! Keset põlde sõidad üksi, oled oma mõtetega ja naudid loodust… Kujutan ette, et trennid võivad olla väga kihvtid. Mulle hakkas väga meeldima! Kujutan ette, et teen ka täispika triatloni ühel hetkel ära, aga see oleks juba tõsine valmistumine, mida jalgpalli kõrvalt enam niimoodi teha ei saaks. Ideaalis mängiksin veel jalgpalli, aga eks aeg näitab!“

Muide, Teet Anier, kes aitas üheksaküm nendatel üles ehitada FC Florat, sai oma va nuseklassis (M60–64) eestlaste seas ajaga 5.57.54 poliitik Jürgen Ligi järel teise koha! Poolpika distantsi läbis ka Eesti jalkakoondi se abitreener ja FC Flora spordidirektor Nor bert Hurt, kes lõpetas selle ajaga 5.56.12.

Nii nad ütlesid

„Järgin põhimõtet, et pere ja töö ei tohi treeningute tõttu kannatada. Proovin enamiku trenne ära teha enne, kui pere ärkab, aga kui beebi ärkab liiga vara, siis jääb hommikune trenn lihtsalt ära. Kui õnnestuks teha nädalas kümme tundi trenni, oleks väga hästi. Aga ei õnnestu, pigem jääb kuue-seitsme tunni kanti. Tänavu oli isegi vähem.“ Norbert Hurt läbis Tallinna Ironmanil poolpika triatloni hoolimata tavapära sest vähesemast ettevalmistusest „Seisult 0 : 23 sai huumorivõtmes lauldud „Flora on pasa ja võit on meie oma“ ning „Pole hullu midagi, lööme 24 ja tuleme kaotusseisust välja“. Sellelt seisult sai Flora penalti, millest (Tristan Toomas – toim.) Teeväli lõi lõppskooriks 24 : 0, ja skoorimise järel tuli noormees seitsme fänniga ärplema. Ma olen sellest saadik kindel, et mängijast, kes paneb 23 : 0 eduseisult vastase fänne tähele ja on neist häiritud, ei saa tulla tippmängijat. Kui sind häirivad sellises seisus seitse fänni, siis mida sa veel suurema publiku ees teed?“

Delfi ajakirjanik Eigo Kaljurand külastas eelmisel suvel karikamängu rahvaliiga tiimi JK Karskluse ja FC Flora duubeltiimi vahel

„EMil olid videokohtunikuna tegutsenud mehed natuke üllatunud, et naised kukuvad vaid päris vea puhul.“

Naiste EM-finaalturniiril tegutsenud abikohtunik Karolin Kaivoja

„Täna tähistasin ka väravat, enne ei ole tähistanud, aga täna unustasin lihtsalt ära.“

Nõmme Kalju ääremängija Maksim Gussev skooris kasvatajaklubi Legioni vastu

PARANDUS

Eelmisel korral avaldatud tsitaadi alla sattus vale nimi. Parandatud variant: „Mis on üldse eesti kultuur? Kultuur on kõik! Meie keel, rannamännid, Kihnu naised, Kalevipoeg, korvpall, Juhan Liiv, mulgipuder, pääsukesed, meri, lau lupidu, Tartu Ülikool, Baer, Pärnu rand, Hando Runnel, Käsmu kivid, setud, Puuluup, Emajõgi, hundid, triibulised kassid, Elva järv, Kreutzwald, Ultima Thule, suitsurääbis, Enn Põldroos, Viljandi pärimusmuusikafestival, Kons tantin Vassiljev, Haapsalu raudtee jaam, Erki Nool, Hiiumaa, Lennart Meri, Aarne Üksküla, verivorst, Arvo Pärt ja muidugi Ivo Linna.“

Kirjanik Mart Kivastik

KAS KÕVA TÖÖ viib alati sihile?

Olen alati olnud seisukohal, et tippsportlasel on kõige suurem anne võime teha roppu moodi tööd. Kobe Bryanti suure austaja na üles kasvades lugesin pidevalt sellest, kuidas ta meeletut moodi trenni tehes konkurentide ees ee liseid sai: tema trennid võisid alata sügaval öösel ja kesta kuus-seitse tundi, ja seda kõike lisaks mees kondlikele treeningutele. Maniakaalne pühendumus korvpallile ja paremaks saamisele viiski Bryanti maailma absoluutsesse tippu ja kõigi aegade parimate sekka.

Bryanti eduloo juures on ikka ja jälle toonita tud seda, kuidas ta end ise üles töötas ning oma töövõime, haruldase suhtumise ja men taliteediga viie NBA meistrisõrmuseni jõudis. Hoo pis vähem mainitakse aga tema 195sentimeetrist pikkust ja tõsiasja, et ka tema isa oli NBA mängija. Ehk hoobilt kaht asja, mis annavad talle enam kui 99 protsendi eakaaslaste ees kõva eelise. Võib ar vata, et maailmas on olnud mitu Bryanti tööeetika ja töövõimega korvpallurit, kuid suur osa neist on sündinud mõnes vaeses piirkonnas, kus puuduvad vajalik taristu või olud profisportlaseks saami seks. Suur osa ülejäänutest ei ole piisa valt pikad või atleetliku kehaga, et tipus läbi lüüa. Ainult kord mõnekümne aasta jooksul tilgub läbi mõni Michael Jordan või LeBron James, kelles kogu kompott jookseb piisavalt hästi paika. Mõelge kasvõi sellele: kui paljude inimeste keha kannataks nädalast nädalasse ja aastast aastas se seda, et intensiivseid treeningutunde koguneb päevas viis-kuus, vahel rohkemgi?

Tekst: Raul Ojassaar

meetri kaugusel Chuncheonis asuv keskus erineb kardinaalselt tavalistest jalgpalliakadeemiatest või noorte vutiklubidest: Woong-jung keelab oma õpilastel mõne võistkonna eest mängimise kuni selle ajani, kui nad on umbes 15aastased. Samu ti on neil senikaua keelatud täie jõuga pealelöö mine, sest ta leiab, et noore inimese liigesed ja kõõlused ei ole selleks veel valmis.

„Sa ei saada last, kes on äsja kõndima õppinud, kergejõustikuvõistlusele,“ selgitas Woong-jung The Athleticule antud intervjuus. „Jalgpallimängu ajal pead esimese asjana suutma vastast kontrol lida. Kui sa ei suuda üksi palligi kontrollida, rää kimata vastase surve all palli kontrollimisest, mis mõte on sellisel ajal võistlusmänge pidada? Teiseks kipuvad koolid, klubid ja lastevanemad rohkem hoolima mängude ja turniiride võitmisest, selle asemel et keskenduda baasoskuste arendamisele.“

Samadel põhjustel ei pooldanud Woong-jung ka seda, et tema poeg noores eas võistlusmänge mängiks. Ja uskuge või mitte, täpselt samasugu se pealelöögipiiranguga kasvas üles ka praegune Tottenhami täht – alles 18aastaselt hakkas ta isa näpunäidete järgi pealelöökidele keskenduma, lüües ühe seansi jooksul 500 korda peale nii va saku kui parema jalaga. Mõlemajalgsus ja univer saalne osavus palliga on siiani Woong-jungi õpe tuste alustala – ja eelmisel hooajal, kui Heung-min tuli Premier League’i parimaks väravalööjaks, lõi ta oma „nõrgema“ ehk vasaku jalaga 12 väravat, parema jalaga 11. Rünnakute lõpetami se oskuse poolest on Son maailma jalg palli teravaimas tipus.

Isegi pärast seda, kui Heung-min võitis Inglismaa kõrgliiga kuldse saapa, ei tunnista papa Son, et on poja üle uhke.

Lugesin hiljuti ülevaadet Tottenham Hotspuri korealasest tähe Heung-min Soni isa Woong-jun gi juhitavast jalgpalliakadeemiast, kuhu Spursi su perstaar on aastate jooksul investeerinud tublisti üle kümne miljoni euro. Soulist sadakonna kilo

Kõik stereotüübid, mis viitavad sellele, kui karmid on Aasia lapseva nemad oma võsukeste vastu, peavad Woong-jungi puhul paika. Noorena oli ta käskinud Heung-minil neli tundi (!!) järjest palli seda maha kukutamata kõk sida. Isegi pärast seda, kui Heung-min võitis Inglismaa kõrgliiga kuldse saa pa, ei tunnista papa Son, et on poja üle uhke. Samuti ei arva ta, et poeg oleks maailmaklas si tasemel mängija. „Olen rohkem ettevaatlik, ma ei taha, et ta muutuks ülbeks. Mitte midagi ei kesta igavesti – alati võib ta hea hoo kaotada.“

Sarnase mentaliteediga tegutseb ta akadee mias Lõuna-Korea noorte jalgpalluritega, kellelt nõutakse tohutut pühendumist, maksimaalset keskendumist ja laitmatut suhtumist. Mängija

Heung-min Son kasvas tippjalgpalluriks isa maniakaalsete meetodite abil. Tulevane vutitäht suutis karmid ajad ära kannatada, kuid isa ei lase 30aastasel pojal senimaani loorberitele puhkama jääda.

te peale röökimine ja neilt enama nõudmine on tema puhul tavaline.

Võib tunduda, et Heung-min Soni eduloo taustal sirgub Soni jalgpalliakadeemias karmi de ja ebatavaliste meetodite abil parasjagu ports tulevasi tipptegijaid. Tõenäoliselt see aga nii ei ole. Võib mürki võtta, et Heung-mini puhul töö tas tema isa karm ja lausa julm käsi suurepäraselt ning ilma sellise kasvatuseta poleks ta jõudnud sinna, kus ta praegu on. Aga…

Täpselt samasuguses keskkonnas kasvas üles ka tema kolm aastat vanem vend Heung-yun, kes samamoodi nagu noorem vend ühel hetkel Saksa maale mängima siirdus. Heung-yun pidi noorena täpselt samamoodi neli tundi järjest palli kõksima, pealelöökidest kindla vanuseni hoiduma ja isa hir muvalitsuse all trenni tegema. Profijalgpalluriks saamisest jäi ta aga väga kaugele, mängides vaid mõne hooaja Saksamaa tugevuselt viiendal liiga tasemel. Heung-yun on ise tunnistanud, et ta ei suutnud isa meetodeid vastu võtta, samal ajal kui noorem vend ahmis kõik endasse. Ometi olid eel dused – tegu on ju vendadega! – võrdsed. „Tal pol nud lihtsalt talenti,“ põrutas isa Heung-yuni kohta otsekoheselt. See on hea näide selle kohta, et peale ainult kõvasti töötamise on niivõrd konkurentsiti hedal alal nagu jalgpall tarvis veel midagi – annet.

Järgmise tehnoloogia ootuses

Sel hooajal tavatult vara, juba 6. septembril algav Meistrite liiga põhiturniir kasutab alates tänavusest uut tehnoloogilist võluvit sa ehk poolautomaatset suluseisurobotit (loe sellest täpsemalt 2021. aasta aprillikuu Jalkast), mis plaanitakse kasutusele võtta ka tänavusel MM-finaalturniiril. Lühidalt öeldes antakse kõrgteh noloogilise süsteemi abil abikohtunikele märku, kui väljakul antak se sööt suluseisus olevale mängijale, ja see muudab suluseisude määramise varasemast kiiremaks ja sujuvamaks ja elimineerib need olukorrad, kus mängijad on löödud väravat juba tähistanud, aga VARi abiga leitakse olukorrast suluseis ja värav läheb tühista misele.

Erinevalt nii mõnestki teisest jalgpallisõbrast olen mina algu sest peale olnud tehnoloogiliste uuenduste jalgpalli toomise poolt – väravajoonetehnoloogiad, videokohtunikud, andke ainult minna! Kui VAR tekitab endiselt palju vastakaid arvamusi, siis väravajoo netehnoloogia vastu olevaid fänne pole mina vist veel kohanud. Ilmselt saab suluseisurobotist selles mõttes järgmine väravajoo netehnoloogia – mängu vaikselt ja silmapaistmatult parandav asi ei saa ju ometi olla kellelegi vastumeelne?

Kui robotid suudavad kaamerate abil tuvastada juba suluseise, võiks järgmiseks sinna külge pookida ka audiroboti, mis suudaks jooksvalt ja täpselt kindlaks teha, milline mängija palli viimasena puudutas, enne kui see otsa- või küljejoone ületas (ja kas üldse ületas). Tipptasemel ei ole neid olukordi, kus kohtunikud sellega eksivad, küll palju, kuid tegu võiks olla piisavalt süütu abilisega, mis aitab kohtunikel üha suureneva mängutempo juures jälgida mustvalgeid olukordi.

Foto: Julian Finney, UEFA via Getty Images

Jonatan Johansson: nautisin aega Eestis täiega!

Vähe on selliseid mängijaid, kes mängivad mõnes klubis väga põgusalt, aga suudavad sinna jätta kustumatu jälje. Tartu Tammeka fännid meenutavad senimaani hea sõnaga 2012. aastal nende eest vaid kuus kohtumist kaasa teinud, aga neli väravat löönud jõujuurikat Patot, samamoodi nagu 2019. aastal vaid kolme mänguga Premium liiga ukse jalaga lahti löönud Markus Soometsa. Paide Linnameeskond elab siiani kaasa Alassana Jattale, kes jõudis 2019. aastal nende eest poole hooajaga 13 väravat lüüa.

Jonatan Johansson

Sündinud 16.08.1975 Stockholmis Mängijakarjäär 1994 Pargas IF 1995-97 Turun Palloseura 1997 FC Flora 1997–2000 Rangers 2000–2006 Charlton Athletic 2006 Norwich City (laen) 2006–2008 Malmö FF 2009 Hibernian 2009–2010 St Johnstone 2010–2011 Turun Palloseura

Soome koondis (1996–2010): 106/22

Treenerikarjäär 2012 Greenock Morton U20 2012–2015 Motherwell U20 2016–2017 Soome koondis (abitreener) 2017–2018 Rangers (abitreener) 2018–2019 Greenock Morton 2020– Turun Palloseura

FC Flora fännid saavad sarnastes meenutus tes minna ajas tagasi aga 25 aastat. 1997. aasta talvel astus Helsingis laevale toona juba Soome koondiseski esimesed mängud tei nud ründaja Jonatan Johansson. Üheksa mängu ja üheksa väravat hiljem müüs Flora ta 350 000 naela eest Šoti tippklubisse Rangersisse. Seda võrd kõva tasemega üleminekuid on Eesti liigast ka hiljem tehtud haruharva! Johanssoni ootas ees särav karjäär, mille jooksul jõudis ta peale Ranger si pallida veel Charlton Athleticus, Norwich Citys, Hibernianis, Malmös ja St Johnstone’is, enne kui 2010. aastal TPSis profivutiga hüvasti jättis. Eesti ja Soome legendide lahingu eel õnnes tus Jalkal enam kui sada korda Soome koondist esindanud Johanssoniga maha istuda ja tema üürikest, aga meeldejäävat Eestis veedetud aega meenutada.

***

Üheksakümnendate keskel mängisid Veikkausliigas Turun Palloseura eest ja olid juba teinud debüüdi Soome koondises. Olid 21aastane ja Soome jalgpalliüldsus ootas sinult palju. Kuidas sattusid sellisel hetkel Eestisse mängima? Ta gasi vaadates tundub see otsus nõrgemasse liigasse siirduda ju peaaegu jabur, ometi läks sinu puhul lõpuks kõik hästi. See pani toona päris paljude inimeste kulmud kerkima! Mul oli TPSiga küll leping, kuid klubil oli toona rahalises mõttes keeruline olukord. Üks mu sõber oli Aivar Pohlakuga koostööd teinud ja tema abil välismaale siirdunud ning Aivar tahtis ka minuga tööd teha, kuid TPS polnud sellise va riandiga nõus. Aivar sai siis teada, et minu lepin gus on väljaostuklausel, ta maksis raha ära ning

Tekst: Raul Ojassaar

me leppisime kokku, et kui tal ei õnnestu mind maha müüa, siis võin alati Soome tagasi minna. Tahtsin sel hetkel esiteks midagi uut proovi da ja edasi liikuda. Teiseks teadsin, et Flora stan dardid on kõrged, kuna see oli Eesti koondise baastiim, ning teadsin, et Teitur Thordarson on väga nõudlik peatreener, teadsin teda juba sellest ajast, kui ta Rootsis mängis. Paljud asjad tundu sid õiged – näiteks olime talvel kuu aega Küprosel laagris, kus oli väga hea treenida. Olin noor, mul le meeldis uusi asju ja uusi seiklusi proovida. Ja mulle meeldis Aivar! Uskusin, et ta suudab mulle midagi leida.

Ütlesid, et sinu Eestisse siirdumine pani Soo mes nii mõnedki kulmud kerkima. Kuidas sel lesse üleminekusse suhtuti?

Ma arvan, et nad mõtlesid lihtsalt, et olen peast natuke segane. Ilmselt arvati, et annan oma koha koondises ära, aga tundsin ennast enesekind lalt – tulen Eestisse, teen need kümme mängu hooaja lõpus ära (Eesti meistriliigat peeti toona veel sügise-kevade formaadis – toim.), ajan en nast heasse vormi ja liigun suvel edasi. Seepä rast leidsin, et minu risk ei olnud tegelikult eriti suur. Ajakirjanduses räägiti minu sammust küll palju, kuid suutsin jääda tagasihoidlikuks ja kõ vasti tööd teha.

Lisaks olin Tallinnas varem korra käinud ja mulle see linn väga meeldis.

Soome meedia hinnang Johanssoni Eestisse siirdumise kohta:

„Ma arvan, et nad mõtlesid lihtsalt, et olen peast natuke segane.“

Kas suhtlesid ka toonase Soome koondise peatreeneriga? Mida tema arvas? Soome koondise treener oli toona taanlane Ric hard Møller Nielsen, kelle poeg Tommy oli Ran gersis abitreener. Ütleme nii, et ta polnud minu Florasse siirdumisest üleliia vaimustuses! Eesti liiga tase tegi talle natuke muret, aga saime hästi läbi ja tundsin, et kuna leping pole pikaaegne, siis ei ole sellest hullu. Temale luges aga peamiselt see, mida suutsin mängudes näidata. Pealegi ai tas ta mul samamoodi uut välisklubi leida, nii et kõik osapooled, ka mina ja Aivar, olid sama ees märgiga.

Johanssoni kasvatajaklubi Pargas IF tõusis esimest korda pärast 1994. aastat tänavuseks Soome esiliigasse. Esimeses omavahelises mängus suutis väike Par gas Johanssoni juhendatavat TPSi 2 : 0 võita! Sellest hoolimata liigub TPS hetkel kõrgliigakursil, samal ajal kui Pargas on Ykkönenis viimasel kohal.

Foto: Liisi Troska

Tänapäeval ei ole ehk Tallinna ja Helsingi vahe enam nii suur, aga 1997. aastal oli Eesti iseseisev olnud napilt viis aastat, FC Flora polnud veel tä histanud kümnendat sünnipäevagi. Meistriliiga taset ei saanud ilmselt Veikkausliiga omaga võr relda. Oli Eestis elamine sinu jaoks ka kultuurišokk?

Mitte eriti. Nagu ütlesin, olin varem Tallinnas käi nud ja teadsin, mida oodata. Meie perel on Got landi saarel maakodu ja seal asuv Visby on samuti hansalinn – mul le sellised ajalooga seotud teemad väga meeldivad. Olen alati olnud väga avatud mõtlemisega ja libe raalne, nii et võtsin seda kõike ühe suure seikluse ja väärt kogemusena. Mõnel võõrsilmängul ei olnud tol ajal väljakute ümber erilist infrastruktuuri, nii et see pool oli kind lasti Soomega võrreldes väga erinev, aga praeguseks on see ilmselt pisut muutunud. Mõnes mõttes oli see kultuurišokk, aga Eestisse siirdu mine on üks neist asjadest, millega olen tagasi vaadates väga rahul.

ja (Janne Oinas ja Pal Christian Alsaker – toim.) ja mul oli ka üks sõber, kes laeval töötas. Samuti oli meie meeskond väga sotsiaalne – mängijad olid noored ja käisid ka platsilt eemal omavahel läbi. Ametlikult ei olnud see küll lubatud, aga muidugi käisime ka pidudel! Vahel mängisime tennist, aga peamiselt käidi niisama teiste korterites istumas ja tšillimas. Mina elasin Olümpia hotellis, mis oli väga uhke. Minu eest kanti seal hästi hoolt!

Praegu saab Flora kasutada suurt A. Le Coq Are nat ja selle juures olevaid treeninguväljakuid, kuid millised olid olmetingimused siis, kui sina klubis mängisid?

Kõik oli tegelikult väga professionaalne – Teitur oli ise peatreenerina selline ja nõudis seda ka kõi gilt teistelt. Ma ei mäleta, mis selle koha nimi oli, aga treenisime väljakul, mis oli kesklinnast pisut väljas, aga ilusas kohas, ning seal oli meil ka väike klubihoone, kus meile füüsilisi teste tehti. (Johans son mõtleb siinkohal Maarjamäe staadioni – toim.). Enne mänge ööbisime hotellis ja asju tehti õigesti. Suurem osa väljakutest oli siinsamas Tallinnas, ai nus pisut pikem reis oli Narva. See oli väga mugav!

Mängisid Flora särgis meistriliigas üheksa mängu ja lõid üheksa väravat. Kas tundsid, et oled teistest siinsetest mängijatest peajagu üle? Päris nii ei olnud. Tundsin, et oleksime pidanud toona tiitli võitma, kuid jäime lõpuks Lantana jä rel teiseks – mängisime viimase mängu nendega 0 : 0 viiki, kuigi oleksime pidanud võitma. Tundsin end toonases tiimis väga hästi – mängisime head jalgpalli, meil olid head mängijad nagu Marko Kristal ja Martin Reim keskväljal ja Indrek Zelinski rünnakul. Nad lõid mulle lihtsalt palju võimalusi, nii et mul oli ründajana lausa lust mängida!

