TREENER
Mullu Thunder Häckeri ridades Eesti meistriks tulnud Aleksei Galkin (esiplaanil) on ka tänavu klubis mängiva treeneri rollis.
Mängiv peatreener Galkin: hooaja lõpus vaatan, kas lõpetan
Tänavusest hooajast Eesti rannajalgpalli koondise etteotsa asunud Aleksei Galkin jätkab 41aastaselt peale juhendamise ka mängimist Eesti-Läti ühisliigas. Ta sõnab, et põlvemurede tõttu on ta korduvalt kaalunud mängimist lõpetada, kuid vaatab sellele otsusele otsa selle hooaja lõpus. Tekst: Kadi Parts
P
ärnus sündinud ja kasvanud Aleksei Galkin alustas oma jalgpalluriteed murujalgpallis, kui läks kaheksa-aastaselt juba varem trennis käinud klassivennaga treeningule kaasa. Väikese Aleksei esimeseks klubiks sai Pärnu Kalev ja esimeseks treeneriks Märt Siigur. Galkin mee-
46
JALKA AUGUST 2020
Foto: Eesti Rannajalgpalli Liit
nutab tagantjärele, et esimestest aegadest on tal meeles treeningud lastestaadionil, mille kruusaväljakul tolmas kohutavalt. Kuigi noor Aleksei oli jõudnud jalgpallini, polnud see tema esimene valik, sest ta käis ka muusikakoolis, kus õppis nii klaverit kui viiulit. „Kõige raskem oli valida, millistele turniiridele ma sõidan ja millistele mitte, sest muusikakool oli esimesel kohal ja selle arvelt ma jalkat mängida ei tohtinud,“ räägib Galkin lapsepõlvest. Kuigi mitmel turniiril jäi muusikakooli tõttu käimata, ei tähendanud see, et vaba aega poleks veedetud vutti mängides: „Sõprade ja naabripoistega käisime igal pool linnas asuvatel platsidel mängimas. Spordiväljakud olid lahti ja sai igal pool vabalt mängida. Kui kõht tühjaks läks, sõime sealsamas hapuoblikaid või käisime õunaraksus ja mäng läks edasi.“
Otsustav penalti viis randa
Kui ühel hetkel muusikakoolis õpingud lõppesid, oli jalgpallihuvilisel Alekseil rohkem aega jalgpallitrennis käia, kuid paraku läks just siis tema toonane võistkond laiali ja selle asemel asus noormees 14aastaselt hoopis korvpalli proovima. Kaks aastat hiljem naasis ta jalgpallitrenni, kui asus mängima Pärnu Tervises, treeneriks Meelis Eelmäe. Galkin meenutab, et siis hakati meeskonnaga rühkima meistriliiga poole ja selleks ajaks, kui Pärnu Levadiaga kõrgliigasse välja jõuti, oli talle juba esimene põlveoperatsioon tehtud. „Hommikul käisin tööl ja õhtul trennis – see oli päris raske,“ meenutab Galkin oma toonast mängijakarjääri. „Jalgpallimängimise eest maksti mulle stipendiumit ja tundsin seetõttu suurt vastutust.“ Neist muruplatsil veedetud aegadest mäletab praegune rannakoondise loots sedagi, et mängijad ja treenerid vahetusid tihti. Samas andis see hea võimaluse õppida mitmelt juhendajalt. „Tahaksin siinkohal tehtud töö eest tänada kõiki oma toonaseid treenereid: Märt Siigurit, Meelis Eelmäed, Jüri Ivanovi, Tiit Raudnagelit, Kalev Pajulat, Tõnu Meetuat ja Gert Oleskit. Just siis sain kor-
