16 mõtet ja märksõna EMi kohta
Kas EMi teleülekannete duelli võitis ETV või TV3?
Mark Anders Lepik: võtsin hoiaku, et ma ei saa vigastada!
Naistekoondis peab õppima mänge enda kasuks kallutama
Postritel koondis,HispaaniaLamine
Yamal, Kai Havertz, Sander Kapper
Cristiano Ronaldo pisaratest
Kuidas lüüa penaltit?
Tagaseljajutud Nõmme Unitediga
Juuli lõpp ja augusti algus on hea aeg saamaks aru, et jalgpall ei peatu mitte kunagi (kui parasjagu pole just ülemaailmne pandeemia kõike seisma pannud). Eelmise hooaja lõpetasid suurematest võistlustest EM-finaalturniir ja Copa América, mis said lõpplahenduse alles 14. juulil – juba enne seda oli aga eurosarjades alustatud uue hooaja eelringidega. Hea näide oli Sloveenia koondislane Žan Karničnik, kes mängis kümne päeva jooksul nii EMi kaheksandikfinaalis kui Tallinnas Meistrite liiga eelringis.
Nõnda vaatabki augustikuu Jalka tagasi alati põnevale ja ootamatusi täis EM-finaalturniirile, kuigi samal ajal stardib uus hooaeg üle Euroopa järjepanu eri liigades. Ja mõne nädalaga ongi jalgpallikarussell märkamatult taas täistuuridel käima pandud!
EMi teemade kõrval saab käesolevast Jalkast lugeda kaht suurt intervjuud väravaküttidega. Mõtteid jagavad
kaks meest, kes võivad väga vabalt hooaja lõppedes olla Premium liiga väravaküttide tabeli tipus: need on Mark Anders Lepik FC Florast ja Ahmed Adebayo Basher Tartu Tammekast.
Ägedat lugemist on Jalkas mõistagi veelgi: tutvustame teile näiteks Slovakkia tippklubis töötavat vaid 20aastast Eesti treenerit Risto Paju ning vaatame tagasi naistekoondise nukralt lõppenud EM-valikturniirile.
Hea lugeja, sinu käes on Jalka läbi aegade 200. number. 2007. aasta alguses ehk enam kui 17 aastat tagasi alguse saanud teekond on praeguseks jõudnud peale ümmarguse verstaposti ka ühe põneva ajajärgu algusesse: alates septembrist on Jalka juba osa Soccernet.ee perest. Sinu jaoks, hea lugeja, muutuvad asjad ainult positiivses suunas: suurem toimetus ja laiem autorite ring toovad kindlasti Jalkasse värskust ja mitmekesisust.
Head lugemist ja ilusat suve jätku!
KAANELUGU
Nooruslikust energiast ja värskusest pakatav Hispaania koondis üllatas
EM-finaalturniiril nii mõndagi ja tuli Euroopa meistriks, võites kõik seitse kohtumist. Millised momendid, saavutused, mõtted ja tähelepanekud seekordsest EMist veel meelde jäävad?
LK 20–27 KOHUSTUSLIK
FC Flora esiründaja Mark Anders Lepik on A. Le Coq Premium liiga hooaja esimese poolega tõusnud peamiseks kandidaadiks parima väravaküti tiitlile. Mida on ta kaasa võtnud kahest väga erinevast laenuperioodist Šveitsis ja Saaremaal ning kuidas on 23aastane mängija suutnud varem seganud vigastusi viimasel ajal – ptüi-ptüi-ptüi! –paremini vältida?
2-kõne lk 46–51
28 A. Le Coq Premium liiga: Ahmed Adebayo Basher
Oma karjäärist ja Tartusse jõudmisest räägib viimase aastaga Tartu Tammeka peamiseks ründejõuks kerkinud Ahmed Adebayo Basher.
39 Persoon: Risto Paju
Kas teadsite, et peale Vladimir Vassiljevi ja Nikita Brõlini töötab
Slovakkia tippklubi Dunajská Streda juures veel üks Eesti treener – vaid 20aastane Risto Paju?
46 2-kõne: Mark Anders Lepik
52 Mängija luubi all: Katrin Kirpu
48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Rubriigid
3 August
6 Lembit Peegel
8 Nimed & numbrid
10 Lood & tsitaadid
42 Tagaseljajutud: Nõmme United Võistkonnakaaslasi räägib taga Nõmme Unitedi väravavaht Georg Mattias Lagus.
54 Naised: koondis peab õppima mänge enda kasuks kallutama
56 Taktika: kuidas olla penaltiseerias edukas?
58 Faktifoto: Tartu Tammeka 35
60 Klõpsud
62 10 aastat tagasi
63 Pane end proovile!
Nuputamisrubriik toob teieni igal kuul põnevaid küsimusi nii mälumängu kui reeglite tundmise testi kujul.
64 Lisaaeg
66 Ristsõna
48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Muu
16 Teleülekanded
Esimest korda nägi Eesti televaataja jalgpalli suurturniiri erakanali ja rahvusringhäälingu koostöös. Kumb tegi oma asja paremini?
20 EM 2024: 16 mõtet ja tähelepanekut
Poster
Hispaania koondis
Lamine Yamal
Kai Havertz
Sander Kapper
ESIKAANEL: LAMINE YAMAL JA NICO WILLIAMS
FOTO: MICHAEL REGAN, UEFA VIA GETTY IMAGES
NR 8 (200) 2024
PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee
TOIMETAJA: SIIM MARTTI KUBENSKY
FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL
MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG
KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI SANDER
REKLAAM: MATTIAS KAUK +372 5650 9217 mattias.kauk@jalgpall.ee
KOLLEEGIUM:
INDREK SCHWEDE (ESIMEES) LENNART KOMP SIIM KERA NEEME KORV AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS MIHKEL UIBOLEHT
VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE
TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960
TRÜKITUD PRINTALLIS
EESTI JALGPALLI
LIIDU AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS
Eesti klubidel algasid juuli keskel tänavused euromängud: esimesena astus areenile valitsev meister FC Flora, kelle vastane oli Sloveenia tšempion NK Celje. Floral läks asi nihu juba mängu algusest saati: esimese kümne minutiga jäädi 0 : 2 kaotusseisu, lõppskoorina seisis tablool 0 : 5. Järgmisel päeval teatas peatreener Norbert Hurt tagasiastumisest.
Suuri probleeme valmistas Flora kaitsjatele Celje 24aastane ründaja Aljoša Matko. 7. minutil skoori avanud Matko oleks võinud kirja saada ka teise tabamuse, ent veerand tundi hiljem oskas ta penalti latti põrutada. Piltidel nähtavas 40. minuti olukorras suutis Flora väravavaht Evert Grünvald aga peale jääda. Grünvald tegi skoorist hoolimata üsna tugeva esituse, saades kirja lausa 11 tõrjet.
Kas läheb sisse? Selles olukorras õnneks küll mitte…
FC Flora eest debüteeris Celje vastu 20aastane keskkaitsja Andreas Vaher, kes veetis viimased aastad Itaalia, Saksamaa ja Soome klubides. Vaher sai sealjuures hakkama omapärase teoga: nimelt sai ta Eesti klubis mängiva Eesti palluri kohta haruldaselt veel enne Premium liiga debüüti platsile kahes Meistrite liiga kohtumises!
Eesti ja Sloveenia võistkonna omavahelised jalgpallikohtumised tuletavad alati meelde 1992. aastat, kui Eesti ja Sloveenia koondis pidasid omavahel ajaloolise 1 : 1 viigiga lõppenud kohtumise. Sloveenia koondisele oli see üldse läbi aegade esimene ametlik matš, Eestile oli see esimene ametlik maavõistluskohtumine pärast iseseisvuse taastamist. Seekordne kohtumine Sloveenia jalgpalliga oli meile mõru, õnneks suutsid Eesti jalgpalli suuremast häbist päästa Konverentsiliigas mänginud FCI Levadia, Paide Linnameeskond ja JK Tallinna Kalev.
Novembris annab Eestis kahel päeval täiendkoolituse koolitaja Raymond Verheijen. 52aastane hollandlane on jalgpallis periodiseerimise, vigastuste vältimise ja koormuste optimeerimise osas ülemaailmselt hinnatud autoriteet, kes on töötanud eri tippklubide ja -koondiste juures. Eestis esineb Verheijen nii 21. kui 22. novembril A. Le Coq Arena konverentsikeskuses, koolitustele saab registreerida ERISe veebikeskkonnas.
Juuli algusest sai Eesti naiste U23 koondis peatreeneriks Martin Reimi. 53aastane Reim on varem peatreenerina tüürinud nii Eesti meestekoondist kui U21 ja U19 poistekoondist, samuti FC Flora ja FCI Levadia esindusmeeskonda. Viimasel kolmel hooajal on ta olnud naiste meistriliigas palliva Viimsi JK loots.
Alates augustist ootab Jalka ajakirja ees uus ajastu: nimelt ühinevad Jalka ja vutiportaali Soccernet.ee toimetus.
Ühinemise kiirendaja on viimased kümmekond aastat Soccernet.ee peatoimetaja olnud Kasper Elissaare lahkumine – omal soovil uutele jahimaadele lahkuva Elissaare töö võtab üle seni vaid Jalka peatoimetajaks olnud Raul Ojassaar, kellest saab uue, laienenud toimetuse juht.
„Tundsin, et nii portaali kui omaenda arengu huvides on paslik hetk teatepulk edasi anda. Mul on hea meel, et Raul ettepanekuga nõustus, sest tema endagi juured ulatuvad Soccernetti, kus ta aastate eest mu kaitseväes viibimise perioodil ka peatoimetaja kohuseid täitis. Raul saab üle võtta tugeva toimetuse, kellega Eesti vutisõpradele parimat eestikeelset jalgpallisisu pakkuda,“ sõnab Elissaar.
„Jalgpallikeeles on asi lihtne: naasen oma kunagise koduklubi juurde!“ sõnab Ojassaar. „Soccernet oli koht, kust ma nüüdseks juba 14 aastat tagasi esimese maitse jalgpalliajakirjandusest suhu sain, ning mul on väga hea meel tuttavasse kohta naasta. Usun, et Soccernet.ee ja Jalka liitumine muudab mõlemad veelgi tugevamaks.“
Jalka lugejaid ei oota ühinemise pärast ees olulised muudatused: ajakiri ilmub endises rütmis ja jõuab registreeritud jalgpalluritele ka edaspidi igakuiselt postkasti. Küll laieneb peagi Jalka lugusid kirjutavate autorite ring, mis toob ajakirja kindlasti värskust ja erinevaid vaatenurki. 2001. aastal loodud Soccernet.ee on Eesti suurim jalgpallile pühendatud väljaanne, mis kajastab nii kodu- kui välismaist jalgpalli. Soccernet TV eetrisse jõuab aastas üle 250 otseülekande. Otsepilti näidatakse tasuta ja eestikeelse kommentaariga Premium liigast, esiliigast, naiste meistriliigast, karikavõistlustelt, eurosarjadest, naiste- ja noortekoondistest jne. Soccernet.ee-l on oma taskuhäälingud ja videosaated.
Üle 10 000
külastaja nautis
29. juunil A. Le Coq Arenal Valgevene räppari Max Korzhi suurkontserti.
Raul Ojassaar (vasakul) võtab Kasper Elissaarelt (paremal) üle Soccernet.ee peatoimetaja ameti. Foto: Soccernet.ee
9
päeva eraldas Sloveenia koondislase Žan Karničniki kaht järjestikust mängu: 1. juulil oli ta platsil, kui Sloveenia koondis kaotas EMi kaheksandikfinaalis penaltiseerias Portugalile, 10. juulil mängis ta juba
A. Le Coq Arenal Meistrite liiga eelringis NK Celje eest FC Flora vastu.
2
sekundit läks JK Tallinna Kalevi U21 meeskonnal esiliigakohtumises Harju JK Laagri vastu palli mängu paneku hetkest aega, et vastaste värava järel ise skoori teha: soomlasest ründaja Onni Suutari lõi värava keskringist otse lahtilöögist!
„Raha eest lähen hambaarsti juurde, äkki ostan uued prillid. Mängijad vahel soovitavad, kui ma tegutsen jalgpallis kohtunikuna.“
Kirjanik Mika Keränen raamatukogudest laenutatud raamatute eest saadud hüvitisest
„Harry Kane näib jätkuvalt väsinud ja vormist väljas. Tema esitus meenutab mulle neid marsse ja jookse, mida Briti, Prantsuse ja Eesti sõdurid peavad Tapal tegema, kaasas 15 kg kaaluv kott ja automaatrelv.“
Briti suursaadik Eestis Ross Allen Inglismaa koondise mängust
„Ühisvaatamise traditsiooni alustas sadamakohviku endine omanik Andre Kuntsel, kes on tänase päevani suur Saksamaa koondise fänn. Kuntselil on saksa keel väga hästi suus ja siin käivad tänaseni Saksamaa turistid karavanidega. Ühe turniiri ajal olid lehvimas ainult Saksamaa lipud, kõlasid laulud ja endine omanik joonistas inimeste põskedele lipukesi. Korralik Saksamaa pidu oli.“
Orissaares asuva Illiku laiu peremees Paap Uspenski pisikeses maakohas toimuvatest jalgpalli ühisvaatamistest
„Proovisin olla trennides natukene provotseerivam ja näidata välja frustratsiooni – see ei muutnud mitte midagi. Näiteks lähed olukorda jõulisemalt sisse, teed kellelegi haiget. Või kui teised ei treeni piisavalt intensiivselt, siis ütled kõva häälega, et pange juurde. Need asjad paistavad treeninguprotsessist treeneritele välja, aga sealt ei tulnud mingisugust infot. Läksin mingites momentides meelega üle piiri, aga isegi selle peale ei tulnud treenerid ütlema, et tõmba veits tagasi või ole ettevaatlikum. Siis oli selge, et treenerid ei võta mind kui selle võistkonna mängijat.“
Michael Lilander lahkus Iirimaa klubist Bohemians
„Enda peas olen Kalevi sportlikud sihid paika seadnud sarnaselt oma karjääriga. Esiteks tuleb väga suurelt unistada. Siis tuleb teha need unistused väiksemateks tükkideks ja seejärel ropult tööd teha, et nende unistusteni jõuda.“
Ragnar Klavan JK Tallinna Kalevi juhtimisest
„Mina isiklikult olen üritanud ja võin suure suuga öelda, et olen ka ära löönud, lihtsalt et seda tookord Eesti liigas mitte keegi ei filminud!“
Naistekoondise peatreener Anastassia Morkovkina Lisette Tammiku iluväravast
Reedel, 16. augustil toimub Eesti Jalgpalli Liidu konverentsikeskuses esimene Euronicsi naistejalgpalli konverents, millega tähistatakse Eesti naistejalgpalli 30 tegutsemisaasta täitumist.
Konverentsil astuvad üles eksperdid nii välismaalt kui ka Eestist, et jagada kogemusi ja teadmisi, inspireerides naistejalgpallis tegelevaid inimesi kinnistama seniseid teadmisi ja leidma uusi viise oma keskkonnas toimetamiseks.
Maria Sootak esines naistejalgpalliteemalise ettekandega ka Jalka eelmise aasta jalgpallikonverentsil.
EJLi naistejalgpalli koordinaatorile Maria Sootakile valmistab heameelt, et meie naistejalgpall on juba 30aastane. „Võimalus aastapäeva tähistada koos nii paljude oma ala ekspertidega on ainulaadne. Esinejad on valitud Eestis ja välismaal aktuaalsete teemade järgi,“ räägib Sootak. Esimest korda selgitati Eesti jalgpallimeister naiste arvestuses välja 1994. aastal, millest möödubki nüüd täpselt kolm kümnendit.
Sootak ise ootab konverentsilt kõige enam põlvevigastustest rääkivat ettekannet, samuti lõpus toimuvat vestlusringi. „Naiste tippjalgpallis on rasked põlvevigastused endiselt väga suur teema – just äsja tulid uudised, et taas on kaks tippmängijat ristatisideme tõttu pikalt väljas. Väga huvitav oleks kuulda, kuhu tänapäeval uurimisega on jõutud. Vestlusringis on kindlasti huvitav kuulata, millist perspektiivi toob sinna jalgpalliagent Harri Ojamaa.“ Konverentsi kavas on viis ettekannet ja aruteluring. Maria Sootak annab ülevaate naistejalgpalli arengust Eestis viimase 30 aasta jooksul. Tema ettekanne sisaldab statistilist ülevaadet ja analüüsi, mis aitab mõista, kui kaugele on Eesti naistejalgpall jõudnud.
Euronicsi rahvusvahelise osakonna sponsorsuhete juht Judith Tillemans räägib ettevõtte otsusest toetada tüdrukute- ja naistejalgpalli arengut rahvusvaheliselt. Ta valgustab, milline on olnud Euronicsi edulugu naistejalgpalli toetajana.
UEFA meditsiiniliste uuringute nõunik Evert Verhagen ja põlve ristatisideme vigastuste uurimisrühma juht Gabriel Monthuley selgitavad põlvevigastuste olemust ning annavad ülevaate senistest uuringutest ja edusammudest, mis on tehtud vigastusi kaardistades ja ennetades.
EJLi koolitaja ja Saue JK noortetreener Kärt Mere räägib tüdrukute Playmakersi programmi edukast käivitamisest väikeses kogukonnas ja selle sidumisest klubi treeningutega. Ta jagab kogemusi, pakkudes teavet, kuidas sarnased algatused võiksid toimida ka teistes Eesti jalgpalliklubides.
Soome naiste kõrgliiga esinaine Mariet Louhento tutvustab Soome naistejalgpalli teekonda ja toob välja olulised teadmised, mida oleks võimalik rakendada ka Eestis.
Konverentsi lõpetab vestlusring „Mängija kogemus välismaal“, mis ühendab piiri taga pallivate Eesti naisjalgpallurite kogemused ning arutleb jalgpalliagentide rolli üle.
Euronicsi naistejalgpalli konverentsi ajakava
12.00 Maria Sootak „30 aastat naistejalgpalli Eestis“
12.30 Judith Tillemans „Naistejalgpalli toetamine – Euronicsi lugu“
13.15 kohvipaus
13.30 Evert Verhagen ja Gabriel Monthuley „Põlvevigastused naistejalgpallis“
14.30 Kärt Mere „Tüdrukutejalgpalli kasv kogukonnas Saue näitel“
15.00 kohvipaus
15.15 Mariet Louhento „Teekond professionaalse naistejalgpalli korralduseni klubis ja liigas“
16.00 Eesti naisjalgpallurid välisklubidest ja Harri Ojamaa, vestlusring „Mängija kogemus välismaal“
Konverentsile on kõigil huvilistel võimalik end registreerida ERISe veebikeskkonnas. Konverentsil osalemine maksab 100 eurot. Registreerumine on avatud 15. augustini või kuni kohtade täitumiseni.
alistas Eesti penaltiseerias valitseva Euroopa meistri
Eesti rannajalgpallikoondis sai Itaalias Tirrenias peetud euroliiga A-divisjoni turniiril kuuenda koha ja kindlustas endale sellega pääsme 10.–15. septembril toimuvale superfinaalile, kus Euroopa 12 paremat koondist võitlevad tänavuse esikoha nimel.
Tirrenias peetud turniiril osales A-divisjoni arvestuses kaheksa riiki, kes olid esimeses faasis jaotatud kaheks alagrupiks. Eesti sai oma grupis kolmanda koha – alustuseks võeti 5 : 5 lõppenud mängu järel penaltiseerias ajalooline võit võõrustaja Itaalia üle, seejärel kaotati 2 : 6 Taanile ning lõpetuseks oldi 6 : 3 paremad äsja A-divisjoni tõusnud Tšehhist. Kohamängudes alistati 2 : 1 A-divisjoni debütant Leedu, misjärel jäädi Prantsusmaale alla 2 : 6.
Iseäranis magusalt jääb Eestile lõppenud turniiri meenutama just võit Itaalia üle – itaallased on hetkel valitsevad Euroopa meistrid. Põnevas lahingus suutis Eesti kahel korral ka juhtima asuda, ent nii normaal- kui lisaaeg lõppesid viigiga ning võidupunkt otsustati penaltiseerias, kus täpsemad olid Eesti lööjad.
„Ülim tunne! Võita Itaaliat ükskõik mis spordialal on Eesti jaoks väga suur asi – praegusel juhul veel valitsevat rannajalgpalli Euroopa meistrit. See on uus, aga super tunne!“ kirjeldas koondise peatreener Andreas Aniko vahetult pärast kohtumist oma emotsioone.