Aivar Pohlak kirjeldas sind kui mängijat, kes lõi märkimisväärselt palju näiliselt õnnelikke ja juhuslikke väravaid. Kas oli nii, et vahel ei pidanud sa peale löömagi, vaid pall võis ise sinu põrkest väravasse kukkuda?

Flora seltskondlikust meeskonnast:

„Mängijad olid noored ja käisid ka platsilt eemal omavahel läbi. Ametlikult ei olnud see küll lubatud, aga muidugi käisime ka pidudel! Vahel mängisime tennist, aga peamiselt käidi niisama teiste korterites istumas ja tšillimas.“

Olin seni elanud Turus oma pere lähedal ja Tallinnasse minek oli üks asju, mis aitas mul täiskasvanumaks saada – samas oli vajadusel väga lihtne laevaga Soome ja tagasi sõita. Eestis mängis toona veel üks Soome ja üks Norra mängi

See on küll tõsi, et lõin väga suu re osa väravatest karistusala seest. Igasugused lahtised pallid ja tagasi põrkunud löögid sobisid mulle väga. Olin väga heas vormis ja lisaks kõi gele olin just ka Soome kaitseväest tulnud, nii et mängunälg oli suur ja soovisin kõigile näidata, et soovin kiiresti suuremasse klubisse edasi liikuda.

Millal kuulsid esimest korda, et Rangers on sinu palkamisest huvitatud? Esimest korda kuulsin sellest tegelikult juba enam-vähem samal ajal, kui Florasse siirdusin. Nad pidid paari minu koondisemängu vaatama

Õhus oli ka üleminek Chelseasse:

Mõlemad klubid olid teatud määral minust huvitatud, aga teadsin, et Rangersi võimalus on suurem, kuna seal oli juba mitu Skandinaavia mängijat ees ning Aivaril olid seal head kontaktid.“

tulema ja kuna nad hankisid samal ajal ka minu koondisekaaslase väravavaht Antti Niemi, siis palusid nad ka minul testimisele tulla. Sõitsingi Florast otse Rangersi juurde, kusjuures käisin Flo ras olles enne seda testimisel ka Chelseas. Mõ lemad klubid olid teatud määral minust huvita tud, aga teadsin, et Rangersi võimalus on suurem, kuna seal oli juba mitu Skandinaavia mängijat ees ning Aivaril olid seal head kontaktid.

Sinu Rangersisse siirdumine sattus meditsiini lise testi ajal ohtu – sinu seljas avastati mingi sugune väike mure? Jah, tegu on kaasasündinud defektiga, mis on tegelikult umbes kümnel protsendil inimestest. Rangersis saadi sellele jälile ning järgnev nädal oli ka mulle päris ärev, sest see tuli mulle täieliku

Marko Kristal: eriliselt on meelde jäänud Johanssoni distantsikiirus

„Kindlasti läbi aegade üks kõvemaid vendi, kes Eesti liigas on mänginud! Selle poole aastaga, mis ta siin oli, tuli see välja kõi kidest tegevustest, mida ta väljakul tegi. Väga kõva tüüp! Väga avatud ja selline mees, kes sulandus väga kiiresti sisse. Kes rää kis soome keelt, rääkis temaga soome keeles, kes mitte, suhtles temaga inglise keeles.“

Johanssoni mängijaomadustest meenub Kristalile kõige tera vamalt tema kiirus. „Kui ta jooksma pääses, siis oli tema distant sikiirus päris teisel tasemel. Eks tal oli ka tehnika väga hea, ega ta muidu poleks sellist karjääri hiljem teinud – aga just distantsikii rus on see, mis mulle esimesena meelde tuleb.“

See, et Johansson tegi Eestist suure sammu Šoti tippklubisse, ei olnud Kristali sõnul toona nii suur üllatus, kui see võiks olla tänapäeval. „Kõik oli Eestis nii algusjärgus ja eks me mõtlesime kõik, et peaksime siit kuhugi kõrgele ja kaugele pääsema. Austria kolmandast liigast või millestki sellisest ju ei mõeldud! Rangersis se minek oli aga loomulikult näitaja.“

Enne legendide lahingut meenutas Kristal, et viimati kohtus ja suhtles ta Johanssoniga 2001. aastal, kui Eesti koondis Saare maal Soomega kohtus. „Siis enne mängu natuke rääkisime. Aga telekas olen teda ikka vahepeal näinud!“ muheleb Kristal.

šokina. Õnneks organiseeris Aivar mulle Rootsis ühe sealse arsti juurde vastuvõtu ja küsisime ar vamust ka ühelt Inglismaa arstilt, misjärel asi kor da sai.

Hoolimata sellest, et Johansson pidas FC Flora eest lõ puks vaid üheksa ametlikku män gu, ilutseb tema foto aukohal FC Flora ruumides.

Foto: FC Flora

Sina läksid küll 1997. aasta suvel Eestist ära, aga sinu noorem vend Jesper saabus pool aastat hiljem Eestisse ja veetis Floras kolm aastat. Kas sina soovitasid Jesperile Florat või Florale Jesperit?

Mu vend oli toona veel päris noor ja Aivar küsis minu käest, kas ta tahaks Eestisse mängima tulla. Tal ei õnnestunud siin korralikult Flora esindus

„Sõitsingi Florast otse Rangersi juurde, kusjuures käisin Floras olles enne seda testimisel ka Chelseas.

Eestisse legendide mängule aitas Turun Palloseura peatreeneri Johanssoni õnnelik asjade kokkulangemine: kuna TPSi liigamäng Soome esiliigas sattus neljapäevale ehk päevale enne Tallinnas toimunud matši, sai Johansson reedel ehk meeskonna vabal päeval Tallinnas käia. Foto: Liisi Troska

meeskonda murda, kuid talle meeldis siin väga män gida ning ta sai endale palju sõpru. Hiljem mängis ta veel Rootsis Djurgårdenis esiliigas, kuid suurt läbi lööki paraku ei tulnud.

Sinu toonaste tiimikaaslastega rääkides kinnitavad kõik, et sulandusid meeskonda väga hästi ja said kõigiga hästi läbi. Kas jäid kellegagi Eestist ka hil jem suhtlema?

Jalgpall on juba selline, et kui meeskonnast edasi liigud, kipub kontakt kaduma, aga kui oleme hil jem kellegagi platsil vastamisi sattunud, oleme alati sõnumeid vahetanud või edu soovinud. Näi teks Mart Poomiga, kui ta oli Arsenalis väravavah tide treener.

Nagu ütlesin, nautisin oma aega Eestis täiega! Küprose laager aitas meeskonnasisesele sõprusele kõvasti kaasa – elasime kuu aega üheskoos, mõned olid isegi pere kaasa võtnud. Nii mina kui Janne Oinas olime vabad ja head suhtlejad, seepärast sobisimegi tiimi väga hästi.

Hoolimata sellest, et Jonatani peeti tollal tõepoolest üheks Soome suuremaks talendiks ja ta siirdus nõrgemasse liigas se, oli üleminek erinevate asjaolude kokkulangemise pärast lihtne. Jonatani lepingus Turu Palloseuraga oli sees väga madala summaga väljaostuklausel, FC Flora maine Soo mes oli juba tollal hea, Flora taustajõud olid aidanud teisigi Soome koondislasi välismaale testimisele ning meie tollase peatreeneri Teitur Thordarsoni maine oli Skandinaavias hea. Kokkulepete hulka kuulus ka lubadus, et Eestis tal üle poole hooaja viibida ei tule. Peale selle ei olnud Jonatan Johansson füüsiliselt kõige paremate eeldustega mängija – sellegi nurga alt sobis Teitur tema juhendajaks ideaalselt. Nagu alati keeru lisemate olukordade puhul olid ka siin olulised ühised sõbrad ja usaldusisikud.

Jonatan oli jalgpallurina sündinud, kuldlusikas suus, sest tema nii-öelda õnnelike ja näiliselt juhuslike väravate hulk oli märkimisväärne. Legend ütles tema kohta nii, et kui kellelegi kukub pall värava ees pähe ja sealt ristnurka, siis on see Jo natan Johansson. Selliseid väravaid lõi ta ka Eestis, aga eriti eredalt on mulle meelde jäänud Jonatani viimane FC Flora mäng, mis toimus Gotlandi saarel Visby Gute vastu. Jonatan, kelle pere suvekodu asus justnimelt Gotlandil, lõi lisaminu titel 3 : 3 viigivärava, tabades otsajoonel paar-kolm meetrit väravapostist nurgalipu pool olevat palli nii, et see igasuguste loogikareeglite vastaselt otse väravasse lendas. Istusin selle mängu ajal tribüünil ja mõtlesin juba tol hetkel, kui nägin, et Jonatan üle otsajoone mineva lootusetu palli kätte saab, et tõenäoliselt tuleb siit värav. Sedavõrd korduv oli too olukord oma ebaloogilises loogikas.

Kõnelemist väärt on ka Jonatani FC Florast edasi siirdumisega seotud lood. Alanud hooajaks Inglise Premier League’i tõusnud Nottingham Forest langes sealsest kõrg liigast just tol kevadel, kui Johansson Florasse tuli, ja enne tollal märtsi lõpul olnud üleminekuakna sulgumist tahtsid nad viimase mängijana tuua meeskonda Jonatani. Sain esimese kõne inglastelt hommikul Tallinnas olles ja kuigi ütlesin kindla ei, tuldi minuga kohtuma õhtul Kopenhaageni lennujaama – lendasin sealtkaudu Torinosse Meistrite liiga sõelmängule Juventuse ja Rosenborgi vahel ning viimase

kõne sain kohe peale Itaalias maandumist. Ei ütlemiseks oli kaks põhjust: tehingu vahendaja väitel soovisid klubis as jaga seotud inimesed osa üleminekusummast endale ning FC Flora tahtis Johanssoni klubi särgis kindlasti ka väljakul näha – Eesti meistriliiga mängud algasid tollal aprillikuus. Üleminekusumma, mida Nottingham pakkus, oli väga suur ja viimase saadud kõne sisuks oli altkäemaksuks mineva protsendi vähendamine. Olin algusest peale öelnud, et meie selliste asjadega ei tegele, aga mõistagi teadsin, et tollases briti jalgpallikultuuris asju sageli just selliselt aetigi. Igaks juhuks lisan, et räägin seda lihtsalt kui huvitavat lugu ja ei soovi kellegi peale näpuga näidata.

Soome jalgpallis tekitas Johanssoni Eestisse tulek pisu kese tormi. Meie põhjanaabrite koondise tollane peatree ner oli taanlased 1992. aastal Euroopa meistriks tüürinud Richard Møller Nielsen, kelle poeg Tommy oli Glasgow Rangersi abitreener. Just Rangers oli see, kes kõnealusel suvel Jonatani üleminekust kõige rohkem huvitatud oli, ning ka nendega algselt kokku lepitud üleminekusumma oli väga soliidne – miljon naela. Istusime Rangersi tegevjuhiga tema kabinetis ja ootasime mängija meditsiiniliste testide tulemusi, et klubidevahelisele lepingule allkirjad anda, kui sisse tuli Šoti klubi mureliku näoga arst ja ütles, et Jonatanil on seljaga mingi krooniline probleem, mis võib seada tema edasise jalgpallurikarjääri ohtu. Šotlased ei varjanud, et vihje selle kohta tuli neile Soomest. Läksin hotelli ja korraldasin kiiresti mängija täiendava läbivaatamise ühes Rootsis asuvas jalgpallurite vigastustega tegelevas tunnustatud kliinikus ning kui Jonatan kaks päeva hiljem sealt olukorda täpselt kirjeldava tõendiga tagasi tuli, saime ka lepingud allkirjastatud.

Tolle seljatrauma saaga käigus langes üleminekusum ma ühelt miljonilt 350 000 naela peale. Enne Jonatani mängijaõiguste Charlton Athleticusse müümist ostis Rangers 200 000 naela eest välja FC Flora osa edasimüü gist, seega teenis Eesti klubi Jonatan Johanssoni mängi jaõiguste müügi pealt kokku 550 000 naela, mis oli isegi ebaõiglaselt palju, kui arvestada, et maksime soomlastele ise 175 000 Soome marka.

Aivar Pohlak: FC Flora teenis Johanssoni müügist kokku 550 000 naela

Legendide lahingul viis Johansson Soome rivistuse kogenuimana oma võist konna platsile kaptenina. Foto: Jana Pipar

Kui Hollandi koondis 2001. aastal veel valmimata A. Le Coq Arena ametlikuks avamänguks Eesti koondisega madistama saabus, tassisid nad Radissoni hotelli kööki kastide viisi oma toorainet, millest meeskonnale süüa valmistada. 21aastane Peeter Pihel, kes parasjagu sealsamas hotellis töötas, vaatas hollandlaste tegutsemist ammuli sui. Täpselt pool elu hiljem on Pihel see, kes jalgpallikoondisega mööda ilma reisib ja välismaa hotellides vutimeestele süüa vaaritab. Ainult et erinevalt hollandlastest võtab tema piiri taha kaasa ainult paar pätsi Muhu leiba.

kõiki neid eri liiki mängijaid-kokkasid vaja, kõigil on oma roll.“

Kas tipprestoranis peakokana tegutsemine on rohkem peatreeneri või mängujuhi töö? „Tahaks öelda, et mõlemad, aga mine võta kinni! Peako kana paned paika kontseptsiooni ja menüü, mida restoran järgib. Peatreener paneb paika mängu joonise, mida meeskond järgib. Ühenduskohti on mõnusalt palju! Nii peatreener kui mängujuht on muidugi olulised, suuri asju tehakse üheskoos. Kui oleme enda tiimiga kokanduses midagi saa vutanud, meeldib mulle rõhutada, et see kõik on tiimitöö, mingi one man show see ei ole. Elu ja tehtud valikud on niimoodi läinud, et võibolla olid mul mingid köögi toimimise põhitõed jalgpalli kaudu juba väga ammu selged.“

Jalgpallivõrdlustega jätkates – kõva välisleping saabus Pihelile Rootsis Fävikenis. „Ma julgeks küll öelda, et see oli nagu Meistrite liigas osalemine. Maailma tipp! See oli hindamatu kogemus, mida ei vahetaks mitte millegi vastu,“ meenutab Pihel. Mil lisesse võistlussarja kuulub aga Eesti tipp Fotogra fiska?

Kui väljakul näitavad tulemused, et Eesti koondis kuulub maailmas taseme poolest teise saja algusesse, siis vähemalt ühes osas võib sinisärgid julgelt maailma absoluutsesse tip pu paigutada. Vaevalt et leidub palju vutikoondi seid, kes saavad söögilauas nautida nii kõrgetase melise koka valmistatud hõrgutisi!

Pihel kuulub liialdamata Eesti tippkokkade elii ti. Eestis on ta juhtinud Pädaste mõisas asuvat Alexandrit, mis valiti korduvalt Eesti parimaks res toraniks. Eelmise kümnendi teises pooles töötas ta aga kolm ja pool aastat sous-chef’i ehk peakoka parema käena karges Põhja-Rootsis restoranis ni mega Fäviken Magasinet, mida peeti toona maail ma 50 parema restorani sekka kuuluvaks. Räägime mineviku vormis, sest 2019. aasta lõpus pani kahe Michelini tärniga pärjatud Fäviken peakoka lahku mise tõttu uksed kinni.

Praeguseks on Pihel tagasi Eestis ja veab pea kokana Fotografiska restorani. Kui maailmakuu lus Michelini restoranigiid tänavu kevadel Eestis se jõudis, pälvis Fotografiska Michelini rohelise tärni, millega tunnustatakse keskkonnasõbralik ku ja jätkusuutlikku gastronoomiat. Just sedavõrd kõrgetasemelise igapäevatöö kõrvalt leiab Pihel aega, et Eesti jalgpallikoondist aidata.

Jalgpallimäng aitas mõista köögi toimimist

Kuigi pealtnäha on tegu kahe totaalselt erineva asjaga, leiab Pihel, et jalgpallitaust aitas tal kokana läbi lüüa. „Mulle meeldib ikka kokanduse ja jalg palli vahele paralleele tõmmata. Jalka mängimine on sõna otseses mõttes tiimitööd ilmselt kõvasti õpetanud. Köögis on samamoodi nagu jalgpal liplatsil: on loovamad mängijad ja on heas mõttes musta töö tegijad. Ja nagu ka platsil, on köögis

„Nagu teame, siis Eesti liiga tipud on paremal päeval Konverentsiliigas ja halvemal päeval ei saa eelringist edasi. Tahaksin öelda, et meie tase nii palju ei kõigu, aga ma arvan, et maailma mõistes oleme Konverentsiliigas julgelt sees. Michelini ro heline tärn oli meie jaoks suur kordaminek, läksi megi selle järele. Iseenesest ei pidanud me selleks midagi muutma, tegime kõike samamoodi, aga natuke paremini ja natuke hoolsamini. Aega jalga väristama hakata sisuliselt ei olnudki, sest uudis, et Michelini tärnide väljakuulutamine Eestisse jõuab, tuli vaid poolteist-kaks kuud varem. Kõik lõppes hästi, aga nüüd on vastutust veel rohkem ja eks ole ka tunda, et inimesed tulevad rohkem kriitilise meelega ja suuremate ootustega, sama moodi nagu fännid nõuavad oma tiimilt pärast head hooaega üha enam. Süües kasvab isu!“ Kuna Michelini tärnid vaadatakse üle igal aastal, ei saa gi restoranid latti allapoole lasta.

Kuressaare taust tõi koondise juurde Eesti koondise juurde jõudis Pihel osalt tänu Saa remaa juurtele ja FC Kuressaare taustale – kutsuja oli teine saarlane, koondise mänedžer Miko Pu part. „Miko oli toona meie number üks fänn! Ta käis tribüünil trummi tagumas, kusjuures trumm oli suurem kui Miko ise. Tema edulugu on ka üdi ni positiivne – kes oleks arvanud, et väikesest poisist, kes oli oma kodusaare klubi fänn, saab ühel päeval Eesti koondise mänedžer!“

Jah-sõna andis Pihel juba mullu jaanuaris, kuid esimest korda õnnestus tal koondise juures töötada eelmisel suvel, kui 83 aasta pikkune oo tus läbi sai ja Balti turniiri võit taas Eestisse tuli. „Koroonaviiruse tõttu läksid nõuded karmimaks, UEFA hakkas nõudma, et mängijate ja hotelliper

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Liisi Troska

KOONDIS

Eesti koondise kehalise ettevalmis tuse treener Michael Müller ei soovi oma rolli koondise menüü juures üle tähtsustada. „Ma olen lihtsalt teine silmapaar, kes selle üle vaatab ja vahel harva mõne muudatuse välja pakub,“ sõnab šveitslane. „Peamiselt on need seotud sellega, kuidas jalgpalli seisu kohast mingid eined meie graafikus se sobivad. Aga Peeter on see, kes peamise suure töö ära teeb!“

Enda tehtud muudatustest rääki des meenutab Müller, et mõnel korral on ta menüüst eemaldanud män gueelsel päeval kavas olnud suši ja mängu järel kirjas olnud austrid, kuna on tundnud, et tegu võib olla liiga riskantse valikuga. „Kui midagi on toiduga valesti, kaotame toidu mürgistusele ju kogu meeskonna.“

Üldiselt peab Müller end toidu suh tes aga pigem liberaalseks. „Igal asjal on oma aeg ja koht. Me võime süüa isegi burgerit ja pitsat ja juua peale Coca-Colat, aga mõõdukas koguses ja mitte igal ajahetkel. Leian, et peaksi me oma keha treenima selliseks, et suudaksime seedida võimalikult laia spektrit toiduaineid. Mida rohkem on meie soolestikus eri baktereid, mis toi tu lagundavad, seda rohkem suudab meie keha söögist toitaineid omanda da ja enda heaks ära kasutada, ilma et tekiks puhitus, kõhuvalu või problee mid pissimisel-kakamisel.“

Samamoodi nagu Pihel rõhutab ka Müller hea toiduga kaasnevat emot sionaalset laengut. „Toit on midagi, mis annab energiat ja turvatunnet – see peaks olema midagi, mida mängijad ootavad, kui nad trennist või mängult koju tulevad. See on väga oluline osa sportlase elust! Toit peab olema maitsev, vaheldusrikas ja sellise kvaliteediga, et mängija tunneb, et seda süües teeb ta endale head, selle asemel et lihtsalt rämpstoitu vohmida.“

Koondise menüü põhimõtetest rääkides toob Müller välja, et mängija tel peab olema alati võimalus valida. „Soovime, et valikus oleks alati kaks süsivesikuallikat, liha ja kala, piisavalt juurvilju, looduslikke kiudaineid, erine vaid jooke ja smuutisid, erinevaid val guallikaid. Kogu laagri peale menüüd kokku pannes on mõtteainet päris pal ju. See, et meil on olemas Peeter, kes nende asjade peale mõtleb ja nendega tegeleb, on meile väga kasulik.“

Michelini roheline tärn anti Eestis vaid kahele restoranile – peale Fotografiska pälvis selle ka Põhjaka mõis.

