Nr. 8
EESTI ELU reedel, 28. veebruaril 2020 — Friday, February 28, 2020
Eestlaste…
Nädala portree
(Algus lk. 4)
Maakera parim sõber – dr. Ants Tammemägi Andres Raudsepp Praegune ajajärk on väga vae vav meie armsale maakerale. Ta väga vajab abi ja hoolsust. Mees, kes tegutseb sellel alal, on eestlaste avaramas ühiskon nas meie oma Ants. Või nagu teda tuntakse globaalselt – dr. Hans Tammemägi, keskkon nateadlane ja elukutseline kirja nik sellel alal. Sündinud Rootsis pärast vanemate põgenemist Eestist, kasvas Ants üles hoolsa eesti poisina ühes aktiivses LõunaOntario eesti kogukonnas, kuni üliõpilasena Torontos saavutas ta bakalauruse- ja magistrikraa di, tehes kaaseestlastega sporti ja olles ühe suurema eesti üliõpilaskorporatsiooni esimees. Olles aga võtnud ette sõidu Austraaliasse, tunnistab ta nüüd, et siis tema elus toimus suur pööre. Eesti ühiskond jäi äkki seljataha. Austraalias, Canberras, saa vutas Ants doktorikraadi geo füüsika alal. Pärast kolme aastat Austraalias asus ta kaheks aas taks tööle Inglismaal. Ants peab seda ajavahemikku kõige ak tiivsemaks ja produktiivsemaks oma elus. Töö oli peamiselt maa-alade uurimine, kusjuures ta näiteks mõõtis raadioaktiiv sust Inglismaa lõuna-lääne kivi kihtides. Järgnes töö Atomic Energy of Canada juures, nii Chalk River’is, kus asub pea korter, kui Whiteshell labora tooriumites Pinawas, Manitobas. Ants töötas 30 aastat nõus tajana (konsultandina) aladel nagu jäätmetekontroll ja kesk konnateadus. Oma endises ko dulinnas St. Catharinesis, ta lõi oma konsultatsioonifirma Oak ville Environmental. Ta peab oma elu kõige haruldasemaks elamuseks keskkondlikku kont rolli Kanada parlamendi hoo nete juures. Ta pidi inspekteeri ma igat nurka, torni, tunnelit, jne. Aga see, mida Ants on saa vutanud viimase 20 aasta jook sul, paneb pea veel rohkem pöörlema. Ilmselt on tema hari dus ja 30 aasta pikkune töö suunanud teda tegevusele, mis
Ants Eestis.
Foto erakogust
seob maailma paikasid kesk konna ravimisega. See tähendab, et nüüd ei pea Ants ennast enam professoriks ja teaduslikuks uurijaks, vaid ta kutsub end lihtsalt kirjanikuks ja fotograafiks. Samas on tema tegevuse alus ikka see, mida ta varasema elukutse juures saavu tas. Tema aga nüüd jagab lah kelt seda ulatuslikumas atmos fääris, tehes seda isegi omalt poolt kirjastatud raamatute kau du, milles ta on avaldanud mul jeid nii Eestist kui Namibiast (2012). Varem andis ta välja raamatu looduslikul teemal – Eagles on an Island (2010). Tema raamatuid rikastavad haruldased fotod, mida ta on võtnud ka oma ümbrusest; ta on valinud elukohaks ühe LääneKanada saarekese Briti Kolum bias mandri ja Vancouveri suur saare vahel. Samas ei tohi unustada, et Ants on olnud maailmarändur igal kontinendil. Antsu nüüdset tegevust võiks jagada viide komponenti: raa matute autorlus, artiklite aval damine, nõustamine, ette kan nete esitamine ja tuuleves kite kallutamine. (Tuuleveskite kal lutamine? Sellest hiljem.) Igaüks neist väärib oma võr gulehte, mis iseenesest pakuvad ühiselt huvitava lugemise. Kä sitleme neid siin ükshaaval. Kokku on Ants kirjutanud kümme raamatut. Ülemaaliseks ,,bestselleriks“ tituleeriti ,,Win ning Proposals: How to write them and get results“. Raamatut müüdi suurusjärgus 27,000 ek semplari. ,,The Waste Crisis“ oli samuti populaarne ja tõi autorile kena auhinna. Popu laarne oli samuti ,,Exploring Niagara“, mille ta kirjutas koos oma abikaasa Allysoniga. Ants toob esile veel ,,Air: Our Planet’s Ailing Atmosphere“, mida ta peab eriti oluliseks. Artikleid on ta kirjutanud mitusada; mitmed neist viimase 15 a. jooksul, on saanud auhin du organisatsioonide poolt nagu Travel Media Association ja London Travel Writing. Möödu nud aastal sai ta auhinnad pari ma turismiartikli ja parima keskkonnaloo eest. Esimene käsitles Ottawat ja teine vanu hiigelpuid