Pääsu superfinaali tagas Eestile kohamängus saadud napp 2 : 1 võit Leedu üle. Leedu oli ühtlasi ainus võistkond kaheksast A-divisjoni turniiril osalenud tiimist, kes superfinaali ei pääsenud. Kuna palju rõhku pandi sellele eelnenud kohtumistele, siis viienda koha matšis Prantsusmaa vastu püssirohtu enam ei jagunud.
„Saime superfinaali ja see oli meie eesmärk. Loomulikult tahtsime viiest mängust saada neljanda võidu ning eriti magus oleks olnud ühel turniiril nii Itaaliat kui Prantsusmaad võita, kuid seekord sedasi. Tegelikult hoiame pea püsti ja läheme siit ainult edasi,“ resümeeris Aniko.
Rannajalgpalli euroliiga koosneb A- ja B-divisjonist: A-tasandile kuuluvad Euroopa 16 paremat koondist (sealhulgas mullu Euroopas kümnendaks platseerunud Eesti), B-tasandile kõik ülejäänud osalejad.
Kui eelmisel aastal koosnes euroliiga tiheda kalendri tõttu vaid ühest finaaletapist, siis tänavu peetakse A-divisjonis enne septembri keskel Itaalias Algheros toimuvat superfinaali suisa kolm etappi, kusjuures kõigil osalevad eri meeskonnad. Tirrenias peetud avaetapi järel võistlevad neli võistkonda (sealhulgas külalisena osalev Saudi Araabia) juuli lõpus Moldovas Chișinăus, augusti lõpus toimub nelja tiimiga etapp Portugali rannavutipealinnas Nazarés. Superfinaalile teenib pääsme kokku 12 koondist.
„Pärast üht hiljutist Meistrite liiga kohtumist ootas Kylian Mbappé parima mängija auhinna kättesaamist. Mina pidin seda pildistama. Jäime täiesti ootamatult kahekesi. Aega surnuks lüües jutustasime veidi ja mitte miski ei reetnud, et tegemist on megastaariga. Täiesti normaalne inimene!“
Fotograaf Joosep Martinson
„Eelmisel suvel tuli punase kaardiga väljaku kõrvale läkitada treener, kes lähenes mängu ajal kohtunikule, nimetades teda värdjaks ja litsiks. Väljaku kõrval samasugune jälkus jätkus –lapsevanemad plaksutasid ja kiitsid treenerit takka!“
Kohtunik Olivia Paet noortetreenerite ja lapsevanemate käitumisest jalgpalliväljaku ääres
„Soojema kliimaga riikides on palju poisse-tüdrukuid, kel pall on jala küljes sisuliselt 365/24/7. Meil, kus minimaalselt pool aastast on kehv suusailm, tuleks iga hea ilmaga päev täielikult ära kasutada. Kus on need, kes tahavad saada Messiks, Ronaldoks, Yamaliks? Nad peaksid suvel tööd tegema, staadionid – neid meil ju pole palju, kogu aeg kurdetakse, et on liiga vähe, eriti sisehalle – peaksid hommikust õhtuni olema (noori) mängijaid täis. Paraku tuleb tõdeda, et sattusin viimase nädala jooksul mitmel korral Lillekülla ajal, mil kõik sealsed harjutusväljakud olid täiesti tühjad! Sama pilt vaatas ühel konkreetsel päeval vastu Hiiul. Ärge tulge rohkem ütlema, et meil on vähe väljakuid ja vähe väljakuaegu, kuni me suvel ilusa, enam kui 20kraadise ilmaga olemasolevaid ei kasuta!“
Spordiajakirjanik Ville Arike
„Need emotsioonid, mida ma praegu tunnen... Mitte miski peale jalgpalli ei suuda seda pakkuda. Ma ei suuda kirjeldadagi, kui rõõmus ma olen!“ Paide Linnameeskonna peatreener Ivan Stojković pärast Konverentsiliigas 120 + 1. minuti väravast tagatud edasipääsu
„Olin mentaalselt valmis Premium liigasse astuma, aga kas kohe Flora esinduse peatreeneriks... Samas iga asi, mis on elus väärt tegemist, ongi raske. Pigem haaran alati sellisest võimalusest kinni.“
Ootamatult FC Flora peatreeneriks saanud Taavi Viik
järjest
Inglismaa finaali, kuid suurt triumfi pole Inglismaa mehed endiselt pärast
Inglismaa koondise käekäik EM-finaalturniiril oli tõeliselt kummaline:
Gareth Southgate’i juhendatav meeskond ei soostunud end kordagi avama (kui just parasjagu kaotusseisus ei oldud) ning jõudis poolfinaali sisuliselt roomates. Kolmes alagrupimängus löödi kokku vaid kaks väravat, kuid sellest hoolimata võideti alagrupp; nii kaheksandik-, veerand- kui poolfinaalis jäädi esmalt kaotusseisu, enne kui mitmel puhul väga hiliste väravatega viigi või võiduni jõuti. Kaotusseisust tuldi korra välja ka finaalis, enne kui Mikel Oyarzabali hiline tabamus nad lõplikult kukutas.
Kogu turniiri jooksul nõudsid paljud Inglismaa fännid Southgate’i pead: sedavõrd tugeva koosseisuga võistkonna niivõrd ettevaatlikult ja kinniselt mängima panek olevat lausa kuritegu! Mitmel varasemalgi suurturniiril kaugele jõudnud Southgate lähenes aga võistlusele konkreetselt, millele jäigi lõpuni truuks – kõige olulisem on tulemus. Edasipääs on prioriteet – voolav ja „ilus“ mängupilt ei ole oluline. Fännid nimetasid Southgate’i naljaga pooleks suisa terroristiks, väites, et tema juhendatava Inglismaa mängude vaatamine kvalifitseerub lausa fännide piinamiseks, sest mängupilt on lihtsalt niivõrd igav.
Inglaste suhe oma koondisega muutus turniiri jooksul üsna palju. Esialgsest optimismist ja lootusest said alagrupiturniiri kolme üsna armetu esituse ajal ja järel hirm, frustratsioon ja fännide-tiimi suhte kalgistumine. Veerandfinaali ja poolfinaali võitmise järel lootus ja usk aga naasid.
See kõik koos mõne teise riigi vastupidise käekäiguga (atraktiivne mängupilt, aga kehv tulemus) pani mõtlema: kumb siis lõppude lõpuks ikkagi olulisem on, kas tulemus või see, et mängu oleks äge vaadata?
Jalgpallifilosoofiliselt on ju võimalik läheneda mitut moodi. Kas jalgpallimängu eesmärk peaks
olema vaatajatele võimalikult vägeva etenduse pakkumine või igal juhul ainult sobiva tulemuse peale mängimine? Kas inimesed jääksid rohkem rahule sellega, kui meeskond kuhugi edasi pääseb, või siis, kui platsil pakutu on ründav, kütkestav ja paljude väravatega?
Seisus kohustab tulemust, mitte ilu saavutama
Kuigi jalgpalli mängitakse peamiselt fännidele ja pealtvaatajatele, ei saa kõrvale jätta ka mängijaid ja treenereid ennast. Võimalik, et Southgate (ja ka poolfinaalis kaotanud Prantsusmaa koondise loots Didier Deschamps) valis sedavõrd ettevaatliku ja kuiva lähenemise seetõttu, et kartis nii väga kaotada – tal oli ju kasutada meeletult hea mängijamaterjal. Kui sellise koosseisuga oli valik, kas mängida atraktiivselt (ja riskida taas kord tiitlist ilmajäämisega) või minna peale pragmaatiliselt ja ettevaatlikult, langes see teise variandi kasuks. Võitjaid ajalugu mäletab, lihtsalt toredalt mängijaid mitte nii väga.
Kas jalgpallimängu eesmärk peaks olema vaatajatele võimalikult vägeva etenduse pakkumine või igal juhul ainult sobiva tulemuse peale mängimine?
ei paku inimestele vaatamiseks midagi head, siis on see kasulik ainult ärilisele poolele. Jalgpalliärile on oluline ainult see, kui palju inimesi jalgpalli vaatab. Mõne aasta pärast on aga neid mängijaid, kes neid pilke väärivad, üha vähem ning mäng, mida mängitakse, muutub vähem nauditavaks – ja praegune kunstlik vaatajanumbrite kasv lõpeb. Jalgpall on palju rohkem kui äri. See on kultuuriline väljendus, üks viis identiteeti näidata.“
Tippjalgpall on tõepoolest üha ühenäolisemaks muutumas. Tipptiimid, kel on kasutada tohutult palju andmeid, kogemusi ja võimet seda kõike analüüsida, on välja rehkendanud, millised asjad töötavad ja millised mitte. Pep Guardiolat on juba ammu süüdistatud selles, et tema võistkond ostab kokku väga teravaid, resultatiivseid ja
Selle kõige juures tuleb märkida, et Inglismaal oli ka ropult õnne, et varem välja ei langetud –ja ehk just nimelt selle hästi ettevaatliku mängu pärast. Kaheksandikfinaalis Slovakkiaga päästis neile lisaaja alles Jude Bellinghami 90 + 5. minuti fenomenaalne käärlöök. Selle mängu nii keeruline kulg ei olnud kindlasti targa plaani osa või kalkuleeritud risk. Puudu jäi mõnikümmend sekundit, et Inglismaa turniir oleks saanud tohutult piinliku ja ilmetu lõpu – umbes nagu 2016. aasta EMil Islandi vastu.
Aga Inglismaa ei saanud endale eelmainitud põhjustel lubada avatud, ründavat ja vaba mängu. Erinevalt mitmest teisest koondisest, kel oli see võimalus, sest nende eesmärgid ja ootused ei olnud nii suured. Gruusiale oli juba finaalturniirile pääsemine suur võit ning see andis neile vabaduse mängida ägedat, ilusat ja vaatemängulist jalgpalli. Kuna sellega kaasnes alagrupist edasi pääsemisega ka tulemus, jäävad nad sellest turniirist paljudele ülipositiivselt meelde. Kui samasuguselt oleks mänginud Inglismaa, mäletataks vaid seda, et nad langesid kaheksandikfinaalis ja valmistasid fännidele suure pettumuse.
Tippjalgpall muutub robotlikumaks Hetkel Uruguay koondise peatreenerina töötav legendaarne Marcelo Bielsa esines äsjasel Copa América turniiril ühel pressikonverentsil põhjapaneva monoloogiga, kus tõi välja sarnaseid tendentse. „Jalgpallil on üha rohkem vaatajaid, kuid mäng ise muutub üha vähem atraktiivseks,“ rääkis Bielsa. „See, mis tegi jalgpallist kunagi maailma parima mängu, ei ole praegu enam prioriteet. Ükskõik kui palju inimesi jalgpalli vaatab – kui me
loomingulisi mängijaid, aga Guardiola lihvib justkui maha kõik need nurgelisused, ootamatused ja teravused, mis need mängijad varem eriliseks tegid. Nii muutuvad nad hoopis Manchester City masinavärgi heaks töötavateks robotiteks, kes teavad igal hetkel, kuhu tuleks sööta, et mitte palli kaotada. Jack Grealish on selle ehtne näide: Aston Villas väravate ja väravasöötudega hiilanud ja kaitsjaid terroriseerinud ääreründajast on Citys saanud masinlik mängija, kes söödab pigem ääre peal palli saades selle kaitseliinile tagasi, kui hakkab mõnd kaitsjat triblinguga ette võtma. Tehniliste, loovate, kunstniku tüüpi number kümnete järkjärgulist kadumist tippjalgpallist on täheldatud juba aastaid. Ometi tekitavad
Ometi tekitavad suurimat elevust just sellised mängijad, kes suudavad platsil pakkuda ootamatusi, briljantseid liigutusi ja loovaid lahendusi, mitte robotilaadsed kalkulaatorpallurid, kelle esimene mõte on palli saades välja nuputada, milline tema järgmine tegevus viiks kõige väiksema tõenäosusega pallikaotuse ja vastaste võimaliku vasturünnakuni.
Mõelda vaid: esimest korda lahistas Cristiano Ronaldo EM-finaalturniiril nutta juba 20 aastat tagasi, kui Portugal koduse turniiri finaalis üllatajate üllatajale Kreekale alla jäi. Suure jalgpalluri pisarad tulid EM-tandril ootamatult tagasi Portugali kaheksandikfinaalis Sloveeniaga, kui tal ei õnnestunud lisaaja esimese poolaja lõpus realiseerida penaltit. Löök ei olnud sealjuures üldse halb, Sloveenia väravavaht Jan Oblak aimas aga suuna õigesti ära ja tegi supertõrje. Penaltieksimuse järel ei suutnud Ronaldo tundeid vaka all hoida ja veetis lisaaja poolajapausi pisarais. Kõik see nägi välja väga kummaline – 39aastasest superstaarist vaat et poole nooremad kaaslased pidid oma suurt liidrit ja kaptenit lohutama: mitte midagi pole veel kadunud, seis on endiselt 0 : 0 ja 15 minutit pluss penaltiseeria veel minna!
Ma ei ole kindlasti inimene, kes väidab, et mehed ei nuta või ei tohiks avalikult pisaraid poetada – vastupidi. Aga sellisel hetkel tundus Ronaldo tundepurse totaalselt vale ajastusega. Sisuliselt kogu ülejäänud Portugali koondis (peale kaks aastat vanema Pepe!) on kasvanud üles Ronaldot iidoliks pidades ja kuulavad-jälgivad ilmselt iga tema sõna ja liigutust ülima pühendumusega. Sellisel hetkel nutma puhkemine andis just kui signaali, et nüüd on Portugal löödud – kuigi tegelikult ju ei olnud!
Ülejäänud Portugali koondist tuleb selles hetkes aga kiita: nad suutsid emotsionaalsest madalhetkest üle olla ning penaltiseerias Diogo Costa kolme suurepärase tõrje abil Sloveeniast jagu saada. Ronaldo ise ei hiilinud penaltiseerias vastutusest kõrvale ning kõmmutas oma löögi vaid paarkümmend minutit pärast eelnenud eksimust kindlalt sisse.
Veerandfinaalis Prantsusmaa vastu lasi Ronaldo aga penaltiseerias ootamatult Prantsusmaal esimesena lüüa ning kuigi ta taas kord ise skooris, lõppes seeria lõpuks Portugali kaotusega.
Mitte vastutamises on Ronaldot üldse selle turniiri valguses keeruline süüdistada – pigem võttis ta seda enda kanda liiga palju. Karjääris esimest korda jäi tal suurturniiril värav üldse löömata – seda hoolimata sellest, et nende mängude jooksul kokku oli tal võimalusi 3,6 xG jagu. Paistis, et ka Portugali peatreener Roberto Martínez ei soostunud Ronaldot välja vahetama, kuigi mitmes mängus oli
suurimat elevust just sellised mängijad, kes suudavad platsil pakkuda ootamatusi, briljantseid liigutusi ja loovaid lahendusi, mitte robotilaadsed kalkulaatorpallurid, kelle esimene mõte on palli saades välja nuputada, milline tema järgmine tegevus viiks kõige väiksema tõenäosusega pallikaotuse ja vastaste võimaliku vasturünnakuni.
Kõige kurvem on see, et vastumürki sellele tendentsile on keeruline leida. Jalgpall muutub arenedes üha teaduslikumaks ja analüütilisemaks, nõudmised mängijatele üha suurenevad ning lapselikku lihtsust, vabadust ja lõbusust paistab tuleviku jalgpallis olevat veel vähem kui praegu. Tuleb vaid loota, et ühel hetkel kiigub see pendel teisele poole tagasi.
Cristiano Ronaldo ei suutnud end penaltieksimuse järel tükk aega kokku võtta. Lisaaja teist poolaega Sloveenia vastu alustas ta sisuliselt nuuksudes. Foto: Alexander Schreuber, UEFA via Getty Images
näha, et tema kasutegur on nullilähedane. Ilmselt nõudis mees ise kindlasti täismängu ka alagrupiturniiri viimases voorus Gruusia vastu, kus alagrupi võit oli Portugalil juba kindel ning Ronaldo ainus märkimisväärne põhjus mängida oli egoistlik väravahimu.
Selle kõige juures tundus, et Portugali koondislased ja Portugali jalgpalliüldsus olid selle olukorraga rahu teinud. Raske on neid süüdistada – Ronaldo on seal riigis jumal. Tema juhtimisel võideti 2016. aastal selle koondise seni ainus suur tiitel. Ta on olnud alati koondise eest valmis endast kõik andma – 212 mängu ja 130 väravat räägivad enda eest. Kas see aga ikka peaks nii olema, et üks mängija on oma meeskonnast suurem?
Esimest korda said Eesti televaatajad jälgida suurturniiri emakeeles erakanali ja rahvusringhäälingu koostöös: nii ETV kui TV3 näitasid turniiri jooksul võrdselt kohtumisi ning pakkusid sellega vaatajatele nii erinevat stuudiot kui eri kommentaatoreid. Mis sellest kuust ajast lõpuks silma-kõrva jäi?
Tekst: Raul Ojassaar
TV3 pakkus värskust
Kõige suurem turniirieelne põnevus puudutas seda, mida suudab eeldatavalt väiksema eelarvega pakkuda TV3 tiim. Rahvusringhäälinguga võrreldes läheneti selgelt märksa sisulisemalt: stuudioseltskond oli väike ja külalisi sinna juurde ei võetud, seevastu olid kõik stuudioeksperdid hästi valmistunud, tundsid end otse-eetris mugavalt ja olid omavahel hea keemiaga. Suurt osa stuudioõhtuid juhtis tavapärane uudistereporter Karl-Johannes Kõiv, kes oli sellises rollis esimest korda, mis paistis kohati ka välja, kuid üldplaanis tema pealt eriti ei kärisenud.
ETV puhul oli tunda, et stuudio kvaliteet kõikus päev-päevalt üsna palju, olenedes selle koosseisust. Eri jalgpalliinimeste kasutamine on küll
vaheldusrikas, ent kätkeb riski – mitu jalgpallurit ei tundnud end eetris üldse mugavalt, ei julgenud eriti sõna võtta ja ei andnud sellega vestlusele eriti midagi juurde.
Pidevalt stuudios samu nägusid näha võis turniiri lõppfaasis olla pisut tüütu (ehk võiks järgmisel korral kaaluda ühe-kahe inimese lisaks kaasamist?), ent kokkuvõttes toimis see strateegia päris hästi. Hea mõte oli ka kommentaatorite ja stuudio vaheline telesild poolaja alguses ja lõpus – kommentaatoreid näitas igas mängus põgusalt pildis ka ETV, kuid vahetut suhtlust stuudioga ei pakutud.
ETV kinni kulunud mustrites
ETV puhul oli näha, et väga tugevalt ollakse kinni vanas ja seni tehtus. Seda oli tunda sisuliselt igal sammul: stuudio nägi välja täpselt samasugune nagu vanasti, stuudiovestluse ülesehitus oli täpselt samasugune, nagu see on seal alati olnud, ka laua taga istuvad näod olid samad nagu ikka. Traditsioonidel on kindlasti oma väärtus, aga pole ju ometi keelatud vahepeal natuke teistmoodi proovida! Värskusest jäi ETV stuudiotel selgelt puudu. Ilmselt on lähenetud nii: ärme muuda seda, mis pole otseselt katki.
Näiteks kas iga mängu vaheajal ikka on tarvis nappi eetriaega kulutada sellele, et vaadata justkui kohustuslikus korras üle lõppenud poolaja
ohtlikumad hetked, selle asemel et juhtunut ja toimuvat analüüsida ja laiemasse konteksti panna?
Ainus uus asi, mida prooviti, olid stuudiotele eelnenud mängud, mis aga jätsid kohati osalejad halba valgusesse ja mõjusid enamasti pigem kummaliselt. Idee polnud sugugi halb, aga teostus vajab veel kindlasti täiustamist. Lisaks tundub, et oma aja on ära elanud ka ekraanile sotsiaalmeedia nopete kuvamine: ülisuur osa nendest ei anna ülekandele mitte kui midagi juurde.
Hea oli aga näha, et ka Debora Saarnakist on saanud stuudiojuhina väga hea variant, kellele võiks edaspidi anda rohkem „mänguaega“ kui paar üksikut õhtut. Aet Süvari on selles rollis juba kogenud tegija, aga Saarnak pakkus head värskust, mida oleks ETV stuudiole kahtlemata vaja.
Aga võibolla ei olegi see värskus nii oluline?