Michael Müller: igal söögil on oma aeg ja koht. Isegi burgeril ja pitsal!

sonali vahel oleks vähem kokkupuuteid, ja taheti, et seal oleks vahel üks lüli, kes puutuks meeskon naga kokku, selle asemel et kogu köögimeeskond võistkonna juures saaliks.“

Kui Eestis ei ole Pihel pidevalt meeskonna juu res, sest peab tegelema ka päevatööga, siis välis lähetuste puhul on asi teisiti. Suures plaanis on aga nii siin- kui sealpool piiri tema vastutada, mis koondise toidulauale jõuab, samuti tuleb teha kvaliteedikontrolli selles osas, kuidas toitu val mistatakse. „Välisreiside puhul saadan alati me nüü ja meie nõudmised ette ära ja helistan sealse te kokkadega läbi, et võimalikud kitsaskohad või arusaamatused üle rääkida. Selline helistamine loob ka hea kontakti, kui ühel hetkel ise kohale jõuan, siis on juba natuke teada, kes on tulemas ja milline kõik välja peaks nägema. Oleme Miko ga arutanud, et tegelikult peaksin ideaalis kohale sõitma natuke enne meeskonda. Praegu on nii, et reisin koos koondisega ja esimese eine üle, mille lennujaamast tulles võtame, mul kontrolli pole.“

Kuigi koondise menüü on Piheli koostatud, vaatab selle terava pilguga üle ka tiimi kehalise ettevalmistuse treener Michael Müller, kes vaja dusel kohendused välja pakub. „Mina üritan läh tuda sellest, et toit oleks maitsev ja hästi tehtud. Eesmärk on see, et tiim saaks võimalikult palju maitsvat ja tervislikku ja toit vastaks nende va jadustele – sellele, kas mängijatel on parasjagu laadimis- või taastumisperiood. Toidu kaudu on väga lihtne head emotsiooni luua.“

Käed külge!

Kuigi meeskonna kokk peaks juhendi järgi ole ma välismaal pelgalt kohalike kokkade juhen daja, kes ise toidutegemisel käsi külge ei pane, siis Piheli sõnul talle selline stiil ei sobi – kui

Tegi FC Kuressaare ajalugu

Jalgpallikokaks sobib Pihel eriti hästi, sest on ka ise väga korraliku jalgpallitaustaga. Saaremaalt pärit 42aastane endine keskväl jamees esindas üle 15 aasta FC Kuressaa ret, Sörve JK-d ja Saaremaa JK-d, saades Kuressaare ridades aastatel 2000–2005 kokku 28 mängu kirja ka Eesti meistriliigas. 1998. aastal tegi Pihel aga FC Kuressaare ajalugu – ta oli klubi esimene mängija, kes mängis Eesti noortekoondises, osaledes U18 koondise ridades Balti turniiril.

„Olid ajad! Minu taust on aga puhtalt õues jalgpalli tagumine. Võibolla olin teistest tiba kiirem, aga pealinnast tulnud haritud mängijatel oli tehnika kindlasti teisel tasemel kui meil õuejalgpalli pealt,“ mee nutab Pihel. „Õnneks on jalgpall mäng, kus kõva tahte ja tööga on võimalik siiski ühtteist ära teha – kuna Aivar Pohlak tuli just Saaremaad avastama ja jalgpalli organisee rima, siis jooksid asjad kokku ja läksid oma loogilist rada pidi. Olen olnud FC Kuressaare

Konstantin Vassiljev: viis päeva järjest kana süüa väsitab tõesti ära!

Kui Peeter Pihel mainis, et üks mees, kes kana söömisest ära tüdineb, on Konstantin Vassiljev, siis koondise keskväljalegend ise soovib seda väidet pisut pehmendada. „Mul ei ole midagi kana vastu, aga kui oleme koondisega viis päeva või rohkem laagris, siis iga päev kaks korda kana süüa väsitab mingil hetkel ära, eriti teades, et meil on olemas kvaliteetne kokk, kes suudab kindlasti välja mõelda midagi, mis oleks sama maitsev ja kasulik.“

Vassiljev alustas koondises mängimist juba üle-eelmise küm nendi keskel ning meenutab, et praegusega võrreldes oli koondise toitu puudutav küll pisut teistsugune, kuid mitte kategooriliselt. „Kindlasti on vahepealse ajaga koondise võimalused muutunud. Toona tegelesid söögiga koondise arstid, algul Gunnar Männik, hiljem Kaspar Rõivassepp. Alles koroonaajal tuli koondisele eraldi kokk juurde. Muidugi on söögi kvaliteet ajaga muutunud, aga usun, et see on sõltunud ka jalgpalliliidu rahalisest võimekusest. Aga üldine fookus sellele, et söök oleks maksimaalselt kasulik ja energiat täis, oli varem ja on ka praegu. Täna on meil lihtsalt ehk söögilauas pisut suurem valik.“

Pika karjääri jooksul on 38aastane Vassiljev enda sõnul pisut ka söömisharjumusi muutnud – samas on mingid elemendid ajas püsinud. „Olen hakanud vanemaks saades söögi mahtu rohkem reguleerima – praegu on kogused kindlasti väiksemad. Noorema na võisin süüa nii palju, kui tahtsin, ja see ei peegeldunud keha kaalus, vanemaks saades on tulnud aga koguseid jälgima hakata. Üldiselt aga söön enam-vähem kõike, kui selleks on sobiv aeg.“

Mängueelse eine tugisambad on Vassiljevil olnud aga aastaid ühesugused: pasta, kana, salat. Selle abil on ta suutnud vältida ka olukordi, kui kõht mängu jooksul ühtäkki „üllatab“. „Paljudes klubides, kus olen mänginud, on mängueelne söök paigas olnud, selles suhtes on mul vedanud.“

võimalik, näitab ta alati ise ette, mida kohaliku hotelli kokkadelt ootab. „Nii on kõigile lihtsam, kui olen ise köögis ja teeme koos toidu valmis. Mina tean, mis maitseid meeskond eelistab, kui vürtsine võib toit olla, ja see kõik on minu kont rollida.“

sünni juures! Seda suurem rõõm on praegu näha, mis hooaega poisid teevad – täiesti ulme!“

Saaremaa ajaleht Meie Maa kirjutas juba toona, kui Pihel noortekoondisesse pääses, et „kahjuks ei tee Peeter Pihel jalgpalliga seoses kaugeleulatuvaid plaane. Esialgu!“. Tulevane chef õppis nimelt parasjagu Kures saare ametikoolis kokaks ja sidus oma tule viku just gastronoomiaga. „Iga jõudis sinna, kus tuli teha lihtne talupojavalik – kas jalka või mõni muu töö, mis toidab ja leiva lauale toob. Kokandus on sõna otseses mõttes selline amet! Ehk oleks pidanud jalgpallurina suuremalt unistama ja mõtlema, aga kokan dus tundus toona kindlam ja glamuursem valik. Sel ajal ju keegi veel väga piiri taga ei mänginud, kui Mart Poom välja arvata. Kõik oli veel natuke lapsekingades, nii nagu meie vabariik üldse toona oli. Ühel hetkel tuli otsus teha ja valisin kokanduse. Ei ole seda kahetsenud!“

Mängijana FC Kuressaare päevil. Foto: Irina Mägi

Üldiselt suhtuvad köögitiimid välismaa hotelli des Pihelisse hästi – jalgpallitiimide puhul on sel line lahendus juba tavapärane praktika ja paljud on seda ka varem kohanud. Inglise keelega saab üldiselt asjad aetud, sest köögi peale kellegi ikka leiab, kes seda räägib ja vajaduse korral teistele juttu tõlgib.

„Pigem oodataksegi, et tuled ja paned käed külge. Minu jaoks on ka oluline luua kokkade seas hea fiiling – kui nad on positiivselt meelestatud, teevad nad ka paremat asja ja toit tuleb paremini välja, võrreldes sellega, kui nende peale karjuksin, nõuaksin kõike kiiremini ja staaritseksin. See on puhas tiimitöö. Hea söök sünnib positiivse emot siooni kaudu. Muidugi pean jälgima, et hügiee nireeglid oleksid paigas, et mängijatega midagi juhtuda ei saaks, sest hea söök sünnib puhtast köögist.“

Veganeid pole, küll aga taimetoitlasi

Väga suuri erinõudmisi meie praegusel koon disel söögi suhtes ei ole. Üks mängija ei talu laktoosi ning delegatsioonis on paar taime toitlast, kuid suuri murekohti see Pihelile ei tekita. „Ühtegi veganit meil praegu ei ole, küll on aga peatreener Thomas Häberli ja abitree ner Norbert Hurt taimetoitlased, nii et pean alati vaatama, et ka neil oleks midagi süüa.

Kokkade jalgpalliturniir peab juubelit

Sel sügisel toimub juba kümnendat korda heategevuslik jalgpal liturniir Chef’s Cup, kus omavahel võistlevad restoranid. Tänavu 16. oktoobril EJLi sisehallis toimuva võistluse ellukutsumises ja korraldamises on oluline roll ka Peeter Pihelil, kes sai innustust, kui kunagi Pädaste satsiga Taanis sarnasel rahvusvahelisel turnii ril osales.

„16 satsi ja neli alagruppi ja müüme kohapeal loteriipileteid. Ma ei tea veel täpselt, millised restoranid selles tänavu osalevad, aga viie euro eest on võimalik endale võita väga maitsev õhtusöök Eesti tipprestoranis!“ räägib Pihel.

Kogutud summa on alati suunatud Tallinnast välja mõnda väiksemasse kohta. „Eelmisel korral olid meil fookuses nä gemispuuetega inimesed ning saadud raha eest ostis Tartu Emajõe kool endale õppeklassi toidunõusid. Koolisööklatele oleme ostnud lisatarvikuid, et koolilõunad oleksid suurema varieeruvusega. Kihnu kool sai nõudepesumasina. Mõni kool on ise projekti raames raha juurde kirjutanud ja endale ahju saanud. See on tore koht, kus restorahvas saab kokku, mängib palli, tunneb sporditegemise üle rõõmu ja teeb seeläbi ka palju head, nii et kõik võidavad.“

Mängutase on kokkade turniiril mõistagi seinast seina. „Võin öelda, et turniiril näeb väga erineva tasemega pallivõlureid! Me ei ole kunagi keskendunud sellele, kas kõik need tüübid, kes väljaku le jooksevad, ka reaalselt nende restoranidega seotud on, las see jääb iga resto enda südametunnistusele. Üks nõue on aga see, et igas tiimis peab kogu aeg platsil olema üks naisterahvas. See ettevõtmine on alati suur-suur rõõm ja sellega kaasneb väga-väga tore emotsioon.“

Karikatuur: Margus Kontus

Mida Eesti koondis välismaale sõites nõuab?

Peeter Pihel saadab koondise välisreisi eel kohaliku hotelli kokkadele iga kord põhjaliku juhendi koos üksikasjaliku iga söögikorra menüü ga. Toome välja mõned nopped nõudmistest ja standarditest, mille järgi Eesti koondisele süüa tegevad köögid lähtuma peavad.

Soola ja kiudaineid tuleb söögitegemisel kasutada mõõdukalt Kõik kalad peaksid olema fileeritud ja ilma luudeta

Kõik menüüs sisalduvad road peavad olema valmis 15–20 minutit enne eine märgitud algusaega

Praetud rasvaseid toite tuleb vältida. Keetmine, aurutamine, küpsetamine ja grillimine on ainsad lubatud kuumutamismee todid

Kõik road peavad olema otsast lõpuni kohapealses köögis valmistatud

Või ja võilaadsete toodete asemel tuleb küpsetamisel kasutada oliiviõli

Kõik supid peavad olema vähese rasvasisaldusega

Liha peab olema väherasvane ja nähtavad rasvased kohad tuleb ära lõigata

Iga menüüs tehtav muudatus tuleb kooskõlastada meeskonna toitumisspetsialisti või peakokaga esimesel võimalusel

See paneb ka mind rohkem pingutama ja avar dab meeskonna taimetoiduvalikuid, sest ma ei hakka neile kahele kunagi midagi eraldi te gema, vaid loon nende kaudu ka ülejäänutele rohkem taimset valikut. Mängijad on selle üle pigem rõõmu tundnud.“

Nagu kõigil inimestel, on ka koondise jalg palluritel lemmiksöögid ja eelistused. „Zenjov ei suuda näiteks üldse vürtsist toitu süüa. Vassil jev küsib, miks me nii palju kana peame sööma. Noored poisid küsivad, kas pudru peale kaneeli suhkruga saab. Ega me magustoitudele üldiselt väga ei panusta, aga suur lemmik on vanilliko hupiim, seda pastat küsitakse alati juurde,“ toob Pihel välja.

„Mihkel Aksalu on selle peale näiteks väga maias! Aksaluga me kunagi mängisime Kuressaa res isegi koos. Koondise mõttes on ta juba vaat et dinosaurus, aga endiselt väga tegus. Naljaga pooleks võib öelda, et kõige suuremad kriitikud on hoopis staff’is – neil on tavaliselt kõige rohkem kommentaare ja küsimusi. Aga see kõik on posi tiivne ja tore!“

Suuri probleeme või se keldusi pole Pihelil koondise kokana veel välismaal tekki nud, kuid mõnel korral on ta kohalike toidutavadega siiski kokku põrganud. „Meil on tihti kergeks suhkruampsuks väike õunastruudel, mille kõrvale teeme vanillikastme. Küprosel nägin esimest korda oma 40 eluaasta jooksul, et seda tehti želatiiniga! Õnneks sain sellele õigel ajal jaole. Kõikides asjades peab ikka kaasas olema ja näge ma-maitsma, nii on lihtsam hilisemaid üllatusi vältida.“

97

mängu ja üheksa väravat on Pihel eri liigades FC Kuressaare eest kirja saanud.

Tšempionide eine

Avaldame Eesti koondise mängueelse eine menüü koos köögile antud lisajuhistega, mida kasutati 2021. aasta novembris

Brüsselis enne mängu Belgiaga. 11.–14. novembril Brüsselis viibides tellis koondis hotellis kokku 11 einet, mida oli kõiki kirjel datud samasuguse täpsusastmega.

Mängueelne eine, kell 17.15

Supp Minestroone (palun tehke kindlaks, et supp oleks sobiv taimetoitlastele)

Kõrvale krutoonid ja pesto

Võileivabufee

Viilutatud leib ja röstsaiad (vaja on kaht röstrit)

Soojade saiade valik, sealhulgas täistera ja seemnetega

Kolm moosi

Viilutatud kalkunisink

Kaht tüüpi vähese rasvasisaldusega pehmet juustu (üks laktoosivaba)

Viilutatud gouda

Salatilehed

Tomat

Kurk Marineeritud kurk

Puuviljavalik (5–6 erinevat)

Õunastruudel (väikesed tükid) Šokolaadiküpsised

Pearoog

Grillitud kanafilee (mitte liiga kuiv, üks filee lõigatud pooleks)

Spagetid oliiviõli ja spinatilehtedega Vegan nuudliroog

Penned tuunikala, porrulaugu ja spi natilehtedega (pasta carbonara stiilis kreemine pasta)

Aurutatud tatar

Tomatikaste

Kõrvale: riivitud parmesan, pesto

Magustoit

Õunastruudel vanillikastmega

Kastmed

Tomatikaste või salsa, sinep, palsamiää dikas, oliiviõli, või, margariin, tomatiket šup, BBQ-kaste, magus tšillikaste

Joogid

Apelsinimahl, õunamahl, gaasita vesi, kohv, tee

Aivar Anniste

vahetusmängijana tegi Pihel U18 koondises debüüdi. Anniste oli toona juba ka A-koondises platsile pääsenud.

Mängujärgne õhtusöök kõige seikluslikum

Tulevikus soovib Pihel koos Mülleriga viia mängijatele veel täpsemini kohale seda, millises vahekorras peaksid eri tüüpi toi dud palluri taldrikul kindlal ajal olema.

„Laadimisperioodil ei ole näiteks mõtet võtta pool taldrikut marineeritud kurki täis või alustada puuviljasalati söömisega. Üldiselt on kutid aga professionaalsed ja on näha, et teadlikkus kasvab, aga seal on kindlasti ruumi, kus järgmised sammud teha.“

Samas tuleb hoida tasakaalu, sest kui mängijatele liiga palju ette kirjutada, mida ja kui palju süüa, võib see anda vastupidi se efekti. „Koondiselaagri ajal käivad niigi kõik nööri mööda ja kui toidu osas ka veel karmid piirangud juurde tulevad, siis on see ohukoht. Tuleb leida hea balanss, kui das kellelegi midagi öelda – et see jõuaks mängijale selliselt kohale, et ta suudaks seda ka teoks teha. Söömine peab olema tore ja positiivne, et keha saaks kõik vajali ku toidust kätte. Sel hetkel ei taha mängi jale ajudele käia.“

Just sel põhjusel üritab Pihel sageli lei da menüüsse pisut raamidest väljas ole vaid roogasid. „Kui oled poolteist või kaks nädalat järjest kellegagi koos olnud ja ühes stiilis toitu söönud, siis oleks hea vahepeal ka midagi erinevat saada. Kui veel võit on ka tulnud, siis on emotsioon söögilauas hoopis teine.“

Kokkade käed on vabamad mängu järgsel õhtusöögil – taastumisperioodil saavad mängijad rihma pisut lõdvemaks lasta. Just see on ka aeg, kus Pihel saab välismaal olles pakkuda mängijatele jul gelt ka roogasid kohalikust köögist. „Pit sat me söönud ei ole, küll aga näiteks sušit ja burgerit.“

On siiski mõned asjad, mis koondi se toidulauale mitte mingil juhul ei jõua. „Toores liha ja toores kala – need on selli sed asjad, mis võivad olla pisut riskantsed. Väga magusat ja rammusat magustoitu me ka ei paku, kuigi tiramisut oleme küll söönud. Kvaliteetse toitumise taust ongi see, et kõike tuleb mõistuse piires tarbi da. Äärmused on tavaliselt need, mis kätte maksavad.“

Belgia vahvleid

said Eesti koondislased Brüsselis nautida mängujärgsel õhtusöögil. Belgia köögi maitseid pakuti ka soolase toidukorra ajal, kui proovida sai moules-frites’i ehk rannakarpe friikartulitega.

Coolbet Tähtede Klubis avati Eesti jalgpalli kuulsuste aknad

Särkide lae alla tõmbamise asemel on Tähtede Klubis ära kaunistatud ruumi välisaknad – esi messe valikusse mahtusid sümboolselt 11 kõige olulisemat mängijat Eesti jalgpalliajaloost.

Valiku aluseks võeti Indrek Schwede 2009. aastal Eesti jalgpalli 100. sünnipäevaks koostatud Eesti läbi aegade parimate mängijate edetabel, mida vahepeal värskendati. „Schwede konsultee ris valikut tehes ka spordiajaloolase Tiit Läänega ja nemad kaks on ilmselt kõige rohkem Eesti jalg palliajalugu läbi töötanud inimesed.“

„

Meil ei ole seda, nagu on mõnes sise hallis, kus legendide särgid tõmma takse lae alla, seega oli loogiline, et toome selle Tähtede Klubisse, millest saab nüüd veel rohkem Eesti jalgpallitähtede klubi,“ selgi tab Eesti Jalgpalli Liidu arendusdirektor Mihkel Uiboleht. „Coolbet Tähtede Klubis käivad tihti ka endised koondise mängijad – 100 mängu kirja saanud mängijad saavad sinna alati kutse, nagu ka meie toetajad. Koondisel hakkavad seal olema ka mängujärgsed koosviibimised koos peredega. Lähtepunkt oli see, et ajalugu kõneleks meiega.“

Plaani kohaselt hakkab esimesele 11 nimele igal aastal lisanduma vaid üks kujundatud aken, mis tä hendab, et klubi säilitab eksklusiivsuse. „Praeguse seisuga on seal veel kümmekond vaba akent ehk järgmised kümmekond aastat saame sinna nimesid lisada. Pärast seda on võimalik laieneda juba mõle male poole koridori, kus on veel kümmekond akent. Seega on järgmised paarkümmend aastat võimalik sinna samas formaadis mängijaid lisada. Väga pi kas perspektiivis on muidugi võimalik ka ülejäänud staadionit mööda edasi minna,“ sõnab Uiboleht.

Tekst: Raul Ojassaar | Fotod: Jana Pipar

Mis on Coolbet Tähtede Klubi?

Coolbet Tähtede Klubi pi letiga saab Eesti koondi se kodumängul A. Le Coq Arenal nautida mängu kõrvale mugavaid iste kohti rõdul, tasuta jooke (vein, õlu, karastusjoogid, kuumad joogid) ja sooja bufeeõhtusööki (külmad eelroad, soojad põhiroad, magustoidu valik) ning võimalust jälgida mängu soovi korral siseruumist. Tähtede Klubi pilet tagab kiire sissepääsu staadio nile, samuti jagatakse tasuta mängukava ja koosseisude lehte. Pileti Tähtede Klubisse saab osta igaüks, selle hind on 95 eurot.

Igale mängijale on pühenda tud ilusa kujundusega aken, kus on lühidalt välja toodud tema saavutu sed ja tähtsus Eesti jalgpallis.

Tähtede klubi esimesed liikmed

Mart Poom

Ragnar Klavan

Evald Tipner

Andres Oper

Arnold Pihlak

Richard Kuremaa

Konstantin Vassiljev

Leonhard Kass

Ott Mõtsnik

Raio Piiroja

Eugen Einmann

Sealjuures ei pea valitute seltskond piirduma vaid meeste ega vaid mängijatega. „Kujutan ette, et ühel hetkel leiame seal kindlasti koha näiteks Anastassia Morkovkinale, samuti Tarmo Rüütlile. Kindlasti ka mõnele muule legendaarsele Eesti jalgpallitegelasele,“ lubab Uiboleht. „Alustasime meestekoondise mängijate keskselt, muu hul gas seepärast, et tähistada meestekoondise 100. sünnipäeva, mis 2020. aasta novembris oli. Sa muti sai vahepeal saja aasta vanuseks jalgpalliliit.