läänerannikul. Hetkel tegutseb ta följetonistina lääne ranniku ajakirjale nimega ,,Pearl“. Ta on kirjutanud ka Singapuri lennuliinile ja varem igakuiselt Vancouver Sun’is keskkonnateemal. Aeg ajalt kirjutab ta enam kui tosinale ajakirjale (Cana dian Living, Canadian Geo graphic, Canada’s History Magazine, Zoomer, jne.) ja aja lehtedele nagu Globe and Mail, Vancouver Sun and Province, Buffalo News, Montreal Gazette, Toronto Star ja National Post. Nõustajana ta võib teha tööd nii regionaalsetele kui ka koha likele nõukogudele, arendades turistide külaskäike ja üle vaa dates ettevõtmiste plaane. Kui
Dr. Ants Tammemägi. Foto erakogust
keskkonnateadur, tal on avarad kogemused jäätmekontrolli ja õhusaastega seoses. Peale eel pool mainitud Kanada parla mendi hoonete on ta ka kontrol linud rahvusraamatukogu ning arhiivi, riiklikku kohtuhoonet ja muid olulisi rajatisi. Varasemalt oli ta kõrval-professor Brocki (St. Catharines) ja Victoria (B.C.) ülikoolide juu res, kus juures fookus oli keskkonnal, jäätmekontrollil ja maakera rah vaarvu mõjul. Ettekannete esitamine on ol nud osa tema tööst kui treenitud tahteline kõneleja ja teadmiste ga ülikooli õppejõud. Tema ettekannete nimekirja kuuluvad atmosfäärisaaste, pol lutsioonikriis, põhjalääne kot kad ning inimsoo ja planeedi tulevik. Ta on korraldanud ka õpitube teemadel nagu kuidas end veenvalt väljendada nii sõnas kui kirjalikult. Mõtlemapanev on loomuli kult tuuleveskite kallutamine. Mida dr. Tammemägi selle all küll mõtleb? Siin tulevad esile problee mid, mida nii kergesti lahenda da ei saa. Ta kujutab ennast veidi kui Cervantesi Don Quijote’t La Manchast, kes asub tuuleveskite kallale, aga nendest jagu ei saa. Üks neist on maail ma rahvaarv, mis aina kasvab ja kasvab. Tal on ettekandeid selle kohta ja peab nn. blog ‘i (http:// runaway-human-population. blogspot.ca/). Teine ala on käegakatsutav, mida Ants on mitu korda teinud. Ka mina, selle artikli allakirjutaja, olen seda teinud, kui USA lääneranniku hiigel puude metsapargis oma pojaga käisin seiklemas. Tegemist on mõnegi 800-aasta vanuse puuga, olgu see seeder või okas puu, nagu Douglas fir. Need ühenda vad inimest looduse ja maakera ajalooga ja muutuvad üliarm saks, kui püüad neid hõlmata, aga ei saa, kuna puude tüved on hiigelsuured ja laiad. Need puud on pidevas hädaohus, kuna neid kvaliteedi tõttu tahe takse pidevalt maha võtta. Nen desse on ka Ants armunud ja katsub neid päästa. Just hiljuti lugesin An old-Growth Battle field, mis ilmus British Colum bia Magazine’is (2016), saavu tades samuti erilise auhinna. Olin ise lugejana tõsises mõttes liigutatud. Antsul kui kirjanikul on küljes nii emotsionaalsus kui ka ilumõiste. Hiljuti aga tunnistas minule veel midagi oma südamepõh
tajaid: Riina Reinvelt (ERM), Piret Noorhani (VEMU), kon sultant: Triinu Ojamaa (Eesti Kirjandusmuuseum), kujundaja: Jane Liiv (ERM), tõlkija: Ma rika Mayfield (VEMU), tehni line abi: Laani Heinar, Benedict Karl Pasaporte (VEMU), Anu Ansu, Berta Vosman, Arp Karm, Tiit Sibul (ERM) ning näituse koostamist toetanud Rahvuskaaslaste programmi Eestis. Oma tervituse saatis To ron tosse Riina Reinvelt, kes ütles: ,,Minu teadvusse jõudis ESTO esimest korda 1980. aastate kes kel, kui meie koju ilmus väga hea trükikvaliteediga postkaart noortest rahvariietes tüdruku test, kes näisid rõõmsad ja muretud. Selle kaardi tagu misele küljele oli kirjutatud ESTO 1980 Stockholmis. Olin teismeline tüdruk ja tänu sellele ilusale postkaardile tundusid ESTO-d midagi väga uhket ja toredat. Nõukogude Eestist vaa datuna ikkagi midagi väga ihal dusväärset. Sattudes aastaid hiljem tege lema erinevate väliseesti teema dega jõudis eelmisel aastal järg ESTOdeni. Teada-tuntud feno men või nähtus igale läänes ela vale välis-eestlasele, mis aga Eesti mäluasutustes väga vähe talletunud oli. Seetõttu tähendas näituse kokkupanemine põnevat kogumistööd ja meeldivaid suhtlemisi e-kirjade kaudu ning kohtumisi päriselus mitmete toredate inimestega, kes ESTOdel osalenud või neid korral danud. Suur tänu kõigile kaasa aitajatele. Loodan, et näitus on mõnus tagasivaade ESTO-de pikale ajaloole ja pakub mõnusat mee nutamist!