Vaatajanumbrite osas võitsid ETV ülekanded TV3 omi selgelt, kaasa arvatud finaalis, mida näidati mõlemal kanalil. Delfi lugejate seas finaali eel läbi viidud enam kui 6000 vastajaga küsitlus näitas, et ETV eetrist kavatses otsustavat mängu vaadata 60 protsenti, TV3 eetrist 30 protsenti inimestest. Mine võta kinni, kui palju on nende arvude sees harjumuse jõudu, reklaamipauside vältimist või muid faktoreid.
Taktikalauast
Suure kisa-kära ja fanfaaride saatel omal ajal ERRi hangitud taktikalaud on küll silmanähtavalt rohkemate funktsioonide ja parema kasutajasõbralikkusega kui TV3 kasutatud odavam variant, kuid TV3 suutis oma taktikalauaminutitest tihtipeale tunduvalt rohkem välja võtta. Jäi pisut arusaamatuks, mis eelis on ETV stuudiote puhul sellel, et taktikalaud on pandud justkui pikali maha ja kõik neli stuudiolaua taga olijat selle ümber koonduvad. Kuna kõigi pilgud olid suunatud allapoole, siis jäi sageli mulje, nagu seistaks matustel kirstu ümber!
TV3 lahendus, kus taktikalaud oli seinal nagu tahvel õppeklassis ja sellega toimetas üksainus ekspert korraga, jättis pisut loomulikuma ja parema mulje. Sealjuures ei olnud TV3 taktikalaua inimestel võimalust seal näidatavaid klippe ise tööle ja pausi peale panna, vaid seda kõike tuli lahendada kaadritaguse operaatoriga jooksvalt suheldes – TV3 inimeste kiituseks ei jäänud see häirima ning vähemalt selles osas saadi hädapärane lahendus võimalikult hästi tööle.
Taktikalauaga seoses tasub võrrelda ka neid kasutavaid inimesi. Varem ERRis just taktikalauaga säranud Joel Indermitte oli sedapuhku TV3 tiimis ja seal teada-tuntud heal tasemel. ERRi puhul said taktikalauaga peamiselt möllata Rimo Hunt, Indrek Zelinski ja Marek Lemsalu. Mitmel puhul jäi mulje, et taktikalaud oli tüütu kohustus, mida tuli iga hinna eest kasutada, mitte võimalus mõnd elementi või olukorda lahti seletada. Näiteks esimese poolfinaali järel alustas Rimo Hunt taktikalaua osa
nii: „Siin teeme nüüd natuke huumorit ka – võtsime täiesti suvalise klipi ja vaatame, mis me siit välja võlume.“
Negatiivses mõttes jäi silma ka Zelinski, kes hakkas Portugali ja Prantsusmaa kohtumise vaheajal tõsise näoga rääkima sellest, kuidas Cristiano Ronaldo pole varasemas karjääris tipuründajana mänginud ja peaks hoopis äärel tegutsema, sest see on talle tuttavam positsioon. Kontekstiks: Ronaldo alustas tõesti ääreründajana, kuid on tipuründes mänginud juba viimased kümme aastat! Zelinski on viimastel suurturniiridel võtnud stuudioeksperdi tööd küll selgelt tõsisemalt ja professionaalsemalt kui mõned aastad tagasi, kuid need väited jätsid mulje, nagu poleks ta Ronaldo osalusel mänge viimase kümnendi jooksul üldse näinud. Hüva – kuu aega eetris olles tuleb kõigil eksimusi ja apsakaid sisse, aga vabandatav oleks selline äpardus ehk mõne väiksema suurusjärgu tähe, mitte maailma vaat et kõige kuulsama jalgpalluri puhul.
Kommentaatoritest
Ilmselt tulenevalt sellest, et olen ka ise kommentaatoritööd teinud, olen kommentaatorite suhtes märksa tundlikum kui keskmine vaataja. Samuti tasub siin välja tuua, et kommentaatorite puhul kehtib minu meelest väga vähe absoluutseid tõdesid ja hinnanguid – väga palju on asi maitses. Siin ongi rangelt minu oma maitse järgi tehtud tähelepanekud.
Ka siin iseloomustab ETV valikuid suures plaanis vana ja tuttava juurde jäämine: kolmik Tarmo Tiislerist, Alvar Tiislerist ja Kristjan Kalkunist on juba alates 2014. aasta MMist omavahel sisuliselt kõik mängud ära jaganud. Tähelepanelikumad panid tähele, et paaris mängus alagrupiturniiri viimases voorus, kui kaks mängu toimusid samal ajal, sai põhikommentaatorina võimaluse ka Ivar Lepik, kes väärib järgmistel suurturniiridel kindlasti juba suuremat rolli.
Kommentaatorite puhul kriipis kohati kõrva, et Kruus, Kalkun ja Tarmo Tiisler võistlesid aeg-ajalt justkui selles, kes saab VARi toimimise loogikast kõige vähem aru. See, et EM-finaalturniiril kasutatakse (samamoodi nagu Meistrite liigas ja eelmisel MMil, aga erinevalt näiteks meie Premium liigast ja Inglismaa Premier League’ist) poolautomaatset suluseisu määramist, ei olnud ju mingi saladus – see tähendas, et tavapärased suluseisuotsused tehti mõne sekundiga.
Ülekannete ajal kuulsime aga korduvalt kommentaatorite spekuleerimist: väravate korduste ajal räägiti nappide suluseisuolukordade puhul pidevalt sellest, kuidas „siin hakatakse nüüd kindlasti veel jooni tõmbama“ ja „see värav võib küll tühistamisele minna“, kuigi keegi mingeid jooni tõmbama ei hakanud – kõik käis automaatselt ja oli juba ammu ära otsustatud-kinnitatud.
Huvitav, mitu suurturniiri veel see süsteem töötama peaks, enne kui kommentaatorid ka mõttega sellele järele jõuavad?
Nagu ikka, on igal kommentaatoril omad head ja vead. Alvar Tiisleri tämbrit ja emotsionaalsust on üldiselt mõnus kuulata, paraku üritas ta liiga sageli vaimukusi pilduda, mis jättis kohati punnitatud mulje. Turniiri avamängus koos Markus Jürgensoniga jäid nad mängu ajal tükiks ajaks jutustama sellest, kui vingelt nad mänguks valmistusid ja mitu korda samal päeval teineteisele helistasid. Selline jutt sobib pigem isiklikule sotsiaalmeediakontole, mitte jalgpalliülekande keskele. Teiste paarilistega mõjusid nad märksa paremini: Jürgenson on näiteks viimastel aastatel üsna kiirelt saanud piisavalt eetrikogemust, et kuuluda abikommentaatorina juba Eesti teravaimasse tippu.
Kalev Kruus on koos Toomas Varaga rääkinud ja röökinud end ilmselt Eesti armastatuimaks (jalgpalli)kommentaatoriks ning suures plaanis vastas ta ka turniiril ootustele – paraku ei ole ta endale Varaga võrdväärset partnerit leidnud. Olgu mainitud, et Kruusi-Vara duo on TV3 eetris hetkel välistatud seetõttu, et Vara töötab TV3 konkurendi Duo Meedia juures. Kruusi kõrval peamiselt abikommentaatoriks olnud Tarmo Kink oskab küll huvitavalt rääkida ja tema teadmised jalgpallist ja jalgpalluritest on kodumaiste ekspertide seas tipus, ent kommentaatorina vajub ta sageli mikrofoni taga justkui kössi: selge kõne asemel räägib ta aeg-ajalt liiga vaikselt ja kehva diktsiooniga. Kui sellest murest lahti saada (ja olla eetris ka pisut vähem omamehelik), on tal kindlasti potentsiaali ses rollis Eesti täielikku tippu kerkida.
Põhikommentaator olgu
põhikommentaator, abikommentaator tema abiline
TV3 viiski turniiri läbi vaid kahe põhikommentaatoriga: Kruusi-Kingi tandemi kõrval moodustasid teise paari enamjaolt Sander Jürjens ja Gert Kams, turniiri hilisemas faasis Jürjens koos Risto Sarapikuga. Jürjensi puhul saab arengukohana välja tuua
TV3 EM-stuudio pakkus ERRile väärikat konkurentsi ning suutis konkurenti mitmes aspektis ka edestada. Foto: TV3
tasakaalu rääkimise ja vaikuse vahel: jutuka inime sena kipub ta eetri täis lobisema, mõjudes seetõttu aeg-ajalt monotoonsena. Tema plussidena saab aga kindlasti välja tuua kiiret taipu ja üldist korrektsust. Kams näitas turniiri jooksul, et ta sobib selgelt paremini stuudiosse kui kommentaatoripulti: abikommentaatorina kippus ta pidevalt põhikom mentaatori rolli justkui enda kätte haarama, selle asemel et eetris analüüsida ja peegeldada. Samuti ei ole ta lahti saanud pikalt temaga kaasas käinud häirivast lauseehitusest – ta lõpetab pidevalt lau seid tegusõnaga. Risto Sarapik oli aga seevastu nii stuudioeksperdi kui kommentaatorina mõnus sõõm värsket õhku – loodetavasti saab ta edaspidi rohkem eetriaega ka väljaspool suurturniire.
Kristjan Kalkuni puhul on palju kiidetud tema reportaažide žanripuhtust, samas paiskab ta ko hati eetrisse ka täiesti ebaolulist informatsiooni. Inglismaa–Hollandi poolfinaalis, kus ta sattus paljudele hambusse sellega, et nimetas vähemalt kolmel korral Harry Kane’i Patrick Kane’iks (kuulus hokimängija), tõi ta näiteks muu hulgas välja, et see mäng oli Kane’i 80. võistlusmäng (ehk koon disemängud ilma sõpruskohtumisteta) Inglismaa koondise särgis. Päriselt ka – veel vähem olulist faktipudi vist ei saakski olemas olla. Sellisel puhul tuleb vist märkida, et mänguks on võimalik ka liiga põhjalikult valmistuda…
Et ei jääks valet muljet: ükski EMi kommentaator ei olnud kindlasti sedavõrd halb, et oleksin pida nud jalgpalli vaadates heli maha keerama. Kaugel sellest! Üldiselt on meie reporterid oma ala profid, naudivad oma tööd ja annavad endast parima. Iga kommentaatori puhul on ju olemas ka omadused, mis on neist üldse väärt reporterid teinud – olgu see siis oskus häälega mängida, emotsiooni teki tada ja edasi kanda, faktitäpsus ja korrektsus või huumorimeel. Kuna erialast kriitikat tehakse aga avalikult võrdlemisi harva, kasutasin siin võimalust valupunktidele osutada.
Tamme staadion VS Esineb
15.00 Naiste Meistriliiga kohtumine
Lisaks
Heategevuslik särgioksjon ja NTC vabaõhutreening!
Festivali algus 14.00 Näeme staadionil!
19.00 Premium Liiga kohtumine VS Kogu tulu Vähiravifond Kingitud Elule!
Kuu aega jalgpallipidu on läbi saanud ja Hispaania Euroopa meistriks kroonitud. Millised märksõnad, jutupunktid ja mõtted jäävad meile 2024. aasta EMi meenutama?
Tekst: Raul Ojassaar
Kui Luis de la Fuente MM-finaalturniiri järel Hispaania koondise peatreeneriks sai, oldi suures jalgpallis üsna kogenematu treeneri suhtes üsna skeptilised. Kahel esimesel turniiril – Rahvuste liigas ja EM-finaalturniiril – on ta omad aga meistriks viinud!
MM-finaalturniiril on võitja pidanud seitse kohtumist juba 1982. aastast saati ehk viimased 11 turniiri, EM-finaalturniiril oli võitjal vaja seitse mängu läbida kolmandat korda. Seni on nende 13 suurturniiri jooksul olnud vaid kaks meeskonda, kes suutnud võita kõik seitse kohtumist – Brasiilia 2002. aasta MMil ja Hispaania tänavusel EMil. Sealjuures võib üsna veenvalt väita, et hispaanlaste seitsmemänguline seeria oli muljetavaldavam kui Brasiilia oma. Alagrupis alistasid hispaanlased tiitlikaitsja Itaalia, eelmise kahe MMi medalisti Horvaatia ja Albaania, playoff’is Gruusia, korraldajamaa Saksamaa ning lõpetuseks suursoosikud Prantsusmaa ja Inglismaa. Lisaaega vajati vaid sakslaste vastu. Brasiilia teekond 2002. aastal koosnes alagrupimatšidest Türgi, Costa Rica ja Hiina vastu ning väljalangemismängudest Belgia, Inglismaa, taas Türgi ja finaalis Saksamaa vastu.
Brasiilia kasuks räägib selles võrdluses aga fakt, et nemad suutsid kõik kohtumised võita normaalajal. EM-finaalturniiridel kerkis Hispaania aga esimeseks neljakordseks Euroopa meistriks: nad on maailmajao parimad olnud 1964., 2008,. 2012. ja 2024. aastal. Kolme EM-tiitliga on Saksamaa, kahega Itaalia ja Prantsusmaa, korra on Euroopa parimaks kroonitud veel NSV Liit, Holland, Tšehhoslovakkia, Taani, Portugal ja Kreeka. Ainsa mängijana sai tänavu oma teise EM-tiitli 38aastane Jesús Navas, kes on ühtlasi mängijatest ainus ühendav lüli Hispaania kuldajastu (2008 EM-tiitel, 2010 MM-tiitel ja 2012 EM-tiitel) ja praeguse koondise vahel. Navas tuli tollal Hispaania ridades nii maailmameistriks (2010) kui Euroopa meistriks (2012). Inglismaast sai aga esimene koondis, kes kaotanud kaks EM-finaali järjest.
Teist EM-finaalturniiri järjest saime näha tõeliselt kummalist kokkusattumust – tavapärasest märgatavalt rohkem löödi omaväravaid. Ja kokkusattumus peab see ju olema, sest kuidagi muudmoodi (taktikaliste käikude või mängijate kalduvustega) seda seletada ei saa.
117st turniiril löödud väravast märgiti lõpuks kümme omaväravaks – kolm suve tagasi toimunud eelmisel EMil löödi küll üks omavärav rohkem, kuid omaväravate osakaal oli pisut väiksem, sest toona löödi turniiril kokku 142 väravat. Tänavusel EMil oli 8,5 protsenti kõigist tabamustest omaväravad, eelmisel EMil oli see näitaja 7,5 protsenti.
Mida võiks aga jalgpallis lugeda tavapäraseks omaväravate protsendiks? Äsja lõppenud Inglismaa Premier League’i hooajal oli see näiteks 3,9, Meistrite liiga hooajal 3,5. Eesti Premium liigas on omaväravate protsent tänavu olnud napilt üle kahe, poolteist aastat tagasi peetud MM-finaalturniiril olid 172 väravast vaid kaks omaväravad – see teeb 1,2 protsenti.
Jah, viimased kolm EM-finaalturniiri on peetud 24 meeskonna osavõtul ning mänge ja väravaid on seeläbi olnud mõnevõrra rohkem, kuid sellegipoolest tundub uskumatu, et esimesel 15 EM-finaalturniiril (1960–2016) löödi kokku vaid üheksa omaväravat – viimased kaks EMi on aga kokku toonud suisa 21 omaväravat.
Karistuslöögiväravad –surnud kunst
Jääb mulje, et omaväravad on asendanud karistuslöögist löödud väravad. EM-ajaloos on kokku löödud 24 väravat otse karistuslöögist, kuid viimaste turniiridega on need hoolimata rohkematest mängudest peaaegu täiesti kokku kuivanud. Kui veel 2016. aasta EMil löödi otse karistuslöögist suisa neli väravat, siis eelmisel EMil vaid üks ja tänavu mitte ühtegi. Trendi põhjuseks peetakse tänapäeva väravavahtide paremat valmisolekut ja tõrjeoskust ning seda, et kaitsemängijad viskuvad varasemast vähem mööda maad duellidesse.
Viimati ei löödud EMil otse karistuslöögist mitte ühtegi väravat 1972. aastal, kui kogu turniir koosneski vaid neljast kohtumisest.
Turniiri kõige tragikoomilisem omavärav sündis Türgi–Portugali kohtumises, kus türklaste keskkaitsja Samet Akaydin palli kogemata oma väravasse söötis. Kaaslased Zeki Çelik ja Altay Bayındır (pildil) küll üritasid, kuid ei suutnud fiaskot ära hoida. Foto: Andreas Rentz,
Fännid teevad turniirist turniiri
Kaheksa-aastase pausi järel oli tänavune suurturniir selline, mis oli ka fänluse mõttes avatud ja nauditav. 2022. aastal ei sõitnud paljud fännid Katarisse kallite hindade, Euroopa fännidele täiesti võõra kultuuri ja ettearvamatute reeglite tõttu, 2021. aastal toimunud EM oli mäletatavasti veel koroonapandeemia ajastul ning 2018. aasta MM Venemaal ei olnud samuti paljudele fännidele kõige mugavam keskkond, kuigi nimetatud kolmest turniirist oli see kindlasti kõige fännisõbralikum. Saksamaa jalgpallikultuur, Euroopa keskel asumine ja ühiskonna avatus tuletasid aga seekord meelde, milline on „õige“ suurturniiride õhkkond: sotsiaalmeedia oli täis klippe ja pilte fännimelust üle kogu Saksamaa. Hiiglaslike tänavapidudega särasid Hollandi fännid, meeletutes kogustes oli kohal Šotimaa fänne, korduvalt suutsid kogu linna oma värvidesse maalida veel näiteks türklased, albaanlased ja rumeenlased. Inetuid intsidente oli minimaalselt ja suures plaanis domineerisid sõbralikud ja vahel suisa lõbusalt tögavad suhted.
Kuigi Portugali superstaari Cristiano Ronaldo EM valmistas läbinisti pettumust, kirjutas ta siiski rekordiraamatus ümber mitu peatükki. Muu hulgas on ta nüüdsest osalenud ainsana kuuel EM-finaalturniiril ja kokku 30 mängus; võitnud kõige rohkem kohtumisi (13); skoorinud penaltiseeriates enim lööke (4); vanim kapten (39 aastat ja 151 päeva); enim väravasööte andnud mängija (8, koos Karel Poborskýga).
Kui Ronaldo oleks suutnud värava lüüa, oleks temast saanud ka vanim väravalööja –selle au võttis aga endale hoopis 38 aasta ja 289 päeva vanuselt Itaalia võrku sahistanud Luka Modrić.
Cristiano Ronaldo paistis väravate asemel silma sagedase käelaiutamise ja ahastamisega.
Ronaldo täielik vastand oli EMil aga Hispaania koondise põhimehena triumfeerinud Lamine Yamal. Päev enne finaali 17aastaseks saanud Yamalist sai ainus 16aastaselt kas EMil või MMil väljakul käinud mängija, aga lisaks sellele võttis ta enda nimele ka noorima väravalööja ja noorima väravasööduandja rekordi. Vähe sellest, tema antud neli väravasöötu on ühe turniiri rekordi kordamine – varem on seda suutnud Ljubinko Drulović (Jugoslaavia, 2000), Eden Hazard (Belgia, 2016) ja Aaron Ramsey (Wales, 2016). Yamali pärjati lõpuks turniiri parima noormängija tiitliga, aga poleks olnud ka teab mis üllatus, kui ta oleks sootuks turniiri parima mängija autasu pälvinud.
FC Barcelona verinoor ääreründaja näitas kogu turniiri jooksul küpset ja resultatiivset mängu ning ei kohkunud isegi siis, kui Prantsusmaaga peetud poolfinaali eel vastaste poolkaitsja Adrien Rabiot teda avalikult verbaalselt torkis. Vastupidi – Yamal lõi prantslastele värava ning sai Rabiot’le sotsmeedias piltlikult öeldes trääsa näidata.
Yamali noorust ilmestavaid fakte kerkis turniiri jooksul ikka ja jälle esile. Näiteks oli Yamaliga poolfinaalis ühel äärel mänginud Jesús Navas tema sündimise hetkel juba kahekordne UEFA karikavõitja ja ühekordne Hispaania karikavõitja. Pöörane tundub mõelda ka sellele, et koroonapandeemia puhkedes oli Yamal alles 12aastane… Tõeline pärl on aga 2007. aastal heategevusliku kalendri jaoks tehtud foto, kus toona 20aastane Barcelona staar Lionel Messi beebit vannitab. Nii uskumatu kui see ka pole – juhuse tahtel oli see beebi just nimelt Yamal! Suur taaskohtumine võib Messit ja Yamali ees oodata järgmise aasta suvel, kui Euroopa meistri ja Lõuna-Ameerika meistri kohtumine ehk Finalissima viib vastamisi just nimelt Argentina ja Hispaania…
Kõige kehvem alagrupp EMi ajaloos?