Coolbet tuli partnerina sinna juurde ja aitas asja finantseerida.“

Tähtede Klubist saab nüüd ka hea koht, kus staa dionil tehtavaid ekskursioone läbi viia, ning Uibo leht lubab, et ajapikku tekitatakse sinna ajaloolist väärtust veelgi juurde. „Ühelt poolt on see kultuuri talletamine, teisalt annab see ka mänguelamuse le juurde, kui lähed VIPi-külalisena Eesti koondise mängule, saad selle kõrval nautida head süüa-juua ning lisaks hakkab ajalugu sinuga rääkima.“

Coolbet Tähtede Klubis saab koondisemängude ajal nautida mõnusat seltskonda, head toitu ja jooki ning mõistagi Eesti koondise mängu ennast.

Inglismaa

Euroopa meister 2022

Foto: Kristian Skeie, UEFA via Getty Images

Foto: Jana Pipar

Puri

Foto: Jana Pipar

Miks annavad kohtunikud kaarte ainult püsti seisvatele mängijatele?

Selge viga karistusala lähedal – mõlemad mängijad kukuvad pikali ja vajavad arstiabi. Kohtunik tuvastab süüdlase kohe, vilistab karistuslöögi märgiks ja võtab taskust ka kollase kaardi välja, kuid seisab viga saanud mängijate kõrvale ja tõstab kaardi pea kohale alles mitukümmend sekundit hiljem, kui vea teinud mängija püsti tõuseb. Tuleb tuttav ette?

Vahel võib jääda mulje, et kui vea teinud mängija ka ise haiget saab, üritab ta kui dagi kohtuniku empaatiavõimele rõhuda ja loodab, et kui ise piisavalt närust nägu teeb, pää seb ta ka distsiplinaarkaristusest. Või siis üritab vea teinud mängija olukorrast võimalikult kiiresti võimalikult kaugele joosta, nagu oleks sellega või malik kaardist pääseda.

Paraku on täpselt nii nagu 1993. aastal välja tul nud kõigi aegade esimeses „FIFA“ videomängus –vea tegemise järel võid küll kohtuniku eest mine ma joosta, aga mäng ei jätku enne, kui vilemees on su kätte saanud ja kaarti näidanud.

Kas nii on aga võimalik kaardist pääseda, kui ise jäädagi vea tegemise järel maha lamama?

Niisiis – miks ootavad kohtunikud, et mängija püsti tõuseks, kui soovivad talle kollast või pu nast kaarti näidata?

Vastavad Eesti Jalgpalli Liidu kohtunike osa konna liikmed ning endised kohtunikud ja prae gused rahvusvahelisel tasemel kohtunike vaatle jad Hannes Kaasik ja Uno Tutk:

„Sellel on laias laastus kaks põhjust. Esimene neist on austus – nii nagu sa ei räägi maas lamava inimesega ja suhtled temaga samalt tasapinnalt, on sama ka kaartide näitamisega. Rääkimisega on muidugi teine teema siis, kui kohtunik küsib mängijalt, kas ta vajab arstiabi.

Teine põhjus peitub selles, et pikali olev män gija ei pruugi aru saada, et talle on kaarti näida tud. Selleks et info jõuaks inimesele kohale ja ta teaks, et talle kaarti näidati, on kõige parem, kui ta oleks püsti ja näoga kohtuniku poole. Lisaks

Kaks mängijat on kokku põrganud ja haiget saanud. Kohtunik Grigori Ošomkovil tuleb nüüd otsustada, kumb oli süüdi ja kas tegu väärib ka kaardi näitamist.

Foto: Jana Pipar

ei pruugi ka teised mängijad ja pealtvaatajad aru saada, kellele kaarti näidati, kui kohtunik seda pi kali olevale mängijale näitab.

Vahel näitavad kohtunikud kaarti ka selja ga olevale mängijale, aga seda ainult juhul, kui mängija ise ei soostu ümber pöörama. Siis on see mängija enda risk, kui ta sellest infost ilma jääb. Pikali olevale mängijale võib kaarti näidata ainult juhul, kui ta tõesti kanderaamil platsilt minema viiakse ning midagi muud üle ei jää.

Kui kohtunik mõne selle põhimõtte vastu ek sib, ei mõjuta see otseselt tema hinnet, mille ta kohtunike vaatlejalt saab, vaid see on rohkem stiili ja kohtunikutarkuse küsimus. Samasse kate gooriasse kuuluvad ka sellised asjad, et inimesega rääkides tuleb talle silma vaadata ning mängijal ei tohi lasta enda juurest ära minna, kui jutt on pooleli – kohtunik on mängu juht! Samuti ei tohi mängija peale näpuga näidata – ka Eestis on see ebaviisakas, aga mõnes kultuuris tähendab see lausa: ma lasen su maha!“

Jalka võtab rubriigis „Miks?“ luubi alla küsimu sed, mille on lugejad meile saatnud või mis on lihtsalt jalgpalli vaadates tekkinud.

Kui ka sul on mõni jalgpalliteemaline küsimus, millele pole seni vastust saanud, siis saada see aadressil raul.ojassaar@jalgpall.ee ning leiame sellele asjatundjate abiga vastuse!

Tekst: Raul Ojassaar

Andreas Vaher

ÕHUVÕITLUS

Klasen: Ajastus on väga hea. Itaalias veede tud aja jooksul on jõu poolest kõvasti juurde pannud ja see osa õhuvõitlusesse minekust on selgelt paranenud.

Koogas: Kaitseduelle saab kindlasti tuua välja tugevusena. Standardolukordades võiks rünnakul olla otsustavam ja seeläbi ka resulta tiivsem.

JÕUD

Klasen: Noorena oli sellega keeruline – viskas kiiresti kasvu, aga jäi kleenukeseks. Itaalias on ta hea söögi peal olnud ja kosunud, nüüd on juba täitsa noormehe moodi.

Koogas: On ajas läinud paremaks.

SISU

Klasen: Tema väga-väga suur trump. Nõmme Unitedisse tulles oli algul tehni liselt ja füüsiliselt vajakajäämisi, aga nii hingestatud ja sisemiselt motiveeritud noort kohtab harva.

Koogas: Väga kohusetundlik ja sisemiselt motiveeritud mängija, kes on enda tööeetikaga heaks eeskujuks ka teistele.

SÖÖT JA LÖÖK

Klasen: Sööt on see, mis teda keskkaitsjana teistest eristab – sööduoskused on keskväl jamängijale omased. Kindlasti üks suurtest trumpidest. Löögile ta liiga tihti ei satu ja seda on seetõttu keeruline hinnata.

Koogas: Söödu kvaliteet on heal tasemel ja seda mõlema jalaga. Löök vajaks kindlasti tähelepanu, aga tema positsioonist lähtuvalt ei kuulu see prioriteetide hulka.

KIIRUS

Klasen: Paraku üks suurimaid nõrkuseid, ent ka siin on tänu füüsiliste võimete paranemisele toimunud selge edasiminek.

Koogas: Esimesed sammud võiksid olla terava mad, aga üldine kiirus on kaitsja kohta korralik.

VÄLJAKUNÄGEMINE

Klasen: Väga hea. Nagu söötude puhul, sarnaneb ka väljakunägemine keskväl jamängija omaga.

Koogas: Suudab leida väga häid lahen dusi, et algatada rünnakuid. Täpsed söödud läbi vastaste liinide paistavad tema mängus selgelt silma.

VASTUPIDAVUS

Klasen: Element, mis noorena ei olnud tulenevalt füüsilisest väiksemast või mekusest kõige parem. Oli ka põhju seks, miks ta nooremana eriti keskpool kaitses ei mänginud. Aja möödudes ja füüsiliste võimete paranedes on tulnud teistele järele.

Koogas: Tema positsioonist lähtuvalt ei ole täheldanud, et selles vallas problee me oleks.

LIIKUVUS

Klasen: Pigem mäletan seda tema nõr kusena. Kuna ta on selle kallal tohutult iseseisvalt vaeva näinud, on see läinud märgatavalt paremaks.

Koogas: Tema pikkust arvestades võiks eeldada, et sellega on kohati ras kusi, aga tal on võimekus mängu hästi lugeda ja olukordi ennetada.

TEHNIKA

Klasen: Keskkaitsja kohta tehniliselt väga hea, meeldib palliga tegutseda. Koos sööduoskuse ja väljakunägemi sega muutis see ta ka Itaalia turul väga atraktiivseks mängijaks.

Koogas: Tunneb end palliga olles väga mugavalt. Esimese puute kvaliteet on kaitsemängija kohta silmapaistev. On võimeline surve alt välja tulema ka läbi individuaalse meisterlikkuse.

SPALi noortemeeskonna ridades Itaalia omavanuste meistriks kroonitud noortekoondise keskkaitsjat iseloomustavad teda Eestis treeninud Martin Klasen ja Andres Koogas.

Endisest väravavahist mängujuht

Kui sa ei oleks jalgpallur, siis millise spordialaga tegeleksid? Kõige lihtsam vastus oleks korvpall – olen üsna pikka kasvu inimene ja see on miski, mille tegemist ma naudin. Algklas sides käisin paar korda isegi trennis, aga kuna ma mängisin siis juba ka jalgpalli, tuli valik langetada, sest mõlemat ei oleks jõudnud.

Millist laulu enne tähtsat mängu kindlasti kuulama pead? Viimasel ajal olen enne mänge tihti kuulanud Post Malone’i laulu „Motley Crew“. Mulle meeldib muusikaga endale tekitada sellist tõsist ja keskendunud meeleolu ja see laul sobib selleks.

Oled sa alati keskkaitses mänginud? Kuidas sai sinust keskkaitsja? Alustasin tegelikult üldse väravavahina, aga ei jätkanud, sest konkurents oli väga suur. Väljakul alustasingi mängimist keskkaitses. Vahepeal prooviti mind ka alumise poolkaits jana, sest minus nähti vajalikku tehnilist võimekust, aga keskkaitsja koht on mulle alati tundunud kõige õigem.

Mida sa selle positsiooni juures enim naudid? Naudin seda, kui saan olla mängujuht, ja mulle meeldib, et saan olla rohkem palliga kui ilma. Ma ei ole mängijana eriti jooksja tüüpi – pigem dikteerin mängu söötudega.

On sul jalgpallis ajapikku tekkinud ka mõni eeskuju, kellele eriti kaasa elad ja kellel silma peal hoiad? Väiksena oli selleks minu esimene treener Andres Koogas. Ma ei tea, kas ta oli mu iidol, aga ma jälgisin teda sel ajal tihti, sest ta mängis ka ise jalgpalli ja just keskkaitses. Mulle väga meeldis, kuidas ta mängis, ja treenerina oli ta mulle tähtis inimene. Nüüd on mulle ajaga meeldima hakanud Virgil van Dijk – ta on liider ja minu silmis complete player Veel meeldib mulle Alessandro Bastoni, kelle jalaga mäng ja oskus mängu üles ehitada on tipptasemel.

Mida Itaalias veedetud aja jooksul enim õppinud oled? Jalgpallis on arenenud taktikaline pool. Kui jalaga mäng oli mul juba enne Itaaliasse minekut okeil tasemel, siis kõikides kaitseelementides – kuidas liikuda ja millal mida teha – olen kõvasti juurde pannud. Olen õppinud ka seda, et vigu tuleb kõigil ette ja see ei tee sinust halvemat mängijat.

Kuidas sinu õppetöö välja näeb? Alustan hetkel Arte gümnaasiumis 12. klassi ja olen alates Itaaliasse tulekust olnud distantsõppel. Eesmärk on güm naasium ära lõpetada ja vaadata, kas jõuab jalgpalli kõrvalt ka ülikooli minna.

Kuidas vaba aega sisustad? Vaba aega väga ei teki, aga kui seda on, on erinevaid või malusi. Näiteks on meil siinses elamus mängude tuba, kus saab mängida näiteks piljardit, pinksi ja lauajalkat. Kuna linn on lähedal, käime vahel sõpradega söömas ja niisama jalutamas. Kui olen väsinud, vaatan oma toas Netflixi. Elu on siin üsna rutiinne, aga see käib jalgpalli juurde.

Mida sa Eestist igatsed? Peret ja sõpru.

CV

Sünniaeg: 15.04.2004

Positsioon: keskkaitsja

Klubi: SPAL U19 (Itaalia) Endised klubid: Nõmme Kalju FC, FC Nõmme United, Tallinna FC Flora

Treenerid: Andres Koogas, Sergei Terehhov, Alex Sander Sepp, Martin Klasen, Ats Sillaste, Jan Harend, Marko Pärnpuu, Alo Bärengrub, Cristian Serpini, Fabrizio Piccareta, Paolo Mandelli, Massimo Pedriali, Vito Grieco Koondisekarjäär: U16 2/0, U17 1/0, U18 1/1, U19 1/0

Mis on su senine eredaim mälestus jalgpallist?

Itaalia U18 meistriks tulemine. Pärast otsustava mängu lõpuvilet oli täpselt selline tunne, et tegingi selle ära! Väga kergendatud tunne oli pärast seda pikka ja rasket aastat. Ma usun, et meistriks tulemine võttis väga hästi kokku terve hooaja, mis oli minu jaoks väga edukas.

FOTOD: erakogu

Legendid jätsid mõnusas õhkkonnas koondisega hüvasti

Napp kaotus

Soome legendid võitsid kohtumise lõpuks Mika Väyryneni imeilusast ka ristuslöögist 1 : 0. Aga see ei olnud üldse põhiline!

Koos läbi tule ja vee

Eesti koondises on Jääger, Dmitrijev ja Kruglov kümneid kordi koos platsil käinud. Dmitrijevil ja Kruglovil kogunes näiteks ühiseid koon disemänge (kohtumisi, kus mõlemad on korraga platsil olnud) 75, Kruglovil-Jäägeril 72 ja Dmitrijevil-Jäägeril 71. Jääger on neist kahest enam teinud koondisemänge kaasa vaid koos Ragnar Klavaniga (93), Kruglovi puhul on aga Dmitrijev ja Jääger selles edetabelis just esime sed kaks. Aleksandr Dmitrijevil on Kruglov esimene ja Jääger kolmas, nende vahele mahub vaid Klavan (73). Martin Reimi ja Marko Kristali nimel oleva Eesti rekordini (118!) ei küündinud neist aga ükski duo…

* Eesti rivistuses oli mängu ainus tegevkoondislane – suurte sõprade ja kaasteelistega tuli platsile hüvasti jätma ka Konstantin Vassiljev.

Foto: Jana Pipar

Kui varem on Eesti koondises olnud tavaks, et 100 mänguni jõudnud meestekoondislased saavad karjääri lõpetades lahkumismängu teha mõnes ametlikus koondise maavõistlusmatšis, siis tihenenud rahvusvahelise kalendri tõttu ei olnud see Enar Jäägeri, Dmitri Kruglovi ja Aleksandr Dmitrijevi puhul sobival moel võimalik. Selle asemel korraldati 19. augustil A. Le Coq Arenal uhke legendide lahing Eesti ja Soome endiste* koondislaste vahel.

Pidulikud särginumbrid

Legendide lahingul ei läinud Eesti tii mis rebimiseks selle nimel, millise sär ginumbri keegi saab – kehtis hoopis reegel, et iga mees saab särginumbriks oma koondisemängude arvu. Pildil ole val Eesti algrivistusel oli koondisekoge must kokku ei rohkem ega vähem kui 1017 kohtumise jagu!

Eesti üliraske ülesanne: kuidas prantslaste tempokuse ja agressiivsusega sammu pidada?

Eesti naiste A-koondis võõrustab 2. septembril A. Le Coq Arenal MM-valikmängus Prantsusmaa koondist. Prantsusmaa kuulub naistejalgpalli absoluutsesse tippu, mida iseloomustab hästi asjaolu, et juulis väldanud EM-finaalturniiril oli Prantsusmaa nelja parema seas ja palju ei jäänud puudu ka finaali jõudmisest, kui poolfinaalis tuli tunnistada Saksamaa 2 : 1 paremust. FIFA edetabelis hoiavad prantslased kõrget viiendat kohta. Jalka uuris naistejalgpalli asjatundjalt Anders Nõmmelt Prantsusmaa koondise kohta ja seda, millist mängu võivad Eesti naised oodata.

Nõmme sõnul on kogu Prantsusmaa koon dis väga ohtlik, kuid erilise tähelepanuga on vaja jälgida Prantsusmaa ründeliini te gevust. „Kui EM oleks läinud ideaalselt, siis oleks Tallinnas ilmselt kohal ka Marite-Antoinette Ka toto, kuid EMi teises alagrupimängus Belgia vas tu saadud ristatisideme vigastuse tõttu jääb tema Eesti vastu eemale. See aga ei vähenda Prantsus maa sügavust ja nende ääreründajate Kadidiatou Diani ja Delphine Cascarino ohtlikkust,“ seletab Nõmm. Katoto on 23aastane Paris Saint-Germai ni ründaja, kes on suutnud 32 koondisemänguga lüüa juba 26 väravat.

Prantsusmaale on iseloomulik tempokas ja agressiivne ründemäng, millega üritatakse vas tast esimese paarikümne minutiga ära väsitada ja kiired juhtväravad kätte saada. „Seniste MM-va likturniiri mängude põhjal on seda hästi näha ol nud. Valiksarja esimeses mängus Kreekaga läksid

prantslannad 25. minutiks 4 : 0 juhtima ja Eesti naiste võõrsilkohtumises Prantsusmaaga oldi esi mese pooltunni järel samuti 4 : 0 eduseisus,“ mee nutab Nõmm.

Nõmme arvates on Prantsusmaa mängus kee ruline leida suuri nõrkusi, kuid suvise EM-finaal turniiri veerandfinaalmäng Hollandi vastu paljas tas puudujäägid prantslannade mängujoonises. „Nii Prantsusmaa meeste- kui ka naistekoondis te puhul räägitakse tavaliselt enne suurturniire nende sisekliimast. Neil on küll tohutult kvalitee ti, kuid vahepeal ei saada loogiliselt enda mängu tööle. EMi veerandfinaal Hollandi vastu tõendas just seda fakti ja kui Prantsusmaa ei suutnud kii resti väravaid ära lüüa, siis muututi kärsituks ja mängust kadus voolavus ära,“ räägib Nõmm.

Üldjoontes võib aga Nõmme arust Prantsus maa naiste EMi-sooritusega rahule jääda. „Kind lasti jättis suure pitseri nende turniirile Katoto vi

Tekst: Erko Litvjakov Foto: Sarah Stier, UEFA via Getty Images

gastus – poolfinaalis Saksamaaga jäi neil edurivis Alexandra Poppi taolisest puhtast ründajast puu du. Küll aga suudeti üle mitme suurturniiri enda tase välja mängida,“ seletab ERRi spordiuudiste osakonna toimetaja.

Prantsusmaa naistekoondist on kummitanud aastaid aga omapärane probleem. Nimelt on neil maailmatasemel keskväljamängijate puudus, kuna koondise peatreener Corinne Diacre ei saa Prant susmaa meisterklubi Lyoni Olympique’i mängija tega kõige paremini läbi. „Peatreener Diacre ei ole juba aastaid Lyoni keskväljamängijatega läbi saanud ja neid koondisesse kutsunud. Nende kva liteedi puudumine jätab aga Prantsusmaa koon dise mängule aeg-ajalt selge jälje, mistõttu pole nad oma koondise potentsiaali suutnud täielikult ära kasutada,“ arvab Nõmm.

Seega läheb Eesti naistel Prantsusmaa vas tu küll keeruliseks, kuid mida kauem suudetakse

Prantsusmaa koondisele oli EMil oluline tähis Hollandi üle saadud võit veerandfinaalis – eelmisel viiel suurturniiril, millest nad osa võtsid, langesid nad välja just selles faasis.

oma värav puutumatuna hoida, seda kärsitumaks võivad vastased muutuda. „Eestil on Prantsusmaa vastu palliga keeruline, eeldatavasti tuleb panusta da standarditele,“ pakub Nõmm. Standardolukor dade kaitsmiseks on aga Prantsusmaal kasutada ülikogenud Wendie Renard. Kapten Renard on 1,87 meetrit pikk ning 136 koondisemänguga löönud 33 väravat. „Olen üsna kindel, et nendest 33 väravast on Renard vähemalt 25 löönud just nurgalöökidest – ta on õhus tõesti võimas ja teda on väga keeruli ne takistada,“ räägib Nõmm.

Eesti–Prantsusmaa MM-valikturniiri kohtumi ses pannakse rahvusstaadionil pall mängu kell 18. Tegemist on naistekoondise viimase kodumän guga valiksarjas, kus kohtumistele tõmmatakse joon alla 6. septembril Kasahstanis. Pääsmeid mängule saab osta Piletilevist, esimest korda kantakse Eesti naistekoondise valikmängu üle ka televisioonis – otsepilti näitab ETV2.

Mikk Valtna: hommikul kella seitsmest lähen teele...

Eduka restoraniäri kõrvalt jätkab kunagine kõrgliiga tasemel jalg- ja korvpallur Mikk Valtna JK Welco treeningutel käimist ja on pärast jalaoperatsiooni pääsenud ka väljakule. 36aastase Valtna ellu kuulub ka kitarrimäng ansamblis Forest Kämp, reisimine ja palju muud.

Tekst: Indrek Schwede | Fotod: erakogu

olla pidanuks keskenduma ühele alale, et jõuda vähemalt Eesti koondisse. Tema esimene ala oli korvpall, aga koolieas oli ta lühike ja see sai otsus tavaks.

