Piret Mihkelson, Aivar Orav, Ülle Parm, Anna-Liisa Tamm

TAIMETOIDU JA KEHAKOOSTISE MÕJU METABOOLSE SÜNDROOMIGA SEONDUVATELE VEREPARAMEETRITELE NAISTEL

Infl uence of vegetarian diet, body mass index and body fat percentage on the factors associated with metabolic syndrome in women

Piret Mihkelson, Aivar Orav, Ülle Parm, Anna-Liisa Tamm

Abstract

Metabolic syndrome (MS) is a condition which increases the risk of cardiovascular disease threefold and type 2 diabetes fi vefold. It is defi ned by a cluster of metabolic disorders like abdominal obesity, dyslipidaemia, hyperglycaemia, insulin resistance and hypertension. Th ere are several factors infl uencing the prevalence of MS, e.g. low level of physical activity, smoking habits, but also inappropriate diet. Vegetarian diet has been reported to reduce the risk of MS, but vegetarians have also lower body mass index (BMI) and body fat percentage, which may be the cause of lower prevalence of metabolic syndrome among vegetarians.

Th e aim of this study was to investigate the associations between vegetarian diet and body composition and their infl uences on MS in Estonian women. Th is study comprised 132 subjects, including 51 vegetarians. All participants fi lled out a questionnaire, gave a blood sample after an overnight fast and had body composition measured. Fasting glucose, haemoglobin A1c (HbA1c), insulin, triglycerides (TG), apolipoprotein A1 (APO A1), apolipoprotein B (APO B), total cholesterol (TC), LDL- (low-density lipoprotein) and HDL- (high-density lipoprotein) blood cholesterol levels were measured and homeostatic model assessment of insulin resistance (HOMA-IR) and β-cell function (HOMA-β),

TC/HDL-cholesterol, LDL/HDL-cholesterol, TG/HDL-cholesterol and APO B/APO A1 ratios were calculated.

Signifi cantly lower values of insulin and HOMA-IR index were reported by vegetarians than by omnivores (p=0.023, p=0.048, respectively) and in normal weight than in overweight subjects in the BMI and fat percentage groups. Vegetarians had signifi cantly lower TC and APO A1 levels than omnivores (p=0.012, p=0.004, respectively). In the groups of BMI and body fat percentage higher values of HDL-cholesterol (p=0.014, p=0.002, respectively) and lower values of TC/HDL-cholesterol ratio (p=0.029, p=0.059, respectively) in the normal weight subjects compared to the overweight ones emerged. In the BMI group lower LDL-/HDL-cholesterol ratio (p=0.032) appeared in the normal weight subjects compared to the overweight subjects. In the body fat percentage group TG (p=0.040) values were lower in the normal weight subjects than in the overweight subjects. TG/HDL-cholesterol ratio values were signifi cantly lower in the underweight subjects than in the overweight ones, and in the normal weight subjects than the overweight subjects (p=0.009, p=0.054, respectively) in the body fat percentage group.

In conclusion, body composition had more infl uence on most of the factors associated with MS than vegetarian diet, except insulin, which was infl uenced by both, vegetarian diet and body composition.

Keywords: metabolic syndrome, vegetarian diet, body mass index, body fat percentage

Sissejuhatus

Metaboolne sündroom (MS) on organismi seisund, mille korral suureneb risk haigestuda südame- ja veresoonkonnahaigustesse (SVH) kolme- ning teise tüübi diabeeti kuni viiekordselt (Beilby 2004). Eestis on SVH surma põhjustajana esikohal, moodustades 53% kõikides surmajuhtumitest aastas (Põder 2015). Rahvusvaheline Diabeediföderatsiooni (International Diabetes Federation, IDF, 2006) kriteeriumite järgi iseloomustab MS-i

abdominaalne rasvumine, hüpertriglütserideemia, hüperglükeemia, insuliiniresistentsus, vähenenud HDL-kolesterooli (high density lipoprotein, suure tihedusega lipoproteiin) sisaldus ja hüpertensioon.

