KOONDIS
Kolm, kaks, üks…
läksime! Kui septembrikuiste Eesti koondise kodumängude ajal õnnestus mul platsi ääres tegeleda pallilastega ning ka ise selles käed külge panna (loe selle kohta täpsemalt oktoobrikuu Jalkast!), siis oktoobrikuised kohtumised Valgevene ja Walesiga möödusid juba uue ülesande rütmis. Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee
K
una tavaliselt seda tööd tegevast Even Laanemaast oli värskelt saanud Eesti U21 koondise mänedžer, mistõttu ei olnud tal võimalik kummalgi A-koondise kodumängul kohal olla, oli minu tööks seekord olla countdown manager. Eesti keeles võiks seda ehk nimetada kohtumise ajastusjuhiks (?) – lihtsustatult öeldes oli minu missiooniks tagada, et võistkonnad tuleksid mängu eel väljakule õigel ajal, et poolajad ei algaks liiga vara või liiga hilja ning et teletiim oleks poolaegade alguseks valmis. Peale selle oli selle tööposti osaks veel mitu väiksemat detaili. Kui juba pallipoisina sain olla mängule väga lähedal, siis see töö viis mind selles osas veel kõrgemale tasemele – mängu eel pidin suhtlema kohtunike brigaadiga, et neile selgeks teha, millises järjekorras ja millise trajektooriga toimub võistkondade ja kohtunike väljamarss ja kust kohast nad mängupalli kaasa haarata saavad. Ka mängupalli asetamine spetsiaalsele postamendile (ja selle postamendi valmis seadmine) oli minu töö. Kõige tihedamad hetked olidki minu jaoks mängu avavile eel: pallide, postamentide ja kõige muu kõrval märkisin piinliku täpsusega sekundipealt üles, mis hetkel võistkonnad riietusruumist väljusid, suunasin nad õigesse kohta seisma, andsin kohtunikele infot, kui palju aega on veel jäänud, ning hoidsin samal ajal raadio teel kursis heliruumi, kes pidi selle järgi käima panema FIFA
24
JALKA NOVEMBER 2021
Riietusruumimuusikast Mängude eel ja järel A. Le Coq Arena fuajees viibides on raske mitte märgata, millist muusikat meeskonnad või nende taustajõud riietusruumis mängivad. Kuna Eesti koondise varustajad on riietusruumis oma suure töö juba hommiku poole ära teinud, valitseb seal paar tundi enne mängu üldiselt vaikus, ent vastaste omas käiks justkui pidu. Nii Valgevene kui Walesi abiväed kütsid juba tükk aega enne mängijate saabumist ennast üles – valgevenelased kuulasid peamiselt vene rokki, waleslased nii vanemat hiphoppi kui ka raskemat rokki. Rokkmuusika jätkus Walesi koondise saabudes – mitu korda jäi kõrvu näiteks Motörheadi „Born to Raise Hell“. Walesi riietusruum nappi ja selle võrra magusamat võitu muusikaga väga tähistama ei kippunudki. Kui ründaja Dan James riietusruumi värskelt Joonas Tamme seljast saadud sinise särgiga jõudis, pandi seal peale tavaline tümps, ilma igasuguse lüürika ja peaaegu et ka meloodiata. Kindlat lugu ei suutnud tuvastada isegi telefoniäpp. Aga kui Eesti Valgevenet võitis, oli riietusruumimuusika tabavalt valitud. Mängijad olid vaevu tuppa jõudnud, kui kõlaritest hakkas juba üürgama Ritoni ja Nightcrawlersi rõõmsameelne ja tempokas „Friday“, millele pallurid peagi kaasa plaksutama asusid. Oligi ju reede! Ja volüüm keerati piisavalt kõvaks, et seda ka vastasmeeskonna duši alla kuulda oleks…