„Mul polnud kõrval kedagi, kes oleks öelnud, et võin veel kasvada,“ räägib 188 sentimeetri pik kune Valtna, kes on enda sõnul flirtinud mõttega, et ühe ala juurde jäädes oleks võinud kaugemale jõuda. „Eestis võinuksin oma praeguse kasvuga vabalt tagamängija positsioonil hakkama saada.“

„M

a olen noorem kui Cristiano Ronal do!“ põrutab Mikk Valtna vastuseks sageli esitatud küsimusele, miks ta ei suuda loobuda jalgpalli mängimisest. „Mul krii bib väga hinge, et Eestis peetakse 28–30aastaseid mängijaid jalgpalli jaoks liiga vanadeks. Ma pole sellega nõus ja minu jätkamises on küllap ka sees väike protest sellise suhtumise vastu.“

Valtna on mänginud meistriliiga tasemel nii jalg- kui korvpalli ja arutleb tagantjärele, et võib

Tartus Forseliuse gümnaasiumi kõrval elanud Mikk tagus õhtuti koos poistega nagunii vutti ja kui linna legendaarseim jalgpallitreener Hillar Otto kutsus, läks ta rõõmuga jalgpallitrenni. Nii sai Valtnast kahe ala mees.

Spordi kaudu avastas iseend „Suures plaanis neil kahel alal erinevusi pole,“ räägib mõlemal alal ka treeneriametit pidanud Valtna. „Sar nasus on see, et mõlemad on võistkonnaalad. Pole vahet, mitu meeskonnakaaslast sul kõrval on, sest vastutus meeskonna ees on sama. Minule on jalgpall raskem olnud, sest väljak on suurem ja mänguaeg pikem. Korvpallis vahepeal aeg seisab – kui on va hetused või vabavisked –, mis võimaldab anaeroob sele pingutusele pausi teha. Jalgpallis on pingutus kestvam. Kui mängid tugevama vastu, jooksed terve mängu palli järel. Taktikalises mõttes on sarnane see, et on rünnak ja kaitse. Jalgpallis on nüansse rohkem kasvõi keskväljamängu näol. Korvpallis on asjad liht samad – kui oled ülitugev üks-üks mängija, siis suure tõenäosusega võidad. Jalgpallis on võimalik tugeva ma vastase vastu rohkem oma puudusi lappida.“

Valtna käib tänaseni igas Welco trennis ega oskagi teistmoodi. Paus tuli sisse vaid aasta esi mesel poolel, kui ta sai jaanuaris elu suurima vigastuse: palju vatti saanud hüppeliigest pidi opereerima. Augusti lõpus tegi ta hooaja eduka debüüdi, kui skooris Welco duubelmeeskonna eest Eesti meistrivõistluste II liigas.

„Kodus meid vennaga väga ei suunatud, meil oli vabakasvatus,“ selgitab Valtna. „Mind on väga palju vorminud sport, mille kaudu olen avasta nud iseend ja kujundanud reeglid. Oma tree neritelt olen saanud kohusetunde, harjumuse mitte kunagi hilineda ja teha kõike maksimaal selt. Olen lapsest saadik olnud võistkonnaliige ja

võin lapsevanematele soovitada, et pange laps kindlasti võistkonnaala tegema – seal õpitakse üksteisega arvestama. Olen pidevas liikumises, tegelen kogu aeg millegagi, olgu selleks töö või kõrvaltegevused. Proovin teha, mis endale huvi tav tundub ja mis hoiab toonuses. Pulbitsen iga päev energiast. Hommikul kella seitsmest lähen teele...“

Ei häbene olla teenindaja

Suure osa Mikk Valtna elust moodustavad baar Väike Kuuba ja restoran Kolm Tilli, mille üks oma nikest ta on. Jalgpallurist üliõpilasena sobis Valtna elustiiliga just baarmeni ja ettekandja amet, sest see võimaldas oma aega paindlikult planeerida.

„Mul olid trennid ja mängud ja kuna olin ko husetundlik, siis mind hoiti ja mul lubati alati kõige esimesena töögraafikus ajad paika panna,“ meenutab kehakultuurlase kõrgharidusega Valt na. „Nagu sellisel puhul ikka – kui töö huvitab, hakkad mõtlema, et teeks ise!“

2015. aastal tegi Valtna koos Karl Astoki ja Joel Ostratiga Emajõe äärde baari Väike Kuuba. Sellele järgnes kolm aastat hil jem restoran Kolm Tilli, mis on peale Tartu olemas ka Tallinnas. Valtna sõnul on Kolm Tilli Eesti suurim restoran nii töötajate arvu (65) kui ka käibe poolest. Restorani loomist alustati kõige täht samast – inimestest.

„Kaugelt restorani juhtida pole võimalik. Mina näiteks olen igal nädalal vähemalt korra teenindaja rollis.“

„Kõige alguses on inimesed, mitte ruumid ega miski muu seesugune,“ selgitab Mikk Valtna. „Pead teadma, mida tahad, ja valima selleks parimad tegijad. Siirus ja ausus jõuab inimesteni. Kindlasti on oluline omaniku

Juss, Pane Biiti

Trummarist isalt on Mikk Valtna saanud huvi muusika vastu. Isa kõrval õppis trumme mängima ka vend Siim, kel on jalgpalli meist riliigas kirjas Mikust mõnikümmend mängu rohkem. Kolmekesi koos sisustati bändi prooviruum, mis sai nimeks Juss, Pane Biiti. „Sellest prooviruumist sai meie Welco kogukonna keskus,“ rää gib Mikk Valtna. „Siin on peetud palju Welco ja Tammeka pidusid, vaadatud koos EM- ja MM-finaalturniiri mänge. Welco algaastatel oli sel prooviruumil klubile tugev tähendus, see on osa Welco folkloorist ning sidunud erinevaid inimesi ja tegevusi.“

Praegu mängib Mikk ansamblis Forest Kämp soolokitarri. Paljude esinemiste kõrval on eestikeelset kantrisugemetega indie-muusikat viljelev bänd välja andnud ka plaadi. Laulmisest Valtna hoidub: „Bändimehed on öelnud, et kui võimalik, siis ära laula! Olen püüdnud nende soovitusest kinni hoida, aga staadionil jalgpallimängule kaasa elades ikka laulan, siis häbi kaob!“

65

töötajat on restoranis Kolm Tilli – täpselt sama palju mänge on Valtnal kirjas Premium liigas.

Üle 170

kohalolu. Kaugelt restorani juhtida pole võima lik. Mina näiteks olen igal nädalal vähemalt korra teenindaja rollis. Tahan teada, kuidas asjad toimivad, tahan anda külalistele seda omaniku kohalolu tunnet ja kõi gele lisaks mulle meeldib see töö! Teen jooke, pitsasid ja kannan neid ette! Kui olin aasta Hispaanias vahetusüliõpi lane, proovisin seal ka teenindajana tööd saada, aga Lõuna-Euroopas on see väga prestiižne töö, mille jaoks puudus mul vajalik kogemus, ja küllap jäi puudu ka keeleoskusest.“

Mängimine annab vabaduse tunde Valtna rõhutab iga tegevuse puhul enesekriitika tähtsust. Ilma kriitikata pole arengut. Ilma kriiti kata ei toimi asjad nii, nagu nad peaksid. Alati lei dub vaatenurk, mille järgi saaks asju veel paremini teha. Ei saa leppida, et oled kõik saavutanud.

„Samas on selge, et liigne enesekriitika pole ka hea,“ ütleb Valtna. „Ei tohi endal hoogu maha tõmmata, häid ideid tuleb ikka julgeda järele proovida.“

Jalgpallis ei tee Valtna pikki plaane, vaid püüab jälgida, et noorematele jalgu ei hakkaks jääma: „Päris kõigist enam mööda ei jaksa joosta ja peab rohkem mõtlema, aga samas pakub mulle rahul dust mängida ikka võimalikult kõrgel tasemel. Mida kõrgem tase, seda rohkem pinget. Küll elu selle paika paneb, millal pean liigajalgpalliga lõ petama. Seni naudin mängu ja seda vaba olemise tunnet, mida mäng mulle annab.“

2014.

aastal mängis Valtna viimati Premium liigas, esindades Tartu Tammekat.

värava on Mikk Valtna aastate jooksul löönud Welco meeskondade eest kokku. Sellega on ta pika puuga klubi ajaloo parim väravakütt.

Jäädvustusi kuumast suvest



see siis nüüd jälle oli?“ pärib Narva Transi väravavaht Aleksei Matrossov ülejäänud tiimilt, kui Transil tuli Kadrioru staadionil vastu võtta häbistav 2 : 5 kaotus Tallinna Kalevilt. Eba stabiilsusega silma paistvad narvalased suutsid seejärel vaid mõni nädal hiljem aga FC Floraga viigistada!

Foto: Jana Pipar



näed mängu ajal väljaku ääres kaame rat

tahad lehvitada,

samal ajal vajab pall jälgimist… Pärnu Vapruse mängija Elizaveta Rutkovskaja stiilinäide.

Foto: Brit Maria Tael /

Turvatöötajad Tallinna Kalevi „ultrate“ sektorit hoolega valvamas.

Foto: Jana Pipar

MM 2010: vuvuzela’d, „Waka Waka“ ja tiki-taka

Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga: aasta lõpus Kataris toimuva MMfinaalturniiri eel võtame igas numbris vaatluse alla ühe või kaks varasemat turniiri. Liigume kronoloogilises järjekorras: seekord on luubi all 2010. aasta turniir. Seni viimase, 2018. aasta MMini jõuame novembris, kui Kataris tänavuse aasta turniiril pall mängu pannakse!

Pärast seda, kui Lõuna-Aafrika vabariik oli vastuolulisel moel jäänud ilma 2006. aasta MMi korraldusõigusest, otsustas FIFA pi sut muuta korraldusõiguse jagamise põhimõtteid ning kehtestas regionaalse rotatsiooni: MMi kor raldamine pidi hakkama käima konföderatsioo nide kaupa ning esimesena pandi paika, et 2010. aasta turniiri saab endale mõni Aafrika riik. Kor raldamise vastu näitas huvi üles viis kandidaati: Lõuna-Aafrika vabariik, Maroko, Egiptus, Tunee sia-Liibüa ühiselt ja Nigeeria, kes lootis esialgu kandideerida koos naaberriikide Benini, Ghana ja Togoga. Enne hääletust loobusid nii nigeerla sed kui Tuneesia-Liibüa, kuivõrd FIFA kinnitas, et mitme riigi ühist kandidatuuri rohkem ei kaaluta. Otsustaval hääletusel jäi Egiptus sootuks nullile, LAV sai 14 ja Maroko 10 häält.

Nagu tollele ajale kombeks, määrisid protsessi hiljem karmid korruptsioonisüüdistused. 2015. aas tal tuli välja, et Lõuna-Aafrika vabariigi korraldusko mitee oli FIFA täitevkomitee liikmetele altkäemaksu andnud kokku kümne miljoni dollari ulatuses.

Kuigi turniirile eelnenud aja jooksul tunti pide valt muret, kas kõik staadionid (kümnest areenist viis ehitati MMi tarbeks tuttuuena) saavad ikka valmis ja kas organiseerimine sujub piisavalt häs ti, jõuti 2010. aasta suvel lõpuks mängudeni suu remate sekeldusteta, kuigi 2009. aastal otsustas 70 000 ehitajat korraga streikida.

Eesti sai mängida tulevaste maailmameistritega, Vassiljevilt ja Zenjovilt esimesed kollid

Eesti koondis loositi Euroopa MM-valiksarjas ühte alagruppi Hispaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Türgi, Belgia ja Armee niaga. Tugevas seltskonnas kogesid eestlased rõõmu, kuid ka musta masendust. Avamängus võõrsil Belgiaga lõime küll kaks väravat (neist esimese 19aastane Sergei Zenjov), ent 2 : 3 kaotusele vajutas lisapitseri ka Andrei Stepanovi raske peavigastus, mille põhjustas õnnetu kokkupõrge Marouane Fellainiga (loe sellest täpsemalt juulikuu Jalkast!). Sellele järg nes kohutav 0 : 7 kolakas Bosnia käest ning ka värske Euroopa tšempioni Hispaania käest saime kaks kindlat 0 : 3 allajäämist.

Valiksarja lõpus vaatas aga vorminool taas ülespoole. Türgiga kodus tehtud väravateta viigi järel suutsime kahest märtsikuisest mängust Armeeniaga võtta neli punkti, kusjuures võõrsilmängus lõi oma esimese koondisevärava Konstantin Vassiljev. Valiksari lõppes meile aga vägeva tulemusega: Raio Piiroja ja Vassiljevi väravatest alistasime 2 : 0 Belgia! Viiendast kohast enamaks valikgrupis sellest aga ei piisanud – Hispaa nia võitis grupi täiseduga, teise koha meeskonnana sai playoff’i proovida Bosnia ja Hertsegoviina.

Hispaania kapten Iker Casillas tõstab Kuldse Jumalanna pea kohale –Hispaania on maailmameistrite klubis! Uue tiitlivõitja sünd oli sealjuures selge juba enne finaali, sest ka Holland polnud varem maailmameistriks tulnud. Foto: imago images / Xinhua / Scanpix

Tekst: Raul Ojassaar

Egiptus komistab taas viimasel tõkkel Finaalturniiril jäi kohtade jaotus eelmise korraga võrreldes samaks, ainult selle vahega, et korral dajamaale määratud koht läks Aafrikale lisaks. Seega sai esimest korda näha MM-turniiri, kus Aafrikat esindas kuus riiki. Debütante jõudis Lõu na-Aafrikasse lõpuks vaid üks: Slovakkia koondis, kes oli seda ka väikese mööndusega, sest slovakid olid varem finaalturniiril käinud Tšehhoslovakkia koosseisus. Juba teist korda viimase kolme turnii ri jooksul pääses 32 sekka kahe miljoni elanikuga Sloveenia.

Aasias jäi pärast neljal eelmisel turniiril käi mist kõrvale Saudi Araabia, kelle koha napsas endale Põhja-Korea. Esimest korda pärast 1982. aastat jõudsid pärale Honduras ja Uus-Meremaa, puudujatest võib välja tuua Horvaatia, Tuneesia, Rootsi, Poola, Venemaa, Türgi ja Ukraina.

Aafrikas jäi ülinapilt taas MMilt eemale va litsev kontinendi tšempion Egiptus, kes lõpe tas grupi Alžeeriaga võrdselt ja kaotas eraldi korraldatud omavahelise otsustava kohtumise. Egiptlastel jätkus seega nukker seeria: hoolima ta sellest, et nad olid vahepeal neli korda Aafrika meistriks tulnud, jäi nende eelmine MMil käik aastasse 1990.

Bafana Bafana imeline algus ja prantslaste streik Juba finaalturniiri avamäng andis rahvusvahelise le publikule aimu, mida ülejäänud kuu aja jooksul oodata võib – mitte mänguliselt, vaid tribüünidelt! Vuvuzela’de kõrvulukustava sumina (vaata lisalu gu) saatel tegi Bafana Bafana hüüdnime kandev võõrustaja turniirile imelise alguse, kui avamän gus Mehhiko vastu viis Siphiwe Tshabalala imeli ne kauglöök 55. minutil omad juhtima. Teist MMi järjest lõi võõrustajameeskond turniiri avavärava ja teist korda järjest oli see tabamus üks kogu tur niiri ilusamaid! Kolme punkti Bafana Bafana siiski kätte ei saanud – 79. minutil lõi mehhiklaste lii der Rafael Márquez viigivärava, mis osutus hiljem edasipääsu suhtes määravaks, jättes kodumees konna kaheksandikfinaalist eemale. Alagrupi või tis küll Uruguay, kuid suured pealkirjad kirjutati selles grupis hoopis Prantsusmaa kohta.

Täpselt nagu ka kaheksa aastat tagasi, osutus näiliselt suhteliselt soodsa alagrupiloosi saanud Prantsusmaa turniir meeletuks läbikukkumiseks. Juba turniirile pääseti üle noatera (vaata lisalugu) ning võistluste eel tekitas meeskonnas lahkhe lisid Franck Ribéry ja Karim Benzema kohtuasi, mis puudutas alaealist prostituuti. Tunded keesid totaalselt üle aga teises alagrupimängus Mehhiko vastu, mis 0 : 2 kaotati ja mille vaheajal otsustas ründaja Nicolas Anelka peatreener Raymond Do menechi solvangutega üle kallata. Anelka saade ti pikema jututa koju, aga kaasmängijad asusid Anelkat toetama ja boikoteerisid viimasele ala grupimängule eelnenud avatud treeningut, mille

Vastuolulised vuvuzela’d

Kui Lõuna-Aafrika inimestele oli vuvuzela’de sumin jalgpallimän gudel igapäevane ja tavaline, siis ülejäänud maailm sai esimeste mängude otseülekandeid vaadates vaat et šoki – miks ometi on iga mängu taustaheliks lakkamatu vali sumin? Just 2010. aasta MMi ajal sai maailm tuttavaks Lõuna-Aafrika jalgpalli „kaubamär gi“ ehk vuvuzela’ga – plastist värvilised ja ülimalt valjud pasunad olid kohalike pealtvaatajate standardvarustuses ning tekitasid staadionil väga iseloomulikku müra, mis oli paljudele mängijatele, treeneritele ja pealtvaatajatele häiriv.

Üks vuvuzela suudab meetri kauguselt teha 120detsibellist häält, mida saab võrrelda kiirabisireeniga ja mis ohustab inimese kõrvakuulmist. Kujutage nüüd ette, kui staadionil on ühe vuvuzela asemel koos kümme tuhat! Tekitatud suminaga olid hädas ka telejaamad, kes üritasid leiutada mooduseid, kuidas pidev müra foon koduseid jälgijaid kõige vähem häiriks.

Kuigi FIFA kaalus juba enne turniiri staadionitel vuvuzela’de keelamist, leiti, et tegu on Lõuna-Aafrika jalgpalli lahutamatu osa ga, ning keeldu ei kehtestatud. Küll aga keelasid MM-finaalturniiri järel vuvuzela’d eri võistlussarjad, staadionid ja organisatsioonid – muu hulgas on need keelatud olnud olümpiamängudel, edasis tel MM-finaalturniiridel ja UEFA võistlussarjades.

Vuvuzela. Foto: Berndt Meyer

asemel luges Domenech kümnetele kaamerate le-mikrofonidele ette mängijate ühisavalduse. Nagu arvata võis, ei olnud prantslased viimaseks mänguks teab mis konditsioonis ning said Lõu na-Aafrikalt 1 : 2 kaotuse, mis tähendas mõlemale tiimile kojusõitu. Prantslaste olukord oli nii tõsi ne, et turniiri järel kohtus kapten Thierry Hen ry olukorra lahendamiseks suisa riigi presidendi Nicolas Sarkozyga.

B-grupis läks suursoosikul tunduvalt hõlpsa mini: Argentina võitis kõik kolm kohtumist vära vate vahega 7 : 1 ja sammus koos Lõuna-Koreaga kaheksandikfinaali. Alles teist korda MMile pää senud Kreeka jäi esimesena välja, jagades saatust Nigeeriaga.

Inglased koperdavad 16 parema sekka Alati suurte ootustega turniire alustav Inglismaa tegi seekord seda itaallasest peatreeneri Fabio Capello käe all, kuid esimesed kaks kohtumist osutusid vaat et katastroofiks. Avamängus USA vastu mindi juba neljandal minutil Steven Ger rardi väravast ette, kuid veel enne poolajavilet oli seis viigis – karjääri piinlikem hetk oli väravava hil Rob Greenil, kes oskas Clint Dempsey ohutu kauglöögi kuidagi keha alt väravasse puterdada ja sellega võidupunktid käest anda.

Teises mängus nõuti Inglismaalt Alžeeria vastu kohustuslikku võitu, ent tulemuseks oli taas kord pettumus – seekord vedas alt nende rünnak, mis ei suutnudki 90 minuti jooksul vastase värava all midagi erilist korda saata ja leppis väravateta vii

AJALUGU

giga. Viimases voorus vajasid inglased seega võidu ja viigiga alustanud Sloveenia vastu kindlasti võitu, mis Jermain Defoe väravast ka saadi ja millega tur niiri säravalt alustanud sloveenid eriti valusal moel auti löödi – teises mängus päästis ameeriklastele edasipääsu Landon Donovani koll 90 + 1. minutil! Aafrika võistkondadest sai esimesena või du kirja Ghana, kes alistas D-grupi avamängus Serbia 1 : 0 ja viigistas seejärel Austraaliaga, sa mal ajal kui Saksamaa sai teises voorus Serbialt ootamatu 0 : 1 kaotuse. Sakslastele tähendas see esimest kaotust MMi alagrupiturniiril ala tes 1986. aastast! Viimases voorus jäid ghana lased küll Saksamaale 0 : 1 alla, kuid kuna teises mängus ei suutnud Serbia samal ajal Austraalia vastu punkti kirja saada, piisas Ghanale sellest napiks edasipääsuks.

Itaalia krahh ja Uus-Meremaa omapärane saavutus

Kui E-alagrupi mängud möödusid küllaltki sünd mustevaeselt – väikese üllatusena suutis Jaapan viimases voorus Taani alistada ja sellega 16 sekka marssida –, siis F-alagrupp pakkus see-eest draa mat täie raha eest ja veel pealegi. Valitsev maail mameister Itaalia loositi ühte alagruppi Paraguay, Slovakkia ja Uus-Meremaaga ning seda nelikut nimetati turniiri eel selgelt kõige nõrgemaks. Esi mesed mänguvoorud tekitasid aga väga põneva olukorra: esimesest neljast mängust lõppesid lau sa kolm viigiga, ainsa võidu suutis Slovakkia üle kirja saada Paraguay.

Viimase vooru eel oli seni nii Paraguay kui Uus-Meremaaga viigistanud Itaalial vaja Slovak kia vastu võita, et edasi pääseda, kuid asjad kisku sid juba varakult viltu: Róbert Vitteki tabamused viisid Slovakkia viimase kümne minuti eel 2 : 0 juhtima ning hoolimata sellest, et itaallased said lõpus püssi paukuma ja lõid kaks väravat, saatis vaid kaks minutit varem vahetusest sekkunud Ka mil Kopúneki 89. minuti koll tiitlikaitsjad koju juba alagrupiturniiri järel.