MS-i esinemissagedus maailmas järjest kasvab ja selle põhjuseks on energiarikaste toitude tarbimine, vähene füüsiline aktiivsus, kuid ka geneetilised tegurid (Kaur 2014). Uuringud (Rizzo jt 2011) on näidanud, et taimetoitlastel on väiksem risk MS-i tekkeks kui nendel, kes söövad kõike, kuid see ei ole täielikku kinnitust leidnud (Shang 2011). Taimetoitluse mõju on seostatud väiksema kehamassiindeksi (KMI) ja keha väiksema rasvaprotsendiga (Kim jt 2012) ning hoopis kehakoostis (KMI, rasvaprotsent) võib olla see, mis aitab MS-i ennetada (Parm 2015).

Lõputöö eesmärk on selgitada MS-iga seonduvate vereparameetrite seoseid taimetoitluse ja kehakoostisega. Tulenevalt eesmärgist on püstitatud järgmised ülesanded: selgitada kehakoostise ja toiduvaliku (taime- või segatoit) vahelisi seoseid, selgitada seoseid taimetoitluse ja MS-iga seotud vereparameetrite vahel, selgitada seoseid kehakoostise (KMI, rasvaprotsent) ja MS-ile viitavate vereparameetrite vahel, selgitada, kas MS-i iseloomustavaid vereparameetreid mõjutab enam taimetoitlus või kehakoostis.

Märksõnad: metaboolne sündroom, taimetoit, rasvaprotsent, kehamassiindeks

Metoodika

Lõputöö valmis projekti „Kohvi ja taimetoidu mõju vere laborinäitajatele ning luutihedusele“ raames, mis on uuringuprojekti „Eesti elanike erinevate vanusegruppide tervisekäitumine“ lisauuring. Uuring viidi läbi märtsist augustini 2013. aastal koostöös Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonnaga. Uuringusse kaasati 171 inimest, kellest 68 olid taimetoitlased ja 103 sõid kõike. Taimetoitlaste rühma arvamise aluseks oli vähemalt kaks aastat kestnud taimetoitlus (veganlus, lakto-ovovegetaarlus). Kõik

uuritavad täitsid ankeedi, andsid vereproovi ning neil määrati kehakoostis ja luutihedus. Uuritav eemaldati uuringust, kui mõni eelnevalt nimetatud etapp jäi läbimata. Käesolev töö viidi läbi ainult naiste andmete põhjal (n = 132). Mehed jäeti andmetöötlusest välja, sest nende arv käesolevas uuringus oli väike.

Ankeedis tuli peale taustaandemete (sugu, vanus, pikkus, kaal, haridus, töö iseloom, kroonilised haigused, alkoholi tarbimine ja suitsetamisharjumused) esitamise vastata ka küsimustele, mis kajastasid füüsilist aktiivsust, sauna kasutamist, toitumist ja kohvi tarbimist. Osalejad täitsid ankeedi anonüümselt paberkandjal ja ka elektrooniliselt connect.ee keskkonnas. Antud töös kasutati vaid töö jaoks vajalikke andmeid.

Proove laboratoorseteks uuringuteks koguri kolmel päeval Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis (23.03.2013, 13.04.2013, 14.04.2013) ja ühel päeval Ida-Tallinna Keskhaiglas (06.04.2013). Uuritavatelt koguti vereanalüüs hommikul tühja kõhuga istuvas asendis antekubitaalsest veenist 4,5 ml EDTA, 5 ml hüübimisaktivaatori ja geeliga ning 5 ml mikroelementide katsutitesse. Seerum eraldati ja säilitati kuni analüüsimiseni –20 °C juures Tartu Tervishoiu Kõrgkooli kliinilise keemia õppelaboris.

