KOLUMN
Hukas must-valge maailm Rassism! Mis rassism? Küllap suhtume laias ilmas aina uusi mõõtmeid koguvasse probleemi ükskõikse õlakehitusega. Parimal juhul. Asume mädapaisest ju nii kaugel. Või kas ikka asume? Tekst: Andres Vaher | Foto: Peter Powell, Reuters/Scanpix
„Noored on hukas,“ laulis Singer Vinger kümnendi eest. Vähe sellest, koos Tanel Padariga tehti samal suvel Eestimaale ring peale, tuuri hüüdlauseks toosama laulupealkiri. Tõsi küll, lõpus küsimärgiga varustatud. Hardi Volmeri & Co sõnum oli tavapäraselt sügavamõtteline ega puudutanud mõistagi mingil viisil jalgpalli. Aga kui hiljuti tuli teatavaks, et politsei vahistas Inglismaal 12aastase poisi, kes oli sotsiaalmeedia vahendusel saatnud terve rea rassistlikke sõnumeid vutistaar Wilfried Zahale, kangastus too laul küll justkui iseenesest mu mälupildis. Mõistagi ei puuduta probleem kaugeltki vaid toda teismelist noorsandi. Mõistagi ei ole õige teha loo avalauses laulusõna kaudu toodud üldistust. Sest tegelikult on hukas terve maailm. Vähemalt see osa küll, mis puudutab jalgpalli ja rassismi. Meile siin Euroopa väikeses ja vaikses nurgakeses tundub kogu see temaatika kauge. Eesti jalgpall (ja sport üleüldse) pole tõeliste rassismijuhtumitega pidanud kokku puutuma. Kõike, mis ette tulnud, saab liigitada kergeks pinnavirvenduseks. Jumal tänatud, et nii on läinud. Ent arvestades suunda, kuhu (hukas) maailm liigub, oleme küll sinisilmsed, kui arvame, et too tõbi ei või iial meid kollitama saabuda. Nagu koroona – vabandatagu võrdluse eest –, ei tunne ka too viirus riigipiire, iseäranis, kui „rahuaeg“ taastunud ning piirid taas täies ulatuses ja igas suunas avatud.
Politseiohvrite kampaania mõjutab ka spordirahvast
Mäletate, eelmise aasta sügisel vallandus Bulgaaria–Inglismaa EM-valikmängu ajal tõeline kaos. Kodufännid – kui neid nii saab muidugi nimetada – näitasid külalistele korduvalt natsi-käemärki ja tegid nende tumedanahaliste pallurite poole ah-
24
JALKA AUGUST 2020
vihäälitsusi. Mäng tuli seetõttu kaks korda peatada. Kahe riigi ametiisikute vahel puhkes nii enne kui pärast kohtumist tuline sõnasõda. Jalgpalli sünnimaal leidis nii mõnigi, et Inglismaa koondis ei reageerinud piisavalt jõuliselt – nende arvates pidanuks solvatud meeskond tagasi vaatamata väljakult lahkuma. Samuti on jalgpallihuviline kahetsusväärse põhjalikkusega viidud kurssi sellega, mis toimub Itaalias. Seal said säärased juhtumid juba niivõrd igapäevaseks, et vaidlus ei käinud enam teljel „Kuidas probleemi tõkestada?“, vaid „Kas rassism spordiareenidel on kultuuri osa või mitte?“. Absurdsus, mille peale tahaks kangesti teha musta huumorit: olgu taevas tänatud, et koroona järellainetus sealmail publikut tribüünidele ei luba. Saavad mängijad vähemalt mõne kuu solvamata oma tööd teha. Mõistagi pole uus ja aina leviv trend (spordi)ilmast kuhugi kadunud ka koroonapausi järel. Vasturohuna ellu kutsutud Black Lives Matteri liikumine püüab pilke ja tekitab vastukaja. Mis sest, et see kampaania sai alguse USAst ja on otseselt suunatud sootuks mujale – politsei vägivalla ohvrite kaitseks –, sõnumi sümboolne sisu ja tähendus ulatub märksa kaugemale ja sügavamale. Vähemalt on laiem diskussioon avatud. Inimesed tunnevad ja tunnetavad midagi. Spordiväljadelt ja nende äärest vastu kostev on valdavalt positiivne, aga mitte ainult. Näiteks vormelituus Kimi Räikkönen pidi selgitama, miks kandis protestiaktsiooni kirjaga särki, kuid ei laskunud kaaslaste kombel ühele põlvele. Teisitimõtlemine ja -tegemine, olgu selleks kasvõi detail, on ühtäkki justkui pahategu. Vaevalt et maailm sedamoodi paremaks paigaks muutub.
Uuring: mängija nahavärv mõjutab telekommentaatoreid Taani firma RunRepeat viis koostöös Inglismaa profimängijate ühendusega (PFA) läbi uuringu, kus lahkas tippliigade jalgpallimängude teleülekandeid ja jõudis järeldusele, et kommentaatorid hindavad tumedama nahavärviga jalgpallureid karmimalt. „Heledama nahavärviga mängijate oskusi, liidriomadusi, intelligentsust, tööeetikat ja muid võimeid tõstetakse selgelt rohkem esile. Kui lisada jätkuv kriitika tumedama nahatooniga pallurite kohta, saame järeldada, et hinnangutes puututakse üsna palju kokku eelarvamustega. Suure tõenäosusega mõjutab see ka jalgpalli vaatava publiku mõttemaailma,“ tõdesid uurimistöö läbiviijad kokkuvõtteid tehes. „Kahtlemata on häiriv, kui kirjeldatakse kaht mängijat – üks on valge ja teine must, aga nad mõlemad teevad samal väljakul samu asju – ja ühte suhtutakse eelarvamusega positiivselt ja teise negatiivselt. Arvan, et need eelarvamused ei tulene mitte spordi, vaid terve ühiskonna väärhoiakutest. Probleemi tuleb selgelt rohkem teadvustada ja mõttestampe muuta,“ sõnas PFA võrdõiguslikkuse juht Jason Lee BBC-le. Uuring hõlmas 80 ingliskeelsete kommentaaridega mängu ning valimisse mahtus võrdselt Inglismaa, Itaalia, Hispaania ja Prantsusmaa kõrgliigaheitlusi.