C-alagruppi (Inglismaa, Taani, Sloveenia, Serbia) peeti juba turniiri eel üheks ettearvamatumaks, lõpuks tuli sellest välja ühest küljest suurturniiride ajaloo üks põnevamaid, teisalt nadimaid alagruppe. Paberi peal oli justkui kõik suurepärane: viimase vooru eel ja ajal kuni viimase minutini oli kõigil neljal võistkonnal võimalik tulla nii grupi võitjaks kui viimaseks jääda, kuid selle asemel et pakkuda rahvale tulevärki ja draamat, lõppesid mõlemad
viimase vooru kohtumised… 0 : 0 viigiga. Kuus C-grupi kohtumist tõid lõpuks vaid seitse väravat ja lausa viis viiki – ainsana suutis seal võidu kirja saada Inglismaa, kes alistas avavoorus 1 : 0 Serbia. Palju ei jäänud puudu, et kõik C-grupi meeskonnad oleksid kohe järgmisel tõkkel ka välja langenud: kaheksandikfinaalis kaotasid nii Taani kui Sloveenia, Inglismaa pääses Slovakkia vastu tänu Jude Bellinghami uskumatule 90 + 5. minuti viigiväravale.
Kasutades sooduskoodi JALKA15
saad kogu tellimuselt
soodustust -15%
Nagu 2012. aasta EMil, ei kerkinud ka tänavusel turniiril esile üht või mitut tõeliselt resultatiivset ründajat. Täpselt nagu ka tosin suve tagasi, jäid parima väravaküti tiitlit kolme tabamusega jagama kuus mängijat: sedapuhku olid nendeks Cody Gakpo, Harry Kane, Georges Mikautadze, Jamal Musiala, Dani Olmo ja Ivan Schranz. Klassikalisteks tipuründajateks kvalifitseeruvad sellest seltskonnast vaid Kane (kes tegi hoolimata kolmest tabamusest tegelikult enda kohta väga kehva turniiri) ja Mikautadze. Isegi kümnest kahe värava peal lõpetanud mängijast olid klassikalised kesktormajad vaid Breel Embolo, Niclas Füllkrug ja tugevate mööndustega ka seal mänginud Kai Havertz. Kuhu on ometi jäänud väravamasinad?
See, kes oleks turniiri eel osanud ennustada, et nii Cristiano Ronaldo kui Romelu Lukaku jäävad nulli peale, võinuks saada ilmselt üsna rikkaks. Ka mitu teist tavapärast suurturniiride väravakütti eesotsas Kylian Mbappé, Robert Lewandowski ja Memphis Depayga ei suutnud enamat ühest väravast, kuivale jäid ka mitme väiksema riigi ründelootused, näiteks Benjamin Šeško (Sloveenia), Artem Dovbõk (Ukraina), Armando Broja (Albaania), Aleksandar Mitrović ja Dušan Vlahović (Serbia).
Vaid kahel juhul nägime sel turniiril üldse seda, kuidas üks mängija lööb mängus kaks väravat – sealjuures juhtusid need ühel ja samal õhtul, kui kaheksandikfinaalis
Romelu Lukaku lõi alagrupimängudes küll kolm väravat, kuid kõik tühistati hiljem VARi abiga. Siin tähistab ta Rumeenia vastu löödud „libakolli“. Foto: Ryan Pierse, UEFA via Getty Images
lõi Rumeenia vastu kaks kolli hollandlane Donyell Malen, paar tundi hiljem sahistas kahel korral Austria võrku Türgi keskkaitsja Merih Demiral. Kumbki mees polnud sealjuures oma koondises isegi põhimees: Malen sekkus selles kohtumises vahetusest, Demiral aga pääses põhikoosseisu tänu võistkonnakaaslase mängukeelule.
Iličići muinasjutt ei saanud õnnelikku lõppu
Sloveenia koondisesse toodi EM-finaalturniiriks väikese üllatusena 36aastane Josip Iličić – aastatel 2010–2022 Itaalia Serie A-s pallinud ründeäss, kes on viimastel aastatel korduvalt maadelnud vaimse tervise probleemidega. Viimased kaks hooaega kodumaal Mariboris mänginud Iličić ei olnud turniiri eel koondisesse kuulunud 2021. aastast
saati, kuid peatreener Matjaž Kek otsustas ta kogemuste ja X-faktori pärast meeskonda siiski kaasata – pealegi oli Iličić koduliigas selja taha jätnud korraliku hooaja.
Kõikidel muinasjuttudel ei ole aga õnnelikku lõppu. Kuigi alagrupiturniiri viimases mängus Inglismaa vastu aitas ta vahetusest sekkudes Sloveenial edasipääsu kindlustada, siis kaheksandikfinaalis Portugali vastu ei olnud tema vahetus õnnestunud: lisaaja teiseks poolajaks sekkunud Iličićile usaldati üks heast kohast karistuslöök, mille ta vastu müüri saatis; penaltiseerias pandi kogenud mees esimeseks lööjaks, aga tema soorituse Diogo Costa tõrjus.
Kas see võis olla Iličići viimane löök Sloveenia koondise särgis? Foto: Alexander Schreuber, UEFA via Getty Images
Autsaideritele ja väikestele jalgpalliriikidele kaasa elajad said sel EMil tõeliselt nautida Gruusia minekut. Atraktiivse ja ründava mängustiiliga mänginud grusiinid olid esimese kahe alagrupivooru järel väljalangemise äärel –võitluslikus mängus saadi alustuseks 1 : 3 kaotus Türgilt ning seejärel ei suudetud Tšehhi vastu enamat 1 : 1 viigist, kusjuures lõpuminutitel oli grusiinidel imeline võiduväravavõimalus. Viimases voorus vajati Portugali vastu võitu ning vastu ootusi suudetigi portugallased pikali suruda – Gruusia 2 : 0 võit ja sellega kaasnenud pääse 16 parema sekka on kindlasti hetk, mis läheb väga suurte tähtedega nende spordiajalukku.
Kaheksandikfinaalis Hispaania vastu mindi Hvitša Kvaratshelia varajasest väravast isegi juhtima ning olenemata Hispaania kindlast 4 : 1 võidust lahkus Gruusia Saksamaalt pea püsti ja kangelasena.
Ühest küljest on mitu mängijat Gruusia koondise tuumikust veel üsna noored: nii Kvaratshelia, kolm väravat löönud Georges Mikautadze kui superturniiri teinud väravavaht Giorgi Mamardašvili on kõik 23aastased, ääreründaja Giorgi Tšakvetadze vaid aasta jagu vanem, mis
F-alagrupi viimase vooru kohtumine Türgi ja Tšehhi vahel oli pingeline: mõlemad meeskonnad heitlesid edasipääsu nimel, teades võrdlemisi täpselt, millist tulemust neil edasipääsuks tarvis on. Rumeenia peakohtunik István Kovács püstitas selles kohtumises rekordi, mida ükski kohtunik enda nimele tegelikult ei soovi: ta jagas kohtumises lõpuks välja suisa 19 kollast kaarti! Hoiatuse said muu hulgas koguni kaheksa mängijat Türgi algkoosseisust, samuti näidati kollast kaarti koguni viiel puhul pingi suunas – hoiatada said kolm Tšehhi varumängijat, üks Türgi varuväravavahtidest ja Türgi pingil olnud tõlk! Tasub märkida, et senine rekord ületati peaaegu kahekordselt – enne Tšehhi–Türgi vahelist „Hamburgi lahingut“ oli EM-finaalturniiride ühe mängu kollaste kaartide rekord vaid kümme. Uut rekordit tähistas ka Tšehhi poolkaitsja Antonín Baráki 20. minuti punane kaart (loomulikult kahe kollase kaardi tõttu!) – mitte kunagi varem EM-finaalturniiride ajaloos poldud ühtegi mängijat nii vara eemaldatud. Vägivaldse käitumise eest sai lõpuvile järel punase kaardi ka tšehh Tomáš Chorý.
Gruusia koondise ründeäss Georges Mikautadze rõõmustas fänne Gruusia EM-debüüdil kolme väravaga.
Foto: Stuart Franklin, UEFA via Getty Images
tähendab, et teoreetiliselt võiksid nad nelja aasta pärast, järgmisel EMil olla veelgi paremad ja kogenumad. Teisalt ei ole tippklubide mängijate kõrval veel teab mis palju sügavust ja kvaliteeti. Osa asjatundjaid on pakkunud, et Gruusia koondis võiks järgmistel aastatel saada Euroopas tugevaks keskmikuks, teised aga pelgavad, et tänavune EM (kuhu pääseti ju üle noatera Rahvuste liiga playoff’i kaudu) oli sähvatus, mille kordamist me lähiajal ei näe.
Kui vägevaimaid väravaid reastades kasutada valemit „ilu x olulisus“, siis ei ole EM-ajaloos olnud ilmselt palju tabamusi, mis jääksid Jude Bellinghami Slovakkia vastu löödud väravast ettepoole. Inglismaa koondis oli kaheksandikfinaalis slovakkide vastu ülimalt mannetu ja rünnakul impotentse mänguga juba väljalangemise äärel – lisaminutite lõpuni oli jäänud heal juhul minutike –, kui Bellingham karistusalas käärlöögiga seisu viigistas. 90 + 5. minuti viigivärav viis mängu lisaajale, mille Inglismaa võitis, ja lõpuks marssis finaali välja. Kõik oleks võinud aga nende jaoks lõppeda juba palju varem, kui poleks olnud seda üht Bellinghami briljantset liigutust, mis saatis Inglismaal ühe hetkega lendu ilmselt sadade tuhandete eurode väärtuses õlut.
Oliver Hardt,
Üks suur märksõna, mis lõppenud EMi iseloomustama jääb, on ettevaatlikkus. Mitu suurt meeskonda eesotsas kahe turniirieelse suurima soosiku Inglismaa ja Prantsusmaaga otsustasid EMil mängida jalgpalli, mida iseloomustas ülim ettevaatlikkus ja vähene resultatiivsus. Inglismaal õnnestus näiteks oma alagrupp võita, lüües kolme mänguga vaid kaks väravat, Prantsusmaa vajas samuti viie punkti kogumiseks vaid kaht väravat. Poolfinaalis kaotanud prantslaste väravate vahe jäi turniiril lõpuks kuue mängu järel 4 : 3, finaalis kaotanud inglastel seitsme mänguga 8 : 6. Veerandfinaalis langenud Portugali mõlemad playoff -mängud lõppesid aga väravateta viigi ja penaltiseeriaga.
Kuigi Inglismaa ja Prantsusmaa jõudsidki lõpuks sellise mängustiiliga kaugele, annab võidumeeskond Hispaania siiski lootust, et selline „käsipidur peal“-mängimine ei saa lähiaastatel suuremaks trendiks. Võimalused ja väravad teevad jalgpallimängu ju üldjuhul siiski paremaks!
Kuigi turniiri avamängus löödi lausa kuus väravat ja esimene nädalavahetus tõotas pakkuda mõnusalt lahtist jalgpallikuud, räägivad lõpuks arvud teist keelt: tänavusel EMil löödi 51 mänguga 117 väravat (keskmiselt 2,29 mängu kohta), eelmisel EMil 142 väravat (2,78 mängus).
85
väravalööjat oli tänavusel EM-finaalturniiril – see tähistab EMide rekordit. Kümme neist väravalööjatest olid hispaanlased.
20 suve tagasi läksid ülemaailmsesse jalgpallifolkloori fotod sellest, kuidas 19aastane Cristiano Ronaldo pärast kodupubliku ees kaotatud EM-finaali suurest pettumusest pisaraid valas. Nüüd, oma kuuendal ja viimasel EMil sai omamoodi ring täis, kui Ronaldo taas väljakul pisaraid tagasi hoida ei suutnud – aga hoopis teistsuguses olukorras. Kaheksandikfinaalis Sloveenia vastu oli Ronaldol võimalik lisaaja esimese poolaja lõpus penaltist skoor avada, kuid Jan Oblaki suurepärane tõrje jättis tabloole kaks nulli. Pettumus, viha ja võidujanu said Ronaldost seejärel võitu ning lisaaja kahe poolaja vahel said telekaamerad ja fotograafid sadu klippe ja pilte sellest, kuidas jalgpalliajaloo üks suuremaid mängijaid emotsioonidega võitleb.
9
korda on Portugal EM-finaalturniiril
osalenud – igal korral on alagrupist edasi pääsetud.
5
kohtumist järjest on Sloveenia koondis EM-finaalturniiridel viigistanud. Nende seeria algas 2000. aastal viimasest alagrupikohtumisest Norraga, tänavusel turniiril lõppesid viigiga kõik neli nende mängu – kaheksandikfinaalis Portugali vastu penaltiseerias saadud kaotus jääb ametlikku statistikasse viigina.
Arvestades seda, et tegu on maailmameistriga, kes on ülitugeva Prantsusmaa koondise eest pidanud juba 84 kohtumist, tundub endiselt natuke uskumatu, et Kylian Mbappé on alles 25aastane ja osales tänavu alles teisel EM-finaalturniiril.
Senise kahe MMiga on Mbappé 14 mänguga kirja saanud koguni 12 väravat, aga EMidel on tema saatus olnud hoopis teistsugune: 2021. aastal ei suutnud ta neljas kohtumises kordagi skoori teha ning oli tagatipuks kaheksandikfinaalis Šveitsi vastu penaltiseerias otsustav eksija. Tänavune turniir algas Mbappéle õnnetult, kui kohtumises Austria vastu lõi ta näo vastu vastaste keskkaitsja Kevin Danso õlga nii õnnetult ära, et murdis ninaluu ja pidi järgmise kohtumise vahele jätma. Platsile naasis ta musta maskiga, mis paistis teda nähtavalt segavat, ning poolfinaalis Hispaania vastu ta suisa loobus maski kandmisest tervisega riskides. Kauaoodatud EM-värava sai Mbappé küll Poola vastu penaltipunktilt kätte, ent vaid üks värav üheksast kohtumisest on tema MM-statistika kõrval päris suur kontrast.
Aga mis seal ikka imestada: ütles ju Mbappé isegi (sealjuures enne tänavust EMi!) välja, et Euroopa meistriks on tulla keerulisem kui maailmameistriks, sest finaalturniiri keskmine tase on EMil kõrgem!
41 aastat ja 130 päeva
oli Portugali keskkaitsja Pepe vanus kohtumises Prantsusmaaga – see teeb temast EM-ajaloo vanima platsil olnud mängija.
Kui tänaseni Inglismaa koondisega lahutamatult kaasas käiv laul „Three Lions“ Inglismaal koduse 1996. aasta EM-finaalturniiri eel välja anti, oli Inglismaa meeskonna viimasest (ja ainsast!) suurest tiitlivõidust möödas 30 aastat – seda märgib ka laulus prominentsel kohal olev fraas „30 years of hurt“ ehk „30 aastat kannatusi“. Inglismaa meeste järgmine võimalus midagi suurt võita tuleb 2026. aasta MMil – selleks ajaks on omakorda 1996. aasta turniirist möödas 30 aastat.
Jalgpalli taas koju tulek pole kunagi olnud nii lähedal kui viimastel aastatel. Peatreener Gareth Southgate võttis üle meeskonna, mis oli eelmisel neljal suurturniiril jõudnud korra veerandfinaali, kaks korda kaheksandikfinaali ja korra langenud grupifaasis – Southgate’i käe all peetud neli turniiri tõid inglastele kaks finaali, ühe poolfinaali ja ühe veerandfinaali.
Kahtlemata jätab turniiri järel ametist lahkunud Southgate endast maha positiivse pärandi – kõigele lisaks on inglased tema initsiatiivil hakanud aastaid pinnuks silmas olnud penaltiseeriaid võtma väga teaduslikult ja tõsiselt ning olnud nendes üldjuhul edukad. Samal ajal jäävad tema ajastust siiski üles nii mõnedki kahetsused – eelkõige puudutavad need tema perioodi kaht esimest suurturniiri. 2018. aasta MMil oli kaotus poolfinaalis Horvaatiale läbikukkumine, samuti oli sisuliselt kodune EM 2020 nende jaoks ideaalne võimalus tiitlipõud lõpetada –ometi oskasid nad finaalis eduseisust kaotada Itaalia koondisele, kes ei suutnud tolle turniiri eel ega järel isegi MM-finaalturniirile jõuda. Väga huvitav on näha, mis Inglismaa koondisest nüüdsel Southgate’i-järgsel ajastul saab. Kas oma potentsiaal mängitakse lõpuks välja ka mõneks tiitlivõiduks või naastakse talle eelnenud aega, mida iseloomustasid suurturniiride varajased kojusõidud ja vaimsed lagunemised?
Gareth Southgate’il jäi Inglismaa koondise peatreenerina tiitel võitmata, kuid kaks EM-finaali, üks MMi poolfinaal ja üks MMi veerandfinaal on siiski rohkem, kui tema viimased eelkäijad kamba peale suutsid.
oli Saksamaa koondise peatreeneri Julian Nagelsmanni vanus turniiri avamängus Šotimaaga – temast sai EM-ajaloo noorim peatreener.
23 sekundit
võttis Albaania koondislasel Nedim Bajramil aega, et Itaaliale värav lüüa – tegu on EM-finaalturniiride ajaloo kiireima tabamusega.
Eelmisel suvel Tartu Tammekasse siirdunud Ahmed Adebayo Basheri üleminek pani esialgu õlgu kehitama, sest Läti tugevuselt kolmandast liigast tulnud mängija ei tundunud paberil midagi erilist. Aasta aega hiljem tuleb tõdeda, et nigeerlane oli täielik jackpot!
Tekst: Siim Martti Kubensky
Basher on kerkinud Tartu klubi talismaniks ning A. Le Coq Premium liiga üheks kardetumaks ründajaks. 22aastane edurivimees on kogenud raskeid aegu nii Taanis kui Lätis, kuid praeguseks Tartusse jõudnuna tunneb ta end koduselt.
Möödunud hooaja 31. juulil Tammeka eest debüüdi teinud Basheril möödus äsja aasta Tartu klubiga liitumisest. Ajakirja trükkimineku hetkel on nigeerlane mänginud Premium liigas 33 mängu ja löönud 19 väravat. Tänavu on Basheri arvel 19 kohtumisega 12 tabamust.
Kuigi üldplaanis on tartlaste esiründaja hooajaga rahul, on ta veendunud, et pole seni oma täielikku potentsiaali realiseerinud. „Usun, et ma olen võimeline veel rohkem väravaid lööma. Ütleksin, et olen palju olukordi raisanud. Kui ma paneks kasutamata jäänud võimalused võrku, siis mul oleks 18 või 20 väravat poole hooajaga,“ arvutab Basher.
Hooaja alguses seadis ründaja endale eesmärgiks lüüa 20 väravat ning praeguse seisuga liigub ta jõudsas tempos eesmärgi kursil. „Ma usun, et suudan sellega hakkama saada. Ma arvan, et suudan isegi parem olla. Vaadates võimalusi, mis mul on tekkinud, siis peaksin olema väravalööjate edetabeli tipus. Pean olema järjepidevam,“ raputab Basher endale tuhka pähe.
Ka meeskonna senine hooaeg ei ole tema sõnul olnud suur pettumus, erinevalt eelmisest. „Praegu läheb meil hästi. Eelmine aasta oli raske,“ tõdeb Basher. Kuigi hooaja eel pakuti, et Tammeka tänavune aasta võib samamoodi nagu eelmine kujuneda lugematute kadalippude jadaks, ning halvimal juhul ennustati lõppu nende 20 hooaja pikkusele ajale Eesti kõrgliigas, siis juuli keskpaigas on Tartu suurim klubi A. Le Coq Premium liiga viiendal tabelireal. Poole hooajaga teeniti viis punkti vähem kui mullu kogu hooajaga. Basher toob võtmesõnadena välja sihikindluse ja järjepidevuse, mis on neil tänavu lubanud võidelda kõrgemate kohtade nimel. Ta lisas, et meeskond loodab hooaja lõpetada tabeli esimeses pooles. Viienda kohaga kordaks Tammeka klubi senist parimat tulemust, mis on saavutatud kolmel hooajal. Aasta Tartus veetnud Basheril ei ole praeguse kodulinna kohta öelda ühtegi halba sõna. „Ma ar-
Basheri eelmise hooaja viimases mängus löödud värav aitas Tammekal säilitada koha Premium liigas. Foto: Liisi Troska
mastan kohalikke inimesi, kultuuri. Inimesed on vabameelsed ja väga meeldivad,“ kiidab ta. Enne Tammekaga liitumist pallis nigeerlane Lätis ning ta leiab, et elu lõunanaabrite juures erineb mõneti siinsest. „Inimesed on Eestis rohkem tsiviliseeritud. Kui ma Lätis tänaval käisin, siis inimesed tihti vaatasid ja küsisid, et kes see mustanahaline mees on. Eestis seda ei juhtu, et inimesed naeraksid mu üle. Kui vahel mõni eestlane tuleb minu juurde, siis nad ütlevad häid asju,“ võrdleb Basher.