Analüüsimine toimus ajavahemikus 23.03.2013 kuni 21.06.2013 Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppelaboris. Kasutati analüsaatoreid BS 120 (Mindray, Nanshan, Hiina) ja Cobas c111-l (Roche Diagnostics Ltd, Rotkreutz, Šveits). Uuritavate verest määrati glükoos, insuliin, hemoglobiin A1c (HbA1c), üldkolesterool, HDL-kolesterool, LDL-kolesterool, triglütseriidid, apolipoproteiin A1 ja apolipoproteiin B. Arvutuslikult leiti juurde HOMAIR (homeostatic model assessment of insulin resistance, insuliiniresistentsuse indeks) [insuliin (mU/l) x glükoos (mmol/l)/22,4] ja HOMA-β (homeostatic model assessment of β-cell function, insuliinitundlikkuse indeks) [20 x insuliin (mU/l)]/[glükoos (mmol/l) – 3,5] väärtused (Hung jt 2006). Enne analüüside tegemist kalibreeriti analüsaatorite ja viidi läbi kvaliteedikontrollid kommertsiaalsete kontrollmaterjalidega.

Lisaks vereanalüüsile määrati uuritavate pikkus, kaal ning kehakoostis, mille põhjal arvutati KMI ja rasvaprotsent. Kehakoostis määrati Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna kinesioloogia laboris, kasutades luudensitomeetrit ehk DEXA (Hologic) aparaati. Võrdluseks jaotati uuritavad toiduvaliku (taime- või segatoit), KMI ja rasvaprotsendi järgi kolme rühma. KMI ja rasvaprotsendi järgi jaotati uuritavad ala-, normaal- ja ülekaalulisteks. KMI järgi loeti alakaaluks vastavalt väärtust < 18,5 ja ülekaaluliseks > 25 (BMI classifi cation 2014), mille arvutamiseks jagati uuritava kehakaal (kg) pikkuse (m) ruuduga. Keha rasvaprotsendi järgi jaotamisel alarühmadesse arvestati ka uuritavate vanust ja rühmadesse jagamine toimus Edelsoni (i.a) järgi (tabel 1).

Tabel 1. Rasvaprotsendi referentsvahemikud naistel (Edelson i.a)

Vanus Alakaal Normaalkaal Ülekaal Rasvumine

20–40 a < 21% 21–33% 34–38% > 39%

41–60 a < 23% 23–34% 35–39% > 40%

61–79 a < 24% 24–35% 36–41% > 42%

Andmetöötluseks kasutati programme Microsoft Offi ce Excel 2010 ja SigmaPlot 11.0 (USA) ning statistilistest testidest vajaduse järgi χ2 -, Fisheri, Mann-Whitney, Shapiro-Wilki ja Studenti t-testi. Statistilise olulisuse nivooks oli p < 0,05.

Uuringu läbiviimiseks oli luba Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komiteelt (loa protokolli nr 219/T-11, 22. oktoober 2012).

Tulemused

Valimi moodustas 132 naist, kellest 39% olid taimetoitlased. Nendest omakorda 21 olid veganid ja 30 lakto-ovovegetaarlased. Taimetoitluse kestus oli 7,3 ±4,7 aastat. Saadud andmete põhjal ilmneb, et taimetoitlastel oli väiksem kehakaal, KMI ja rasvaprotsent kui segatoiduliste rühmal, kuid see ei erine statistiliselt.

Nagu tabelist (tabel 2) näha, erines insuliini väärtus ja HOMA-IR-i indeks kõikides uuritavates rühmades. Võrreldes segatoidulistega oli taimetoitlaste vere insuliini tase statistiliselt madalam. Sarnane erinevus esines kui võrreldi KMI ja rasvaprotsendi järgi normaal- ning ülekaaluliste rühmi. Nimelt oli normaalkaaluliste vere insuliinisisaldus väiksem kui ülekaalulistel. HOMA-IR-i indeksi puhul oli olukord sarnane: antud parameeter oli taimetoitlastel võrreldes segatoidulistega ning nii KMI kui rasvaprotsendi järgi normaalkaaluga rühmades võrreldes ülekaalulistega statistiliselt oluliselt väiksem.

