Hooaja avaetapil pidid Türi mehed (oranžis) tunnistama vaid kaotuseid.
Nii asutigi kohe mängima rannavuti esiliigas. Viljati sõnul ei tundunud liiga üleliia suure proovikivina, sest muid turniire oli vähe ja taseme poolest peeti Eesti tugevuselt teist liigat endale sobivaks. „See polnud ju päris tippsport, vaid seal olid samasugused inimesed nagu meie,“ vaatab Viljat tagasi algusaastatele. „Eks alguses saime rohkem peksa, aga see on iga uue asjaga nii,“ naerab ta.
Aga kui ehitaks oma väljaku?
Foto: Beach Soccer Estonia Facebooki leht
Kuidas Kesk-Eestis rannajalgpalli mängima hakati
BSC Türi eestvedajad ei lasknud end häirida asjaolust, et nende kodukohas randa ja rannaliiva polnud. Praeguseks on ettevõtlik meeskond jõudnud mängima Eesti-Läti ühisliigasse ja rajanud Türile isegi oma väljaku. Tekst: Kadi Parts
M
is võiks olla jalgpallihuvilisele suvel mõnusam, kui koos sõpradega rannaliival rannajalkat taguda? Aga mis sa siis teed, kui elad Kesk-Eestis – näiteks Türil – ja randa ega rannaliiva pole? BSC Türi mängijad otsustasid juba aastaid tagasi, et nad tahavad rannajalkat mängida, maksku mis maksab. Võistkonna üks eestvedajaid Tanel Viljat meenutab algusaega nii: „Idee tuli mu hea sõbra Rasmus Romandi poolt. Ta nägi, et Pärnus saab mängida, ja tekkis mõte, et võiksime sõpradega proovida: saaksime suvel midagi koos teha ja oleks üks hobi juures.“
50
JALKA AUGUST 2020
BSC Türi üks eestvedajaid ütleb, et võistkonda kokku saada ei olnud üleliia keeruline, sest tänapäevaste sotsiaalmeedia kanalite abil moodustati kiiresti ühine vestlusrühm. Viljat meenutab, et sisseastumiskatseid või kellegi liigset veenmist polnud – igaüks otsustas oma südametunnistuse järgi. Ning tundub, et suurem osa mängijatest langetas õige otsuse, sest suur osa meestest mängib Türi eest ka praegu, seitse aastat pärast võistkonna loomist. Kuna Türil rannaväljak puudus, ei olnud eriti paljudel meestel rannaliival mängimise kogemust, kuid murujalgpalli kogemus oli enamikul siiski ette näidata, seega päris jalgpallivõõraid kutte tiimi ei sattunud. Ent just liivaga harjumine oli Viljati sõnul muruvuti meestele kõige keerulisem. „Raske oli harjuda, et tuleb mängida paljajalu,“ räägib Türi üks eestvedaja. „Mäletan, et esimestes trennides sai kasutatud selliseid jalakaitsmeid, nagu on võitluskunstides. Lisaks oli liiv vahel külm ja ka see oli harjumatu. Aga Türi poisid risti ette ei löönud, võtsime trennidest ja mängudest kõik ning nautisime täiel rinnal!“ Teise keerulise aspektina toob Viljat välja asjaolu, et Türil polnud võimalik treenida, sest Kesk-Eestis lihtsalt polnud randa ega väljakut. Ta meenutab, kuidas algusaastatel käidi trenne tegemas Pirital, mis tähendab, et koos treeningu ja edasi-tagasi sõiduga pandi igal korral tublisti aega magama. Ühel hetkel leiti, et enam nii ei saa, ning otsustati Türile rajada korralik liivaväljak, mis kerkis 2018. aasta suvel kohaliku tehisjärve äärde. Samal aastal valiti rannajalka väljaku rajamine Järvamaa 2018. aasta parimaks spordisündmuseks. Viljat selgitab, et kuigi minimaalsete summade poolest saadi abi ka väljastpoolt – näiteks EJLilt –, tuli enamik rahast oma ja sponsorite taskust: „Ettevõtjad, sõbrad panid raha alla. Ise möllasime seal traktoritega, vedasime liiva.“ Türi meeste unistust aitas ellu viia tiimi teine eestvedaja Rasmus Romandi, kelle ehitusfirma Rarex Ehitus pani väljaku rajamisele korralikult õla alla. Nagu Viljat selgitab: „Rarexi näol on tegu teedeehitusfirmaga, mistõttu olid väljaku rajamisel olemas inimesed, kes teadsid hästi, kui palju tuleb väljakaeveid teha, millist liiva ja millega vedada jne.“ Nüüdseks ongi Türi linnas täismõõtmetes rannaväljak, kus saab korraldada ka korralikke võistluseid. Ainuke, mida väljaku ääres pole, on publikule mõeldud tribüün, kuid Viljati hinnangul polegi selle jaoks vajadust olnud. „Seal on lisaks rannajalgpalli mängi-