Läbi juhuse Midtjyllandi
„Kui ma Lätis tänaval käisin, siis inimesed tihti vaatasid ja küsisid, et kes see mustanahaline mees on.“
Basher siirdus kodumaalt esimest korda Euroopasse 2020. aasta alguses, liitudes 17aastaselt neljakordse Taani meistri FC Midtjyllandi akadeemiaga. See oli Basherile erakordne kogemus, sest ta oli esimest korda elus välismaal ning pidi seal hakkama saama ilma pereta. „See oli raske. Mõnikord ma helistasin emale ja hakkasin nutma,“ tunnistab nigeerlane. Talle mõjus kohalik ilm šokeerivana. „Kui sa mängid jalgpalli, siis jalad jäätuvad ja sa ei suuda neid tõsta. Usu mind, see on halb kogemus noorele mängijale. Sa kaotad selle tõttu ka enesekindluse,“ räägib Basher. Olukorda Taanis aitasid leevendada Basheri meeskonnakaaslased, kellest mitmega ta aastaid hiljem endiselt suhtleb. Nigeerlane räägib, et tema liitumisel Taani suurklubiga oli omajagu õnne. Ta ei uskunud noorena Nigeeria tänavatel jalgpalli mängides, et temast võiks kunagi saada mõne Euroopa kõrgetasemelise klubi mängija. Tema õnneks oli Midtjyllandil Nigeerias ühendus kasvatajaklubiga FC Ebedei, kust aeg-ajalt võetakse noormängijaid oma klubi akadeemiasse. Praegu on Midtjyllandi esindusmeeskonnas näiteks 20aastane ääreründaja Obule Moses, kes jõudis Taanisse just Ebedeist. Basheri õnn seisnes selles, et ta jäi Midtjyllandi skautidele silma mängus, mida nad tulid
Nigeeriasse vaatama ründajast tiimikaaslase pärast. „Ma ei oleks esialgu pidanud Taani minema,“ alustab Basher. „Kui Midtjyllandi skaudid tulid esimest korda Nigeeriasse poiste mängu vaatama, siis mind polnud meeskonnas. Nad olid siis juba neile huvi pakkunud mängijad välja valinud, kuid kui nad uuesti mängu vaatama tulid, lõin mina rohkem väravaid kui teine ründaja.“ See pani Taani suurklubi talendikütte ümber mõtlema ja lõpuks Basheri kasuks otsustama. „Mul on vedanud. Kui sellist juhust poleks tekkinud, siis ma ei oleks Taanisse jõudnud,“ arvab nigeerlane.
Kui Basheri jõudmine Taani oli seotud õnnega, siis tema lahkumine oli vastupidi suur ebaõnn. Läbilöök Taanis jäi tegemata, sest maailmas võttis parasjagu võimust ülimalt nakkav koroo-
25aastane Nigeeria koondise ründaja Victor Osimhen on Euroopa jalgpalli üks kuumemaid nimesid, keda seostatakse Pariisi Saint-Germainiga, kuid intervjuu hetkel on ründetuusa koduklubi endiselt Itaalia suurklubi Napoli. Mõistagi on Osimhen kaasmaalastele suur eeskuju. „Inimesed imetlevad teda väga,“ sõnab Basher. „Tänavatel üles kasvanud poisist sai Aafrika aasta jalgpallur. Kõik tahavad olla nagu tema.“
Tammeka ründajat inspireerib rahvuskaaslase töötahe ja väravate löömisoskus. Ta leiab, et selles, et Napoli klubi võitis eelmisel kevadel oma esimese Itaalia meistritiitli pärast legendaarse Diego Maradona ajastut, oli Osimhenil suur osa. „Ta ei olnud meeskonna parim mängija, see oli Hvitša Kvaratshelia. Aga Osimheni väravad olid need, mis võitsid Napolile tiitli,“ arutleb Basher.
Lisaks toob Tammeka ründaja välja Osimheni kirglikkuse. „Iga kord, kui ta läheb väljakule, mängib ta südamega. See paneb tundma, et oled parim mängija väljakul,“ räägib Basher, kes on käinud teda staadionil vaatamas rahvuskoondist esindades. „Ta on teistsugune. Teda ei huvita, et ta mängib Napolis. Kui ta mängib koondise eest, siis ta annab endast kõik. See on imetlusväärne,” kiidab Basher Osimheni professionaalset suhtumist.
Foto: Imre Pühvel
naviirus. Haiguse leviku tõttu läks ründaja tagasi Nigeeriasse ning jäi kannatlikult ootama, kuni viirus saadakse kontrolli alla. Kuigi Basher oli löödud, et esimene lootus Euroopas nime teha sai ootamatu lõpu, ei heitnud ta vaatamata sellele kordagi meelt ja uskus endiselt, et tal tuleb uus võimalus välismaal edu saavutada.
Kaasmaalaste toetus mõjub sütitavalt
Basher rääkis, et kõik tema kaasmaalased, kes noorena tänavatel palli taga ajavad, unistavad ühel hetkel tippjalgpalli mängimisest. Nad mõistavad, et konkurents on tihe, nii maailmas kui ka riigi ja piirkonna sees, mistõttu tuleb end kohalikku jalgpalli mängides palju tõestada. „See on väga keeruline,“ sõnab Basher Nigeeriast Euroopasse jõudmise kohta. „See nõuab väga palju pühendumist.“
Mis saab edasi?
„Euroopaga kohanemine oli raske. Mõnikord helistasin emale ja hakkasin nutma.“
Basheri korralik aasta Tammeka särgis annab ainest spekulatsioonideks, et tema päevad Tartu klubis on lõpule jõudmas ja ukse taha tulevad nimekamad kosilased. Ründaja ei lase end kõrvalistest juttudest häirida ja keskendub endiselt Tammeka eest mängimisele. „Ma olen siin, et aidata meeskonda. Sa võid mõelda individuaalsetest eesmärkidest, kuid need täituvad ainult siis, kui sa oled meeskonnale kasulik,“ seletab Basher. Nigeerlase leping klubiga kehtib 2025. aastani, mispärast ta ei taha liiga palju oma tulevikust hetkel rääkida. Basher usub, et kui vaeva näha ja iseendasse uskuda, siis toob tulevik pühendumuse eest teenitud tasu. „Tuleb palju tööd teha ja lüüa väravaid. Kõik meeskonnad tahavad väravalööjat. Kui sa neid lööd, siis võid jõuda kõikjale,“ lausub Tammeka esiründaja.
Tammeka ründaja räägib, et kuigi omavahel konkureeritakse pääsme nimel välismaale, elatakse kellegi õnnestumise korral ühiselt tema teekonnale kaasa. Nigeeria inimesed hoiavad Basheri mängudel silma peal ja ta tunneb kodumaalaste väga suurt toetust. „Nad tahavad näha, et mul läheb hästi,“ tunneb Basher rõõmu. „Kui ma teen midagi hästi, siis mu nime mainitakse kõikjal.“
Koduste kaasaelamine tähendab talle veelgi enam selle pärast, et ta käis Nigeerias viimati kaks aastat tagasi. „Loodetavasti saan õige pea minna, sest ma igatsen kodu,“ ütleb Basher. Teda motiveerivad Eestis läbi lööma lähedaste meeletu usk ja teadmine, et inimesed Nigeerias loodavad, et ta suudab kaasmaalased uhkeks teha. „Nende soovid distsiplineerivad mind endast aina rohkem välja pigistama ja hoiavad sihi eesmärkidel,“ sõnab Basher.
Chelsea fänn Basher unistab Londoni klubi esindamisest
Basheri lemmikklubi on Londoni Chelsea, nende Elevandiluuranniku ründelegendi Didier Drogba pärast. „Ta pani mind jalgpalli armastama,“ ütleb Basher. Talle on eriti tähenduslikud Drogba väravad, mille Drogba lõi Londoni derbides Arsenali võrku. Lisaks toob ta välja 2012. aasta Meistrite liiga finaali Müncheni Bayerni vastu, kus Drogba kerkis normaalaja lõpus löödud värava ja penaltiseeria otsustava tabamusega Chelsea kangelaseks. „Mind kiusati ja tögati, et miks ma olen Chelsea fänn. Kui nad olid 0 : 1 taga, siis istusin põrandal ja lootsin, et Drogba lööb värava. Ja ta tegi seda!“ meenutab Basher.
Mida peab nigeerlane selleks tegema, et ka ise ühel hetkel iidoli jälgedes Londoni sinisesse klubisse jõuda? „Tuleb lihtsalt jätkata seda, mida ma kõige paremini oskan – väravaid lüüa. Siis ma usun, et olen ükspäev Chelseas!“ vastab Basher.
„Alguses mõeldi, et kuidas see üldse võimalik on, et tuli noor eestlane,“ räägib 20aastane Risto Paju, kellest sai selle aasta veebruaris Slovakkia kõrgliiga hõbedameeskonna Dunajská Streda värskeim analüütik. Viis kuud hiljem on noormees välismaal kanda kinnitanud ja kahtlejaid positiivselt üllatanud –ka Eestis saadakse jalgpallist aru!
Paju on intervjuu ajal Slovakkias, kus uus hooaeg juba juuli lõpus algas. Intervjuu ajal on hooaja avapauguni jäänud kaks nädalat ning sel hetkel käib eestlase sõnul hoogne vormikogumine ja taktikaliste nüansside lihvimine.
Paju rollis on tehtud kahe hooaja vahel mõned kohendused. Kuni eelmise hooaja lõpuni oli tema ülesanne valmistada esindusmeeskonna peatreenerile Xisco Muñozele ette ülevaade järgmisest vastasest ning teha nii treeningutest kui mängudest videoklippide ja esitluste kujul analüütilised kokkuvõtted. Kuigi Paju on ka uuel hooajal osaliselt seotud esindusmeeskonna mängumudeliga, on tema fookus suunatud klubi järelkasvu arendamisele.
Tänavu nõuavad kohustused pühendumist peamiselt Slovakkia esiliigas mängivale duubelvõistkonnale ŠTK Šamorín, mille pea- ja abitreener on teadupoolest samuti Eestist: Paju teeb tihedat koostööd Vladimir Vassiljevi ja Nikita Brõliniga, kes asusid Šamoríni tüürima eelmise aasta detsembris.
Aga see pole veel kõik, sest ühtlasi on 20aastane Paju hõivatud Dunajská Streda U19 meeskonna tegemistega, olles nii seal kui Šamorínis abitreeneri rollis. Paju ametlik ametinimetus on uuest hooajast treener-analüütik – Šamorínis on tema rollide jaotus protsentuaalselt 70/30 analüütiku-
treeningubaasist võib leida ka eestikeelseid
Foto: erakogu
töö kasuks, Dunajská Streda U19 võistkonnas on ta täielikult abitreeneri ametis.
Noormehe sõnul on tööülesanded Šamorínis jäänud võrreldes eelmise hooajaga suuresti samaks. „Aitan kõigega, mida tegin ka põhivõistkonnas, et duubel töötaks esindusega analüüsi mõttes samal tasemel,“ räägib Paju. Dunajská Streda U19 meeskonnas on tema peamine ülesanne olla nii-öelda
sild noortemeeskonna ja duubelvõistkonna vahel, kus on eesmärk juurutada ühest mängumudelit ja treeninguprotsessi. „Kuna mängijad tulevad Šamoríni Dunajská Streda U19 meeskonnast, siis üritame vältida suurt šokki ja hoida asju kahe meeskonna vahel sarnasena,“ selgitab Paju.
Kõne, mis muutis kõik
Slovakkia tööpakkumine jõudis Pajuni telefonikõne kaudu. Toru teises otsas oli Nikita Brõlin, kes teatas toona Tallinna FC Floras töötanud noormehele, et Dunajská Stredas on avanenud analüütiku ametikoht. Pikalt mõtlemata tutvustas noormees end Slovakkia klubi spordidirektorile ja saatis tema postkasti oma CV.
15minutiline analüüsivideo,“ kirjeldab Paju praktilise ülesande täitmist. Klubi jäi tihedas konkurentsis enim rahule just Eesti noormehe analüüsiga ning seepärast elab ja töötabki Paju nüüd Slovakkias, mitte endiselt kodumaal.
Tõestamist on palju
„Eestis ei ole mitte kusagil sellist koormust ega pinget.“
Mõistagi oli nõudlus vabanenud ametipositsioonile suur ja seetõttu tuli kandidaatidel läbida ihaldatud koha saamiseks korralik tuleproov. Potentsiaalsete analüütikute teadmised pandi proovile kaheosalises testis, mis algas teoreetilise osaga. Paju räägib, et klubi nõudis kahe päeva jooksul raportite kirjutamist nii mängijate kui mängude kohta ja lisaks sellele tuli vastata analüütikutööd puudutavatele küsimustele.
Esimese osa järel sai Paju spordidirektorilt positiivset tagasisidet, tänu millele jõudis eestlane edasi praktilise ülesande sooritajate hulka. See hõlmas endas mängujärgse analüüsi koostamist Dunajská Streda eelmise hooaja sõpruskohtumise kohta. „Nad jagasid minuga kogu mängu videomaterjali. Lõikasin selle tükkideks, leidsin mustrid, mis juhtusid kõige tihedamini ja vajasid parandamist, panin graafika juurde, millest lõpuks tuli umbes
Paju räägib, et töö käib igapäevaselt ning seda hommikust õhtuni. Tema äratuskell hakkab tirisema kell kuus hommikul, sest päeva esimene treening algab kell üheksa. „Ma ei mäleta, millal mul viimati vaba päev oli!“ naerab ta. Paju jutust käib korduvalt läbi sõna „treeninguprotsess“, mille parandamiseks laskutakse vajadusel kasvõi detailidesse. Seetõttu tuleb tal igas trennis tehtu võtta eranditult pulkadeks lahti. Tihtipeale saab päeva lõppenuks lugeda alles õhtul kell kümme.
„Töö on raske. Eestis ei ole mitte kusagil sellist koormust ega pinget. Ma töötasin neljas klubis ja mitte kusagil ei nõutud nii palju kui siin,“ kirjeldab lisaks Florale ka Levadias, Maardu Spartas ja Maardu Linnameeskonnas tegutsenud Paju oma ameti intensiivset olemust.
„Teen kogu aeg lisaks ning veel rohkem, kui palutakse.“
Paju sõnul ümbritses tema liitumist esialgu skeptilisus, mis oli tingitud rahvusest ja noorest east. „Alguses mõeldi, et kuidas see üldse võimalik on, et tuli noor eestlane,“ avab Paju jahedavõitu vastuvõtu telgitaguseid. Sellest hoolimata ei lasknud noormees end eelarvamustest häirida. „Minu ülesanne oli proovida ja teha tööd maksimaalselt hästi. Andsin endast kõik ja puhkuseks aega ei olnud. Üritan kogu aeg üllatada, sest see on üks põhilisi asju, mis mind päästab. Teen kogu aeg lisaks ning veel rohkem, kui palutakse,“ avaldab Paju edu valemi.
Risto Pajul aitab treeninguid paremini analüüsida droon, mis jäädvustab väljaku kohal kogu tegevust. Foto: erakogu
Eelmise hooaja viimases mängus alistas Dunajská Streda 3 : 2 MŠK Žilina, kindlustades võiduga hõbemedali ja koha Konverentsiliiga teises eelringis. Paju (keskmises reas paremalt viies) ja meeskond tegid eduka hooaja lõpu puhul ühispildi fännidega.
Praeguseks on Dunajská Streda põhivõistkonna personal skeptilisuse Paju suhtes minetanud.
„Olen saanud igapäevaselt peatreeneriga suheldes julgemaks ja saan rohkem oma ideid väljendada,“ ütleb ta. Olles uuel hooajal aktiivsemalt seotud Šamoríni ja Dunajská Streda U19 võistkonnaga, on tal nüüd vaja tõestada oma teadmisi uutele töökaaslastele. „Pean uuesti üllatama inimesi minu ümber ja andma endast maksimumi, et nad saaksid aru, et ma tegelikult ei ole nii madalal tasemel, kui nad arvavad,“ sõnab Paju.
30 ja peatreener? Miks mitte!
Vaatamata 20 eluaastale on Pajul juba omajagu treenerikogemust. Praeguseks Slovakkiasse viinud teekond sai alguse kuus aastat tagasi. „Alustasin treeneritööga 14aastaselt ehk minu esimesed aastad olid mitteametlikud, kuna ma ei olnud täisealine,“ selgitab Paju. Tema karjääri esimesed treenitavad olid poiste ja tüdrukute noortegrupid ning täisealiseks saanuna hakkas Paju omandama treenerilitsentsi. Praeguseks on tal taskus UEFA B sertifikaat ning järgmisel aastal sihib noormees astme võrra kõrgemale, UEFA A kategooria treenerilitsentsi tasemele.
20aastase noormehe sihid on selged ning tema ambitsioon on jõuda nii kaugele kui võimalik. Ta nimetab konkreetse eesmärgina töötada viie aasta pärast esindusvõistkonna abitreenerina, 30aastasena Dunajská Streda peatreenerina. Hoolimata suurtest eesmärkidest on eestlane kahe jalaga maa peal ning keskendub praegustele tööülesannetele ja iseenda arendamisele.
Dunajská Streda peatreener on 43aastane hispaanlane Xisco Muñoz, kelle treenerikarjääri suurim saavutus sündis Inglismaal. 2020. aastal Gruusias Thbilisi Dinamoga meistritiitli võitnud peatreener määrati sama aasta detsembris Watfordi etteotsa. Muñoze juhendusel saavutas klubi Inglismaa esiliigas teise koha, mis tähendas järgmiseks hooajaks pääset Premier League’i. Koostöö Inglismaa kõrgliigas karastunud treeneriga on noorele eestlasele ülimalt tähenduslik. „See on väga suur au ja õnn, et olen saanud teha temaga individuaalseid kohtumisi ning teadmisi omandada,“ leiab eestlane. Tänavu üritab ta sama teha Vladimir Vassiljevi käe all, kelle mängumudelis esineb Paju sõnul Muñoze käekirjaga võrreldes mitu erinevust.
enne
Seekord on tagaseljajuttude järg
jõudnud Nõmme Unitedini, kes teeb
tänavu A. Le Coq Premium liigas debüüthooaega. Tiimikaaslaseid iseloomustab meeskonna väravavaht
Georg Mattias Lagus.
Marko Meerits
väravavaht, 1992
Meeskonna paps, kelle lugudest võiks teha raamatu. Oskab hästi meeskonna tuju üleval hoida. Tugeva iseloomuga vana.
Aleksandr Alteberg
kaitsja, 2005
Maardu hirm, kui ta poleks jalgpallur, tegeleks ta poksiga. Väga tehniline keskkaitsja kohta.
Alexander Kapitan
Bergman
kaitsja, 2004
Mees, kes ei karda väljakul mitte kedagi ja paneb oma pea sinna, kuhu enamik ei julgeks jalgagi panna. Legend räägib, et Bergmanil oli juba sündides rind kummis.
Kaarel Leppsalu
kaitsja, 2006
Vanusele vaatamata küps mängumees, heade liidriomadustega. Annab endast alati maksimumi, täielik meeskonnamängija.
Jakub Luka
kaitsja, 2003
Võitleja, kes jätab alati kõik väljakule. Muhe vana, keda saab alati usaldada. Eesti keel on peaaegu juba selge.
Steven Salmistu
kaitsja, 2001
Tulevane paberitega ärimees, nutikas ja küps inimene. Jalgpalliväljakul jagab häid diagonaale.
Samuel Merilai
kaitsja, 2004
Toetab normaalset meeskonda –Manchester Unitedit. Trenni tulles on alati käes Beliefi energiavesi.
Karl Läänelaid
kaitsja, 2003
Dani Alves, aga ainult palliplatsil. Karlil on alati mõni tore lugu rääkida. Käib hommikuti Männiku karjääris, sest peale trenni ei viitsi ta pesus käia. Suudab teha korraga kümmet asja.
Robin Tiigiste
kaitsja, 2004
Meie meeskonna advokaat. Tagasihoidlik, aga kui seltskond on hea, siis jutt voolab. Mälumängude sõber.