Antud uuringu tulemused näitavad, et lipiididest on üldkolesterooli ja apolipoproteiin A1 sisaldus statistiliselt oluliselt väiksem taimetoitlastel võrreldes segatoidulistega. Küll aga ei esinenud dieedipõhiseid erinevusi HDL-kolesterooli ega üld- ja HDL-kolesterooli suhte näitajate osas. Samas selgub, et arvestades KMI ja rasvaprotsendi järgi jaotatud normaal- ja ülekaaluliste rühmi, on esimeste HDL-kolesterooli sisaldus suurem ning üld- ja HDL-kolesterooli suhe väiksem kui ülekaalulistel.

Triglütseriidide ning triglütseriidide ja HDL-kolesterooli suhte osas esines statistilisi erinevusi vaid rasvaprotsendi järgi jaotatud uuringurühmades. Nimelt oli triglütseriidide ja HDL-kolesterooli suhe normaalkaalulistel väiksem kui ülekaalulistel. LDL- ja HDL-kolesterooli suhte osas esines statistiliselt oluline erinevus vaid KMI järgi jaotatud rühmas normaal- ja ülekaaluliste vahel, olles normaalkaalulistel väiksem kui ülekaalulistel.

Tabel 2. Veresuhkrut ja lipiidide ainevahetust iseloomustavad parameetrid võrdlevalt KMI ja rasvaprotsendi järgi jaotatud nn kaalurühmades ning taime- ja segatoidulistel.

TOIDUVALIK KMI RASVAPROTSENT

Taimetoit Segatoit Alakaalulised Normaalkaalulised Ülekaalulised Alakaalulised Normaalkaalulised Ülekaalulised

Insuliin, mU/l (keskväärtus, ± SD) HOMA-IR (keskväärtus, ± SD) Üldkolesterool mmol/l (keskväärtus, ± SD) HDL-kolesterool mmol/l (keskväärtus, ± SD) Triglütseriidid mmol/l (keskväärtus, ± SD) 0,87; 0,42 0,89; 0,39 0,85; 0,21 0,86; 0,37 0,98; 0,52 0,67; 0,23

Üldkolesterool/HDLkolesterool (keskväärtus, ± SD) 3,11; 0,95 3,16; 0,95 2,96; 0,43

LDL-/HDLkolesterool (keskväärtus, ± SD) 1,74; 0,75 1,79; 0,79 1,59; 0,36

Triglütseriidid/ HDL-kolesterool (keskväärtus, ± SD) Apolipoproteiin A1 g/l (keskväärtus, ± SD)

11,36I; 4,29

2,35II; 1,07

4,78III; 0,98 14,81I; 8,74

3,31II; 2,04

5,21III; 1,0

1,62; 0,42 1,74; 0,45

0,61; 0,4 0,57; 0,37

154,13IV; 23,82 171,87IV; 38,38

11,32; 4,36

2,48; 1,17

5,04; 1,59

1,7; 0,4

0,53; 0,17

177,21; 37,61 164,46; 35,89 161,25; 28,03 174,99; 29,04 167,35; 37,65 158,15; 26,11