Itaalia peatreener, neli aastat varem rahvus kangelaseks kerkinud Marcello Lippi võttis kogu vastutuse enda peale, lahkus ametist ja naasis treeneritööle alles kaks aastat hiljem Hiinas.

Koos Itaaliaga jäi selles grupis edasipääsuuks suletuks Uus-Meremaa ees, kes leppis kõik kolm alagrupimängu viiki ja lahkus seega turniirilt ain sa koondisena ühegi kaotuseta. Kõlav saavutus ei jäänud kodumaal muidugi tähelepanuta: uusme remaalased väntasid oma turniirist dokfilmi peal kirjaga „Undefeated“ („Löödamatud“)!

Põhja-Korea ehmatab brasiillasi

G-grupis tekitas elevust esimest korda pärast 1966. aastat MMile jõudnud Põhja-Korea – sule tud paariariik oli 44 aastat varem suutnud ju mä lestusväärsel kombel Itaalia alistada ja veerand finaalis Portugalile kolm väravat lüüa. Seekord

„Waka Waka“ vallutab edetabelid

Kuigi lõunaaafriklased kurtsid, et FIFA oleks võinud turniiri ametlikku laulu valida esitama mõne Lõuna-Aafrika või vähemalt Aafrika artisti, osutus valituks hoopis Kolumbia poptäht Shakira –ja FIFA ei pidanud oma otsust kahetsema, sest tema „Waka Waka (This Time for Africa)“ osutus tõeliseks megahitiks, tõustes eri riikides üle maailma edetabelite tippu ja olles mitmel pool ka kogu aasta kõige populaarsem laul. Mitme jalgpallitähega vürtsitatud video on senimaani YouTube’is ülipopulaarne, kuuludes saidi ajaloo 30 vaadatuima video sekka!

Just muusikavideo filmimisel sündis ka suur armastus –Shakira kohtas seal endast päevapealt kümme aastat nooremat Hispaania vutimeest Gerard Piquéd, kellega 11 aastat koos elati ja kaks last saadi.

„Waka Waka“ polnud aga sugugi ainus MMiga seotud poplaul, mis ülemaailmse populaarsuse saavutas – üle maailma mängisid raadiod nõrkemiseni ka turniiri ühe suursponsori Coca-Cola poolt MMi promomiseks valitud lugu „Wavin’ Flag“, mille esitaja oli Somaalia-Kanada laulja K’naan.

Paraguay ründaja Roque Santa Cruz saadab Itaalia kaitsjate Riccardo Montolivo ja Giorgio Chiellini vahelt läbi 2010. aasta MMi ametliku palli Jabulani. Uudse aerodünaamilise lahendusega mänguvahend koosnes varasematega võrreldes vähematest paneelidest, mis muutis palli lennu väravavahtidele sageli ettearvamatuks ja teenis seetõttu kriitikat. Brasiilia kindamees Júlio César võrdles seda supermarketi suvalise kummipalliga, maailmameistriks tulnud Iker Casillas avaldas aga kahetsust, et „nii oluline võistlus mängitakse nii kohutava palliga“. Foto: imago/Scanpix

Pretsedenditud vennad

2010. aasta MMil sündis kaks omapärast vendadega seotud saavutust, mida pole ei varem ega hiljem finaalturniiridel korratud. Hondurase koondise ridades sõitsid MMile mängijana kolm venda – Jerry, Wilson ja Johnny Palacios, alagrupimängus Ghana ja Saksamaa vahel olid kaks venda aga platsil omavahel vastamisi. Saksamaa keskkaitsjat Jérôme Boatengi ja Ghana poolkaitsjat Kevin-Prince Boatengi ühendab ghanalasest isa, sakslannast ema on aga palluritel erinev. Mõlemad mehed sündisid ja kasvasid üles Saksamaal ja esindasid Saksamaa noortekoondiseid, kuid täiskasvanuikka jõudes otsustas Kevin-Prince mängida isa sünni riigi eest.

päris nii lennukat minekut küll ei näidatud, kuid põhjakorealaste avamäng Brasiilia vastu jäi palju dele jalgpallisõpradele kauaks meelde.

Hoolimata sellest, et brasiillased tulid mängule tohutult suurte soosikutena, osutas Põhja-Korea neile väga südi vastupanu ja kuulsad brassid jõud sid avaväravani alles 55. minutil, kui äärekaitsja Maicon sisuliselt nullnurga alt väravavahti ülla tas ja palli võrku vinditas. Elano värav 72. minutil kasvatas brasiillaste edu kaheväravaliseks, kuid põhjakorealased ei andnud alla ja võitlesid mängu lõpus Ji Yun-nami tabamuse toel vahe taas mini maalseks. Mäng oli kaotusest hoolimata sedavõrd väärikas, et Põhja-Korea riigitelevisioon näitas mängu (küll 17tunnise viibega) täispikkuses. Igal Põhja-Korea mängul oli kohal ka tuhandepealine fännisektor, mis koosnes tegelikult hiinlastest, kelle oli Põhja-Korea ostnud oma fänne mängima. Igatahes tekitas laitmatult sünkroniseeritud, ent kummaliselt robotlik ja mängusündmustest end mitte häirida lasknud sektor palju elevust.

Kohtumine Brasiiliaga oli olnud sedavõrd loo tustandev, et Põhja-Korea televisioon tegi järg misest alagrupimängust Portugali vastu otseüle kande – võimalik, et neil tuli hiljem oma otsust kahetseda, sest avapoolaja 0 : 1 kaotuse järel asu sid korealased ennastunustavalt rünnakule, jätsid kaitses lahti kõik aknad-uksed ja hävisid lõpuks 0 : 7. Portugallastele olidki need alagrupiturniiri ainsad väravad – nii Elevandiluuranniku kui Bra siiliaga mängiti väravateta viiki ning mindi Brasii lia järel grupist edasi.

H-grupis kogusid nii Hispaania kui Tšiili kaks võitu ja sammusid edasi, kusjuures Tšiili pää ses selle juures võrdlemisi napilt: avamängus Hispaania alistanud Šveitsil oli viimases voorus Hondurase vastu vaja kaheväravalist võitu, kuid autsaideriga tehtud väravateta viik jättis nad ka heksandikfinaali ukse taha. Šveits oli esimene meeskond pärast 1994. aasta Norrat, kes alistas avamängus grupi võitja, kuid jäi edasipääsust ilma.

Tevez skoorib sügavast suluseisust

Turniiritabel tegi kaheksandikfinaalid terviku na mõnusalt pingeliseks – kaheksast paarist ehk ühe-kahe kohta (Holland–Slovakkia ja ehk ka Ar gentina–Mehhiko) sai öelda, et olemas on väga selge edasipääsusoosik, teiste puhul võis oodata mõnusalt võrdset ja tasavägist andmist. Suurimad võidud tulid aga kohtumistes, millest võinuks esi algu oodata kõige tulisemaid andmisi.

Saksamaa ja Inglismaa klassikaline vastasseis lõppes sakslaste 4 : 1 võiduga, kusjuures skoorist ja 20aastase Thomas Mülleri kahest tabamusest rohkem räägiti hiljem inglaste lugemata jäänud väravast (vaata lisalugu). Legendaarse argentiinla sest peatreeneri Marcelo Bielsa käe all vastastele tolle aja kohta haruldaselt kõrget survet avalda nud ja energiast pakatavat mängustiili harrasta nud Tšiili sai aga Brasiilia käest kindla 0 : 3 kaotu

Henry käsi ja Lampardi kummitusvärav tõid jalgpalli uuendused

Valikturniiri suurim skandaal puhkes Euroopa tsooni otsustava playoff-vooru kõige tulisematel hetkedel. Pärast seda, kui Prant susmaa oli võõrsil Iirimaad 1 : 0 võitnud ja kodumängu normaal aja sama tulemusega kaotanud, läks kohtumine edasipääseja selgitamiseks lisaajale. William Gallasi 103. minuti võiduvärav sündis aga patuga pooleks: Gallasile söödu andnud Thierry Henry oli vahetult enne seda palli vastase väravaesisel käega omaks võtnud! Rootsi kohtunikebrigaadil jäi õnnetul kombel see aga märkamata ning värav püsis hoolimata sellest, et iirlased kui üks mees kohe pärast värava sündimist protestima asusid. Iirlased nõudsid esialgu suisa mängu kordamist, viidates sellele, et isegi Henry ise tunnistas reeglite rikkumist, kuid FIFA lükkas selle palve tagasi, nagu ka iirlaste meeleheitliku soovi erandkorras 33. koon disena MMil osaleda.

Teine kohtunike tavatult jäme eksimus sündis kaheksandikfi naalis Saksamaa ja Inglismaa vahel, kus sakslaste 2 : 1 edusei sus saatis Frank Lampard palli latipõrkest sisuliselt pool meetrit üle väravajoone, kuid abikohtunikul jäi see silmamata. Pettunud inglased jäid lõpuks alla 1 : 4, kuid neil oli turniirilt välja langedes suurepärane vabandus: kohtunikud tegid meile liiga!

Henry juhtum tõi varasemast teravamalt päevakorda nii otsa joonetaguste abikohtunike (mida oodati juba finaalturniirile, kuid mis sinna siiski ei jõudnud) kui videotehnoloogia kasutamise. Lampardi lugemata värav oli aga väravajoonetehnoloogia kasu tuselevõtu kiirendi. Väravajoonetehnoloogia oli töös juba 2014. aasta MMil, videokohtunikud 2018. aasta turniiril.

se. „Jõudsime nii kaugele, sest väärisime seda – ja täna kaotasime, sest väärisime seda,“ sõnas Bielsa. „Me suutsime aga turniiri ühe noorema meeskon nana näidata, et oleme võimelised hästi mängima. Kui saame juurde natuke kogemust, võime saavuta da juba suuri asju.“ Bielsal oli tuline õigus – 2015. ja 2016. aastal krooniti Tšiili koondis Lõuna-Ameerika tšempioniks, siis aga juba teiste treenerite käe all.

Ei kellegi muu kui Diego Maradona juhendatav Argentina jätkas samuti võidulainel, alistades 3 : 1 Mehhiko. Kaks väravat lõi Carlos Tevez, kusjuu res esimene neist sündis meeletust suluseisust – Itaalia kohtunikebrigaadil jäi märkamata, et Lionel Messilt söödu saanud Tevez oli poolteise meetri jagu eespool kõikidest Mehhiko mängi

Just nii selgelt ületas Frank Lampardi löök väravajoone, kuid kohtunikebrigaad seda ei näinud ja värav jäi lugemata. Neli aastat hiljem kasutati MMil juba väravajoonetehnoloogiat. Foto: ekraanitõmmis / BBC

jatest, sealhulgas väravavahist! Holland alistas Slovakkia 2 : 1, kusjuures slovakkide väravakütt Róbert Vittek sai neljas mängus kirja kokku neli tabamust ja jagas sellega väravaküttide edetabelis kõrget viiendat kohta.

Suures naabrite duellis võttis Hispaania tänu David Villa 63. minuti tabamusele (täpsemad vi deokordused näitasid, et seegi värav sündis üli napist suluseisust) võidu Portugali üle, Paraguay sai Jaapanist 0 : 0 viigi järel jagu penaltiseerias. Aafrika au hoidis kõrgel Ghana, kes sai tänu oma talismani Asamoah Gyani väravale lisaajal 2 : 1 jagu USAst, sama skooriga edenes veerandfinaali Uru guay, kes alistas Lõuna-Korea.

Lõuna-Ameerika tähed saadetakse koju Kõigis neljas veerandfinaalipaaris oli olemas üks meeskond Lõuna-Ameerikast, kellele astusid vas tu kolm Euroopa koondist ja üks Aafrika koondis. Kontinendi kaks tõeliselt suurt Brasiilia ja Argen tina olid vastamisi Euroopa tippudega ja pidid mõlemad vastase paremust tunnistama. Brasiilla

Luis Suáreze nurjatu kangelastegu

Ilma igasuguse kahtluseta osutus kõige mälestusväärse maks veerandfinaaliks kohtumine Uruguay ja Ghana vahel. Draamat sai juba avapoolaja lõpus: esmalt pidi Uruguay kapten Diego Lugano vigastuse tõttu platsilt lahkuma, seejärel tõrjus uruguaylaste väravavaht Fernando Muslera Kevin-Prince Boatengi efektse käärlöögi. Esimene värav tuli vaid 20 sekundit enne avapoolaja lõppu, kui Ghana vasakäär Sulley Muntari väljaku keskel, 30 meetrilt sooritatud madala kauglöögiga Muslerat üllatas. Sealjuures oli Muntari vaid nä dal aega varem ähvardanud koondise juurest lahkuda, kuna tal tekkis konflikt serblasest peatreeneri Milovan Rajevaciga!

Kümme minutit pärast teise poolaja algust jõudis Uruguay viigini, kui nende kaptenipaela oma käele saanud ründaja Diego Forlán põrutas otse väravasse karistusala nurga juurest teele saadetud karistuslöögi. Ülejäänud nor maalaja jooksul said pealtvaatajad nautida väga tasavä gist mõlema võimalustega tempokat mängu, kuid väravaid rohkem ei löödud ja mäng läks lisaajale.

Lisaajal mängu tempo pisut rauges, kuid see-eest sai selle päris viimasel minutil nautida kõige tõupuhtamat jalgpallidraamat. Ghana kauge karistuslöögi järel jäi pall Uruguay väravaesisel lahtiseks ja Dominic Adiyiah suunas selle väravavahi tühjaks jäetud värava poole. Väravajoonel olid selleks aga valmis Uruguay väljakumängijad Jorge Fucile ja Luis Suárez, kes kõrgele pallile meeleheitlikult ette proovisid viskuda. Suárezel läkski see õnneks – teades, et mitte midagi kaotada ei ole, pareeris Amsterdami Ajaxi rün daja palli sihilikult käega (Fucile üritas sama, aga ei saanud pihta). Karistuseks punane kaart, mängukeeld potentsiaal seks poolfinaaliks ja penalti vastasele, ent Suárez võttis kõik karistused protestimata vastu.

Olukorda arvude keelde tõlkides muutis Suárez oma tembuga Uruguay edasipääsuvõimaluse nullilt protsendilt 15 protsendile – kuna mänguaeg oli juba täis saanud, ei oleks uruguaylastel enam tekkinud võimalust viigiväravat jahtida. Suáreze „turniiri parima tõrje“ järel tuli Uruguayl loota aga sellele, et Asamoah Gyan eksib penaltil (tippkonkurentsis eksitakse laias laastus 30 protsendil penaltitest) ning seejärel

sed läksid küll Hollandi vastu Robinho kümnen da minuti väravast juhtima ja neil oli avapoolajal veel häid šansse edu kasvatamiseks, kuid Wesley Sneijderi kaks väravat teisel poolajal saatsid viie kordse maailmameistri kohvreid pakkima. Brasiil lased lõpetasid sealjuures kohtumise vähemuses, kuna avaväravale söödu andnud Felipe Melo astus viis minutit pärast kaotusseisu jäämist Arjen Rob benile peale.

Argentina käsi käis kohtumises Saksamaaga veelgi kehvemini: juba kolmandal minutil Thomas Mülleri väravast kaotusseisu jäänud argentiinlas tele tähistas see alles turniiri esimest kaotussei su. Mängu edenedes hakati rünnakul rohkem ris kima ja viigiväravale oldi korduvalt lähedal, kuid murdepunkt saabus 68. minutil, kui Miroslav Klose vasturünnakul skoori tegi ja võidu oma dele sisuliselt kindlustas. 89. minutil lõppskoo ri vormistanud Klose lõi sellega oma 14. värava MM-finaalturniiridel, mis tähendas, et ta oli nüüd vaid ühe tabamuse kaugusel Ronaldo kõigi aegade rekordist.

võidetakse ise penaltiseeria (50%). Nende ühine tõenäosus oli seega 15 protsenti, aga täpselt nii läks – Gyan põrutas penalti latti ja realiseeris seejärel külmavereliselt penaltisee rias küll ise Ghana esimese löögi, kuid Muslera kaks tõrjet ja Sebastián Abreu ülimalt külmavereline Panenka-penalti viisid poolfinaali Uruguay.

Ghanalaste ahastusel polnud piire – lisaaja lõpus penal til eksinud Gyani pidid turgutama kolm kaaslast korraga, mitu mängijat olid samuti pisaratesse uppumas. Aafrika jalgpalliajalugu ei oleks saanud lähemal olla, kuid esimest Musta Mandri poolfinalisti Ghanast 2010. aastal siiski ei saanud.

Suáreze tõrje ajas aga jalgpallifännid kahte leeri: osa leidis, et tegu oli reeglite julma ärakasutamisega, millel ausa mängu põhimõtete kohaselt jalgpallis kohta olla ei tohiks – mõnel pool leiti suisa, et sellistel puhkudel võiks olla koh tunikul õigus määrata penalti asemel karistusvärav. Teised aga leidsid, et Suárez on Uruguay kangelane, mitte petis – ta maksis rikkumise eest reeglite kohaselt punase kaardi ja penaltiga ning Ghanal olid kõik võimalused nii Gyani penaltil kui penaltiseerias edasipääs endale kindlustada.

Just see hetk jättis Aafrika kodusel MMil ilma ajaloo esimesest poolfinalistist – Luis Suárez tõrjub palli väravajoonelt käega. Foto: Brian Snyder, Reuters/Scanpix

Alagrupiturniir

A-grupp

Uruguay 7 Mehhiko 4 Lõuna-Aafrika vabariik 4 Prantsusmaa 1

B-grupp Argentina 9 Lõuna-Korea 4 Kreeka 3 Nigeeria 1

C-grupp USA 5 Inglismaa 5 Sloveenia 4 Alžeeria 1

D-grupp Saksamaa 6 Ghana 4 Austraalia 4 Serbia 3

Playoff

Kaheksandikfinaalid

Uruguay – Lõuna-Korea 2 : 1 USA–Ghana 1 : 2 (l.a)

Holland–Slovakkia 2 : 1

Brasiilia–Tšiili 3 : 0

Argentina–Mehhiko 3 : 1 Saksamaa–Inglismaa 4 : 1

E-grupp Holland 9 Jaapan 6 Taani 3 Kamerun 0

F-grupp

Paraguay 5 Slovakkia 4 Uus-Meremaa 3 Itaalia 2

G-grupp

Brasiilia 7 Portugal 5 Elevandiluurannik 4 Põhja-Korea 0

H-grupp

Hispaania 6 Tšiili 6 Šveits 4 Honduras 1

Paraguay–Jaapan 0 : 0, pen 5 : 3 Hispaania–Portugal 1 : 0

Veerandfinaalid

Uruguay–Ghana 1 : 1, pen 4 : 2 Holland–Brasiilia 2 : 1

Argentina–Saksamaa 0 : 4 Paraguay–Hispaania 0 : 1

Poolfinaalid

Uruguay–Holland 2 : 3 Saksamaa–Hispaania 0 : 1

Kolmanda koha mäng

Uruguay–Saksamaa 2 : 3

Finaal

Holland–Hispaania 0 : 1 (l.a)

Nii Paraguay–Hispaania kui Uruguay–Ghana (vaata lisalugu) kohtumised jäid erineval moel eelkõige meelde penaltite pärast. Paraguay ja Hispaania mängus löödi kolme minuti jooksul kolm penaltit, aga pöörase sündmuste jada järel jäi seis ikka 0 : 0! 57. minutil andis kohtunik esmalt nurgalöögiolukorras penalti Paraguay kasuks, kui Gerard Piqué vastaste ründaja Óscar Cardozo käe küljes rippus. Hispaania väravavaht Iker Casillas suutis aga Cardozo 11 meetri trahvilöögi tõrjuda, misjärel jooksid hispaanlased palliga väljaku tei

se otsa, kus David Villa omakorda neile penalti teenis. Xabi Alonso saatis esimese löögi küll sis se, kuid kohtunik lasi lööki korrata, kuna teised Hispaania mängijad olid karistusalasse liiga vara sisenenud. Alonso korduslöögi suutis aga Justo Villar tõrjuda!

Hispaanlaste võiduvärava lõi 83. minutil taas David Villa, kes saatis Pedro postist tagasi põr ganud palli mõlema posti põrkest (!) väravasse. Hispaania peatreener Vicente del Bosque kiitis vastast ning möönis, et tema meeskond ei män ginud oma võimete tipul. Paraguay koondise läbi aegade parima tulemusena veerandfinaali tüü rinud argentiinlasest peatreener Tata Martino juhtis koondise järgmisel aastal Copa América finaali ning töötas hiljem nii FC Barcelona kui Argentina koondise lootsina. Tänavusele MMile sõidab ta aga hoopis Mehhiko peatreenerina.

Giovanni van Bronckhorsti tähetund Kaks poolfinaali osutusid olemuselt väga erine vaks, kuigi mõlemas tõusid kangelaseks vete ranmängijad. Kahe aasta taguse EM-finaali kor duslahing Saksamaa ja Hispaania vahel lõppes täpselt sama skooriga – Hispaania võitis 1 : 0, mängu ainsa värava lõi 73. minutil peaga 32aas tane keskkaitsja Carles Puyol. Hispaania finaali vastaseks sai aga Holland, kes alistas lahtises ja vaatemängulises kohtumises Uruguay 3 : 2. Hollandlaste täheks tõusis karjääri viimaseid mänge pidanud 35aastane vasakkaitsja ja kapten Giovanni van Bronckhorst, kes avas 18. minutil skoori fenomenaalse kauglöögiga – oma äärelt ülespoole tõustes nägi van Bronckhorst pisut ruumi, tegi ühe puute ette ja virutas seejärel se davõrd püüdmatu raketi ristnurka, nii et sellest täpsemalt ei oleks olnud võimalik palli lüüa! Aas ta lõpus valiti tema koll Puskáse auhinna hääle tusel kolmandale kohale ehk kogu aasta jooksul löödi kogu maailmas sellest vaid kaks ilusamat väravat. Kuigi Diego Forlán suutis avapoolaja lõ pus veel seisu viigistada, läks Holland teise poolaja keskel Wesley Sneijderi ja Arjen Robbeni vä ravatest oma teed ning Maxi Pereira üleminutite tabamus oli vaid lohutusvärav.