Mihkel Järviste
poolkaitsja, 2000
Täielik professionaal, kes on peaaegu paberitega IT-mees.
„Tulnukas 2“ filmivõtetel kasutati väidetavalt just tema Nissan Leafi. Hommikuti võib olla veidi pahur.
Oleksandr Musolitin
poolkaitsja, 2004
X–faktor, heade söötude ja triblinguga teeb paljudele 1 : 0. Talendikas mängumees, kes ei naudi jõusaalitreeninguid.
Kaspar Rõõmussaar
poolkaitsja, 2003
Väga tehniline mängija, kes oma mängijaomadustega on tiimis väga olulises rollis. Muhe sell, kellega on alati tore juttu puhuda.
Tristan Vendelin
poolkaitsja, 2005
Suure potentsiaaliga mängumees. Seltskondlik ja rõõmus noormees.
Markus Riisenberg
poolkaitsja, 2004
Meeskonna kõige tehnilisem mängija. Kui Riis räägib, siis ainult kulda. Äärmiselt sõbralik noormees. Soeng on alati paigas.
Trevor Hint
poolkaitsja, 2008
Meeskonna pesamuna, väga heade tehniliste omadustega. Käib nädalas vähemalt ühe korra juuksuris.
Karl Gustav Kokka poolkaitsja, 2003
Loomult ja välimuselt meenutab vanaisa. Super vend, kelle käest saab riigi parimaid krevette. Hispaania väravate võrgud on tema poolt puruks löödud.
Kevin Mätas ründaja, 1999
Murad Velijev
poolkaitsja, 2002
Sooja südamega noormees, kes annab alati trennides endast maksimumi ja soovib iga päev noolemängu mängida. Kardab jäävanni.
Linnuvaatleja. Mees, kes oskab alati nõu anda ja on alati positiivne ja rõõmsameelne. Ainuke miinus mehel on see, et ta toetab Manchester Cityt. Kevinil on enamik Terminaatori lugudest peas.
Mõhhailo Plohhotnjuk
ründaja, 1999
Töökas mängumees, kellel on suur kogemuste pagas. Annab palliplatsil endast maksimumi.
Egert Õunapuu
ründaja, 2005
Väravamasin, kes oskab alati raskest olukorrast välja tulla. Muusikamaitse on noormehel natuke kahtlane, aga ta heastab selle oma mängijaoskustega.
Henri Leoke
ründaja, 2003
Meeskonna kõige kiirem mängija, rõõmsameelne ja särasilmne. „Kättemaksukontori“ suur austaja.
ründaja, 2000
Rõõmus ja sõbralik vend, kellega on tore rääkida. Universaalne mängumees, kes aitab alati teisi, kui oskab.
Bruno Vain ründaja, 2005
Mees, kes suudab alati midagi ära unustada. Tore ja rõõmsameelne tegelane, rind karvasem kui pruunkarul. Ainuke Spursi toetaja Eestis.
Nikita Kalmõkov
ründaja, 2008
Väga töökas ja talendikas mängumees. Pingutab alati nii, et veri ninast väljas.
Randin Rande peatreener, 1997
Nõudlik treener, kes on alati hingega asja juures. Kiire kohaneja, kes soovib proovida uusi asju ja on avatud uutele väljakutsetele.
Juan Martínez
treener, 1991
Jalgpalligeenius, kes leiab alati asjadele lahenduse. Sotsiaalne ja kirglik inimene.
Kristjan Tamme
väravavahtide treener, 1995
Siiras ja hea treener, kes soovib alati teisi aidata. Spordihing ja loodusesõber.
Mart Poom
klubi president ja väravavahtide treener, 1972
Mees, kellelt on meil kõigil midagi õppida. Töökas ja heasüdamlik inimene.
Tooted saadaval:
peab olema enne iga
Valitseva Eesti meistri Tallinna FC Flora võtmetegijaks on tänavu kujunenud Mark Anders Lepik (23), kes on poole hooaja järel koduses liigas enim väravaid kõmmutanud mängija. Juunis ka A-koondise eest jala valgeks saanud ründajat on vaatamata noorele eale juba korduvalt kummitanud vigastusetont, kuid tänavu on mees püsinud terve ja realiseerib oma täit potentsiaali.
Tekst: Siim Martti Kubensky
Mark Anders, kuidas sul läheb?
Hästi, pigem hästi. Pärast sellist mängu ei saa väga hea emotsioon olla (Flora kaotas kaks päeva enne intervjuud Meistrite liiga esimeses eelringis Sloveenia meistrile NK Celjele – toim.). Kõik, mis oli planeeritud enne mängu, läks aia taha. Enne seda oli Levadia mäng, mis ei läinud ka kõige õnnestunumalt.
Kuidas sa senise hooajaga rahul oled? Ma arvan, et täiesti rahul ei saa kunagi olla. Tahaks rohkem tabeli tipu pool olla ja isiklikult ka tunnen, et saaksin väravaid lüüa veel rohkem, kui seni löönud olen. Aga ma sellele üleliia palju ei mõtle, proovin päev korraga võtta.
Sündinud 10.09.2000
A-koondis: 10/1
Premium liiga (22.07.2024
seisuga): 125/41
Klubid: Saku Sporting, FC Nõmme United, Viimsi MRJK, Tallinna FC Flora, FC Winterthur, FC Kuressaare
Saavutused: 5 korda Eesti meister, Eesti karikavõitja
20 mänguga 14 väravat ja 4 väravasöötu poole hooaja peale. See on ju päris korralik statistika, oled sa nõus?
Jah, kindlasti. Ma tunnen, et need numbrid saaks tegelikult olla veel suuremad, aga arvan, et tuleb olla rahul ka sellega, mis praegu on. Asjad on õnnestunud ja olen suutnud olla resultatiivne, seega otseselt millegi üle nuriseda ei ole.
tõestuseks, et ma suudan terve püsida. Seal ma mängisin ka vigastuste vabalt ja sain korralikult kõik mängud kaasa mängida. Ma teadsin, et mul on see sees olemas. Praegu ka, kui keha püsib terve, siis tuju on hea. Hea on mängida, kui tunnen, et kõik on terve ja saan alati endast maksimumi välja anda.
Kas sa oled teinud ka midagi teisiti, et vigastusi ennetada?
Ma ei tea, kas see kõlab loogiliselt, aga olen mingis mõttes võtnud hoiaku, et ma ei saa vigastada (naerab – toim.). Isegi kui on mingid väiksed asjad, mis ei sega, siis ma proovin jätta need tagaplaanile. Enne kui tõesti ei ole midagi, mis päriselt segab jalgpalli mängimist, on null probleemi. Pisiasju, et kord on kuskilt kange või valus, on ikka, aga ma ei lase sellel mõjutada enda mängimist.
Kas sa võtsid sellise hoiaku praeguse hooaja eel?
„Olen mingis mõttes võtnud hoiaku, et ma ei saa vigastada.“
Üks asi, mis on võimaldanud sul sellise statistika kokku panna, on see, et sa oled suutnud vigastusi vältida. Kui palju rahulolu see tekitab, et sa oled üle pika aja saanud järjepidevalt jalgpalli mängimist nautida?
See on väga hea tunne. Eelmisel aastal pool hooaega Kuressaares oli ka mulle mingis mõttes
See algas eelmine aasta, kui sain aru, et ma saan niimoodi mängida, et pisiasjad ei sega mind kuidagi. Sel aastal oli see konkreetsem, et mul ei olegi võimalust vigastada saada ja ma pean kogu aeg terve olema.
Sa oled 23aastane, mis ei ole üldse suur vanus, aga kui palju sa oled karjääri jooksul muutnud seda, kuidas oma keha eest hoolt kannad?
Mingis mõttes ikka olen, eriti teadlikkuse poolelt. Kui ma tunnen, et miski hakkab tõmbama, siis
Hetk, mis ei unune Lepikul ilmselt kunagi – hetk tagasi on ta löönud Leedu võrku oma debüütvärava Eesti koondise eest. Foto: Liisi Troska
tean, kuidas seda hoida ja selle eest hoolt kanda. Arvan, et see on suuresti tulnud läbi kogemuse. Sa tead, mis asjad on tõsisemad ja vajavad rohkem tähelepanu, mis ei ole nii tõsised ja saavad vähem tähelepanu. See mängib ka väga suurt rolli.
Räägime natuke su ajast Šveitsis, millest nüüdseks on möödas viis aastat. Su esimene, seni küll ainus välisklubi, aga kuidas sa sellele ajale nüüd, viis aastat hiljem tagasi vaatad?
See aeg kripeldas minus päris pikalt, eriti periood peale seda. Nüüd tagasi mõeldes oli see lihtsalt üks etapp mu elus ja karjääris. Ma üleliia palju ei teadvusta ega tähtsusta seda perioodi. Võtsin sealt kaasa kogu positiivse kogemuse, mis ma sain võtta. See ei olnud suures plaanis väga õnnestunud periood ja üleliia palju ei mõtle selle peale.
Ehk enam väga ei kripelda? Ei.
Sa olid üksinda võõral maal, kaugel Eestist. Kui palju see aeg sind inimesena kasvatas, arvestades, et sa olid vaevu täisealine?
„Ründajana peab olema enne iga mängu tunne, et täna ma löön värava.“
Sa olid 18aastane, kui sa Šveitsi läksid. Kas sa tunned, et olid selleks proovikiviks valmis?
Ma siis tundsin väga tugevalt, et ma olin valmis, ja ma väga ootasin aega Šveitsis, aga seal ei läinud asjad väga hästi. See oli ikkagi Šveitsi esiliiga ja seal ei olnud meditsiiniline pool niivõrd tugev, et see oleks kaasa aidanud, juhul kui tekkisid mingid mured. Mitte et vabandusi otsida või kedagi süüdistada, aga asjad lihtsalt ei läinud nii, nagu oleks pidanud minema.
Eks see ikka kasvatas iseseisvust. See oli hästi huvitav periood, sest ma pidin alguses olema linnast väljas, väikses külas mingis hotellis. See võis olla umbes kuu aega. Mul ei olnud siis juhiluba ega autot. Samas hotellis oli ka teine mängija, kes oli Winterthuris laenul, ja me sõitsime alati hommikuti koos trenni. See oli väga ebamugav, et sõltusin täielikult temast ja see küla oli umbes kümme kilomeetrit eemal. Väga-väga väike küla, kus ei olnud põhimõtteliselt ühtegi poodi ja oli ainult üks raudteejaam, kust rongid ei sõitnud ka väga tihedalt läbi. Paar korda küll liiklesin rongiga, aga see oli ka kõik. Kui ma lõpuks sain korteri, siis see oli väga mõnus aeg. Tuli heas mõttes vastutada iseenda eest, et ärkad õigel ajal üles ja teed korraliku hommikusöögi, päeval teed endale ise süüa. Mingis mõttes oli väga kasvatav periood.
Kas sa tunned, et oleksid nüüd, kui peaks tulema mõni uus välisleping, kuhugi mujale siirdumiseks paremini valmis?
Jah, kindlasti. Toona hoidsin kõigele lisaks ka väga omaette. Ma ei olnud nii julge, et olla inimestega avatud ja nendega suhelda. Pigem nokitsesin omaette.
Sa käisid eelmise hooaja esimeses pooles ka Kuressaares laenul. Kuidas sa sellesse suhtusid, et lähed Kuressaarde laenule?
See oli minu otsus ja ma väga tahtsin minna. Ku-
ressaare oli tol hetkel väga hea keskkond, kus olla, sest mu enesekindluse tase ei olnud siis niivõrd kõrgel. Roman Kožuhhovski (Kuressaare peatreener) aitas väga palju ning sisendas enese kindlust. Seda oli alati näha, et ta tõsiselt uskus sinusse. Toetus oli meeletu. Kõik pingutavad sealses keskkonnas, annavad endast maksimumi ja töötavad ühise eesmärgi nimel. See oli mingis mõttes väga hea vaheldus sellele, et kui Floras oled harjunud võitma ja kuklas on kogu aeg tead mine, et pead võitma ja saavutama tulemust, siis pole võit tabelilõpu meeskondade üle nii magus. Kuressaares oli aga iga punkt ja iga võit nii ma gus. See peab ka praegu kehtima, et punktid ja õnnestumised peavad tunduma magusad. See kasvatas väga palju.
Ehk siis sul sellist tunnet ei olnud, et sa lähed Florast, Eesti meisterklubi juurest Kuressaarde, liiga tugeva keskmiku juurde ja nüüd on kõik halvasti?
Ei. Ma läksin sinna väga hea tundega. Ma tean, et alguses tehti nalja ühe pildi üle, kus ma ei olnud väga rõõmsa näoga (naerab – toim. oli tunne Kuressaares väga hea. Ka inimesed klubi juures – mängijad, staff ja taustajõud –, neile lä heb korda see, kui sa annad endast maksimumi, ja siis sa saad selle ka tagasi.
Nüüd võib vist tagantjärele targana öel da, et lõpuks läks kõik hästi, sest nüüd sa oled Floras vastutusrikkas rollis.
Jah, muidugi. Mul on ainult häid sõnu öelda selle perioodi kohta.
Tänavune Flora koosseis on üpris noor ja kuigi sa oled 23aastane, siis sind võib vist ka pigem juba koge numate hulka liigitada. Tahaksid sa mulle vastu vaielda?
Ei, ma arvan, et võib küll nii öelda. Vanusenumber ei ole küll nii suur, kui tavaliselt koge nud mängijatel on, aga tegelikult ma olen ju Floras kaheksandat hooaega. Ma olen siin olnud väga pikka aega ning näinud erinevaid treenereid ja töökeskkondi. Tunnen mingis mõttes vastutust, et olla liider, juhtida natuke ja aidata nii palju, kui saan. See on tege likult hea tunne!
Kas vastutus väljendub väljakul ka olenevalt sinu positsioonist, et sa pead ründajana olema see mees, kes lööb väravaid?
Ma ei ole seda niimoodi lahti mõtestanud, aga see ei ole paha idee (naerab – toim tust selliselt, et mina saan muuta mängu tulemust ja läbi selle aidata meeskonda kõrgemale.
Räägime natuke koondisest ka. Sellest on nüüd küll natuke aega möödas, aga sa said juunis A-koondise eest esimese värava kirja. Millised emotsioonid sind valdasid debüütvärava järel?
Mega! Ründajana peab olema enne iga mängu tunne, et täna ma löön värava. Isegi kui sekkud mängu pingilt. Ilma selleta on raske olla ründaja. Kui see lõpuks ära tuleb, siis see on niivõrd magus. Eriti veel sellisel hetkel – Eesti koondis, Balti turniiri finaal… raske on kirjeldada seda tunnet. See on tohutu au.
„Teinekord on raske seletada, kui treener küsib, et miks sa just seal seisad. Ma vastan, et mul on tunne sees, et pall kukub sinna!“
Kas see, et tegu oli Balti turniiri finaaliga, muutis su esimese värava erilisemaks? See oli 82. minut, värav küll võitu ei kindlustanud, aga aitas mängu viia penaltiseeriasse, kust lõpuks tuli võit.
Jah, ma arvan küll. Kunagi ei saa võtta väravalt väärtust ära. Vahet ei ole, kas see on 8 : 0 või 1 : 0 värav. Mul oli uhke olla Eesti koondise mängija ja lüüa värav. See oli väga meeliülendav tunne.
Kui palju erineb koondise eest värava löömine klubi eest skoorimisest?
Suur vahe on selles, et koondisega ei ole väga palju
mänge, et lüüa väravat, sest sa mängid koondisega kaheksa-üheksa mängu aastas. Sa tead ründajana, et kui sa kolm mängu järjest ei löö, siis neljandas oled juba natuke rohkem olukordades valmis ja tahad väravat lüüa. Kogu aeg on varasemast näriv tunne meeles, et nüüd tahaks ära lüüa. Kui sa koondisega ei löö, siis tuleb paus vahele ja mingis mõttes unustad eelneva ära. Lisaks sa esindad koondise eest väravat lüües Eesti riiki, see on kindlasti teine tunne.
Vahepeal tuli inimestelt kriitikat – kui sa mõne varasema koondisekutse olid saanud, siis nad leidsid, et see justkui polnud ära teenitud. Selle aasta koondiseakende eel oled sa löönud väravaid ja oled praegu liiga parim väravakütt. Kas sa ise tunned mingit erinevust selles, mis olukorras sulle koondisekutse tuleb?
See mängib ikka rolli, kui sa tead, et sul on hea hooaeg all. Kui sa oled liigas löönud väravaid, siis sa lähed teatud enesekindlusega koondisesse. Ma ei ole kunagi kahelnud enda võimetes, kui mind on koondisesse kutsutud, see on alati olnud treenerite personaalne valik. Kui nad usaldavad mind, siis mul on väga hea meel selle üle. Ma tean, et olen suute-
line aitama. Aga nii palju on vahet, et kui sul on hästi läinud, siis on enesekindlam minna koondisesse. Alati on suhtumine, et ma olen valmis koondist aitama.
Kas ründajaks sünnitakse või selleks saadakse ajaga?
Ma arvan, et see on üks hea kooslus. Teinekord on raske seletada, kui treener küsib, et miks sa just seal seisad. Ma vastan, et mul on tunne sees, et pall kukub sinna (naerab – toim.). Mingis mõttes on see võibolla üleloomulik, aga väga palju läheb ka treenimise taha, et sa suudaks pallid lõpuks sisse panna.
Sinu varasematest intervjuudest kumab nälga väravate järele. Kas ründaja väravanälga on võimalik kuidagi kasvatada või see peab tulema loomulikult?
Kasvatada… ründajal ei saa kunagi isu täis! Mingis mõttes isu kasvab siis, kui paar mängu ei löö, aga muidu on alati isu väravate järele.
Kes on sinu eeskuju?
Foto: Katariina Peetson
„Jalgpallis muutuvad teinekord asjad väga kiiresti. Ma tean, et mul on tahet, motivatsiooni ja ambitsiooni jõuda võimalikult kõrgele.“
Ma olen vana kooli ründajate austaja. Ma pole kunagi otseülekandes ta mänge näinud, aga see on Alan Shearer. Ma olen isegi ta päevikut eraldi lugenud ning klippe temast vaadanud. Mulle meeldib
ta praegu pundit’ina (jalgpalliekspert – toim.) ja ta meeldib mulle väga ka inimesena. Shearer oli samuti väravale suunitletud ning minu meelest on ta üks läbi aegade parimaid ründajaid.
Kas sa tunnetad ka oma mängustiilis
Sheareri mõjutusi?
Ma niimoodi ei oska öelda. Võibolla on temalt tulnud sirgjoonelisus ja konkreetne, väravale suunitletud jalgpall. Ma üleliia Brasiilia stiilis jalgpallur ei ole!
Ma olen ka väga konkreetselt väravale suunitletud.
Lõpetuseks üks küsimus tulevikku pilku heites. Sinu praeguse hooaja järgi ei ole üldse välistatud Florast edasi liikumine. Millised on su ambitsioonid karjääri silmas pidades?
Võibolla väga poliitiline vastus, aga mängida niivõrd kõrgel tasemel, kui mu enda tase lubab. Ma ei pane piiri, kuhu ma jõudma pean või mis oleks maksimum. Jalgpallis muutuvad teinekord asjad väga kiiresti. Ma tean, et mul on tahet, motivatsiooni ja ambitsiooni jõuda võimalikult kõrgele. Ma üleliia ei tähtsusta seda, et panna endale mõni selge eesmärk. Ma töötan ja näen igapäevaselt vaeva ning kui aeg on paras, siis ma ka jõuan kuhugi.
Seekord on Jalka toimetus võtnud luubi alla naiste A-koondise 19aastase ääreründaja Katrin Kirpu, kes mängib klubijalgpalli Ahvenamaal Åland Unitedi ridades. Kirpu lõi mullu Kadriorus Türgile 2 : 2 viigimängus koondisekarjääri debüütvärava. Ääreründajat analüüsivad U19 koondises Kirput juhendanud Taavi Midenbritt ja naistekoondise peatreener Sirje Kapper.
VÄLJAKUNÄGEMINE:
Kapper: Märkab tegevusi enda läheduses, leiab pigem lihtsamad ja kindlamad lahendused.
Midenbritt: Väljakunägemine on hea, näeb erinevaid võimalusi ja oskab neid lugeda.
VASTUPIDAVUS:
Kapper: On selles viimasel ajal juurde pannud, kuid vajab veel harjumist uute treeningukoormustega. Mänguline praktika aitab sellele kindlasti kaasa. Samm-sammult läheb paremaks.