12,86A; 7,41

2,89B; 1,75 16,36A; 8,4

3,65B; 1,91

14,47; 5,5

3,1; 1,11

5,0; 0,97 5,2; 0,93 5,54; 1,56

1,73C; 0,4 1,59C; 0,56

1,85; 0,33

3,01D; 8,04 3,6D; 1,29

2,97; 0,36

12,631; 7,59

2,842; 1,81 15,331; 7,49

3,422; 1,71

5,02; 1,03 5,05; 0,95

1,753; 0,43

0,834; 0,35 1,563; 0,45

1,014; 0,47

2,995; 0,79 3,475; 1,18

1,67E; 0,69

0,54; 0,31

2,12E; 1,01

0,73; 0,56 1,61; 0,49

0,377; 0,16

1,66; 0,66 2,01; 0,94

0,526; 0,3 0,736, 7; 0,49

I p = 0,023, II p = 0,048; III p = 0,012, IV p = 0,004; A p = 0,025, B p = 0,030; C p = 0,014, D p = 0,029, E p = 0,032; 1 p = 0,013, 2 p = 0,021, 3 p = 0,002, 4 p = 0,040, 5 p = 0,059, 6 p = 0,009, 7 p = 0,054

Arutelu

Varasemate uuringutega on tõestatud, et MS-i ennetamine vähendab teise tüübi diabeeti ja SVH-sse haigestumise riski (Viigimaa jt 2006, Kaur 2014). Selleks on soovitatud tervisliku eluviisi järgimist – vajaduse korral füüsilise aktiivsuse suurendamist ja toitumisharjumuste muutmist (IDF 2006). Üheks MS-i riski vähendamise meetmeks on välja pakutud ka taimetoitu (Rizzo jt 2011). Samas ei ole selle tervislikkus täielikku kinnitust leidnud (Key jt 2006, Ambroszkiewicz jt 2010) ja varasemate teadustööde tulemustes esineb vasturääkivusi (Shang jt 2011).

Käesolevas uuringus taimetoitlaste ja segatoiduliste pikkus, vanus ning keha rasvaprotsent statistiliselt ei erinenud, samuti ei olnud statistilist erinevust kehakaalu ja KMI vahel, kuigi arvväärtused olid taimetoitlastel väiksemad. Üldiselt on teada, et kuivõrd taimetoitlased tarbivad palju kiudaineterikast ning väikese valgu- ja satureeritud rasvhapete sisaldusega toitu, kuhjub nende organismis võrreldes segatoidulistega vähem rasva (Spencer jt 2003, Kim jt 2012). Varem on ka arutletud (Phillips jt 2013), kas ülekaalu ja rasvumise hindamiseks on sobivam arvestada KMI-d või keha rasvaprotsenti, et saada usaldusväärsemaid tulemusi rasvumisega seonduvate haigusriskide hindamisel. Seetõttu arvestati käesolevas uuringus mõlemaid. Kuna keha rasvaprotsendi hindamisel arvestatakse ka uuritava sugu ja vanust (Edelson, i.a), kuid KMI arvutamisel vaid pikkust ja kaalu, on esimene nimetatud meetod rasvumise hindamisel objektiivsem.

Rasvumine on seotud düslipideemiaga, mida iseloomustavad suurenenud üld-, LDL-kolesterooli, triglütseriidide, ja apolipoproteiin B sisaldus ning vähenenud HDL-kolestrooli ja apolipoproteiin A1 sisaldus (Beilby 2004, Wang ja Peng 2011). Võrreldes käesoleva uuringu raames lipiidide parameetreid toidueelistuse ja kehamassiga seotud näitajate alusel, selgub, et kuigi arvväärtused nimetatud rühmades on samas suurusjärgus, esineb rohkem statistilisi erinevusi lipiidide laboratoorsete näitajate osas KMI ja rasvaprotsendi rühmades võrreldes toiduvaliku rühmadega. Sisuliselt

võib öelda, et antud uuringutulemuste alusel on vaid ülekaalulistel suurem MS-i risk, kuid normaalkaaluliste segatoiduliste vere näitajad on paremad (tervislikumad) kui taimetoitlastel.