Kolmanda koha mängus oskas Uruguay samuti 2 : 3 skooriga kaotada – seekord aga teise poolaja alguses saavutatud 2 : 1 eduseisust. Kaotus kol manda koha mängus ei olnud aga uruguaylaste le suur pettumus – juba poolfinaali jõudmine oli nende jaoks suur õnnestumine. Saksamaa sai aga teist MMi järjest kaela pronksmedali. Kolmanda koha mängus tegid skoori nii Diego Forlán kui Thomas Müller – esimene valiti turniiri parimaks mängijaks, teine tuli aga viie tabamusega kuldse saapa arvestuse võitjaks. Viis kolli said peale Mül leri kirja veel Forlán, Wesley Sneijder ja David Vil la, kuid Müllerile tõi nende ees edu lisaks antud kolm väravasöötu.

Tuline finaal ja Robbeni kahetsus

MM-finaal osutus kõigi aegade tuliseimaks – ing lasest kohtunik Howard Webb määras 120 minuti jooksul kokku lausa 46 viga (Holland 28, Hispaa nia 18) ja lausa 14 kollast kaarti, millest kaks tulid Hollandi keskkaitsjale John Heitingale. Punaseid kaarte oleks võinud tulla veel, kuid mitu olukorda jäi kohtunikel täpselt fikseerimata.

Paremad väravavõimalused olid esialgu Hol landil – iseäranis suure kahetsusega vaatab mängule tagasi Arjen Robben, kes jättis kasu tamata kaks supervõimalust. 62. minutil pääses ta Wesley Sneijderi suurepärase söödu järel Iker Casillasega silmitsi, kuid Casillas suutis varbaot saga tema löögi väravast eemale suunata. 20 mi nutit hiljem pääses ta samuti kaitseliinist möö da, kuid hakkas siis Casillasest mööda triblama ja kaotas palli.

Lisaajal jätkus põnev ja tasavägine kohtumi ne, kuid täpselt nii, nagu oli läinud Hispaanial eelmises kolmes väljalangemismängus, läks ka seekord – nad võtsid 1 : 0 võidu. Rahvuskangela seks tõusis 116. minutil FC Barcelona poolkaitsja Iniesta, kes võttis poolkiire rünnaku lõpetuseks karistusalas omaks Cesc Fàbregase söödu ja kõmmutas selle võrku. Fiesta võis alata – kahe aasta tagusele triumfile EMil olid hispaanlased lisanud ka MM-tiitli!

Lugude koostamisel on muu hulgas kasutatud FIFA ametlikku MM-ajaloo raamatut „The Official History of the FIFA World Cup“.

Fakte 2010. aasta MMi kohta

Finaal oli tavatult jõhker – iseäranis meeldejääv oli

Nigel de Jongi karatelöök Xabi Alonso pihta, mida kehva nurga alt näinud Howard Webb karistas pelgalt kollase kaardiga.

Foto: imago images / Colorsport / Scanpix

Tiki-taka võidukäik

Hispaania koondisele nii omane mängustiil, mida saab iseloomustada väga kiirete lühi keste söötude, tekkiva ruumi ärakasutamise, kannatlikkuse ja väga suure pallivaldamis protsendiga, oli Hispaania eelmise pea treeneri Luis Aragonése ja MM-tiitlile viinud Vicente del Bosque kohandus mängustiilist, mida klubijalgpallis harrastas Pep Guardiola juhendatud Barcelona. Sarnast mängustiili oli Barcelona paarkümmend aastat varem kasutanud ka Johan Cruyffi käe all ning vahepeal olid seda arendanud Louis van Gaal ja Frank Rijkaard, kuid kulminatsioonini jõudis see just Guardiola Barcelonaga ja del Bosque Hispaania koondisega.

^ Itaaliast sai neljas tiitlikaitsja, kes ei suutnud MMil esimesest rin gist edasi jõuda. Varem oli sama saatus tabanud itaallasi 1950. aastal, samuti Brasiiliat 1966. ja Prantsusmaad 2002. aastal.

^ 2010. aasta turniir on seni kõige väravavaesem MM – 64 mänguga löödi kokku vaid 145 väravat ehk keskmiselt 2,27 tabamust mängu kohta.

^ Lõuna-Aafrika vabariigi koondisest sai esimene koondis, kes on MMi võõrustades jäänud pidama alagrupiturniirile.

^ Lõuna-Aafrika vabariigi koondise peatreener Carlos Alber to Parreira oli treenerina oma kuuendal MMil, mis on kõigi aegade rekord: 1982. aastal juhendas ta Kuveiti, 1990. aastal Araabia ühendemiraate, 1994. ja 2006. aastal Brasiiliat, 1998. aastal Saudi Araabiat ja 2010. aastal LAVi. Brasiiliaga krooniti Parreira 1994. aastal ka maailmameistriks.

^ Hollandi koondise arvel on enim finaale (3), enim esikolmikukohti (4) ja enim esinelikukohti (5) MMidel ilma kunagi tiitlit võitmata.

2,4

miljardit dollarit kulutas Lõuna-Aafrika vabariik turniiri eel staadionite ehituse ja taristu korrastamise peale.

2006. aastal olid Hispaania jalgpalliju hid otsustanud, et ei suuda üha kiiremaid ja tugevamaid mängijaid nõudnud koon disejalgpalliga kohaneda, ning nad tegid strateegilise valiku keskenduda palliga mängu maksimaalsele kasutamisele. Juba neli aastat hiljem tõi see lähenemine neile suurima võimaliku triumfi.

Tiki-takal olid omad kriitikud, kuid on või matu väita, et see ei olnud tulemuslik – 2007. aasta algusest 2010. aasta MM-finaalini pidas Hispaania 55 mängu, millest võitis 50, viigistas kolm ja kaotas kaks. Kaks aastat pä rast maailmameistritiitlit kaitsti teadupoolest ka EM-tiitlit, kinnistades end koondisejalgpalli ajaloo ühe domineerivama meeskonnana.

–1

kraadi mõõdeti väljakutemperatuuriks Johannesburgis toimunud alagrupimängus Brasiilia ja Põhja-Korea vahel. Tegu on läbi aegade kõige külmema kohtumisega MM-finaalturniiril. Lõunapoolkeral oli parasjagu ju talv!

24

kollast kaarti teenis turniiri jooksul Hollandi koondis, korrates sellega Argentina 1990. aastal püstitatud MMide rekordit.

49.

kohal asus Eesti koondis FIFA edetabelis.

193

väravat oli Eesti koondis pärast kohtumist Poolaga löönud võrdselt nii kodu- kui võõrsilmängudes.

välispassiga mängijat 21 riigist mängis Eesti madalamates liigades jalgpalli.

Eesti koondise südikas EM-valiksari tekitas tuleviku suhtes lootust

Jalka 2012. aasta septembri number keskendus eelkõige Eesti meeste A-koondisele 2014. aasta maailmameistrivõist luste valiktsükli eel. Teadupoolest pääses Eesti 2012. aasta EM-va likturniiril playoff’i, kui suudeti alagrupis teiseks tulla.

Eelmise paljulubava valiktsükli pinnalt uuris Jalka jalgpal li või spordiga seotud inimestelt, millised võiksid Eesti võimalused tulevikku vaadates olla. Endised koondislased Sergei Terehhov ja Argo Arbeiter arvasid, et Eesti koondis on üllatusvõimeline. Te rehhovi sõnul pidime kodus või dule mängima ja võõrsil rahulikult kannatama ja kindlasti andis tema arvates tulevikuks pingetaluvu se osas juurde ka juba valiktsüklis saadud kogemus. Arbeiter lisas, et mehed peavad püsima terved ja neile peab jaguma koduklubides mänguaega. Olümpiavõitja Erki Nool arvas, et Eesti koondis on en nast heast küljest tõendanud, kuid üle oma varju ei saa keegi hüpata.

Peegli peegelduste küljel meenutati 20. augustil toimunud Tallinna FC Le vadia ja Tallinna FC Flora legendaarset derbimängu, kus Levadia oskas maha mängida 4 : 1 eduseisu, kuid võttis siiski 90 + 6. minutil antud vaieldavast penal tist 5 : 4 võidu. Kokku sai Levadia tolles mängus kolm penaltit ning praegune Eesti koondise kait setugitala Karol Mets (pildil) teenis mängu lõpus ka punase kaardi.

Sellessamas Levadia–Flora mängus kolm pe naltit realiseerinud Igor Morozoviga tegi Alver Kivi kaaneloos pikema intervjuu, millest ilmnes, et Morozovile meeldis tehniline jalgpall rohkem kui jõuline, ning seetõttu uskus tollane Levadia kapten, et talle sobiks kõige paremini Lõuna-Eu roopa jalgpallistiil. Küll aga oli mehele kõige täht sam, et ta saaks mängida ja leida koha, kus tal on võimalik areneda, parandada mänguoskusi ja saa da kogemusi. Morozovi käest uuriti ka koondise

algava valiktsükli kohta – millist rolli ta endal seal näeb? Morozo vi sõnul oli kõige tähtsam olla koondise jaoks olemas ja kuna tegu oli pika valiktsükliga, siis pakkuda head konkurentsi kait seliinis, et koondise üleüldine mäng sujuks.

Käbi ja kännu rubriigis rääki sid oma jalgpalliseostest spordi ajakirjanik Ivar Jurtšenko ja tema kaheksa-aastane poeg Karl Gus tav. Toona Levadias vutitrennis käinud ja väravavahina tegutse nud pikka kasvu Kusti leidis hil jem endale hoopis korvpalli, kus on praeguseks kahemeetrine noormees välja jõudnud noor tekoondisesse.

Indrek Schwede kirjutas loo Viljandi Tulevikust, mille asu tamisest täitus 2012. aasta 23. septembril 100 aastat. Kui gi läbi Eesti wabariigi aastate (1918–1940) ei mänginud Tu levik kunagi meistrisarjas, oli tege mist tunnustatud klubiga. Näiteks spordiseltsi 20. aastapäeva puhul 1932. aastal saatsid klubile tervitus telegrammi toonane riigipea Karl Einbund, siseminister Ado Ander kopp ja legendaarne linnapea August Maramaa.

Endine Inglismaa naistekoondise väravavaht Pauline Boanas avaldas arvamust, et Eesti naistel on korralikud mänguoskused, kuid kahjuks kipub neil kasvu väheks jääma. Boanas on esindanud Inglismaa koondist 60 korral ja kantud ka National Football Museum Hall of Fame’i. Endi se tippväravavahi sõnul oli väravavahtide kasv aga probleem ka mujal maailmas, see puudujääk tuli muu tegevusega kompenseerida. Inglane avaldas kiitust Eesti noortele väravavahtidele, rääkides, et positiivne oli see, et kõik tüdrukud olid õpihi mulised ja tahtsid treenida.

Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!

Pane end proovile!

Jalka uus rubriik pakub lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Loe kokku, mitut õiget vastust tead, ning võrdle tulemust sõbra omaga!

Mälumäng

1. Millega läks tänavu 1. märtsil Premium liiga ajalukku Tallinna Kalevi mängija Alexander Kapitan Bergman?

2. Kümmekond aastat tagasi nõudsid Paler mo linna üürileandjad kohaliku jalgpalli klubi peatreenerilt ette kuue kuu üüriraha. Miks?

3. Milline mängija on tulnud kõige enam kordi Prantsusmaa meistriks? Kõik kaheksa tiitlit on küsitav võitnud sel sajandil.

4. Meistrite liiga finaalide ajaloos on parim väravakütt Cristiano Ronaldo, kes on finaa lides löönud neli väravat. Milline aktiivne mängija on tema järel kolme tabamusega teisel kohal? Küsitav lõi esimese finaali värava 2014. aastal, ülejäänud kaks neli aastat hiljem.

5. Milline mängija on ainsana olnud parim väravakütt või parim väravasöötude andja nii Inglismaa, Hispaania kui Saksamaa kõrgliigas, Euroopa liigas, Meistrite liigas, EM-finaalturniiril ja MM-finaalturniiril?

Vastused

Sina oled kohtunik

1. Karikafinaali viimastel minutitel saab üheväravalises kaotusseisus olev võistkond penalti. Väravavaht aimab löögi suuna ära ja püüab palli kinni, kindlustades sellega oma tiimile sisuliselt karikavõidu. Rõõmust pöörased väljakumängijad tormavad väravavahi juurde teda õnnitlema, kusjuures üks neist hakkab väravavahi süles olevat palli käega patsutama, silitama ja suudlema. Vastasmängijad nõuavad käega mängu eest uut penaltit. Kuidas kohtunikuna käitud?

a) määrad käega mängu eest uue penalti ja annad käega palli puudu tanud väljakumängijale kollase kaardi b) määrad käega mängu eest penalti, kollast kaarti ei anna c) määrad vastasmeeskonnale vabalöögi karistusala seest d) lased mängul jätkuda

2. Kohtunik vilistab penalti ja annab kaitsjale kollase kaardi, sest kaitse mängija pani karistusalas ründajale jala taha ja peatas sellega lubava rünnaku. Videokohtunikuna näed aga kordusest, et jalg jala vastu kontakti tegelikult ei olnudki – kaitsemängija putsakork sattus hoopis ründaja putsapaelast tekkinud suure aasa sisse, mistõttu ründaja kukkus. Kuidas videokohtunikuna käitud?

a) jätad sekkumata – mäng jätkub penaltiga b) sekkud – soovitad penalti ja kollase kaardi tühistada c) sekkud – soovitad tühistada kollase kaardi, aga penalti alles jätta d) sekkud – soovitad penalti tühistada ja ründajale simuleerimise eest kollase kaardi anda

3. Kaotusseisus oleva võistkonna mängija sekkub viimaseks kümneks minutiks vahetusest ja võtab endaga platsile kaasa väikese sedeli, kuhu on treener kirjutanud juhised. Mängija annab sedeli tiimikaasla sele, kes soovib seda omakorda edasi anda, kuid vastasmängija näeb seda, haarab sedeli ja rebib selle puruks. Sellest tekib emotsionaal ne sõnavahetus, mis kakluseks siiski ei arene. Kuidas kohtunikuna käitud?

a) annad kollase kaardi sedeli puruks rebinud mängijale

b) annad kollase kaardi sedeli väljakule toonud mängijale

c) annad kollase kaardi nii sedeli väljakule toonud mängijale kui selle puruks rebinud mängijale

d) teed kindlaks, et olukord on rahunenud, hoiad kaardid taskus ja lased mängul jätkuda

tuseosa,kuidseeeiolekamängijateleohtlikningselleväljakuleoominetpoleotseseltohtlik

segajaprovokatsiooniga,midatulekskaristadakollasekaardiga.Pabersedeleioleküllvarus

3.Õigeonvarianta)–karistustesthoiduminevõikskõneallatullaseljuhul,kuisedelipuruks rebimineeitookaasakonfrontatsiooni,agapraeguseljuhulontegemistebasportlikukäitumi

2.Õigeonvariantb)–ründajavarustuseiolekorrektnejakaitsemängijaeiteemidagivalesti

1.Õigeonvariantd)–siintulebkohtunikulkasutadatervetmõistust.Kunapallonkindlaltvä ravavahikäes,eiolevastasvõistkonnalniikuiniivõimalustsedamängida,ningmõistlikotsus olekslastamänguljätkuda

Vastusedjaselgitused SelgitusijagabEJLipeakohtunikHannesKaasik

Vara ja Uibolehe „KÕRVALEHÜPPED“.

Kui põhitöö tehtud, läheb võrkpalliliidu tu rundus- ja kommunikatsioonijuht Toomas Vara (54) telesse kommenteerima jalgpalli ning analüüsib vutti koos Kalev Kruusi ja teistega saates „Betsafe Live“.

Jalgpalliliidu arendusdirektor Mihkel Uiboleht (35) võttis samal ajal jalge alla vastupidise tee: kui töökohtumised peetud ja kohustused täidetud, läks ta võrkpalli-podcast’i „Kuldne geim“ lindistusele.

Uurisime meestelt, mis käänulisi teid pidi sel line omapärane „naistevahetus“ tekkis, milline on nende taust ja kummale alale süda siis roh kem lööb. Viskasime pilgu ka nii-öelda naabri mehe kapsaaeda – mis on Eesti jalgpallis ja võrk pallis hästi, mis jätab soovida.

Tõmbame kohe sissejuhatuseks sae käima –kumb ala on siis ägedam? Toomas Vara: Ossa raisk! Arvestades, kust suu

rem osa mu sissetulekuid tuleb, siis tean, kuidas peaksin vastama. Tegelikult olen ikkagi peast sel gelt rohkem jalgpallur kui võrkpallur. Ehkki noo rena ma päriselt jalgpallitrennis käinud pole, küll aga mänginud madalamaid liigasid.

Võrkpallis olen pool aastat suisa trennis käi nud. Siis ütles too Saaremaa treener, vaadates mu isa ja ema pikkust: Toomas, äkki leiad endale mingi teise spordiala? Emast ja isast kasvasin mõ lemast peaaegu pea jagu pikemaks. Olengi oma suguvõsas mingi geenimutatsiooniga. Ühesõna ga, siis loobusingi, ma polnud ka väga osav. Kuna mulle meeldis väga purjetamine, siis pikalt võrk palli taga pillima ei jäänud. Ehk taust on segane, aga jalgpallist saan pigem natuke rohkem aru kui võrkpallist.

Mihkel Uiboleht: Jalgpall on kaasahaaravam, sest territoorium on suurem. Võrkpalliväljak ma hub jalgpalli karistusalasse ja ruumi jääb ülegi. Jalgpall on palju ettearvamatum ja loominguli sem, kuna kindlad asjad on vaid avavile, vaheviled ja lõpuvile.

Tekst: Märt Roosna

lahkab jällegi jalgpalli

Toomas Vara on hästi tuntud nii jalgpalli- kui võrkpalliinimestele ning on töötanud ka mõlemas alaliidus. Foto: Rauno Volmar, Ekspress Meedia

Mihkel Uiboleht 2018. aastal Tallinnas toimunud UEFA superkarika finaali eel. Foto: Joosep Martinson, UEFA via Getty Images

Võrkpallis peab aga juba pärast kolme puudet midagi juhtuma, pall minema vastase poolele. Teatud mõttes on tehnilisi nüansse rohkem ja seetõttu pole alati nii kergesti hoomatav. Loo mingulisus ja mastaap räägivad jalka kasuks.

Aga kuna ma olen osanud võrkpalli mängida tunduvalt paremini kui jalgpalli, siis alati on nii, et see, mida ise oskad – sel hetkel, kui oled heas vormis –, tundub eriti kaasahaarav.

Kummal väljakul ise praegu osavam oled?

TV: Täna enam ei teagi. Oma peas ja mõtetes olen jalgpalliplatsil endiselt väga osav. Vanus on aga juba selline, et sinna enam ei satu. Küll aga satun suve jooksul mõned korrad liival või mu rul võrkpalli mängima ja seal tundub, et vähemalt omasugustega võrreldes olen ikka väga osav (naerab – toim.).

Viis-kuus aastat pole putsasid reaal selt jalgagi pannud. Siiski, ühel Paide Linnameeskonna promoüritusel osa lesin, aga kuna see video õnneks väga viraalseks ei läinud, saan endiselt väita, et olen osav ka murul.

Toomas Vara:

kontori peale: Janno Kivisild, tema ma võtan kohe kinni, viie minutiga on tuju läinud... Sealt ei tule midagi!

Kuidas sattusid tööle jalgpalliliitu/võrkpalliliitu? MU: Mulle on eluaeg pakkunud huvi spordiajakir jandus. Kui lapsena küsiti, kelleks saada tahan, üt lesin, et Toomas Ubaks. Juba algklassis tegin klas si ajalehte, hiljem kooli ajalehte. Aastal 2002 sattusin Eesti jalgpallikoondise ja Moldova mängule. Pärast hakkasin ot sima, kust infot saada järgmiste män gude kohta. Leidsin Soccerneti portaali. Vaatasin, et mingi info oli seal olemas, mingit aga polnud. Pakkusin end vaba tahtlikuna appi kirjutama. 2002–2004 kirjutasin Soccernetile ja hakkasin ka Eesti Spordilehele kirjutama.

„Viis-kuus aastat pole putsasid reaalselt jalgagi pannud. Siiski, ühel Paide Linnameeskonna promoüritusel osalesin, aga kuna see video õnneks väga viraalseks ei läinud, saan endiselt väita, et olen osav ka murul.“

MU: Jalgpalli olen mänginud ainult hoovijalg palli mõistes, Tartus Tammelinnas ühe põllu peal, kuhu tänaseks on jõudnud kinnisvaraarendused. Ei olnud harv juhus, kui saime paarkümmend poissi-tüdrukut kokku, mängisime hiliste õhtu tundideni ja nautisime seda väga.

Teisest klassist alates kuni peaae gu gümnaasiumi lõpuni olen käinud võrkpallitrennis. Esimesed kaheksa aastat päris usinalt, omavanuste seas olin täitsa adekvaatne, oma võistkon na kapten Tartus. Treener oli meil Alar Kaljuvee ja võistkonna nimi Võrkpalli klubi Panter. Üks mu trennikaaslastest oli Tartu Bigbanki praegune mänedžer Hendrik Rikand. Eesti meistrivõistlus tel jäi meil laeks tavaliselt neljas koht, Pärnu, Rakvere ja Viljandi järel.

Aga kes võidaks, kui jalgpalliliit ja võrkpalliliit kohtuksid omavahel korvpallis?