Midenbritt: Vastupidavus ei ole hetkel tugevaim külg, aga see on üks hea asi, millega on võimalik igapäevaselt tööd teha.
SISU:
Kapper: Tegemist on väga hea võistkonnamängijaga, kes näeb enda kallal igapäevaselt palju vaeva, et olla võistkonna jaoks võimalikult kasulik. Lisaks on tal suur võitlejahing ning mängib kõik olukorrad alati lõpuni.
Midenbritt: Tõestanud mitmel puhul enda kriitilist ja enesearengule suunatud mõtteviisi. Tugeva distsipliiniga mängija.
LIIKUVUS:
Kapper: Tahab väga mängida palliga ning teeb ennast kaaslastele nähtavaks. Kasutab palliga ka väga hästi ruume väljakul.
Midenbritt: Liikuvus on positiivne külg ja suudab vastast üllatada.
TEHNIKA:
Kapper: Tehnika on väga heal tasemel, suudab ka suurel kiirusel palliga liikuda ja triblada. Ei karda üks ühele ette võtta ning suudab üks ühele olukordades teravust tekitada.
Midenbritt: Tehniline pagas on korralik. Tehnika on ka üks asi, mida hoida pidevas fookuses, ja läbi selle saab saavutada stabiilsuse.
Kapper: Läheb olukordadesse julgelt ja ei karda, kuid jõud vajab veel kaasa aitamist, et duelle ka võita.
Midenbritt: Usun, et see on üks asi, millele tähelepanu pöörata. Arvestades Katrini tugevat soovi areneda, siis on ta peagi selles juba järgmisel pügalal.
JÕUD:
Kapper: On selles viimase kahe aasta jooksul kõvasti arenenud. Rahvusvahelisel tasemel on veel vaja natukene sellega tegeleda, et ka õhuvõitlustest suudaks võitjana väljuda. Kuna tegemist on noormängijaga, siis on üsna tavaline, et see omadus alles jõuab haripunkti.
Midenbritt: Füüsiline jõud ei ole hetkel trump, aga arvestades mängustiili, siis ei ole ka esmane asi, mida hinnata. Kindlasti kogub ajaga jõudu juurde ja muutub vastasele veelgi ebamugavamaks.
KIIRUS:
Kapper: Palliga ja pallita kiirus on hea. Tippkiirus samuti hea.
Midenbritt: Kiirus ja agressiivsus on heal tasemel. Kiiruslik jõud on peagi järele tulemas.
SÖÖT JA LÖÖK:
Kapper: Vasakujalgne, kuid suudab ka parema jalaga toimetada. Löögid karistusalas on tugevad ning leiab kenasti raami üles. Kaugemalt vajab sihik veel veidi kordusi, kuid suudab nii keerutada kui ka tugevalt raami tabada. Leiab lihtsaid lahendusi ning suudab palli säilitada.
Midenbritt: Usun, et päris heal tasemel. On vastasele ohtlik ja näeb erinevaid võimalusi nii söötmisel kui värava ohustamisel.
Mis on su lemmiklaul, mida enne mängu kuulata?
Minu lemmiklaul on Valgevene artisti Max Korzhi laul „Zhit’ V Kaif“ (eesti keelde tõlgituna „Ela täiega“).
See annab õige tunde ja emotsiooni, et olen valmis mängima.
Mis on parim ja halvim asi Ahvenamaal elamise puhul?
Parim asi on see, et saan 100% keskenduda jalgpallimängimisele.
Halvim on see, et Ahvenamaa on väga väike koht, kus ei ole eriti palju tegemist vaba aja sisustami seks.
Milline on su mängupäeva rutiin?
Hommikul ärgates söön putru, aga seda ainult mängupäevadel.
Seejärel lähen õue jalutama, et viia fookus mängule.
Mis on su lemmiktoit? Kanapasta, sest see annab energiat.
Millist riiki sa tahaksid tulevikus kindlasti külastada?
Mul ei ole kindlat riiki, aga tahaksin kunagi Aafrikasse reisida. Kuigi olen käinud Saudi Araabias ja Kataris, siis tahaksin nendesse riikidesse uuesti minna.
Kes on su lemmikjalgpallur?
Meestest jälgin väga palju Neymari, sest ta on väga tehniline ning ta on olnud minu iidol. Üritan tema mängulisi elemente ka ise välja kul proovida. Naistest meeldib mulle Fridolina Rolfö, kes mängib Barcelonas ja Rootsi koondises. Ta mängib minuga sama positsiooni ning teda on hea vaadata, et ennast arendada.
Kas viimase minuti võiduvärav või kübaratrikk?
Viimase minuti võiduvärav, sest olulisem on see, et minu värav kindlustaks võidu, kui et löön lihtsalt palju väravaid.
Kui sa saaksid olla mõni loom, siis milline?
Arvan, et tiiger, sest ta on suur ja agressiivne.
Mis on su eredaim mälestus jalg pallist?
Kui ma sain esimest korda A-koon dise kutse. See muutis mu elu ja viisi, kuidas ma tahaksin jalgpalli mängida.
Sündinud 9.10.2004
Positsioon: ääreründaja
Koduklubi: Åland United
Endised klubid: FC Kontu, HJK, FC Lahti
Treenerid: Mila Pallassalo, Aleksandr Kirpu, Kari Kukko, Jonas Jansson, Nea Piiroinen, Maria Virolainen, Mikko Ranta, Sam Mattsson, Arttu Heinonen, Joonas Sarelius, Marko Salo, Teemu Virtanen, Riku Remes, Taavi Midenbritt, Sirje Kapper, Anastassia Morkovkina
Eesti naistekoondise viimaste aastate parim võimalus jõuda playoff-ringi ehk sammu kaugusele EM-finaalturniirist läks luhta. Valikgrupis Albaania ja Luksemburgiga saime neljast mängust kirja kaks viigipunkti ning leppisime viimase kohaga.
Teist võistlustsüklit järjest lõpetas Eesti naistekoondis alagrupiturniiri mõrult. Rahvuste liigas jäi 2023. aastal playoff’i pääsemisest puudu vaid üks värav – kui oleksime suutnud Kasahstani võõrsil 0 : 0 viigi asemel võita, oleksime saanud võimaluse järgmine samm teha. Nüüd juhtus sisuliselt sama Luksemburgi vastu – viimases voorus vajas Eesti Tartu Tamme staadionil kindlasti võitu, paraku oli tulemuseks 1 : 1 viik. Jah, playoff’is oleks Eesti vastaseks saanud hirmkõva vastase A-liiga ehk paberil Euroopa 16 tugevama seast ning võidulootused oleksid olnud pigem teoreetilist laadi, ent see oleks meie koondisele pakkunud praeguse võistlussüsteemi juures haruldase võimaluse katsuda rammu Euroopa tipuga. Teadupoolest mängivad naised nüüdsest nii EM- kui MM-valikturniire nn Rahvuste liiga süsteemis, mis tähendab, et peaasjalikult saavad kõik riigid pallida
enda tasemel võistkondade vastu. Kolmele tasandile (A-liiga, B-liiga, C-liiga) jaotatud naiskonnad madistavad alagrupiturniiril peale suurturniiripiletite veel kõrgemale tasandile tõusmise, positsiooni säilitamise või püsimajäämise nimel.
Üle ega ümber ei saa sellest, et pääs playoff’i oli Eestile võistluste eel seatud eesmärk. Küll napilt, aga siiski jäi see lõpuks täitmata. Aprillikuu Jalkas ilmunud intervjuus manifesteerisid koondise peatreenerid Sirje Kapper ja Anastassia Morkovkina, et Eesti saab playoff’is võimaluse – muud varianti lihtsalt ei nähtudki. „Mängime oktoobri lõpus siin playoff’i!“ viipas Kapper A. Le Coq Arena muru suunas. „See on see, mille nimel me igapäevaselt vaeva näeme. Teeme selle ära! Oleme õppinud sellest, mida eelmisel aastal tegime, oleme paremini vaimselt valmis ja oskame paremini valmistuda. Tahame teenida oktoobrikuised mängud välja, et
Eesti koondise tulemused EM-valiksarjas
Albaania–Eesti 2 : 0
Eesti–Albaania 1 : 2
Luksemburg–Eesti 1 : 1
Eesti–Luksemburg 1 : 1
Albaania 9
Luksemburg 5
Eesti 2
näha, kui palju oleme võrreldes tippudega viimase kahe ja poole aasta jooksul arenenud.“
Mis läks siis valesti?
Tagantjärele saab öelda, et arvatult oli kolmeliikmeline alagrupp üsna võrdsete naiskondadega: Albaanial oli lõpuks pisut rohkem profimängijaid ja rohkem kvaliteeti, mida näitasid ka tulemused – kolme võidu kõrvale said nad aga ühe kaotuse, võõrsil Luksemburgilt. Eesti sai lõpuks neljast mängust kirja kaks viigipunkti, kuid kõikides kohtumistes olid sinisärgid tegelikult mängus sees. Isegi esimeses kohtumises Albaania vastu, mille 0 : 2 kaotasime, oli meil häid võimalusi värav lüüa ning ka statistika oli kodunaiskonna poole vaid minimaalselt kaldu (näiteks pealelöögid 9 : 7). Teise värava lõid albaanlannad alles kolmandal üleminutil, kui Eesti oli suurte jõududega viigiväravat jahtimas.
Justkui oomenina kiruti juba selle mängu järel nigelat realiseerimist – mitme rünnaku puhul jäi korralik täpp i-le peale panemata. „Pigem sai see viimane samm saatuslikuks: kas viimane sööt või löök või tsenderduste ründamine. Alati just see viimane. See kripeldab praegu väga-väga,“ nentis toona Morkovkina. Täpselt sama probleem kordus ka järgmises kolmes kohtumises.
Albaania vastu kodus tuli selgelt välja ka vastaste parem füüsis – mõlema poolaja lõpp kuulus selgelt Albaaniale, isegi kui eestlannad olid varem hästi rünnanud. Selle märgiks sündis vastaste 2 : 1 võiduvärav mängu viimastel hetkedel. Ometi jäi kripeldama ports šansse, mille oleks Eesti paremal päeval võinud ära kasutada. „Saime tegelikult väga palju võimalusi, lihtsalt ei löönud ära,“ kommenteeris naiskonna kapten Kairi Himanen mängu järel.
Võõrsil Luksemburgi vastu päästis Eestile viigi küll Lisette Tammiku fantastiline käärlöök (selles olukorras küll realiseerimise üle kobiseda ei saa!), ometi oli suhteliselt võrdse mängu puhul taas mitu olukorda, mille oleksid eestlannad pidanud väravaesisel paremini lahendama. „Kindlasti oleks tahtnud võita ja mõned olukorrad vastase värava ees jäävad pikaks ajaks kripeldama,“ tunnistas ka Kapper.
Kõige karjuvamalt jäi olukordade lahendamise oskusest puudu aga just alagrupi viimases mängus Luksemburgi vastu. Eesti suutis küll võimalusi tekitada ning mitmel puhul mängu enda kätte haarata, kuid taas jäi puudu oskusest seda kõike ka väravateks vormistada. Jäi mulje, nagu Eestil puuduksid kogemused või harjumus selliseid mänge enda kasuks kallutada. „Eks rahvusvahelisel tasemel need väiksed detailid loevadki. Kui me ei suuda viimast detaili keskendunult teha, siis eksimused tulevadki. Meil seda kvaliteeti kahjuks pole, et vastase eksimused 100% ära kasutada,“ kõlas Kapperi kommentaar.
Pärast viiki
Luksemburgiga valitses Tamme staadionil nukker meeleolu. Valiksarja alguses seatud eesmärgist ei jäädud küll kaugele, kuid see jäi siiski täitmata.
Ründemäng vajab veel sättimist (mis on mõnes mõttes kummaline, sest just ründeliinis mängivad meie hetke kaks paremat mängijat Lisette Tammik ja Vlada Kubassova), ent samal ajal tasub kiita Eesti kaitsemängu. Üheski mängus Eesti kaitse ei lekkinud ning kuigi mängude lõpud kippusid väsimuse nahka minema, suudeti struktuuri säilitada. Ja pigem on kindlasti hea edasi minna olukorras, kus natuke juurde on vaja panna rünnakul – kõva kaitset nullist üles ehitada paistab märksa keerulisem ülesanne.
Sügisel kõigi eelduste kohaselt toimuv Balti turniir annab eestlannadele hea võimaluse harjutada üsna võrdse vastasega peetavate mängude enda kasuks kallutamist – täpselt seda, mida on Rahvuste liiga formaadis vaja edaspidigi. Õnneks paistab, et kaks kibeda lõpuga turniiri järjest ei ole naiskonna vaimu murdnud ja usku treeneritesse jagub endiselt.
Suvised suurturniirid ja eurosarjamängud toovad meile ikka ja jälle ette mõne penaltiseeria. Kuigi endiselt leidub neid, kes peavad penaltiseeriat loteriiks, on teadlased viimastel aastatel üha enam näidanud, et mündiviskest on asi kaugel – teadlik, harjutatud ja tark tegutsemine suurendab oluliselt võiduvõimalusi. Mida tuleks siis uurimuste põhjal teha, et penaltiseerias võimalikult edukas olla?
paneb see automaatselt teisele lööjale peale suurema surve: eksimuse korral on kaotusseisu jäämine kindel. Esimene lööja elab aga teadmises, et tema eksimuse korral on veel võimalik, et ka vastane eksib.
Surve kasvab ajaga
Ole penaltiseeriaks valmis
Penaltiseeriad ei ole ühelgi tasandil teab mis haruldus. Tänavusel EMil otsustati 15 playoff-lahingust kolm ehk 20 protsenti penaltiseerias. MM-finaalturniiridel alates 1986. aastast on see näitaja samuti 20%. Kahest mängust koosnevates eurosarjavastasseisudes on need pisut harvemad, kuid samuti mitte mingid haruldused: Paide Linnameeskond võitis 2022. aasta suvel mäletatavasti Konverentsiliigas kaks penaltiseeriat järjest. Penaltite löömise harjutamine ei tohiks olla mingisugune tabu või igaühe individuaalne ülesanne – Inglismaa koondis näitas äsjasel EMil Šveitsi vastu, kui hästi ja põhjalikult nad penaltiseeriaks valmistunud olid. Igaüks teadis, mida tegema peab, kõik muud võimalikud segajad kõrvaldati (näiteks penaltiseeria eel kogunes kokku ainult peatreener koos väljakul olevate mängijatega, mitte kogu võistkond) ja tehti täpselt seda, mida oli harjutatud. Väravavaht Jordan Pickfordil oli joogipudeli peal kirjas iga vastasmängija kohta tehtud eeltöö, millest oli lõpuks ka kasu.
Võimalusel alusta esimesena
Mitu uuringut on näidanud, et kuni 22 protsenti suurema tõenäosusega võidab penaltiseeria võistkond, kes alustab löömist esimesena. Tõenäoliselt on see seotud sellega, et kui esimesena alustanud lööjad on oma penalti realiseerinud,
Mõnes mõttes lihtne ja loogiline: mida rohkem on seeria kestnud, seda suuremaks kasvab pingeseisund. Andmeanalüüsiga tegutsev firma Nielsen on toonud välja, et MM-finaalturniiril on esimese penaltilööja õnnestumise protsent 73, aga viienda ja kuuenda vooru lööjate juures kahaneb see 50 protsendini. Ühest küljest näitab see kindlasti, et mida suurem on pinge, seda keerulisem on penaltit realiseerida, teisalt võib see ka tähendada, et võistkonnad on soovinud oma kindlamad lööjad paigutada seeria algusesse. Ehk on see aga vale lähenemine ja tegelikult tulekski vaimselt kõige tugevamad ja kindlamad lööjad jätta pisut seeria lõpu poole? Hea penaltilööja järjekorras neljandaks või viiendaks (või veel hilisemaks) jätmine kätkeb endas aga muidugi riski, et seeria saab enne järje temani jõudmist läbi.
Ära jää väravavahti vaatama
Exeteri ülikooli uuring näitas juba 2009. aastal, et närvilisemad mängijad vaatasid löögi eel väravavahti pikemalt ja kauem kui enesekindlamad mängijad. Kauem väravavahile otsa vaadanud pallurite löögid tõrjuti sealjuures koguni kaks korda sagedamini ära. Siin on muidugi ka erandeid: leidub ka väga häid lööjaid, näiteks inglane Ivan Toney, kelle penaltitehnika seisnebki selles, et ta ei vaata löögi ajal hetkekski palli, vaid keskendub väravavahile, proovides nii puuriluku varajast äravajumist või hüppamist ära kasutada.
Väldi kaitsjaid
Võib taas kõlada banaalselt, aga tuleb välja, et penaltite löömisel kipuvad edukamad olema mängijad, kelle peamine töö ongi palli võrku toimetada. Ühe uurimuse kohaselt on ründajad olnud MM-finaalturniiridel penaltiseerias märksa täpsemad kui poolkaitsjad ja kaitsjad – ründajate tabavusprotsent on 75, poolkaitsjatel 69 ja kaitsjatel 67.
Tähista iga õnnestumist
Nii Inglismaa kui Hollandi teadlased on leidnud, et positiivse emotsiooni väljanäitamine on võistkonnale väga olulise tähtsusega. Nende uurimus, mis hõlmas 151 lööki nii EM- kui MM-finaalturniiridelt, leidis, et mängijad, kes oma õnnestumist nähtavalt ja elavalt tähistasid, muutsid tõenäolisemaks selle, et neile järgnenud vastasmängija löögil eksib. Tähistada saab loomulikult ka oma tiimi väravavahi tõrjeid.
Haara väravavahina tähelepanu
Võta snitti Argentina koondise väravavahilt Emiliano Martínezelt – vastasest lööjate häirimine ja tähelepanu mujale (eelkõige iseendale) suunamine segab lööjate fookust ja paneb nad suurema tõenäosusega eksima. 2023. aasta juulis jõustunud reeglimuudatused keelavad väravavahtidel penaltiseerias küll löögi eel üsna palju neid võtteid,
mida Martínez 2022. aasta MM-finaalis kasutas, kuid mitte keegi ei keela endiselt väravajoonel keksida ja vehkida või tõrjeid väljakutsuvalt tähistada. Tasub teada ka seda, et mängu ajal saadud kollased kaardid penaltiseeriasse edasi ei kandu – vahel võib olla kasulik mõne trikitamise eest ka kollase kaardiga maksta, kui see viib vastase eksimuseni.
Seisa pisut tsentrist kõrvale
2007. aastal ajakirjas Psychological Science avaldatud uurimus tõi välja, et kui väravavaht seisab kõigest kuus kuni kümme sentimeetrit värava keskpunktist vasakul või paremal pool, muudab see koguni 10 protsenti tõenäolisemaks selle, et lööja suunab oma löögi sinnapoole, kuhu väravavaht enda ja posti vahele rohkem ruumi jättis. Viimasel hetkel paar kiiret sammu sinnapoole ja otsustav tõrje võibki olla tõsiasi!
Tartu Tammeka tähistab tänavu oma
35. sünnipäeva. Juubelipidu toimus
19. juulil, kui A. Le Coq Premium liiga kohtumises alistati 2 : 0 FC Flora.
Premium liiga meeskonnast on Tammeka, kes pole mitte kunagi sealt välja langenud – ülejäänud viis on FC Flora, FCI Levadia, Nõmme Kalju, Paide Linnameeskond ja Narva Trans. Tammeka on küll sellest seltskonnast olnud väljalangemisele kõige lähemal – 2012. aastal jäädi meistriliigas viimaseks, kuid FC Viljandi loobumise tõttu säilitati koht. Neljal korral (2013, 2015, 2021, 2023) on Tammeka kõrgliigakoha säilitanud üleminekumängudel.
14
treenerit on Tammekat 20 kõrgliiga-aasta jooksul juhendanud. Üheksa Eesti treeneri kõrval on tartlastel olnud neli juhendajat ka välismaalt. 2012. aastal tüüris meeskonda kreeka-saksa taustaga Joti Stamatopoulos, 2013. aastal sakslane Uwe Erkenbrecher. 2021. aastal võttis poole hooaja pealt Tammeka juhendamise üle lätlane Dmitrijs Kalašņikovs, 2022. aastat alustati portugallase Miguel Santose käe all. Eesti treeneritest on Tammekat meistriliigas tüürinud Meelis Eelmäe, Sergei Ratnikov, Sergei Zamogilnõi, Norbert Hurt, Marko Kristal, Kristjan Tiirik, Indrek Koser, Mario Hansi, Kaido Koppel ja alates 2022. aastast Marti Pähn.