Varasemates uuringutes (Key jt 2006, De Biase jt 2007) on leitud, et taimetoitlastel on väiksem üldkolesteroolisisaldus kui segatoidulistel. Sarnane tulemus saadi ka käesolevas uuringus. Üldkolesterool peegeldab kogu kolesterooli hulka organismis ja seetõttu ei ole nimetatud parameeter üksi SVH riski hindamisel piisav. Arvesse tuleb võtta ka teisi lipiide kirjeldavaid vereparameetreid, nagu LDL-, HDL-kolesterool ja triglütseriidid. Tähelepanuta ei saa siiski jätta ka asjaolu, et üldkolesterooli suurenenud sisaldus viitab väga sageli suurenenud aterogeensete lipoproteiinide sisaldusele veres (LDL, VLDL), sest just need lipoproteiinid on väga kolesteroolirikkad. Taimetoitlaste rühmas esines küll üldkolesteroolisisalduse statistiliselt oluline vähenemine, kuid see oli pigem HDL-partiklite arvelt.

Taimetoitlaste risk haigestuda ateroskleroosi ei ole seoses üldkolesteroolisisalduse vähenemisega väiksem. HDL-kolesterooli sisaldus on taimetoitlaste rühmas väiksem, kuid erinevus ei ole statistiliselt oluline. Siiski saadi apolipoproteiin A1 väiksem sisaldus taimetoitlaste rühmas, mis viitab asjaolule, et nende üldkolesteroolisisalduse vähenemine on seotud siiski HDL-partiklite arvu vähenemisega. Apolipoproteiin A1 on HDL-partiklite peamine valguline komponent ja teistes lipoproteiinides seda ei leidu (Lima jt 2007). Apolipoproteiin A1 määramine on täpsem (peegeldab HDL-partiklite hulka) kui HDL-kolesterooli määramine, sest HDL-kolesterooli määratakse kaudselt. Küll aga on HDL-kolesterooli sisaldus on normaalkaalulistel suurem kui ülekaalulistel nii KMI kui rasvaprotsendi järgi jaotatud kaalurühmades. Just suuremad HDL-kolesterooli väärtused aitavad ennetada SVH-d (Barter jt 2007, Wang ja Peng 2011) ning seega kuuluvad ülekaalulised inimesed vastavasse riskirühma.

MS-iga seonduvate veresuhkru parameetrite osas esines statistiliselt oluline erinevus insuliini ja HOMA-IR-i indeksi väärtustes. Nimelt olid

nii insuliini kui ka HOMA-IR-i indeksi väärtused väiksemad taimetoitlase rühmal võrreldes segatoidulistega ning samuti normaalkaalulistel võrreldes ülekaalulistega nii KMI kui ka rasvaprotsendi järgi jaotatud kaalurühmades. Siiski on varasemate uuringute põhjal saadud erinevaid tulemusi. Näiteks Valachovičová jt (2006) järeldasid, et taimetoit vähendab insuliiniresistentsust ja parandab glükoosi metabolismi, kuid Hungi jt (2006) arvates on taimetoitlaste vähenenud insuliiniresistentsus seotud pigem taimetoidust tingitud väiksema KMI-ga. Seda põhjendati sellega, et taimetoitlased tarbivad kiudaineterikast ja küllastunud rasvade väikese osakaaluga toitu, mis hoiab ära ülekaalu ja rasvumise (Kim jt 2012). Käesoleva töö põhjal võib järeldada, et insuliini väärtused on mõjutatud nii toitumisest kui ka kehakoostisest.