“ Näituse avamisel Tartu Col lege’is esinesid oma meenu tustega ESTOdest Andres Raudsepp, Jaanus Marley, Reet Marley ja Vaike Rannu. Siht oligi jagada isiklikke meenu tusi/mälestusi ESTOdest. Andres Raudsepp juhtis tähelepanu ka ESTO-eelsetele suurpidustustele, nt 1946.a lau lupidu Geislingenis, mida juhtis Roman Toi; samuti nii idaranni ku kui lääneranniku eestlaste kokkutulekud – viimased toi muvad regulaarselt iga kahe
jast: ,,Mul on kolmas kirg: Kanada põlisrahvaste kultuur.“ Seda kirge iseloomustab tema tegevus, nii sõnas kui pildis, Ida-Kanadas ilmuvas võrgule hes. ,,Canada’s First People“ on kergesti kättesaadav roadsto ries.ca kaudu. Ei julge öelda, kas see teema kuuluks samuti tuuleveskite kallutamiste hulka, aga see peegeldab Antsu ise loomu kui inimkonna armastaja. Nagu Eesti Elu lugejad mäle tavad, ilmus möödunud nädala lehe ingliskeelses osas Estonian Life (EE # 7, 21.02.2020, lk 15) Antsu lugu juulikuus toimunud Eesti üldlaulupeo kohta. Lahkes ja sõbralikus toonis avaldab ta imetlust eestlaste suure saavu tuse üle. Artikkel oli varem ilmunud
9
aasta tagant senini; samuti suurpidustus Torontos 1972 Robert Kreemi eestvedamisel, mis kandis veel nimetust Üle maailmsed Eesti Päevad, kuid mida peetakse esimeseks ,,amet likuks“ ESTOks. Sellest sündmusest valmis ka film, mida näidatati CBC telekanalil. Pea igal peol on midagi, mis osalejatele eriliselt meelde jäänud, näiteks tõid nii esinejad kui ka saalisviibijad välja 1976.a Baltimore’i valguspeo tohutu vihmatormi, mille kohta küll igal osalejal erinevad var jundid, kuid kõik olid ühel meelel, et hoolimata vihmast põhjustatud ebamugavustest oli see omal moel eriti siduv ja ühendav pidu just emotsionaal selt. Stockholmist 1980 meenu tati sinimustvalges lipuehtes Rootsi pealinna, uhket paraadi ja salakõrtsi alustamist. Jaanus Marley, kes oli 1972. a noortetoimkonna juht, meenu tas kolmetunnist laevasõitu Ontario järvel, millest sai popu laarseks ka jook ,,Rolling Estonian“ – jõhvika- ja sidruni mahl, jää ja maitse järgi vodkat. Reet Marley lisas meenutustele skautide-gaidide suurlaagrite ela mused. Eriline oli ~1200 osavõtjaga maailmalaager Kot kajärvel. Raske ettegi kujutada, kuidas kõik sinna ära mahtusid. Üks enim meeldesööbinud ESTOsid on paljude jaoks 1988. a Melbourne’i pidustus, kus oli palju esinejaid Eestist, mis ei olnud veel vaba, kuid elas laulva revolutsiooni ja taas ärkamise meeleoludes, ajal, mil Ivo Linna esitatud Alo Mat tiiseni isamaalised laulud, eriti ,,Eestlane olen ja eestlaseks jään“” tõid liigutuspisara silma igale eestlasele, sõltumata sün nimaast. ESTOd on toonud kokku kaasmaalasi igast maailmanur gast ning olnud ka üksteiseleid mise kohaks. Selle tunnistuseks jagas näituse avamisel oma lugu Vaike Rannu, tema kohtumine hilisema abikaasa Erichiga sün dis just ESTOl 1976. a Bal timore’is. Üks omaaegsetest ESTO loosungitest kõlas ,,Hoiame kokku, saame vabaks“, nüüd võiks ehk selle asemel öelda ,,Oleme vabad, kuid saame ja hoiame ikka kokku!“ (EE)
Lääne-Kanada ajakirjas ,,Pearl“ ja iseloomustab Antsu hoolivust ka oma rahva vastu. Ta on aga muljeid Eestist avaldanud juba kaheksa aastat tagasi varasema külaskäigu alusel. Raamat, mis ilmus aastal 2012 ja mida on veel võimalik tellida, kannab nime Impressions of Estonia ja kajastab koos tema enda uhkete piltidega muljeid oma vanemate kodumaast. Nii et Ants ei ole mitte ainult maakera sõber, vaid ka südamega oma põlise kodu maa ja rahva juures. Loe Eesti Elu internetis —
www.eestielu.ca