MU: Jalgpalliliit võidaks, juba lihtsalt selle pärast, et meil on kontoris palju rohkem valikut. Skoor oleks 110 : 75.

TV: Oi, ma olen üpris kindel, et võrk pallurid võidaksid, skooriks pakuksin umbes 120 : 40. Mina, kes ma olen selline tavaline kiire äär, paneksin üksinda nelikümmend punkti. Siis on meil ju veel Rando Soome sugused mehed. Ja kui Mariel Gregor (endine Eesti korvpallikoon dislane – toim.) pole oma lohega (lohesurf – toim.) kusagil Hiiumaal, siis sealt tuleb ju veel 60 punkti! Ei, siin pole varianti. Mõtlen kiirelt jalgpalliliidu

Mihkel Uiboleht:

2004. aasta suvel kutsus Aivar Poh lak mind töövestlusele ja pakkus või malust tulla jalgpalliliitu toonase ni mega infojuhiks. Sama aasta sügisel läksin 11. klassi, see töö oli kooli kõr valt. Tehti leping ja sain omale Tartus se koju faksiaparaadi, kustkaudu toona liikus infot. Mulle tulid igasugu UEFA ja FIFA kirjad, võtsin need vastu ja koolist tulles tegin pressiteateid ja panin kodulehele uudiseid.

TV: Võrkpalliliitu kutsus mind 2014. aasta lõpus eelmine peasekretär Tarvi Pürn. Nad olid jõudnud järeldusele, et sportlikult oli tase Eestis hea, kuid jälg meedias väiksem, kui asi väärt on. Neile tun dus, et võiksin olla abiks, seda natuke parandada ja töötada võrkpalli üldise kuvandiga ja turundusega. Alguses oli juttu, et vaatame pool aastat, kas min git tolku on.

„2004. aasta suvel kutsus Aivar Pohlak mind töövestlusele ja pakkus võimalust tulla jalgpalliliitu toonase nimega infojuhiks. Sama aasta sügisel läksin 11. klassi, see töö oli kooli kõrvalt. Tehti leping ja sain omale Tartusse koju faksiaparaadi, kustkaudu toona liikus infot.“

Võrkpallil oli minu jaoks seletamatul põhjusel kuvand, et see on positiivne mäng, mida mängivad toredad inime sed. Olen sellele saanud vaid kinni tust. 99 protsenti mängijatest ja alaga seotud inimestest pole peast sellised rajud sportlased, kes on kinni mingis oma asjas, vaid ongi toredad inimesed. Tahtmata korvpalluritele liiga teha –aga kui kossumehed oleksid sama jutu ga tulnud, siis poleks elu sees julgenud seda tööd vastu võtta, sest kossumehi ja -skeenet ma ei tea ja ala kuvand on agressiivsem. Mina olen selline rahulik keskealine valge heteromees.

Aga kuidas sattusid jalgpalli kommenteerima / võrkpallisaadet tegema?

TV: Olin pea kümme aastat TV3-s direktor, tol ajal algaja spordireporteri ja -kommentaatori Ka lev Kruusi suur ülemus. Ühel hetkel spordijuttu ajades sai öeldud, et jalgpalli võiksin isegi kom menteerida. Oleks põnev ja tahaks proovida. Olla

samal ajal „suur direktor“ ja õhtuti kommenteeri da, see hästi ei sobinud.

Aastal 2009, kui töö seal direktorina otsa sai, tuletas Kalev seda meelde: nüüd on see hetk käes. Sama aasta augustis peetud inglaste Community Shield ehk superkarikas oli mu debüüt. Podcast tuli üle kümne aasta hiljem, mitu aastat enne seda te gime ka eri formaadis videosaateid. Bet safe, siis veel Triobet, arvas, et Kruus ja Vara tandemi või kaubamärgina võiks nende äri toetada.

MU: Võrkpallisaadet „Kuldne geim“ sattusin tegema nii, et olime saatejuhi Karl Rinaldoga seda lõõpimise käigus öelnud, et kuule, peaksid millalgi saa tesse tulema. Käisin Saku suurhallis vaatamas kodust võrgu EMi, seal nägi me ja tuli uuesti meelde. Tol hetkel ei saanud minna, aga nägime hiljem uues ti Kalevi/Cramo korvpalli Meistrite lii ga mängul ja ta kutsus taas. Alguses oli juttu ühest korrast, aga kui korra olin ära käinud, kutsus järgmiseks korraks ka ja jäingi, nagu DJ-de maailmas öeldakse, residendiks ehk püsikülaliseks. Eks Karl otsis endale püsivat tuge kõrvale, üksinda on raskem mõelda ja ideid põrgatada. Ütlesin, et tulen, kui aega on. Olemegi sättinud lindistusi nii, et mulle ka sobiks, sest mul on ikkagi põhitöö ja see on puhtalt vabatahtlik tegevus või hobi.

Toomas Vara:

sime kusagil reageerima. Nende podcast’ide for maadi puhul on ikka nii, et inimesi kõnetab roh kem see, kui kuskil saab kriitikat ja ärapanemist teha. Arvan, et mul endal seal jalka-podcast’is on sama asi, me kiidame harvem, kui laidame, tihti jätame headest asjadest rääkimata, kuna eeldame, et publik ootab kogu aeg maailma parandamist.

MU: Üritan olla enam-vähem kursis sellega, mida eri saadetes räägitakse. Aga kuna see maht on nii suur, jalgpal li-podcast’e on Eestis üheksa, ei jõua kõiki saateid päris ära kuulata.

„Eesti jalgpalli kõige suurem tugevus on see, et neil on palju bioloogilist massi käes ehk palju lapsi, kellega võiks tööd teha, tingivas kõneviisis.“

„Betsafe Live“ on kindla ülesehitu sega saade, kus on rõhku pandud päe vakajalisusele ja meelelahutuslikku sele ka kindlasti. See pole klassikaline akadeemiline podcast, seal on igaühel rollid ja otsitakse kindlasti sedagi, et teatud küsimustes oleksid saateküla lised eri seisukohtadel. Kruus ja Vara legendaarse jalgpallikommentaatorite duona toimib ka selliselt, et nad küsivad neid kü simusi. Arvan, et saade on hästi ette valmistatud, kontseptsioon on selline, et intrigeerida, inimeste meelt lahutada ja pakkuda teatud hulgal arvamusi ja informatsiooni. Kuulamise ja vaatamise numb rid, arvan, on jalgpallivaldkonnas ühed suuremad.

Mu isiklik maitse on selline, et olen pigem iga vam või kuivem. Pööran vähem tähelepanu mee lelahutuslikule osale ja rohkem otsin uut infot.

Mis pilguga vaatab sellele alaliidu juht, kui lä hed lahkama teise spordiala rõõme ja muresid?

MU: Ei tea. Me pole sellest eraldi rääki nud. Kas Aivar Pohlak üldse teab? Kind lasti. Möödaminnes mingites jutuaja mistes olen maininud ja toonud näiteid, et näe, võrkpallis on niimoodi. Eks ikka on head lõõpimist. Aivariga pole rääki nud, aga jalgpallirahvas laiemalt on ikka öelnud, et kas oled nüüd võrkpalliga seotud. On küsitud, siis olen selgitanud. Osaliselt inimesed teadsid mu võrkpalli tausta, ka Aivar. Kuna tema poja Pelle naine (Marie Aasorg) on võrkpallur pik ka aega olnud, siis kuidagi sealtkaudu on ka võrkpall jutuks tulnud.

TV: Volleliidu kontori poole pealt pole mitte ühtegi märkust ega kom mentaari tulnud. Kahtlustan, et ei meie president (Hanno Pevkur) ega peasek retär (Helen Veermäe) ei ole neid saa teid eriti vaadanud.

Kas jälgid saadet „Kuldne geim“ / „Betsafe Live“ ja mida sellest arvad?

TV: Olen kuulanud, aga mitte kõiki. Mul pole kuskile pandud kellukest, mis annaks teada, kui uus osa on välja tulnud. Kindlasti kuulan üle, kui antakse märku, et seal räägiti midagi ja äkki peak

Toomas Vara

üks tipphetki jalgpallikommen taatorina saabus 2018. aastal Tallinnas peetud UEFA superkari kafinaalil.

Foto: erakogu

Läheme naabrimehe põllu juurde. Mis on Eesti jalgpalli/võrkpalli suurim tugevus?

TV: Oh, Eesti jalgpalli kõige suurem tugevus on see, et neil on palju bio loogilist massi käes ehk palju lapsi, kellega võiks tööd teha, tingivas kõne viisis. Seal kõrval tiksub kogu aeg see noortetöö teema, ei ole niisama palju korralikke noortetreenereid, kui selle massiga tegelemiseks vaja läheks. Jalg pall suudab võtta kõik väikesed lapsed ja alles siis hakkavad teised alad sealt servast noppima neid, kes mingil põh jusel üle jäävad või otsustavad teise spordiala kasuks.

MU: Mulle tundub, et võrkpalli tu gevuseks on kogukond. Võrkpalliini mesi pole jalgpalli omadega võrreldes ülipalju, ja kuna see on hoomatavam suurus, siis suhtlus käib rohkem isik likul tasandil. Ei tea, kas sõna „kokku hoidev“ on õige. Aga ütleme, et võibolla on kohati lihtsam asju ajada. Osa teeb seda vabatahtlikku se korras, osa poole ajaga ja need, kes teevad ka täisajaga, on ikkagi oma ala fanatid. Paljud tree nerid, klubijuhid on teinud seda tööd aastaküm neid, Raivo Jeenasest alustades, kes on 50 aastat treener olnud, kuni Uku Rummini, kes oli 15 aas

tat TTÜ mänedžer. Või Mehis Merilaine, kes on nii kaua kui mäletan, olnud Pärnus kohtunik ja ran navolle asja ajanud. Selliste tüüpide olemasolu ja ka mõju võib olla päris-päris suur.

Mis on võrkpalli/jalgpalli suurim probleem?

MU: Võibolla teatud mõttes projektipõhine mõt lemine kohati. On mõned eredad näited vastu pidisest, nagu Tartu klubi, aga üldiselt mõtlevad klubid, kes tegelevad täiskasvanutega, pigem ühe hooaja perspektiivis. Et komplekteerin võistkon na järgmiseks hooajaks, kust selle raha kokku saan ja mitu võistkonda mul üldse osaleb. Ei ole ka liigade vahel tõusmise ja langemise süsteemi, seegi on natuke projektipõhisus. Panen kokku liiga üheks hooajaks ja vaatan, mis tuleb. Saan aru, et ühelt poolt on see kinni ressurssides, aga lõpuks määrab spordiala jätkusuutlikkuse pikas perspektiivis see, kas suudad üles ehitada süs teemi, mis iseennast taastoodab. Mulle tundub, et kohati on võrkpallis sellega problee me, kuskil võib tekkida katkestus, kui üks projekt saab otsa. Näiteks projekt nimega „Saaremaa“.

TV: Valdava osa Eesti pallurite, ka tippjalgpallurite esimene puude on nagu pealelöök, tsiteerides minu sõp ra Tarmo Kinki. Kuskil on meie poiste tehnika jäänud nõrgemaks, kui oleme harjunud seda maailma tippjalgpal lis nägema. Aeg-ajalt on füüsis ja kõik okei, kuid tehnika on valdavalt kehvem kui kõvemates vutiriikides.

Mihkel Uiboleht Eesti koondise pressišefina enne valikmängu Saksamaaga Mainzis.

Foto: Jana Pipar

Uibolehe küsimus Varale: kes on sinu arvates Eesti parim spordi- või jalgpallikommentaator ja miks?

Mihkel Uiboleht: „Mulle tundub, et võrkpalli tugevuseks on kogukond.

Võrkpalliinimesi pole jalgpalliga võrreldes ülipalju, ja kuna see on hoomatavam suurus, siis suhtlus käib rohkem isiklikul tasandil.“

Vara küsimus Uibolehele: oletame, et Mihklil on poeg, kes on noor jalgpal lur, mänginud isegi Eesti U18 koon dise eest. Äsja gümnaasiumi lõpetanud pojale pakutakse Eesti Premium liiga klubist profi lepingut ja samal ajal pakutakse stipendiumi õppimaks korralikus Euroopa ülikoolis. Kumba Mihkel pojale soovitaks?

Põhimõtteliselt olen vabaduse pooldaja, sellises vanuses noormees peaks saama ise otsustada. Ei tahaks sekkuda. Selles olukorras peab ära tund ma, mis on hingelähedasem. Halvem, kui pärast jääb kripeldama. Päris sellises olukorras ma pole olnud, kuigi minimaalsed paralleelid olid. Ma ei mõelnudki niivõrd sellele, kui kaugele võrkpalli ga jõuan, aga leidsin, et keskendun nüüd rohkem spordiajakirjandusele, mis tol hetkel järelikult rohkem meeldis.

Lihtne oleks öelda, et õppida võib alati ka hil jem. Ise lõpetasin sel aastal nii-öelda teisel katsel ajakirjanduse bakalaureuseõpingud. Euroopa üli kooli saab samuti minna hiljem, aga ennast proo vida profijalgpallurina realiseerida hiljem tõenäoli selt ei saa, jääd rongist maha ja pärast enam keha ei võimalda. Esitaksin sellele noorukile sellise mõt tekäigu, aga rõhutaksin, et peab ise tunnetama.

No kurat, see on küll lihtne: Kalevist paremat kommentaatorit ei ole. Siin pole asi selles, et oleme temaga suured semud või mi dagi. Mida me näeme täna hästi palju, isegi ERRis, kus on väga head mehed, no Tiislerid ja teised, et tekib kombi natsioon, kus on kaks kommentaato rit, ja tihti näen, et mitte keegi pole neile rääkinud või pole nad ise otsus tada suutnud, mida need kaks kom mentaatorit tegema peavad. Ja siis on meil Kalev Kruus, kes suudab üksi või kahekesi ära teha kõik maailma palli mängualad. Tempo mõttes teab, millal rääkida, teab, et ei pea kogu aeg rää kima, võib vabalt olla ka 30 sekundit vait. Teab, kuidas mängida emotsioo niga, tal on ka väga hea huumorimeel (võibolla mõne jaoks natuke onuhei nolik, aga see-eest heatahtlik). Kui need kom binatsioonid kokku panna, siis on ta ikka pika puuga parim.

Kas võrkpallisaade on talveunes või läks hingusele?

Podcast’i „Kuldne geim“ osa ilmus interneti avarustesse viimati aprillis. Miks? Ja kas saade jätkub?

„Karl Rinaldol ja mul samuti on soov see millalgi taas käima panna,“ annab Rinaldo kõrval teise saatejuhi rollis üles astunud Mihkel Uiboleht vollefännidele lootust. „Karlil tuli vahele Jõekääru rannavõrkpalli keskuse arendamine. See pani põntsu, pluss rahas tus, Võrkpall24 portaalil olid pikaaegsed toetajad, kelle lepingud lõppesid, kes ei uuendanud lepinguid, ja tal ei õnnestunud leida uusi toetajaid. Kuna tema jaoks on see töö, siis ta peab leidma en dale ka mingi leiva lauale. Võrkpallikogukonnas oli see hinnatud ja kuulatud saade, minagi sain päris palju tagasisidet. Mu jaoks oli see vabatahtlik töö, ma ei võtaks selle eest raha ka siis, kui pakutakse. Karlile on see aga siiski põhitöö ja jätkumiseks peaks ta leidma mingid finantsid. Ehk see podcast on kehana olemas, aga kas see külmunud olekust üles sulatatakse, sõltub eelkõige Karlist.“

Septembrikuu sünnipäevad

01.09 Mari Liis Lillemäe 22

02.09 Alan Ventsel 34

02.09 Martin Kase 29

03.09 Joonas Ljaš 32

03.09 Robert Kirss 28

04.09 Mati Pari 48

04.09 Liina Kuusk 45

04.09 Miko Pupart 31

04.09 Kärt Hüdsi 19

05.09 Andres Koogas 35

05.09 Markus Allast 22

07.09 Jüri Saar 68

08.09 Mattias Männilaan 21

09.09 Lars Hopp 46

09.09 Markus Jürgenson 35

09.09 Artjom Komlov 20

10.09 Kaido Mägi 45

10.09 Sander Post 38

10.09 Mark Anders Lepik 22

12.09 Kaupo Õismaa 58

12.09 Jüris Sahkur 32

12.09 Kristiina Tullus 24

13.09 Raul Kaivoja 50

13.09 Bi Sehi Elysee Irie 33

14.09 Igor Kübarsepp 40

16.09 Helvis Trääder 41

18.09 Antti Rosenberg 51

18.09 Liisi Vink-Lainas 26

20.09 Michael Müller 40

20.09 Kaarel Torop 30

21.09 Kristjan Tamme 27

21.09 Matthew Lukas Varav 21

22.09 Toomas Krõm 51

22.09 Veiko Soo 38

22.09 Nikita Andrejev 34

23.09 Dmitri Kulikov 45

23.09 Jagnar Jakobson 30

24.09 Vahur Vahtramäe 46

24.09 Ivan Stojković 33

24.09 Rasmus Maalinn 23

25.09 Ilmar Põhjala 43

25.09 Anett Vilipuu 26

25.09 Anett Kadastu 25

25.09 Martin Miller 25

25.09 Vladislav Kreida 23

26.09 Berle Brant 33

26.09 Sander Laht 31

27.09 Anete Paulus 31

29.09 Rein Jauk 80

30.09 Mikk Laas 32

KAKS TILKA VETT

Kiirelt vananevad jalgpallurid said uue karikavõitja

Jalka on ikka ja jälle silma peal hoidnud omapärasel Twitteri kontol „80s Footballers Ageing Badly“ (@80sAging), mis hakkas esialgu koguma pilte kaheksa kümnendate jalgpalluritest, kes nägid oma tegeliku vanuse kohta üllatavalt vanad välja. Ühel het kel, kui pilte kogunes omajagu, hakati mängijate vahel korralda ma ka olümpiasüsteemis turniire, kus Twitteri kasutajad said iga võistluspaari kohta hääletada seda, kumb mängija näeb oma ea kohta vanem välja. Esimese turniiri eelmise aasta alguses võitis 29aastane brasiillane Nivaldo (vaata tema pilti 2021. aasta jaanuarikuu Jalkast), teisel turniiril triumfeeris aga 32aastane waleslane Peter Rodrigues (pilt 2021. aasta oktoob rikuu Jalkas).

Pilte kortsude, vuntsidega või ootamatult kiilakate vutimeeste kohta kogunes vahe peal nii palju, et kokku sai panna järjekordse turniiri 64 palluri vahel. Finaali jõudis seda puhku šotlane Jimmy Leadbetter, kes mängis aastatel 1949–1970 muu hulgas Chelsea, Brightoni ja Ipswich Towni eest, tema vastane oli aga rootslane Birger Stenman, kes esindas aastatel 1947–1955 Djurgårdenit ja käis viiel korral platsil ka Rootsi koondise särgis. Võrdlemisi selgeks võitjaks osutus lõpuks Leadbetter, kes kogus finaalis enam kui 18 000 häälest 63,9 protsenti. Elagu uus karikavõitja!

PARANDUS

Eelmisel korral vana foto rubriigis avaldatud pildil ei olnud Uno Piiri kõrval mitte toonane Šveitsi loots Roy Hodgson, vaid hoopis Šotimaa koondise peatreener Andy Roxburgh. Palume vabandust! Siin on õige pilt Šveitsi koondise peatreenerina Eestit luuramas käinud

Fábio Silva on Paides esinenud

Finaalpaar: Jimmy Leadbetter (33) ja Birger Stenman (27). Foto: Twitter / @80sAging

Kristjan Lüüs on Paidele värava löönud

Foto: Liisi Troska

Foto: Gabriela Urm

Monaco kuninglik tiim sai Eesti tähtede käest tappa

2002. aasta septembris nähti A. Le Coq Arena vutiplat sil tõelist staaride paraadi – sealjuures ei olnud tegu Eesti koondise mänguga mõne maailma tipptiimi vastu, vaid heategevusliku mängu raames mängis Eesti sport lastest koostatud võistkonna vastu Monaco tähtede meeskond eesotsas toonase prints Albertiga, kellest on praeguseks saanud Monaco vürst. Printsi juhtimisel jooksis Monaco tiimis platsile mitu maailma tippsport last eesotsas teivashüppaja Sergei Bubka, sprinter Frankie Fredericksi ja vormelisõitja Riccardo Patresega. Eesti pani vastu oma spordisangaritest koosneva tiimi, kuhu kuulusid näiteks Erki Nool, Martin Müürsepp, Jaan Kirsipuu, Tiit Sokk, Jüri Tamm ja paljud teised.

6000 pealtvaataja ees (rohkem pileteid turvakaalutlus tel ei müüdud) võtsid Mart Poomi juhendatud Eesti tähed meeleoluka 6 : 4 võidu. Eesti poolelt säras nelja tabamu sega kapten Nool, jala said valgeks veel judoka Aleksei Budõlin ja veepalli olümpiavõitja Mait Riismann. Värava suul suutis penalti tõrjuda vehkleja Kaido Kaaberma.

Pildil üritab sel ajal veel teivashüppe maailmarekor dit enda käes hoidev Sergei Bubka vabaneda judoka Indrek Pertelsoni ja rattur Martin Auni haardest.

LHV edetabel

Juulikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edeta belis)

kaardiga toetad

VANA FOTO

Foto: Lembit Peegel

Augustikuu ristsõna õige vastus oli „Kus randa, seal jalkat“ Õige vastuse eest võitis kaks piletit 23. septembril toimuvale Eesti–Malta Rahvuste liiga mängule Anneli Joandi. Võitjaga võtame ühendust.

Septembrikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 20. septembriks.

Õigesti vastanute vahel loosime välja Eesti koondise särgi.

NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.