Kokkuvõttes võib öelda, et käesoleva uurimistöö ja varem publitseeritud artikli (Parm jt 2015 – uuringusse olid kaasatud ka mehed) tulemuste põhjal on MS-i parameetrid pigem mõjutatud kehakoostisest ja keha rasvaprotsendist kui taimetoidust. Kõige paremad MS-i ärahoidvate parameetrite väärtused on normaalkaalulistel ja pigem segatoidulistel kui taimetoitlastel. Siiski ei pruugi antud töö tulemused olla täielikult ülekantavad Eesti populatsiooni taimetoitlastele, sest uuritavate arv oli väike, kuid siiski samas suurusjärgus teiste sarnaste uuringutega (Hung jt 2006, De Biase jt 2007, Kim jt 2012). Kindlasti on põhjus selles, et laboratoorsed uuringud on kallid ja valimit ei ole kerge moodustada, sest ei ole teada täpset taimetoitlaste arvu populatsioonis. Samas iseloomustas antud uuringut taimetoitlaste suur huvi uuringus osalemise vastu ja seetõttu on neid valimis isegi rohkem kui plaanitud. Samuti polnud võimalik hinnata erinevate taimetoitluse liikide mõju MS-iga seotud vereparameetritele, mida saaks teha suurema valimi korral. Positiivsena võib välja tuua, et taimetoitlust ja selle mõjusid ei ole Eestis varem uuritud ja käesolev uuring on esimene, mis annab meile teavet selle vähe uuritud rühma kohta.

Järeldused

1. Taimetoitlaste ja segatoiduliste naiste kehakoostis (KMI, kaal, rasvaprotsent) antud töö tulemuste põhjal statistiliselt ei erinenud, kuid taimetoitlastel olid vastavad arvväärtused väiksemad. 2. Taimetoitlus mõjutab mõningal määral MS-i haigestumise riski. Nimelt on taimetoitlastel organismis väiksem üldkolesteroolsisaldus, kuid LDL-kolesterooli sisaldus, LDL- ja HDL-kolesterooli suhe ning üld- ja HDL-kolesterooli suhe sega- ja taimetoidulistel statistiliselt ei erine. Samuti on HDL-kolesterooli väärtus taimetoidulistel väiksem kui segatoidulistel. Küll aga võib taimetoit vähendada teise tüübi diabeeti haigestumise riski, sest insuliini väärtused on taimetoitlastel väiksemad kui segatoidulistel. 3. KMI ja rasvaprotsendi järgi jaotatud ülekaaluliste hulka kuuluvatel uuritavatel on kõige suurem risk MS-i tekkeks. Nimelt on neil väiksemad HDL-kolesterooli väärtused, suurem triglütseriidide, üld- ja HDL-kolesterooli suhe, LDL- ja HDL-kolesterooli suhe ning triglütseriidide ja HDL-kolesterooli suhe kui normaalkaalulistel. Ka rasvaprotsendi ja KMI järgi jaotatud rühmades on ülekaalulistel suurem risk teise tüübi diabeedi tekkeks, sest insuliini väärtused on ülekaalulistel suuremad kui normaalkaalulistel. 4. Kehakoostisel on suurem mõju MS-i parameetritele kui taimetoidul. Nimelt on normaalkaalulistel ülekaalulistega võrreldes paremad verenäitajad kui taimetoitlastel võrreldes segatoidulistega.

Allikaloend

Ambroszkiewicz, J., Klemarczyk, W., Gajewska, J., Chelchowska, M., Franek, E., Laskowska-Klita, T. (2010). Th e infl uence of vegan diet on bone mineral density and biochemical bone turnover markers. Pediatric Endocrinology, Diabetes, and Metabolism, 16: 201–204. Beilby, J. (2004). Defi nition of Metabolic Syndrome: Report of the National Heart,

Lung, and Blood Institute/American Heart Association Conference on Scientifi c

Issues Related to Defi nition. Clinical Biochemist Reviews, 25 (3): 195–198.

Barter, P., Gotto, A. M., LaRosa, J. C., Maroni, J., Szarek, M., Grundy, S. M., et al. (2007).

