KaitSeLiit
metS ja KaitSeLiitLane Läbi ajaloo on mets kaitsnud meie rahvast – sellest ka ütlemine, et mets on vaese mehe kasukas. Tekst: KALLE ELLER, taastatud Kaitseliidu esimene ülem
K
õikide sõdade ajal, varasematel aegadel ka pääsemaks nendega kaasnevate rüüstete eest, on meie rahvas pagenud metsa, sügavamale tihnikusse ja soosaartele. Sageli on see toonud ellujäämise, varanatukese alleshoidmise, hullemast pääsemise. Sellekohaseid mälestusi on palju. Palju on neid ka kirja pandud, ilukirjandusekski vormitud. Viimased lood ja legendid on seoses metsavendlusega. Neljakümnendadviiekümnendad. Nimed nagu kapten Koovik, Hirmus Ants ning tõde ja legend korraga – Alfred Käärmann. Kõik nad olid seotud metsaga, mis kaitses ja varjas neid ning kus olid nende punkrid. Metsas peeti ka lahinguid. Aga nüüd? Ühelt poolt on alles palju mälestusi, teiselt poolt on levinud ning levitatud arusaama, et mis oli, see oli. Nüüd on uued ajad ja kõik on teisiti. Teistmoodi varustus, relvastus, tehnoloogia. Kindlasti on see tõsi, kuid kas ka õige? Kanda hoobilt maha minevik ja selle kogemused? Peaks ju olema mõistetav, et linnalahingu väljaõpe ei saa olla samasugune näiteks Tallinna või Narva kaitseliitlastele ja Vändra või Vastseliina allüksustele. Erinevused on reaalselt
18
2/2021
olemas ja n-ö ühe lauaga üle maa lüüa ei ole arukas. Riigikaitse tervikuna ja koostöö liitlastega on muidugi üks asi, üks tervik. Kuid Kaitseliit, tema väljaõpe ning kaitseliitlaste teadmiste sihiasetus on mõneti teistsugune. Kaitseliitlaste jaoks on mets kui osa kaitstavast kodukandist esmase tähtsusega. Samal ajal on metsa kui kaitset ja tuge pakkuva keskkonna seisund kogu aeg halvenenud ja seda juba pikki aastakümneid. Kui kõrvutada metsi, kus olid ja tegutsesid metsavennad, praegustega – kvartalivõrgustiku jätkuv väljaarendamine pluss kuivenduskraavid, sihtide sõidetavaks tegemine kruusa või peakillustikkattega, võimalikult sirged metsateed. Kõik see pole metsa kaitseomadusi parandanud, pigem ikka vastupidi. Iga kvartalinurga peale soomustehnika nõnda, et kahes suunas sihtide koguulatuses oleks kuulipildujatulega kontrollitav, ja siis ahelik metsa kammima – palju siis väikesearvulisele vastasele lootust jääb? Raiesmik ei ole eriti sobiv kaitsetegevuseks ja kui lageraie lageraide otsa katab enamiku metsaalast, ei ole see enam mets metsavendluseks. Samuti pole kuigi hea ka paarimeetrine tihe kuusekultuur. Tänases Eestis saab üha
selgemaks, et toimub metsade üleraie ja seda juba pikka aega, ning metsa ülestöötajad ja tegelikud omanikud hoolivad seejuures järjest vähem, et metsal on peale puidutihumeetrite ka muid olulisi väärtusi – sotsiaalseid, maastikulisi või elava looduse väärtusi. Ühiskonna lõhenemine nende asjade tõttu süveneb ning järjest enam inimesi asub kaitsma metsi ning vastu seisma primitiivsetele majandushuvidele. On selge, et Kaitseliit riigikaitseorganisatsioonina peab sellest vastasseisust kõrvale jääma. See aga ei tähenda, et kõik tema liikmed peaksid rangelt võttes sama tegema. Kodanike ja kodukoha patriootidena peavad ilmselt paljud kaitseliitlased kaaluma, kas mitte sõna sekka öelda. Seejuures ei saa unustada praegusi ega ajaloolisi seoseid metsa ning rahva kaitsmise ja selleks valmistumise vahel. Kui me nüüd mõtleme veidi avaramalt, siis olekski ehk hea, kui see osa Kaitseliidu liikmeist, keda rohkem huvitab ja liigutab kodukandi metsade seisund, võtaksid ette seisukohtade avaldamise, asetades rõhud oluliselt mujale kui keskkonnakaitsjad. Looduskaitsjad on rahul, kui met-
