AJALUGU
MM 2002: üllatuste
turniiri varjutasid kohtunike otsused Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga: aasta lõpus Kataris toimuva MM-finaalturniiri eel võtame igas numbris vaatluse alla ühe või kaks varasemat turniiri. Liigume kronoloogilises järjekorras: seekord on luubi all 2002. aasta turniir. Seni viimase, 2018. aasta MMini jõuame novembris, kui Kataris tänavuse aasta turniiril pall mängu pannakse! Tekst: Raul Ojassaar
U
ue aastatuhande esimese MMi võõrustajariik otsustati 1996. aastal, kusjuures võitja ei olnud esialgu üldse variantide seas: kolm kandidaatriiki olid kõigepealt Jaapan, Mehhiko ja Lõuna-Korea. Kuna alles 1986. aastal MMi võõrustanud Mehhiko šansse peeti minimaalseteks, käis peamine võitlus lähinaabrite Jaapani ja Lõuna-Korea vahel. Teineteist nii poliitiliseks kui sportlikuks rivaaliks pidanud riigid korraldasid kõva PR-võitluse, kuid kaalukaussi enda poole kumbki kallutada ei suutnud. FIFA presidendi João Havelange eelistus kuulus sealjuures Jaapanile, aga Euroopa ja Aasia konföderatsioonid tulid ideele korraldusõigus kahe riigi vahel „pooleks“ teha. Kuigi Lõuna-Korea ja Jaapan ise sellest ideest vaimustuses ei olnud, pandi nad lõpuks valiku ette: teete turniiri koos või ei tee üldse! 2002. aasta MM-finaalturniir oli seega mitmes mõttes ajalooline. Esimest (ja seni ainsat!) korda anti korraldusõigus kahele riigile ühiselt, esimest
Eesti kuueses valikgrupis neljas Eesti koondisel koosnes 2002. aasta MM-valiksari justkui kahest erinevast ajastust. 2000. aasta lõpus algas see Tarmo Rüütli juhendusel ja Kadrioru staadionil, järgmise aasta lõpus oli peatreener juba Arno Pijpers ja koduväljak verivärske Lilleküla staadion. Vastased olid kõvast puust: grupi soosikud olid Holland, Portugal ja Iirimaa, tagumises kolmikus võitlesid Eestiga kohtade nimel Küpros ja Andorra. Eesti sai lõpuks alagrupis neljanda koha – kaks nappi võitu Andorra üle ja kaks viiki Küprosega andsid meile saareriigiga võrdsed kaheksa punkti, kuid meie kasuks rääkis pisut parem väravate vahe. Kodumängudes suutsime ühe värava lüüa Portugalile ja kaks Hollandile, kuid valiksari lõppes meile mõlema vastase vastu võõrsil 0 : 5 allajäämisega.
50
JALKA JUULI 2022
korda läks see Aasiasse. Maailma kõige tihedama asustusega piirkond sai esimest korda jälgida MM-finaalturniiri kohtumisi ajatsooni mõttes mugavalt ning ei pidanud jalgpalli vaatamiseks keset ööd üleval passima. Turniir korraldati rekordilisel 20 staadionil – kümme areeni pani välja Lõuna-Korea, kümme Jaapan. Grupid A–D mängisid oma kohtumised Koreas, E–H Jaapanis. Mängugraafik oli tehtud nii peenelt, et riigipiiri tuli mängijatel ületada võimalikult vähe: kaheksa tiimi tegid seda vaid kaheksandikfinaali eel, samuti pidid seda tegema üks osaline kolmanda koha lahingust ja üks osaline finaalist.
Neli debütanti ja Hollandi põrumine Valikturniiri suurim üllatus oli kahtlemata potentsiaalse tiitlipretendendi Hollandi koperdamine. Eestiga ühes valikgrupis olid Hollandi vastased küll võrdlemisi tugevad, kuid Portugalile ja Iirimaale allajäämine oli suurele jalgpalliriigile siiski selge põrumine. Otsustavas playoff’is langes ka FIFA edetabelis vaid aasta-poolteist varem esikolmikus olnud Tšehhi, tugevatest Euroopa tiimidest jäi uks suletuks Jugoslaaviale. Lõuna-Ameerikas oli ootamatult suures hädas Brasiilia, kes sai valiksarja jooksul suisa kuus kaotust ning kindlustas pileti Aasiasse alles viimases voorus. Kõvasti pidi higistama ka Saksamaa, kes sai valikgrupis kodus Inglismaalt hävitava 1 : 5 kaotuse, kuid suutis playoff’is siiski Ukrainast jagu saada. Uusi tulijaid oli neli: Euroopas üllatas Sloveenia ja Aasias Hiina, Aafrikas oli edukas Senegal ja Lõuna-Ameerikas Ecuador. Türgi jõudis finaalturniirile 48aastase pausi järel.
Senegali tantsupidu ja Prantsusmaa ajalooline käkk Turniiri avamäng Soulis andis tooni kogu ülejäänud võistlustele. Tiitlikaitsja Prantsusmaa oli küll turniirieelses treeningmängus jäänud ilma viga saanud Zinedine Zidane’ist, kuid sõitis Lõuna-Koreasse siiski ühe tiitlisoosikuna. Avakohtumine Senegali vastu kujutas endast sisuliselt Prantsusmaa koondise ja klubide koondise kohtumist: suurem osa Prantsusmaa koondislasi mängis Itaalia, Hispaania ja Inglismaa klubides, Senegali koondis koosnes aga peamiselt just Prantsusmaal pallivatest meestest. Mõlema tiimi ridades oli veel mängijaid, kes sündinud vastasriigis – ning mõlemat meeskonda juhendas ka prantslasest peatreener.