HDL cholesterol, very low levels of LDL cholesterol, and cardiovascular events. Th e

New England Journal of Medicine, 357: 1301–1310. De Biase, S. G., Fernandes, S. F. C., Gianini, R. J., Duarte, J. L. G. (2007). Vegetarian diet and cholesterol and triglycerides levels. Arquivos Brasileiros de Cardiologia, 88(1): 32–36. Edelson, D. (i.a.). BMI. Th e good. Th e bad. Th e ugly. http://www.obesityaction.org/ wp- content/uploads/BMI-the-Good-Bad-and-Ugly.pdf (25.10.2015). International Diabetes Federation. (2006). Th e IDF consensus worldwide defi nition of the metabolic syndrome. Belgia. Kaur, J. (2014). A comprehensive review on metabolic syndrome. Cardiology Research and Practice. http://dx.doi.org/10.1155/2014/943162 (3.10.2015). Kim, M. K., Cho, S. W., Park, Y. K. (2012). Long-term vegetarians have low oxidative stress, body fat, and cholesterol levels. Nutrition Research and Practice, 6(2): 155–161. Lima, L. M., Graças Carvalho, M., Sousa, M. O. (2007). Apo B/apo A-I ratio and cardiovascular risk prediction. Arquivos Brasileiros de Cardiologia, 88 (6): e140–e143. Maailma Terviseorganisatsioon. (i.a). BMI classifi cation. http://apps.who.int/bmi/ index.jsp?introPage=intro_3.html (5.10.2015). Key, T. J., Appleby, P. N., Rosell, M. S. (2006). Health eff ects of vegetarian and vegan diets. Th e Proceedings of the Nutrition Society, 65 (1): 35–41. Parm, Ü., Jürimäe, J., Orav, A., Lätt, E., Sokmann, S., Pedamäe, K., Mihkelson, P., Tamm,

A-L. (2015). Infl uence of vegetarian diet to the factors associated with metabolic syndrome. Journal of Advanced Nutrition and Human Metabolism. doi: http://dx.doi. org/10.14800/janhm.888 (27.09.2015). Phillips, C. M., Tierney, A. C., Perez-Martinez, P., Defoort, C., Blaak, E. E., Gjelstad,

I. M., Lopez-Miranda, J., Kiec-Klimczak, M., Malczewska-Malec, M., Drevon, C.

A., Hall, W., Lovegrove, J. A., Karlstrom, B., Risérus, U., Roche, H. M. (2013). Obesity and body fat classifi cation in the metabolic syndrome: impact on cardiometabolic risk metabotype. Obesity, 21 (1): E154–161. Põder, K. (toim.) (2015). Eesti statistika aastaraamat. Tallinn: Ofset OÜ. Rizzo, N. S., Sabaté, J., Jaceldo-Siegl, K., Fraser, G. E. (2011). Vegetarian dietary patterns are associated with a lower risk of metabolic syndrome. Diabetes Care, 34: 1225–1227.

Shang, P., Shu, Z., Wang, Y., Li, N., Du, S., Sun, F., Xia, Y., Zhan, S. (2011). Veganism does not reduce the risk of the metabolic syndrome in a Taiwanese cohort. Asia

Pacifi c Journal of Clinical Nutrition, 20(3): 404–410. Spencer, E. A., Appleby, P. N., Davey, G. K., Key, T. J. (2003) Diet and body mass index in 38000 EPIC-Oxford meat-eaters, fi sh-eaters, vegetarians and vegans. International

Journal of Obesity and Related Metabolic Disorders, 27: 728–734. Viigimaa, M., Eha, J., Hedman, A., Kampus, P., Liiver, A., Maaroos, J., Marandi, T.,

Mesikepp, A., Muda, P., Ristimäe, T., Roose, M., Suurorg, L., Teesalu, R., Tiik, M.,

Tupits, H., Vokk, R., Zemtsovski, M. (2006). Eesti südame- ja veresoonkonna haiguste preventsiooni juhised. Eesti Arst, (3): 183–216. Wang, H., Peng, D. Q. (2011). New insights into the mechanism of low high-density lipoprotein cholesterol in obesity. Lipids in Health and Disease, doi: 10.1186/1476511X-10-176 (14.11.2015).