KONVERENTS
Jalgpallitaktika kolmest
murrangulisest muudatusest.
Filosoofiliselt Tekst: Mihhail Lotman, semiootikaprofessor, riigikogu liige Foto: Liisi Troska
30
JALKA JAANUAR 2021
M
a ei olnud alati jalgpalli tugitoolifänn. Nagu kõik vene lapsed Tartus, siis kogu aja, mis jäi üle teistest tegemistest, mängisime jalgpalli ja koolis oli sport number üks just jalgpall. Vene koolides oli see tavaline, aga eesti koolid olid intelligentsemad – mängisid võrkpalli ja korvpalli. Meie kasutasime kõiki võimalusi jalgpalli mängimiseks. Jalgpallis oli tavaliselt nii, et andekamad ja tugevamad olid ründajad, vähem andekad poolkaitsjad ja päris andetud olid kaitsjad, ja need, kelle oskused olid täiesti puudulikud, olid väravas. Mina olin väravavaht. Olin klassis kõige noorem, nõrgem ja peaaegu kõige lühem. Alguses võtsin väravavahiks olemist enda diskrimineerimisena, aga pärast hakkas meeldima. Paraku ei saanud ma oma klassi väravat kaitsta, sest meil oli klassis kaks head väravavahti. Seega olin kolmas valik. Tavaliselt sain platsile hoopis kaitsjana ja seal ka eriti ei hiilanud. Siiski õnnestus mul ükskord ühele teise klassi võistkonnale värav lüüa. Ülikoolis õppisin ajaloo ja filoloogia teaduskonnas, kus oli väga vähe poisse. Seal sain kaitsta teaduskonna au väravas. Minu parim mäng oli ülikooli meistrivõistlustel, kus mängisime füüsikute vastu. Nad olid füüsiliselt hoopis teisel tasemel ning see mäng oli täiesti hullumeelne, sest ülekaal oli füüsikutel ja ma ei tea, kui mitu korda ma suutsin meie väravat päästa üks ühele olukordades ja kui palju sain kokkuvõttes tõrjeid kirja. Ainuke värav löödi mulle penaltist, kuigi sain ka tollele löögile sõrmed vahele, aga see oli minu jaoks liiga tugev. Siiamaani on kahju, sest kui ma oleks natuke kaugemale hüpanud, siis oleks suutnud tõrjuda. Fännina vaatasin jalgpalli ENSVs ja Moskva Lužniki staadionil, kui sinna sattusin. Aga viimane matš, mida ma nägin staadionil, oli hoopis Roomas kohaliku AS Roma ja Genoa vahel, mis lõppes 3 : 3. Fantastiline mäng, sest läksin staadionile Rooma fännina, aga lahkusin Genoa fännina, sest nad mängisid nii fanaatiliselt palju tugevama meeskonna vastu ja hea mulje jätsid ka nende toetajad. Genoa fännide jaoks oli väike sektor staadioni nurgas ja oma puuri sees käitusid nad niimoodi, et kui nad oleks puurid ära lõhkunud,