Kristjan TIirik
on aga Tammeka eest löönud enim kõrgliigaväravaid. Klubi praegune tegevjuht skooris aastatel 2005-2016 Tammeka eest 79 korral. Sealjuures jäi selle aja sisse vahepealne mängijakarjääri lõpetamine, klubi peatreeneriks asumine ja seejärel platsile naasmine!
Viies koht
on seni jäänud Tammeka laeks Premium liigas – viiendana lõpetati hooaeg nii 2007., 2019. kui 2020. aastal. Punktirekord pärineb 2007. aastast, kui Maag Tammeka nime all teeniti 36 mängust 18 võitu, 8 viiki ja 10 kaotust ning koguti 62 punkti.
Reio Laabus on Tammeka eest kõige rohkem kõrgliigakohtumisi pidanud mängija – 34aastane keskpoolkaitsja debüteeris Tammeka eest Premium liigas 2009. aastal ning sai klubi juubelimängus kirja oma 345. kõrgliigakohtumise Tammeka eest.
Kolm
meest asutasid Tartu Tammeka: 13. juunil 1989 panid uuele jalgpalliklubile aluse Hillar Otto, Avo Jakovits ja Heino Ligi. Otto oli sealjuures kuni 2000. aastani ka Tammeka meeskonna peatreener, täites seda rolli ka 2003. aastal. Klubi esialgne sinimustvalget värvi logo valiti toetusena Eesti taasiseseisvumispüüdlustele, klubi nimi Tammeka sündis Tamme ja Kalevi liitmisest – Tartu Kalevile kuulus Tamme staadion, aga Kalev ei jõudnud seda enam üleval pidada.
Juulikuu toob meile alati euromängud, aga seekord õnnistati meid ka naistekoondise mängude ja mitme suure lahinguga A. Le Coq Premium liigas. Millised hetked püüdsid meie fotograafid kinni?
Pärnu Vapruse igasuvine suurpublik oli sedapuhku kohtumisel Tallinna Kaleviga –Pärnu Summer Cupi noorteturniiri avamisega seotud Premium liiga kohtumisel märgiti publikuarvuks 2120. Kodumeeskonda see paraku võidule ei aidanud – Kalev sai Ats Purje imelisest 90 + 3. minuti tabamusest kirja 1 : 0 võidu. Fotod: Svetlana Valijeva, Katariina Peetson
Jalgpalliplatsil saab harrastada ka sportvõimlemist –FC Kuressaare väravavahi Kaur Kivila ausõna!
Foto: Katariina Peetson
Tallinna derbi FCI Levadia ja FC Flora vahel oli sedapuhku pühendatud heategevusele. Koostöös „Minu unistuste päevaga“ oli mängupäeva keskmes ajukasvajaga võitlev pisike Aksel, kes andis avavile eel sümboolselt palli peakohtunik Joonas Jaanovitsile. Fotod: Katariina Peetson
Milline hetk! Tristan Toomas Teeväli tabamus viis JK Tallinna Kalevi nende eurodebüüdil kodus Armeenia klubi Urartu vastu 1 : 0 juhtima. Selles paaris suursoosikuna alustanud Urartu võitis lõpuks mõlemad kohtumised ning sammus järgmisesse ringi. Foto: Katariina Peetson
Naistekoondise aasta ilusaima värava auhinna Annika võib vist
juba Lisette Tammikule broneerida – Luksemburgi vastu käärlöögiga löödud värav seda kindlasti vääriks! Foto: Liisi Troska
Mari Liis Lillemäe demonstreerib lennukat mängustiili.
Foto: Katariina Peetson
Tohutu kergendus! Paide Linnameeskond oli Walesi poolprofimeeskonna Bala Town vastu Konverentsiliigas suures hädas ning Pärnu rannastaadion oli juba penaltiseeria ootel, kuniks Oskar Hõim 120 + 1. minuti iluväravaga Paidele dramaatilise võidu ja edasipääsu tõi. Sel pildil ratsutab päevakangelase seljas Daniel Luts.
Foto: Liisi Troska
väravat lõid 2014. aasta MM-finaalturniiril Nike särgis mängijad. Seda oli nelja võrra enam kui Adidase-palluritel.
osales MM-finaalturniiril eestlane Martin Altraja, kes oma kogemusest ka Jalkale pajatas.
vutiväljakut asus 299 elanikuga Ambla alevikus. Ühel neist pidas kodumänge ka IV liigas mänginud Ambla Vallameeskond.
2014. aasta augustikuu Jalka oli suuresti kantud värskelt Brasiilias toimunud MM-finaalturniirist, mis lõppes Saksamaa neljanda MM-tiitliga.
Suurt kogemust meenutas üheksa-aastase Lukas Elo isa Armas – 9. juulil 2014 sammus Eesti poiss Lukas MMi poolfinaalis murule, olles Argentina koondislase Pablo Zabaleta saatja. Suure au sai ta tänu võidule McDonald’si korraldatud kampaanias. „Ütleme nii, et ta algul pelgas üksjagu seda väljakule minekut. Kui Tallinnas oli loosimine, siis õhtul oli ta ikka täitsa šokis. Pikka aega ei tahtnud ta üldse minna. Nüüd küsisin, kus kõige hirmsam oli. Ütles, et Eestis oli hirmsam. Brasiilias oli lapsi palju ja ta harjus ära. Kõik oli teada ja ette valmistatud, läks libedalt. Kui ta sealt ära tuli, siis oli emotsionaalne vabanemine päris märgatav. Oli kohe teine inimene.
Pinge oli päris raju!“
Oma viimases Jalkale kirjutatud kolumnis võttis MMi enda vaatepunktist kokku kahe jalkapoisi ema Kirsi Altjõe. „Tänaval (no või minu puhul Pärnu rannas vutiplatsil) jõuavad sinuni ikka kõige värskemad uudised rahva seast. Pisikesed jalkapoisid tahavad nüüd kõik olla James Rodríguezed, Guillermo Ochoad või Mario Götzed. Head tõrjet saadab õues rõkkav O-C-H-O-A-kaja. Õnneks ei taha keegi olla David Luiz (peata ringi krossiv tööloom) või Luis Suárez (kommentaarid oleks siinkohal vast üleliigsed).“
Luis Suáreze kuulus hammustus (ohvriks Giorgio Chiellini) oli teema ka Siim Kera arvamusküljel, kus ta mõtiskles jalgpalli kõikvõimsa haarde üle. Kera tõi muu hulgas välja, kuidas ta nägi pealt, kuidas ühe kultuuribaari ees poiss tüdrukut naljaga hammustas. „Ära Suáreze mind!“ olevat tüdruk talle vastu nähvanud!
Indrek Schwede arutles aga kõigi aegade parimate jalgpallurite üle – nimelt pani Jalka kokku
esi-11 läbi aegade parimatest jalgpalluritest. Esikohale tuli Pelé, järgnesid Diego Maradona, Johan Cruyff, Alfredo Di Stéfano, Franz Beckenbauer, Ferenc Puskás, Garrincha, Lionel Messi, José Leandro Andrade, Gerd Müller ja Ricardo Zamora. „Cristiano Ronaldo kohta võib hetkeseisuga ennustada, et tema on kümne aasta pärast kõigi aegade parima kontekstis unustatud suurus. Messiga on keerulisem. Ta näeb Pelést vähem vaeva, et kujundada oma nimest kaubamärk, ja ta on tunduvalt vähem karismaatiline (ja paheline) kui Maradona. Selle võrra jääb temast ajalukku vähem järele,“ prognoosis Schwede. Oma kirevat väliskarjääri meenutas Joel Lindpere, kes rääkis muu hulgas elust Bulgaaria klubis Sofia CSKA. „Seal oli niimoodi, et meile tehti süste ja anti vitamiine. Öeldi: kui nõus pole, siis ei mängi. Kusjuures nad kontrollisid, kas me võtsime vitamiine või mitte. Kui oli võimalus, siis me slovakiga viskasime need aknast välja. Kui lumi ära sulas, siis selle koha pealt maa õitses – ju olid korralikud vitamiinid,“ rääkis Lindpere.
Treenerirubriigis tõdes FC Levadia duubeltiimi loots Argo Arbeiter (fotol), et oleks pigem Levadia duubeltiimi treener kui mõne Premium liiga amatöörvõistkonna juhendaja. „Enamik amatööridest on need, kes on kolme klubi poolt kõrvale lükatud. See ei paku mulle nii palju pinget, kuna neil pole sisemist põlemist sama ohtralt kui noortel.“
Mängijaks luubi all oli Pavel Marin, postritel olid Saksamaa koondis, James Rodríguez, Lionel Messi ja Manuel Neuer.
Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!
„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitu õiget vastust kaheksa küsimuse peale kokku saad?
1. See 1992. aastal USAs asutatud firma on eelkõige tuntud vabaajajalatsite poolest, kuid viimastel aastatel on nad hakanud tootma ka spordisusse, sealhulgas jalgpallisaapaid. Eestis on sellel firmal viis poodi (neli Tallinnas, üks Tartus). Firma esindusnägu jalgpallis on Harry Kane, aga selle brändi putsasid kasutavad veel näiteks Oleksandr Zintšenko, Mohammed Kudus ja Anthony Elanga. Milline bränd see on?
2. Kevadel lõppenud jalgpallihooajal oli Euroopa Liidu rahvarohkeim linn, millel ei olnud oma koduriigi kõrgliigas meeskonda, Hamburg. Karol Metsa koduklubi St. Pauli parandas algavaks hooajaks selle vea. Millisele linnale see „tiitel“ algaval hooajal kuulub? Linna piirides elab ametlikel andmetel 1 084 831 inimest, mis annab sellele Euroopa Liidu sellekohases edetabelis 15. koha. Lõppenud hooajal mängis selle linna klubi küll kõrgliigas, kuid langes sealt välja. Linna esindusklubi logol on suur kits.
3. Eelmisel hooajal Leedu meistriks kroonitud Panevėžyse edu üle võisid natuke rõõmu tunda ka ühe Eesti linna elanikud – nimelt on see umbes 15 000 elanikuga linn Panevėžyse sõpruslinn. Sarnast jalgpalliedu Eesti linnal aga paraku ette näidata ei ole – kuigi nende esiklubi on meeste kõrgliigas mänginud, ei ole nende saavutused olnud kaugeltki nii head kui kõigil kuuel sellest suuremal Eesti linnal. Millisest Eesti linnast on jutt?
4. Milline tänavusel jalgpalli EMil osalenud riik on ainus, millel ei ole maismaapiiri ühegi teise turniiril osalenud jalgpalliriigiga?
5. Lõuna-Ameerika meistrivõistlustel ehk Copa Américal on tavapärane, et peale kümne Lõuna-Ameerika koondise võtavad turniirist osa ka „külalisesinejad“ mujalt maailmast. Tänavusel USAs korraldatud turniiril oli neid lausa kuus – kõik Põhja- ja Kesk-Ameerikast. Kes oli tänavusel turniiril ainus Copa América debütant? Küsitav koondis pääses alagrupist edasi.
1. Mängija hoiab oma karistusalas ära vastasvõistkonna ilmse väravavõimaluse, mängides palli käega. Tegemist ei ole tahtliku käega mänguga. Milline on sinu otsus?
a) penalti, ilma kaardita
b) penalti ja kollane kaart
c) penalti ja punane kaart
2. Võistkonna A kaitsemängija sai viga ja lahkus üle otsajoone ravile. Võistkond B ründab, neil on vaid tühi värav ees ja ründaja lööb palli väravale. Viimasel hetkel tormab ravi lõpetanud kaitsemängija otsajoone tagant tagasi väljakule ja lööb palli enne väravasse minekut minema. Sinu otsus?
a) vabalöök, kaks kollast kaarti eri rikkumiste eest ja eemaldamine
b) vabalöök, otse punane kaart
c) penalti, punane kaart
3. Keskväljalt tuleb pikk pall ründaja poole, kes on selgelt suluseisupositsioonil. Ründaja liigub aga vastassuunas ja ei mängi palli, vaid liigub kaitsemängijale ette, takistades tal palli peale võitlusse minemist. Pall lendab üle nende pea teisele ründajale, kes selle väravasse lööb. Sinu otsus?
a) värav ei loe, vabalöök kaitsvale võistkonnale
b) värav ei loe, karistuslöök kaitsvale võistkonnale
c) värav loeb
3. Õige on variant a – reegli 11 järgi loetakse aktiivseks -män gijaks ka sellist suluseisus olevat mängijat, kes -vastasmän gijat segab.
või segab vastast, peatades ilmse värava või -väravasaavu tamise võimaluse, siis tuleb rikkuja eemaldada.
2. Õige on variant b – reegel 12 sätestab, et kui mängija, -vahe tusmängija, väljavahetatud mängija või eemaldatud mängija siseneb väljakule ilma kohtuniku loata ning sekkub mängu
Õige on variant b – reegel 12 sätestab, et hoiatuskaart ebasportliku käitumise eest tuleb määrata siis, kui mängija hoiab vastasvõistkonnal ära ilmse väravavõimaluse, -kohtu nik määrab penalti ja käega mäng ei olnud tahtlik.
1.08 Andrei Borissov 55
2.08 Aleksandr Staruhhin 76
2.08 Sten Kaldma 56
3.08 Ats Purje 39
4.08 Siim Tenno 34
5.08 Janno Kivisild 47
5.08 Kaimar Saag 36
5.08 Victoria Vihman 20
8.08 Gert Olesk 51
9.08 Toomas Nõmmiste 52
9.08 Meelis Kuivits 49
10.08 Jan Važinski 60
11.08 Tarmo Rüütli 70
11.08 Svetlana Hvatova 52
11.08 Tõnis Kalde 48
11.08 Jaanus Pruuli 47
11.08 Hannes Kaasik 46
11.08 Ljubov Lobõševa 46
11.08 Kaire Palmaru 40
12.08 Igor Dudarev 31
14.08 Mihhail Starodubtsev 42
15.08 Marko Leevand 47
15.08 Tanel Lang 29
16.08 Toomas Kaldma 81
16.08 Indrek Schwede 62
16.08 Konstantin Vassiljev 40
17.08 Kristiina Møller 48
17.08 Annika Tikk 44
18.08 Siim-Sten Palm 32
19.08 Nikita Baranov 32
19.08 Enrico Veensalu 25
20.08 Eigo Mägi 50
20.08 Artur Kotenko 43
20.08 Merily Toom 30
20.08 Magnus Karofeld 28
21.08 Martin Vunk 40
21.08 Liis Emajõe 33
22.08 Ander Aaviku 42
22.08 Urmo Visnapuu 49
23.08 Tiit Raudnagel 69
23.08 Sander Rõivassepp 34
23.08 Vlada Kubassova 29
24.08 Paul Kask 38
25.08 Tarmo Lehiste 54
25.08 Kristjan Tiirik 42
26.08 Frank Bernhardt 55
27.08 Ants Juhvelt 79
27.08 Valeri Terentjev 77
27.08 Ainar Kuusk 52
29.08 Sander Viira 35
30.08 Sergei Zamogilnõi 71
30.08 Reelika Vaher 46
30.08 Liis Saharov 44
31.08 Ken Kallaste 36
31.08 Rasmus Munskind 35
Ei maksa imestada, miks ei ole Inglismaa koondis pärast 1966. aasta MMi mitte midagi võitnud – tuleb välja, et toonase MMi järel pani kuulus Brasiilia näitekirjanik ja novellist Nelson Rodrigues neile peale needuse, mis on nähtavasti siiamaani toiminud! Rodrigues kirjutas O Globo ajalehes MMi-järgses kolumnis nõnda: „Tahan lõpetada sellega: kui pärast viimast mängu tõstis Inglismaa kapten Jules Rimet’ karika kahe käega õhku, kuulutas Edgar Allan Poe „Kaaren“ ajakirjanikele: „Ei iialgi, ei iialgi!“ Ja tõesti, kuna teised turniirid mängitakse neutraalsel pinnal, siis ei suuda Inglismaa enam mitte kunagi peale suruda oma jalgpalli, milles puudub loomingulisus, milles puudub kunst ja milles puudub originaalsus.“
Aastatel 1912–1980 elanud Rodrigues paistis oma jalgpallikirjutistes silma lennukate kujundite ja kirjanduslike võrdlustega. Teda peetakse tänini Brasiilia kõigi aegade suurimaks näitekirjanikuks.
Juba viiendat Jalkat järjest saab siinkohal tõdeda, et Eesti jalgpalli tiitlivöö on endiselt FCI Levadia käes. Küll aga tuli neil selleks kaotuseta püsida vaid kolmes kohtumises: euromängude tõttu hõredam kodune graafik tähendas seda, et viimase kuu jooksul peeti koduliigas vaid kolm kohtumist, vastasteks Narva Trans, FC Flora ja FC Kuressaare. Kolmest mängust kolm võitu jätavadki tiitlivöö endiselt Levadia kätte.
Kuigi Levadia on tiitlivööd enda käes hoidnud lõviosa hooajast, tasub meelde tuletada, et maikuus anti see põgusalt kaotusega FC Florale käest, kuid vöö saadi seejärel kiirelt endale tagasi. Praeguseks on Levadia tiitlivööd kaitsnud üheksas mängus järjest.
Järgmine mäng tiitlivöö peale (trükkimineku hetkel): 4. august, Nõmme United –Tallinna FCI Levadia
2022. aasta detsembris tutvustas Jalka Eesti jalgpalli tiitlivöö kontseptsiooni: alates 1992. aasta esimesest meistriliigamängust peetavat arvestust, kus tiitlivöö läheb selle meeskonna kätte, kes on suutnud ametlikus mängus seni seda hoidnud tiimi alistada. Jalka hoiab hooaja jooksul igakuiselt tiitlivöö käekäigul silma peal.
11. augustil saab 70aastaseks Tarmo Rüütli, keda võib pidada Eesti läbi aegade edukaimaks jalgpallitreeneriks. Viljandist pärit Rüütli oli mängijana Eesti tipus, tulles 1985. aastal Pärnu Kalakombinaadi / MEKi ridades ka Eesti NSV meistriks. Treeneritööd alustas ta mängijakarjääri lõpetamisel, 1990. aastal ning tüüris peatreenerina Eesti meistriliigas Pärnu Tervist, Viljandi Tulevikku, FC Florat ja FC Levadiat. Eesti koondise peatreeneriks sai Rüütli esimest korda 1999. aastal, püsivamalt aga 2008. aastal, pannes siis aluse Eesti koondise viimaste kümnendite edukaimale ajajärgule, mis kulmineerus 2011. aasta sügisel EM-valiksarja playoff’i pääsemisega. Veel enne seda aitas ta FC Levadia UEFA karikasarjas suurte tegudeni: 2007. aasta suvel alistati nii Soome klubi Valkeakoski Haka kui suurüllatusena hollandlaste Twente, misjärel anti kaks kõva lahingut Newcastle Unitedile (0 : 1 ja 1 : 2 kaotus). Levadia ridades tuli ta treenerina kolmel korral Eesti meistriks ja kolmel korral Eesti karikavõitjaks, korra võitis Rüütli Eesti karika ka FC Flora lootsina. Sel fotol hoiab Rüütli 2007. aastal Levadia peatreenerina käes Eesti meistrikarikat.
Juunikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis)
1. (2.) Tallinna FC Flora
2. (1.) Tartu Jalgpallikool Tammeka
3. (3.) Nõmme Kalju FC
4. (5.) FC Nõmme United
5. (4.) JK Tallinna Kalev
6. (8.) Pärnu JK Vaprus
7. (7.) Paide Linnameeskond
8. (6.) FC Elva
9. (9.) Viljandi JK Tulevik
10. (10.) FC Kuressaare
11. (11.) Viimsi JK
12. (12.) JK Tabasalu
13. (14.) Tallinna FCI Levadia
14. (17.) Raplamaa JK
15. (15.) JK Welco
16. (20.) FC Kose
17. (18.) Tartu Kalev Jalgpalliakadeemia
18. (19.) Saku Sporting
19. (13.) Rakvere JK Tarvas
20. (–) FC Hiiumaa
LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.
Juulikuu ristsõna õige vastus oli „Samal ajal rannas“.
Õige vastuse eest võitis kaks piletit Eesti–Slovakkia Rahvuste liiga kohtumisele Joonas Sild. Võitjaga võtame ühendust.
Augustikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 20. augustiks.
Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks piletit 5. septembril toimuvale Eesti–Slovakkia Rahvuste liiga kohtumisele.
NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.
